neljapäev, 28. aprill 2011

Valega Eesti kaugele ei jõua?


Mulle võidakse vastu vaielda, sest taas iseseisvuse saavutanud Eestis on paljud just valega oma ühiskondlikule positsioonile tõusnud. Kas polnud mitte ka praeguse presidendi Ilvese valimiskampaanias valel tähtis koht. Meenutagem meedia rünnakuid vastaskandidaat Arnold Rüütli vastu, kes olevat kaotanud mälu, ei suutvat avalikkuse ees enam esineda, põdevat hullu vaninimese haigust jne. See suur vale sai kesta vaid nii kaua, kuni tuli avalik teledebatt. Rüütel esines seal erakordselt hästi, ennast selgelt väljendades ja palju parema eesti keelega, kui Ilves. Lisaks sisaldas Rüütli esinemine hulga asjalikke mõtteid Eesti arengu kohta, milliseid Ilvesel nii palju polnud.

Aga viimased riigikogu valimised? Ma ei hakka analüüsima uuesti rahaskandaali Lasnamäe Vene kiriku või Eesti Keskerakonna finantseerimisel, kuid fakt jääb faktiks, et ühtegi meedias kõlanud süüdistust ametlikul tasemel tõestada ei õnnestunud. See aga annab õiguse lugu valetunnistuseks nimetada. Suur vale toodi taas valimiskampaaniasse. Ja ta suri koos valimiskampaaniaga. Nüüd ei meenuta lugu enam keegi. Savisaar tuli sellest loost võtjana välja ja kogus valijailt (eesti kodanikelt) kõikide aegade rekordarvu hääli.  

Ma kirjutan seda lugu, olles lummatud 20. aprilli Delfis avaldadatud Ilvi Jõe-Cannoni vapustavast artiklist eestlaste vale kohta. Ootasin nädala lootes, et selle kirjutise ümber suurem diskussioon vallandub. Kuid võta näpust! Midagi taolist ei juhtunud. Eestlased panevad jaanalinnu kombel taas pea liiva alla, kui keegi nende endi kohta midagi kriitilist arvama juhtub. Oleme selle USA ja Euroopa kiitusega riigi taastamise algaastail nii ära harjunud, et kaotame tihti objektiivsuse omaenese tegude hindamisel.

Kuid ega rahvast saagi nii väga süüdistada, kui ei Kadriorus, Toompea lossis ega Stenbocki majas pole riigis leviv valetamine probleemina üles kerkinud. Kaitseministrina ajakirjas Diplomaatia esinenud Jaak Aaviksoo isegi õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel. Ja nüüd pandi see valet lubav mees haridusministrina uut põlvkonda õpetama! Kuid mis põlvond või riik see saab olla, mis toetub valele? Kas saab elada normaalselt üks valetamisest läbi imbunud perekond? Ei.Valel on lühikesed jalad, ütleb eesti vanasõna. Me oleme selle tõe, mida veel minu lapsepõlves ema ikka korrata armastas, ammu hüljanud. Äsja ilmunud Eesti Ekspress toob ära terve trobikonna suuri valesid, millised kõik vaid paarikümne aasta jooksul väikese riigi kontosse kirjutada saab.

Viimaste valimiste e-hääletamise vaidlus jäigi avalikkuses lõpuni vaidlemata. Üllatusega kuulsin, et hävitatud on isegi arvutites olnud elektroonilise hääletuse tulemused! Milleks kiirustati? Keda või mida kardetakse? Kas ei meenuta see parvlaeva Estonia lugu? Ka see laev tuli kiiresti betooniga üle valada, et mitte hukkunute hauarahu häirida...Kas pole mitte naiivne põhjendus. Õigemini naiivne ja närune vale. 

Võib olla ma eksin. Aga mulle tundub, et vastamata küsimusi kuhjub meie lühikese ajaloo kohta liiga palju. Mis toimus täpselt Pullapääl? Israeli relva- ja vene rublatehing? Miks põgenes kaitseminister Hain Rebas, miks tõrjuti sisepagendusse kindral Einseln, miks juhtus see, mis juhtus juhtus Kurkses?   

Kõigile nendele ja veel kümnetele teistele juhtumitele on küll ametlikud vastused olemas, kuid nad pole suutnud avalikkust oma õigsuses veenda. Raportid Estonia katastroofi kohta tuleks lugeda pigem ilukirjandusliku lektüüri, kui asjalike meredokumentide hulka. Kas pole mitte kummaline, et enamik neist juhtumeist on kaetud mingi valede looriga. Kaua me ikka udutame, et Euro ei tõstnud hindu?   

Me teame ajaloost üsna hästi, millega lõpetas suure vale peaideoloog Joseph Goebbels ja tema teenitud režiim. Meil on ka praeguste võimumeeste hulgas hulk üllatavalt häid demagooge. Võin seda väita arvukate pseudo-diskussioonide põhjal, milliseid korraldatakse riigikogu saalis infotundides ja arupärimistele vastamiste aegu. Opositsioon enam ei ootagi tõest vastust, sest juba aastaid pole neid antud. Parlamendi saali vaidlused on muutunud üksteisele ära panemiseks, mille võidavad reeglina paremad udutajad ja asjast mööda rääkijad ehk valetajad. Aga lõpmatuseni ei saa see ju kesta!

Just sellest kirjutaski oma artiklis politoloog Ilvi Jõe-Cannon. Kui ta küsis, et äkki käitub kogu Eesti riik nagu Suusaliit Veerpalu asjas? Erksad lugejad, ehk Delfi kommentaatorid ehk rahva hääl vastas autorile üllatavalt kiiresti ja täpselt: ei proua, just vastupidi - suusaliit käitus nii nagu Eesti riik - hämades, vassides, valetades, kinni mätsides...
(Kommentaari avaldas ajaleht Kesknädal 27.aprilli 2011 numbris)  



Lisan ka minu loos viidatud artikli Delfi portaalist:

Ilvi Jõe-Cannon: Äkki käitub kogu Eesti riik nagu Suusaliit Veerpalu asjas? (101)
Ilvi Jõe-Cannon www.DELFI.ee 20. aprill 2011 08:54                       
Autor on Eesti päritolu politoloog.

Tasapisi on hakanud tekkima tunne, et Eestist on kujunemas riik, kus vabadust armastaval inimesel oleks ebameeldiv elada.


Alates riigikogu valimiskampaaniast detsembris 2010 on olnud mitu sündmust, mis panevad mind mõtlema hommikusöögile Paul Goble’iga Washingtonis 2009. aasta jaanuaris. Viidates Eestile arvas ta, et vabadus on käest ära libisemas.

Selle järel olen nimetanud Paul Goble’i muret mõnedele kaasmaalastele Eestis, kuid nad ei ole julenud selget seisukohta võtta.

Paul Goble on poliitikaanalüütik, kes töötas erinõunikuna USA välisministeeriumis Nõukogude rahvusprobleemide ja Balti küsimuste osakonnas ajal, mil Nõukogude Liit oli lagunemas.  Tol ajal ütles president H.W. Bushi Julgeolekunõukogu liige Condoleezza Rice Goble’ile, kes tugevalt toetas Baltimaade rahvaste vabadusliikumist: ”Sina ohjelda oma baltlasi.” Ja Paul Goble vastas talle: ”Sa pead aru saama, et need inimesed on valmis surema oma vabaduse eest. Sa ei taha ometi nende verd oma kätele?”

Lisaks sellele, et opositsiooniparteid Eestis on hävingul (protsess, mis tuletab meelde Martin Niemölleri “Kõigepealt tulid nad…..” ), on võimulolejad riigi ametiasutusi kasutanud oma poliitiliste eesmärkde saavutamiseks. Äsja möödunud märtstikuus toimus kolm olulist sündmust.

1. Riigikogu valimised, mille tulemused tekitasid osades eestlastes kahtluse, et tegemist oli häälte varastamisega e-hääletamise süsteemis, mille suurimad edendajad on võimul olevad erakonnad.

2. Riigi president andis oma allkirja eelnõule, mis annab võimudele suuremad õigused elanike telefonikõnede pealtkuulamiseks.

3. Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia avaldati kaitseminister Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel: “Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin — jällegi sõltuvalt ilmavaatest — ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.” (Diplomaatia nr. 3, märts 2011). Aaviksoo juhatab sisse oma teesi vihjega kübersõjale, kuid võib põhjendatult väita, et tema sügavalt veendunud maailmavaade leiab ka kasutamist, kui ta teeb olulisi otsuseid riigi poliitika asjus.

E-hääletamisega seotud probleemid vajavad lahendust. Olles enam kui 15-aastase kogemusega endine valimiste korraldaja (Registrar of Voters) ühes Connecticuti osariigi linnas USAs, pean tähtsaks kodaniku õigust salajasele hääletamisele, mis on demokraatia põhinõue. Ma näen e-hääletamises mitmeid kodaniku õiguste rikkumisi ja praktilisi probleeme. Kui olin Mõõdukate erakonna liige, tutvusin Eesti valimisseadusega ja käisin vabatahtliku vaatlejana Tallinna kesklinna valimispunktides. Koostasin erakonnale raporti rikkumistest, mida olin näinud.  Minu teada ei võetud midagi ette selleks, et eksimusi vältida.

Seoses Jaak Aaviksoo manifestiga Diplomaatias taunis Tallinna ülikooli rektor Rein Raud kodanikuna Eesti Päevalehes (24.03.) kaitseministri maailmavaadet ning arvas, et sellist ideoloogiat mõistaksid lääneriikides ainult holokaustieitajad. Teatavasti on holokausti eitamine demokraatlikes riikides kuritegu. Et sellist ideoloogiat esindab valitsuse koosseisus olev minister, siis leiab Rein Raud, et on põhjust avalikult küsida koalitsioonipartneritelt Reformierakonnalt ja IRL-lt, kas selline arusaam ajaloost, tõest ja identiteedist võetakse üle ka uue valitsuse poolt. Rein Raua arvates peab Aaviksoo tagasi astuma. Aga missuguse otsuse tegi Aaviksoo erakond, IRL? Aaviksoo määrati uues valitsuses haridus- ja teadusministriks ning nii talitades sülitati kodanikele näkku.

Ja kolmandaks, Riigikogus vastu võetud justiitsministeeriumis koostatud õigusakt, mis lubab erandjuhtudel teha salajasi jälitustoiminguid mitte kohtu, vaid prokuratuuri loal — erinevalt põhiseaduses ettenähtust — sai president Ilvese heakskiitva allkirja.
Ajakirjanduse järgi (Eesti Ekspress 24.03.) olevat president Ilves saatnud värske seaduse justiitsministeeriumisse lihvimiseks, detaile ajaleht ei andnud. Ilmselt Ilves ei taha olla vastuolus võimustruktuuriga, sest soovib, et Riigikogu valiks ta suvel tagasi presidendiks.

Seoses eelmainitud uue seadusega ilmus masendavat informatsiooni elanike järele nuhkimise kohta: endine keskkriminaalpolitsei direktor Andres Anvelt nentis, et mullu tehti 888 telefonikõneluste pealtkuulamise taotlust, millest 98 % rahuldati, aga ta arvab et tegelik inimeste arv, keda pealt kuulati, võib olla 30 000 — 40 000.

Äsjast rahvuslikku tragöödiat seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt: valetades ja varjates ning tõenäoselt mõjutades ka sportlast osalema tõe varjamises — kui sportlane ise üldse täpselt teabki, kuidas arstide ja treenerite meeskond temaga eksperimenteerib. Mis juhtub, kui samasugust valetamisega eksperimenteerimist kasutatakse riiklikul tasandil? Kas me võime olla kindlad, et selline praktika on riiklikul tasandil välistatud?

Ei ole võimalik usaldada valitsust, mis õigustab petmist ja valetamist, ei ole võimalik tunda ennast turvalisena riigis, kus võimud rikuvad segamatult inimõigusi ja õigust eraelu puutumatusele. Nii väikese riigi nagu Eesti ellujäämisvõimalused on suuremad, kui teda respekteerib ja toetab rahvusvaheline ühiskond. Valed ja ebaeetiline tegevus ei too meile vajalikku toetust ega respekti.

Kodanikel lasub kohustus nõuda uuelt valitsuselt, et see austaks demokraatlike institutsioone ja praktikat. Selleks, et elada vabadena on vaja ka kodanikul meeles pidada, et vabaduse hind on pidev valvsus. Ajalugu on seda näidanud. Ei piisa ainult sellest, et käid valimas, kui vastav kuupäev ilmub kalendrisse.




laupäev, 23. aprill 2011

Käisin kevadises järves suplemas!


Sel aastal käisin esimest korda vees 21. aprillil. Et ikka enne Lihavõtteid oleks karastus tehtud. Möödunud aastal suplesin 12. aprillil. Pühad olid vist ka varem.

Mõlemal korral alustasin hooaega Põlva järves. Et järv jääb minu Võru-, Valga- ja Põlvamaa valimispiirkonda, siis sattun selle järve äärde üsna tihti. Teine põhjus, et sellele järvele saab häsi lähedale ja kena rand on seal ka. Ega neid rahvale vabu järvi või jõekaldaid palju alles jäetud pole. Suvel olen Lõuna-Eestis päris hädas kohe, et vaba päevitamise kohta leida. Vaid mõned rannad ongi avalikkusele jäetud, kõik ülejäänud kaunimad kaldad kõik erastatud ja ärastatud. Endised kolhooside ja metsamajandite puhkebaasid puha pika näpuga meeste käpa alla saadud. Suur sissesõitu keelav märk üleval ja siis kindlasti mõjuv eramaa silt ka kõrval. Ma küll ei mõista, miks mõned inimesed end märkidega rahuldada püüavad. Aga nii see kahjuks on, et sajandeid orjadena elanud mehepojad ennast nüüd peremeheks püüavad.

Aga see selleks. Püüan ikka kevadel võimalikult vara ja sügisel võimalikult hilja vees käia. Mõned ei kiida seda, minule on seni küll mõjunud hästi. Käin ka iga päev külma dušši all. Ka selle kohta on kriitikat, aga mulle on  seni meeldinud. Eks näe kuidas edasi, seni olen külmast veest tervist leidnud. Lisan ka ühe kommentaari, mille leidsin külma vee otsingu alt blogist Kikivarvul.

Mellu
Mis põnev teema siin blogis: Pajatan korra oma suhtest külma veega! Eelmise aasta aprilli varahommikul hakkasin käima järves ujumas, lihtsalt võrratu kogemus nautida päikese tõusu ja vaikust külmas vees. Tasapisi kujunes rituaaliks igahommikune ujumine kuni tänase päevani. Ei teinud mingeid eesmärke hakata ka talvel käima jää-auagus, kõik läks nii sujuvalt. Vahele on jäänud vaid paar päeva kui oli -30, kõige külmem kui vees sai käidud oli -26 ja jäin ellu. Tunne, mis vees tekib on võrratu, tundub isegi mugavam kui külm dušš. Võibolla saab keegi inspiratsiooni.
   

esmaspäev, 18. aprill 2011

Kas Soome näitab eestlastele eeskuju?


Minu meelest on see nii. Timo Soini ja tema Põlissoomlased näitasid, et isegi vaoshoitud ja rikkalt elavad soomlased enam Euroopa Liidu laristava poliitikaga rahul ei ole. Mulle tundub, et see pisik võib nakatada ka Eestit, kus seni on Euroopa Liidust vaid ülivõrdes räägitud.

Kas põlissoomlased saavad valitsusse, või mitte, polegi nii oluline. Tähtis on hoopis nende ajalooline valimisvõit, kui sümbol. Kes oleks võinud arvata, et Euroliidu valitsemise stiiliga puhkeb esimene parlamentaarne vastuolu sellises rahulikus Põhjamaas, kui Soomes! Mitte, et inimesed oleks tänaval, nagu Lõunas. Ei. Rahulik vastasseis tekkis hoopis valimistel. Arvan, et see paneb Europarlamendi ja Euroopa Nõukogu tõsiselt asjade üle selles liidus järele mõtlema. Niisugust praalivat juhtimiskorda ei saa enam jätkata.

Soomlased on oma sõna öelnud. Pole vist mõtet kahelda, et nende eeskujule leidub järgijaid. Kindlasti on ka eestlastele jõudnud jälle kätte aeg põhjanaabritelt mõõtu võtta.„Soome pole ainuke riik, kus hakatakse aru saama, et põhja lüpsmine pole maailma lõpuni võimalik. Meil on kaheksa miljardi suurune garantii. Ja siis öeldi, et kas tuleb veel topelt juurde. Ei või tulla, Soome raha ei või lõuna hõlma vahele toppida,” ütles Timo Soini. Tema sõnul on Euroopas tekkinud mure selle üle, et Soome takistab nüüd Euroopa koostööd, põhjendamata. "Tuleks hoopis keskenduda sellele, mis toimub Soomes ja miks," ütles ta.  Tõepoolest! See on küsimus, miks soomlased nii massiliselt uue üritaja poolt hääletasid. Saada 5 koha asemel uude parlamenti 39 kohta on ikka enneolematu tulemus, mille autoriks on soome rahvas.
Kas pole see koht, mis paneks lõpuks ka eesti valijad mõtlema.

Suurimaks erakonnaks Soome parlamendis tõuseb pärast täna peetud valimisi Koonderakond. Teise koha suutsid viimaste nädalate lõpuspurdiga saavutada sotsiaaldemokraadid ning kolmandaks jäi valimiste suurtõusja Põlissoomlased.
Koonderakond kogus 20,4-protsendilise toetuse ning sai Soome parlamenti Eduskunta’sse 44 kohta (-6 kohta võrreldes 2007. aasta valimistega). Sotsiaaldemokraatide toetus oli 19,1 protsenti ning nad said 42 kohta (-3), Põlissoomlaste toetus oli täpselt 19 protsenti, kohti parlamendis 39 (+34).
Järgnesid suurim langeja Keskerakond 15,8-protsendilise toetuse ja 35 kohaga (-16), Vasakliit 8,1 protsendi ning 14 kohaga (-3), rohelised 7,2 protsendi ja 10 kohaga (-5) ning Rootsi Rahvapartei 4,3 protsendi ja 9 kohaga (0).






laupäev, 16. aprill 2011

Vanem põlvkond unustatud



Postitan katke ühest Delfi portaalile laekunud kaastööst pensionäride kohta.
Minu meelest on see rubriigi Rahva hääl autori väga hea  näide suhtumise kohta vanemasse põlvkonda. 

Pensionär peaministrile: palun pidage oma rahvast lugu!

„Minnes loodusesse jalgsi matkama, käib kõige ees rada tundev inimene ja matkajate rea lõpus samuti kõige tugevam, tähelepanelikum ja reegleid tundev inimene. Matkajate kogemus, tarkus ja tugevus on sõltuv kõige nõrgemast lülist - on see siis laps või füüsiliselt nõrgem inimene. Kui matkarajal hukutame või kaotame selle nõrgema, on ettevõetud rännak nurjunud. Sellega tahan öelda, et püüdes pikkade sammudega edasi minna, tuleb kaasa aidata ka need, kellede võimed ei ole valmis nii pikkadeks sammudeks. Arvan, et vanaemad- vanaisad ja teised eakad inimesed on oma noore aja elujõu andnud selleks, et neist järgnev noorem põlvkond saaks olla ja tegutseda ning nad on igaüks omal moel ära teeninud austuse ja lugupidamise. Ka need inimesed, kes te olete saanud läbi nn. valimiste kõrgetele positsioonidele, ei tohiks lubada endale ülespuhutud väljendeid.

See kui kõrgel kohal ametnik ei taha kuulda, mida küsitakse ja puistab teemast mööda arve, sõnu, sõnu, arve, kahjuks kaotab oma isiksusest palju. Ei saa suhtuda ellu, et ma näen ainult seda, mida tahan näha ja räägin kuldsest pealispinnast, kui aluspõhi on auke täis. Targad inimesed seal eesotsas - ärge tulge mulle ütlema, et ei tea kus on tagatoad ja kuidas teerullid töötavad. Olen 70+, ainult selle pisukese eelisega, et oskan pisut arvutit kasutada.  Ma ei taha öelda, et ma oma riigi valitsusest lugu ei pea, kuid palun õppige olema lugupidavad ka oma rahva üle.

Omalt poolt lisan vaid ühe mõtte. Käsu korras ei saa kedagi teisest lugu pidama panna. Isegi peaministrit mitte. Eriti veel pärast valimisi, kui oravate erakonna esimehe huvi valijate arvamuse vastu kordades vähenenud. Lugupidamine peab tulema ikka südamest. Aga südamed pole meil viimastel aastakümnetel eriti avatud olnud.

laupäev, 9. aprill 2011

Kuidas on möödunud esimene nädal Riigikogus?



Üks meediagentuur päris minult seda. Panen nüüd vastuse ka blogisse.
Esimene nädal on möödunud suurepäraselt! Vanade olijate suhtes, keda valija uuesti oma õigusi esindama volitas, pole mingeid muutusi tähele panna. Aga uute saadikute seas oli õhinat palju. Nad said esmakordselt elus omale kabineti  Toompea lossis, nad said riigikogu telefoninumbri, meiliaadressi. Neile selgitati, kus nad tohivad oma autosid parkida ja koolitusel tehti selgeks, millised on nende isiklikud õigused Eesti riigi käekäigus kaasa rääkida. Paljudele uutele oravatele ja kampsunitele selgus üllatusena, et neid võimalusi eriti palju polegi, sest tuleb täita täpselt valitsuskoalitsiooni lepingut ja hääletada nii, nagu fraktsiooni juhtkond ette kirjutab. Opositsiooni saadikuist pole mõtet rääkida, sest valitsuse karm teerulli taktika, kus kõigist opositsiooni ettepanekuist räigelt üle sõidetakse, tundub jätkuvat oma täies hiilguses.  

Millega on silma paistnud uued liikmed riigikogus?
Silma pole paistnud neist veel keegi. Kuid silma torkab, et seekord on paljud uued nii uued, et keegi pole neist varem kuulnudki. Paremerakonnad on ühelt poolt sisse toonud rea hästi haritud noori, kuid samas ka üsna halle kohalikke tegelasi, kes said vist nimekirjas koha mõne konkreetse teenuse või kohaliku parteirakukese arendamise eest. Ma ei tea, kas eesti poliitikute pink hakkab juba lühikeseks jääma, kuid uusi lootustandvaid ja säravaid tulevasi megatähti, ma sel nädal parlamendi saalis kohanud pole.

Milline on õhkkond? Võrrelge eelmise koosseisuga.
Õhk parlamendi saalis tahaks tuulutamist, aga iidse lossi kõrged aknad eriti kergelt lahti ei käi. Ma räägin vaid valitsuskoalitsiooni fraktsioonidest, sest opositsioonist ei sõltu meie riigis praegu mitte kui miski. Valija peaks küll rahul olema. Ta sai saali kõik need, keda tahtis. Kõik need, kes teevad jõulisi hinnatõuse, kärbivad südame rahuga meditsiini- ja sotsiaalhoolduse ning pensionide raha.

Kui otse öelda, siis valitseb Eesti Vabariigi parlamendis kohutav stagnatsioon. Seisak, tuleks eesti keeli öelda. Kes jälgis avaistungite teleülekandeid, veendusid ise, et ühtegi uut mõtet ei presidendi, spiikeri ega peaministri kõnedes ei kõlanud. Kadrioru peremehest saan ehk aru, temal seisavad suve lõpul valimised ees, tuleb hääli koguda ja seepärast midagi teravat, nagu varematel aastatel, õhku visata pole mõtet. Spiiker pole Toompea saalis viimastel aastatel kunagi midagi tähtsat öelnud, kuid peaministrilt oleks nagu üht-teist oodanud. Kuid ei tulnud ka sealt midagi uut. Täpselt sama tekst, nagu kolm kuud tagasi - Eesti areneb Euroopa Liidu maadest kõige kiiremini! Opositsioon ei jätnud võimalust kasutamata ja lisas, et eriti kiiresti areneb Ansipi poliitika hinnatõusude osas. Kõige kiiremini Eurooopa Liidus!
Selle sõnavahetuse peale kostis üks kolleeg üsna tabavalt: oleks nagu puhkuselt tagasi tulnud, kõik käib Riigikogus vanaviisi, siin muudatusi ei toimu. Isegi jutt on sama, mis eelmises koosseisus.

Tegelikult vajaks Eesti juba ammu üht tõsist poliitilist reformi, mis tõstaks valitsuse tööviljakust, lõpetaks koalitsiooni tühja sõnamulina riigi suurtest saavutustest ja tooks meile normaalse euroopaliku parlamendi, kus ühtemoodi saaks sõna nii valitsuse poolel kui ka opositsioonis olevad poliitikud. Ilma selle reformita Eesti hakkama ei saa.  



neljapäev, 7. aprill 2011

Kas maailmasõda on tulekul?


Kui kuulasin peaminister Andrus Ansipi kõnet Riigikogu saalis teispäeval 5. aprillil, kus ta andis hinnangu ajaloo hetkeseisule ja panin selle kõrvale helisalvestise 4. veeruarist 1939. aastal, kus esines Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts kõnega rahva ees samal teemal, kergelt selline hirm tõepoolest tekkis. Eriti kui uskuda ajaloo eripäralist omadust ennast korrata.

Nagu kaks tilka vett!
Ansip ütles: „Eesti on kiirelt arenev riik. Kui Eesti riiklus muutub järjest stabiilsemaks ja kindlamaks, siis maailma tervikuna paistab ees ootavat pigem rahutu ja keeruline ajajärk. Rahvusvahelised suhted tähtsustuvad üha enam: nii Liibanonis, Põhja-Aafrikas kui Jaapanis toimuv puudutab meid vahetult. Me peame toimuvat mõistma, et olla valmis õigel hetkel vajalikke samme astuma. Läbi liikmelisuse mõjukates rahvusvahelistes organisatsioonides on Eesti otsustajate hulgas...“
Päts ütles:  „Sõdurid ja kaaskodanikud. Meie oleme oma riigis jälle ühe aasta rahulikult mööda saatnud. Sel ajal kui kogu maailm on ärevust täis olnud. Kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist, on meie väike Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatuses. Millega seda seletada? Mitte meie jõu ja kangusega vaid ainult sellega et meie oleme oma riigi loonud ja õigusele rajanud. Ja meie ei nõua teiste riikide käest, ega rahvaste käest midagit, mis ülekohtune oleks. Meie tahame rahus elada, rahus tööd teha, meie tahame tülidest eemale jääda ja tahame kaasa aidata, et terves maailmas rahu võidule pääseks.“
Kuigi sõnastus erineb vastavalt ajastu kommetele ja kõnepruugile, langevad kahe kõne sisu ja sõnum rahvale ootamatult täpselt kokku. Ajal, mil kogu maailm on ärevil, lähevad väikeses Eestis lähevad asjad endist viisi ülesmäge, meie areneme ja meie riiklus muutub üha stabiilsemaks. Nii 2011. kui ka 1939. aastal. Mõlemad mehed nagu rõhutaksid Eesti erilist rolli ja erinevust üleüldisest kaosest.

