Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702
„Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus...“
Nii ütles president Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäev kõnes Estonias. Kuid mina küsin vastu. Kas me siis siiani pole olnud hooliv ja salliv rahvas? Kui me pole tuhande aasta jooksul saanud hoolivaks, kuidas siis nüüd kahekümne aasta jooksul saame?
„Püüdes sõnastada seda, mida ma tahaksin näha enam kui seni, enamate jaoks kui seni, siis kõlaks see nii – et me usaldaksime iseennast. Et me usuksime oma kaaskodanikesse...“
Nii ütles president riigi sünnipäeva kõnes. Kas me siis seni pole ennast usaldanud? Kas me laulva revolutsiooni ja Balti keti ajal ei usaldanud iseennast? Kas me siis seni pole uskunud kaaskodanikesse?
„Sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates...“
Nii ütles president. Haapsalu puhul pole minu meelest küll keegi veel tagantjärele näpuga näidanud. Mis puutub aga tegudesse enne tragöödiaid, siis tuleks küsida konkreetselt. Miks maksab meie riik Euroopa viletsamat lastetoetust, madalamat pensioni ja palka, nigelamat haigusraha puuetega inimestele? Miks me oleme töötaja vabastamise teinud tööandjale lihtsamast lihtsamaks? Miks panustame tervishoidu nõnda vähe ja nõuame arstiabi puhul inimese omaosalust nii kõrget?
Kas pole hoopis nii, et president pidaski silmas meist kõigist rääkides riiki ennast. Ju on see meie Eesti riik ise nii sallimatu teistsuguste ja hoolimatu nõrgemate suhtes, ükskõikne viletsamate vastu ja usaldamatu rahvaga suheldes. Vist nii see ongi. Aga me oleme jõudnud selle kõigega harjuda. Kas pole mitte nii?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar