neljapäev, 28. aprill 2011

Valega Eesti kaugele ei jõua?


Mulle võidakse vastu vaielda, sest taas iseseisvuse saavutanud Eestis on paljud just valega oma ühiskondlikule positsioonile tõusnud. Kas polnud mitte ka praeguse presidendi Ilvese valimiskampaanias valel tähtis koht. Meenutagem meedia rünnakuid vastaskandidaat Arnold Rüütli vastu, kes olevat kaotanud mälu, ei suutvat avalikkuse ees enam esineda, põdevat hullu vaninimese haigust jne. See suur vale sai kesta vaid nii kaua, kuni tuli avalik teledebatt. Rüütel esines seal erakordselt hästi, ennast selgelt väljendades ja palju parema eesti keelega, kui Ilves. Lisaks sisaldas Rüütli esinemine hulga asjalikke mõtteid Eesti arengu kohta, milliseid Ilvesel nii palju polnud.

Aga viimased riigikogu valimised? Ma ei hakka analüüsima uuesti rahaskandaali Lasnamäe Vene kiriku või Eesti Keskerakonna finantseerimisel, kuid fakt jääb faktiks, et ühtegi meedias kõlanud süüdistust ametlikul tasemel tõestada ei õnnestunud. See aga annab õiguse lugu valetunnistuseks nimetada. Suur vale toodi taas valimiskampaaniasse. Ja ta suri koos valimiskampaaniaga. Nüüd ei meenuta lugu enam keegi. Savisaar tuli sellest loost võtjana välja ja kogus valijailt (eesti kodanikelt) kõikide aegade rekordarvu hääli.  

Ma kirjutan seda lugu, olles lummatud 20. aprilli Delfis avaldadatud Ilvi Jõe-Cannoni vapustavast artiklist eestlaste vale kohta. Ootasin nädala lootes, et selle kirjutise ümber suurem diskussioon vallandub. Kuid võta näpust! Midagi taolist ei juhtunud. Eestlased panevad jaanalinnu kombel taas pea liiva alla, kui keegi nende endi kohta midagi kriitilist arvama juhtub. Oleme selle USA ja Euroopa kiitusega riigi taastamise algaastail nii ära harjunud, et kaotame tihti objektiivsuse omaenese tegude hindamisel.

Kuid ega rahvast saagi nii väga süüdistada, kui ei Kadriorus, Toompea lossis ega Stenbocki majas pole riigis leviv valetamine probleemina üles kerkinud. Kaitseministrina ajakirjas Diplomaatia esinenud Jaak Aaviksoo isegi õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel. Ja nüüd pandi see valet lubav mees haridusministrina uut põlvkonda õpetama! Kuid mis põlvond või riik see saab olla, mis toetub valele? Kas saab elada normaalselt üks valetamisest läbi imbunud perekond? Ei.Valel on lühikesed jalad, ütleb eesti vanasõna. Me oleme selle tõe, mida veel minu lapsepõlves ema ikka korrata armastas, ammu hüljanud. Äsja ilmunud Eesti Ekspress toob ära terve trobikonna suuri valesid, millised kõik vaid paarikümne aasta jooksul väikese riigi kontosse kirjutada saab.

Viimaste valimiste e-hääletamise vaidlus jäigi avalikkuses lõpuni vaidlemata. Üllatusega kuulsin, et hävitatud on isegi arvutites olnud elektroonilise hääletuse tulemused! Milleks kiirustati? Keda või mida kardetakse? Kas ei meenuta see parvlaeva Estonia lugu? Ka see laev tuli kiiresti betooniga üle valada, et mitte hukkunute hauarahu häirida...Kas pole mitte naiivne põhjendus. Õigemini naiivne ja närune vale. 

Võib olla ma eksin. Aga mulle tundub, et vastamata küsimusi kuhjub meie lühikese ajaloo kohta liiga palju. Mis toimus täpselt Pullapääl? Israeli relva- ja vene rublatehing? Miks põgenes kaitseminister Hain Rebas, miks tõrjuti sisepagendusse kindral Einseln, miks juhtus see, mis juhtus juhtus Kurkses?   

Kõigile nendele ja veel kümnetele teistele juhtumitele on küll ametlikud vastused olemas, kuid nad pole suutnud avalikkust oma õigsuses veenda. Raportid Estonia katastroofi kohta tuleks lugeda pigem ilukirjandusliku lektüüri, kui asjalike meredokumentide hulka. Kas pole mitte kummaline, et enamik neist juhtumeist on kaetud mingi valede looriga. Kaua me ikka udutame, et Euro ei tõstnud hindu?   

Me teame ajaloost üsna hästi, millega lõpetas suure vale peaideoloog Joseph Goebbels ja tema teenitud režiim. Meil on ka praeguste võimumeeste hulgas hulk üllatavalt häid demagooge. Võin seda väita arvukate pseudo-diskussioonide põhjal, milliseid korraldatakse riigikogu saalis infotundides ja arupärimistele vastamiste aegu. Opositsioon enam ei ootagi tõest vastust, sest juba aastaid pole neid antud. Parlamendi saali vaidlused on muutunud üksteisele ära panemiseks, mille võidavad reeglina paremad udutajad ja asjast mööda rääkijad ehk valetajad. Aga lõpmatuseni ei saa see ju kesta!

Just sellest kirjutaski oma artiklis politoloog Ilvi Jõe-Cannon. Kui ta küsis, et äkki käitub kogu Eesti riik nagu Suusaliit Veerpalu asjas? Erksad lugejad, ehk Delfi kommentaatorid ehk rahva hääl vastas autorile üllatavalt kiiresti ja täpselt: ei proua, just vastupidi - suusaliit käitus nii nagu Eesti riik - hämades, vassides, valetades, kinni mätsides...
(Kommentaari avaldas ajaleht Kesknädal 27.aprilli 2011 numbris)  



Lisan ka minu loos viidatud artikli Delfi portaalist:

Ilvi Jõe-Cannon: Äkki käitub kogu Eesti riik nagu Suusaliit Veerpalu asjas? (101)
Ilvi Jõe-Cannon www.DELFI.ee 20. aprill 2011 08:54                       
Autor on Eesti päritolu politoloog.

Tasapisi on hakanud tekkima tunne, et Eestist on kujunemas riik, kus vabadust armastaval inimesel oleks ebameeldiv elada.


Alates riigikogu valimiskampaaniast detsembris 2010 on olnud mitu sündmust, mis panevad mind mõtlema hommikusöögile Paul Goble’iga Washingtonis 2009. aasta jaanuaris. Viidates Eestile arvas ta, et vabadus on käest ära libisemas.

Selle järel olen nimetanud Paul Goble’i muret mõnedele kaasmaalastele Eestis, kuid nad ei ole julenud selget seisukohta võtta.

Paul Goble on poliitikaanalüütik, kes töötas erinõunikuna USA välisministeeriumis Nõukogude rahvusprobleemide ja Balti küsimuste osakonnas ajal, mil Nõukogude Liit oli lagunemas.  Tol ajal ütles president H.W. Bushi Julgeolekunõukogu liige Condoleezza Rice Goble’ile, kes tugevalt toetas Baltimaade rahvaste vabadusliikumist: ”Sina ohjelda oma baltlasi.” Ja Paul Goble vastas talle: ”Sa pead aru saama, et need inimesed on valmis surema oma vabaduse eest. Sa ei taha ometi nende verd oma kätele?”

Lisaks sellele, et opositsiooniparteid Eestis on hävingul (protsess, mis tuletab meelde Martin Niemölleri “Kõigepealt tulid nad…..” ), on võimulolejad riigi ametiasutusi kasutanud oma poliitiliste eesmärkde saavutamiseks. Äsja möödunud märtstikuus toimus kolm olulist sündmust.

1. Riigikogu valimised, mille tulemused tekitasid osades eestlastes kahtluse, et tegemist oli häälte varastamisega e-hääletamise süsteemis, mille suurimad edendajad on võimul olevad erakonnad.