Kas soov rahvast rahustada?
Aga võibolla hoopis petta. Mõlema mehe puhul võrdse tõenäosusega. Kui arvestada endise kaitseministri ja uues valitsuses noore põlvkonna kasvataja Jaak Aaviksoo skandaalset mõtteavaldust, et ülla eesmärgi nimel võib ka ajalugu võltsida ning rahvale vahel valetada, saab pilt selgemaks. Viis kuud enne maailmasõja puhkemist oli Pätsil suure tõenäosusega üsna selge pilt toimuvast ja sellest, mis Eestit lähitulevikus oodata võis. Aga ta ei öelnud seda oma kõnes rahvale.
Ansipil on arvatavasti ka päris selge ettekujutus suurest ebastabiilsusest maailmas kui ka rahanduskriisi võimalikkusest Euroopa Liidus, suurtest probleemidest tööpuuduse lahendamisel ja rahva elatustaseme languse pidurdamisel Eestis. Kuid uue valitsuse loomise eelõhtul ta neist asjadest ei räägi. Tuleviku nägemus on päikseline ja mitte midagi ütlev: „Valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda...“
Tuleb tõdeda, et kolmest kõige ausamaks jäi ajaloo ees opositsiooni poliitik Jaan Tõnisson.
1939. aasta 5. mail, kolm kuud enne Teise Maailmasõja valla päästmist, palusid raadiomehed ka temal poliitilist olukorda hinnata. Justkui tunnetades oma esinemise ajaloolist missiooni ei pöördunud Tõnisson  raadiokõnes mitte oma kaasaegsete, vaid justkui meie, tulevikuinimeste  poole, alustades sõnadega - aulikud tulevikukuulajad: „ Aulikud tulevikukuulajad! Ohtuderikkal silmapilgul ütlen teile neid sõnu. Kogu Euroopa rahvusvahelises õhkkonnas hõljub suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole üksnes mitte suurriigid vaid ka väikesed Balti riigid haaratud üldisest katastroofist. Eriti ühes nendega ka Eesti. Kuidas kujuneb meie välispoliitika eesti rahvusriiklike huvide kaitsel, ei tea mina kindlasti ette ütelda, sest, et ma eemal seisan valitsuse tegevusest.“
Kas ehk nüüd peaks ka meie raadiomehed ajalugu kordama ja küsima tuleviku tarvis tänapäeva Tõnissonilt, ehk riigivõimust eemal seisvalt Edgar Savisaarelt, kui ohtude rikkaks tema meie lähitulevikku peab?


esmaspäev, 4. aprill 2011

Riigikogu opositsioon rääkis tõde


Riigikogu eelmise (XI) koosseisu liikmena võin kinnitada, et majanduskriisi puhkedes juhtisid nii Keskfraktsioon, Rahvaliit kui Sotsiaaldemokraadid Ansipi valitsuse tähelepanu, valedele meetmetele, millised valitsus lõpuks kasutusele võttis. Lõpuks seepärast, et valitsus venitas kriisi tunnistamisega umbes kaheksa kuud. Ansip kiitis veel mitmel korral kriisi ajal, et just niisuguses kriisis ta elada tahakski.

Korduvalt sai talle meelde tuletatud, et meie langus on suurem, kui statistika näitab. Korduvalt sai meelde tuletatud, et ennekõike peame hakkama tegelema uute töökohtade loomisega. Selle asemel tegeles valitsus tööpuuduse statistika sihikindla moonutamisega, jättes arvestamata pikka aega töötud olnud tööotsijate arvu ja tööturult välja langenud inimeste hulka. Veel sai koalitsioonile järjest meelde tuletatud vaeste arvu kasvu ja sissetulekute vahe suurenemist rikkaima ja vaesemate elanikkonna kihtide vahel. Kahjuks ükski opositsiooni ettepanek saalist kaugemale ei jõudnud. Ei aidanud ka ööistungite korraldamine. Ikka kuulsime peaministrilt vaid ühte: Eesti on Euroopa kiiremini arenevate riikide seas. Täna loeme aga IMFi pressiteadet, mis põrmustab valitsuskoalitsiooni vale ja nimetab lõputut juttu Eesti edust-müüdiks. Toon väljavõtte Delfi portaalis avaldatud uudisest.

IMF: Eesti edukas väljumine kriisist on müüt (104)
rahvahaal.delfi.ee04. aprill 2011

Oma viimases ettekandes lükkas IMF ümber müüdi, justkui oleks Eesti riik väljunud majanduskriisist edukalt ja meie valitsus oleks justkui ajanud edukat majanduspoliitikat. IMF nimetab seda poliitikat täielikuks läbikukkumiseks.

Eeskujuks tuuakse hoopis Poolat, Ungarit ja Slovakkiat. Ei saa nimetada edukaks majanduspoliitikat, mille tulemusena toimus 17,5% majanduslangus. See on Euroliidus tagantpoolt teine koht. Läbikukkumisest räägivad ka teised arvud: töötute arv neljakordistus viimase kahe aastaga ületades 100 000 piiri. Ametlikult küll töötus langeb, aga kõik teavad, et see langus saavutatakse tänu osade nimede kustutamisele töötukassa nimekirjadest. Viimase nelja aastaga on kolmekordistunud elanike arv, kes elavad allpool vaesusepiiri, ulatudes 20% elanikkonnast.

Meie ministrid räägivad väikesest välisvõlast ja peaaegu puudujääkideta eelarvest ehk kõige effektiivsemast majandusmudelist terves Euroopas, aga midagi siin ei klapi. Kui uskuda valitsust, siis peaks eluärg järjest paranema. Paraku näitab tegelikkus, et töötus kasvab ja elanikkond vaesub. See on täielik paradoks.

Kui lugeda Nobeli majanduspreemia laureaati Paul Krugmanit, kes kirjutab New York Timesile, siis hakkab mõistatus lahenema. Krugman leiab, et enamus Euroopa riike hakkasid majanduse jahenedes, töötuse kasvades ja riigi sissetulekute kahanemisel võitlema eelarve puudujäägiga. Tõsteti makse ja vähendati riiklikke väljaminekuid. Valitsused lootsid, et väike eelarve puudujääk tõstab usaldust nende riikide majandusse. Paraku selline manööver ei toiminud. Näiteks võib tuua Iirimaa, kes kasutas samu meetodeid. Tulemuseks oli riigivõlakirjade intresside kahekordistumine aastast 2009. See tähendab, et investorite usaldus iiri majanduse suhtes langes sama palju. Samas tõusis töötus riigis kuni 13,5%.

Krugman leiab, et eelkõige peab võitlema töötusega ja looma uusi töökohti. See avaldab investoritele palju sügavamat muljet, kui väike eelarve puudujääk. Paraku ei taha uus Eesti valitsus seda nõu järgida. Valitsuse eesmärgiks on ikka kärpida eelarvet ja vähendada puudujääki. Selline suund viib Eesti mitte esimese viie rikkaima riigi hulka, vaid hoopis viimaste sekka. Justkui oleks vaadatud, mis juhtus Argentiinas ja Indoneesias ning nüüd otsustatakse seda järgida. Tark õpib teiste vigadest ja neid vigu on Euroopas piisavalt tehtud. Rumal aga ei õpi enda omadestki.

Kokkuvõtteks: kõik, mis rääkis parlamendi opositsioon osutus tõeks ja Ansipi jutud meie suurest edust vaid müüdiks.


pühapäev, 3. aprill 2011

Kommentaatorid toetavad mind


Delfi portaal avaldas minu kirjutise „Piinlik Vaino Väljase ees“ ja selle eest toimetusele suur tänu. Meeldiv, et suur osa kommentaatoreist toetas mind. Kui tavapärased rünnakud, et kirjutaja Lenk on punane ja endine ja nii edasi, siis suures osas kommentaaride autorid nõustusid, et Väljase juubelit oleks pidanud laialdaselt ja riiklikul tasemel tähistama. Toon siinkohal mõned näited:

ajalugu on ajalugu, 02.04.2011 05:28
Mihhail Gorbatšov, Boriss Jeltsin ja Väino Väljas need on mehed tänu kellele Eesti iseseisvus saavutati. Ja veretult.
Mulle, 02.04.2011 05:44
on Väljas alati sümpatiseerinud. Leian ka, et sünnipäeva poleks tohtinud unustada.
lugeja, 02.04.2011 05:59
Lenk on ikka naiivne.
Kuidas ta ometi ei mõista, et Ansip ei suuda elu seeski üle saada oma 88.a. apsudest. Kes korra on koerte kasutamist heaks kiitnud, see ei saa enam kuidagi neid heaks kiita, kes koerte kasutamist inimsusevastaseks peavad.
Lugeja, 02.04.2011 06:06
Nii nagu sina külale... Samamoodi unustatakse ruttu need Ansipid ja Ilvesed.
miks?, 02.04.2011 06:33
Ajalugu on hagu veingi.Mida kauem laagerdub"lugu" ajas,seda klaarimaks ta saab!Kuulun keskealiste kilda ja usun,et enamus meie põlvkonna inimesi,mõistavad,mida võis tähendada ja kuidas võinuks lõppeda sellel ajaperioodil,kus repressivorganid olid täies jõus toimivad,selliste avalduste tegijatele.Siin meie austusavaldus kõikidele,kes siis (ja enne seda)julgesid!
Muide!Ka vihatud,eelkõige Venemaal,Mihhail Gorbachtov sai sel kuul 80.Teda peeti meeles mitte ainult Moskvas.Teda kui inimest austati esmalt Saksamaal Presidendi tasemel,Londonis osalesid paljud vaimueliidi esindajad.See näitab kui piiratud me oleme oma šabloonides!Kahju!Kindlasti olen nõus,et hr.Väljas on väärt paremat kohtlemist ja lugupidamist meie riigi tasandil.Usun,et hetkel valituteil leidub riigimehelikkust-veel ei ole hilja!
Austatud Vaino Väljasele palju õnne ja tugevat tervist!Teadke,et Teist peetakse lugu mitte ainult Saaremaal vaid selle olete ära teeninud kogu Eesti rahva poolt!
mad max, 02.04.2011 06:52
Lenkil on seekord õigus!
Tôepoolest oli Väljasel vägagi suur teene Eesti iseseisvumisel.
Kui isegi mitte kõige suurem.
ENSV Ülemnõukogu istungil 1988 hääletasid isegi paadunud umbkeelsed internatsionalistid Väljase ettepanekute poolt, sest nad joondusid täpselt partei suuniste järgi ja olid sellega harjunud.
Se oli neile sisse joodetud juba emapiimaga. Kui juba partei I sekretär midagi hääletamiseks paneb, siis peab hääletama selle poolt, aru saamata seejuures, millest üldse jutt käis.
Ja seda teadis Väljas oma kogemustest vägagi hästi.
Miks ta siis nii tegi?
Oleks võinud ju ka teistmoodi teha!
Selge oli see, et tollel ajal ei otsustanud ei siseminister, ei kohalik julgeolek ega ka ministrite nõukogu esimees sisuliste asjade üle.
Võib muidugi arvata, et mingi "dabroo" oli Väljasel Moskvast siiski saadud, näiteks Jakovlevi ja tema mõttekaaslaste poolt.
Risk oli sellegipoolest suur, eriti arvestades olukorda võimuvõitluses Kremlis.
Ei olnud sugugi ette teada, kas väljud sealt käsi kullas või prse mullas.*
Ja eks Väljas oli ikkagi eestlane ja pole kahtlust, mida ta tegelikult soovis ning mille poole pürgis.
Igal juhul respekt sellele inimesele!
Vaino Väljase rolli täielik mahavaikimine ääretult keerulistes sündmustes on inimlikult öeldes lihtsalt inetu...pehmelt öeldes.
Aga eks see tuleneb suurel määral ka sellest, et praegune eesti juhtiv eliit on ju kõik endised tulihingelised kommunistid, endise kuritegeliku NLKP liikmed.
1932, 02.04.2011 06:59
Naljakas on lugeda ühe keskerakondlase kirjutatud lugu, kus Eestile ei toonud vabaduse mitte Savisaar ja Rüütel nagu see on nende ametlikus "ajaloos", vaid keegi teine kõrvaline, kelle tähtpäeva saab kasutada praeguse valitsuse ründamiseks.
Kui keskerakond sai korraldada maarahva kongressi valimiste eel häälte püüdmiseks, siis mis takistas neil teha üks Väljase austamiseõhtu? Või teha ettepanekut selle korraldamiseks? Tagantjärele kraaksumine näitab jällegi nende politikaanlust.
Mis puutub Väljase sünnipäeva, siis initsiatiiv oleks pidanud tulema ikkagi nende poolt, kes temaga tol ajal lähedalt kokku puutusid. Praeguse valitsuse liikmed eesotsas Ansipiga vaevalt Väljasega üldse 1989- 91. aastal üldse kokku puutusid ja veel vähem isiklikult tuttavad olid. Ansip oli nii tähtsusetu tegelane nõukogude ajal kui ka taasiseseisvumisel, et Väljas tõenäoliselt polnud temast kuulnudki. Kus oli Lenk kuu aega tagasi? Miks ta siis sama juttu ei rääkinud? Polnud mõtet, sest see polnud kasulik kesikutele.
lugeja, 02.04.2011 07:09
1932, kullakene,
keskerakond on Väljase juubelit ju tähistanud. Sa võiks endale natukenegi mõistust hankida.
Praegu jutt sellest, et ei ameerikast imporditud president ega EKP orgosakonnast laenatud peaminister seda tähelepanuvääriliseks ei pidanud.
mad max, 1932, 02.04.2011 07:13
Neid keerulisi aastaid praegune noor sugupõlv lihtsalt ei tea või ei mäleta.
Neid huvitavad rohkem Galojani ja Peeter Võsa tegemised.
Ma muidugi ei tea, kas ka Vaino Väljas on kesik (pensionär ilmselt on-)).
Kui ta just muidugi momendil Tallinna Sadama ja terminalide variomomanik ei ole.
Aga vaevalt.
Aga on ka inimlik aspekt, mis nõuaks kasvõi vähemalt juubeli puhul lilli viia parimate soovidega.
Seda on aga vist liigne soovida endistest kommunistidest ja noorematest papikogujatest koosnevatest eesti valitsejate käest.
helle, 02.04.2011 07:28
Ei ole kommunistide pooldaja, kuid antud juhul ühinen H. Lengi arvamusega.V. Väljase juubeli "unustamine" ei olnud väärikas tegu.
H.Lengilt õige tähelepanek, 02.04.2011 07:34
Kohe saab aru, kui vana kommentaator on.
V.Väljast mäletab ja hindab igaüks, kellel tol ajal mõistus peas oli.
Nendelt, kes mähkmeid märgasid, ei saagi seda nõuda, sest Väljas tegi oma töö ega kriiskanud Eesti, Eesti kõvahäälselt pärast seda enam.
Lisan nüüd lõppu "eneseõigustuseks", et pole ühtki parteid valinud, pole KE liige ega toetaja, et vältida kesikuks sõimamist.
tõuk, 02.04.2011 07:47
Jah, tagantjärele VAINO VÄLJASELE PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!
Vaino Väljas on mees, kes on minu jaoks tasakaalukuse musternäide, mees kes oskab taanduda, mess kes oskab kaotada!

Tundub, et rahvas siiski tunneb oma kangelasi ja oskab neist lugu pidada. Erinevalt meie valitsusest ja õukonna meediast. Kahju.