2. Riigi president andis oma allkirja eelnõule, mis annab võimudele suuremad õigused elanike telefonikõnede pealtkuulamiseks.

3. Valitsuse toetusel ilmuvas väljaandes Diplomaatia avaldati kaitseminister Jaak Aaviksoo artikkel, milles ta õigustab petmist ja valetamist enesekaitse ja ellujäämise nimel: “Samamoodi tuleb meil leppida arusaamisega, et jumal või Darwin — jällegi sõltuvalt ilmavaatest — ei andnud meile eneseteadvust ja tarkust mitte selleks, et tõde teenida, mida mõned reformatsioonist ja valgustusajast hullutatud inimesed tänase päevani arvavad, vaid selleks, et ellu jääda.” (Diplomaatia nr. 3, märts 2011). Aaviksoo juhatab sisse oma teesi vihjega kübersõjale, kuid võib põhjendatult väita, et tema sügavalt veendunud maailmavaade leiab ka kasutamist, kui ta teeb olulisi otsuseid riigi poliitika asjus.

E-hääletamisega seotud probleemid vajavad lahendust. Olles enam kui 15-aastase kogemusega endine valimiste korraldaja (Registrar of Voters) ühes Connecticuti osariigi linnas USAs, pean tähtsaks kodaniku õigust salajasele hääletamisele, mis on demokraatia põhinõue. Ma näen e-hääletamises mitmeid kodaniku õiguste rikkumisi ja praktilisi probleeme. Kui olin Mõõdukate erakonna liige, tutvusin Eesti valimisseadusega ja käisin vabatahtliku vaatlejana Tallinna kesklinna valimispunktides. Koostasin erakonnale raporti rikkumistest, mida olin näinud.  Minu teada ei võetud midagi ette selleks, et eksimusi vältida.

Seoses Jaak Aaviksoo manifestiga Diplomaatias taunis Tallinna ülikooli rektor Rein Raud kodanikuna Eesti Päevalehes (24.03.) kaitseministri maailmavaadet ning arvas, et sellist ideoloogiat mõistaksid lääneriikides ainult holokaustieitajad. Teatavasti on holokausti eitamine demokraatlikes riikides kuritegu. Et sellist ideoloogiat esindab valitsuse koosseisus olev minister, siis leiab Rein Raud, et on põhjust avalikult küsida koalitsioonipartneritelt Reformierakonnalt ja IRL-lt, kas selline arusaam ajaloost, tõest ja identiteedist võetakse üle ka uue valitsuse poolt. Rein Raua arvates peab Aaviksoo tagasi astuma. Aga missuguse otsuse tegi Aaviksoo erakond, IRL? Aaviksoo määrati uues valitsuses haridus- ja teadusministriks ning nii talitades sülitati kodanikele näkku.

Ja kolmandaks, Riigikogus vastu võetud justiitsministeeriumis koostatud õigusakt, mis lubab erandjuhtudel teha salajasi jälitustoiminguid mitte kohtu, vaid prokuratuuri loal — erinevalt põhiseaduses ettenähtust — sai president Ilvese heakskiitva allkirja.
Ajakirjanduse järgi (Eesti Ekspress 24.03.) olevat president Ilves saatnud värske seaduse justiitsministeeriumisse lihvimiseks, detaile ajaleht ei andnud. Ilmselt Ilves ei taha olla vastuolus võimustruktuuriga, sest soovib, et Riigikogu valiks ta suvel tagasi presidendiks.

Seoses eelmainitud uue seadusega ilmus masendavat informatsiooni elanike järele nuhkimise kohta: endine keskkriminaalpolitsei direktor Andres Anvelt nentis, et mullu tehti 888 telefonikõneluste pealtkuulamise taotlust, millest 98 % rahuldati, aga ta arvab et tegelik inimeste arv, keda pealt kuulati, võib olla 30 000 — 40 000.

Äsjast rahvuslikku tragöödiat seoses mitmekordse olümpiavõitja Andrus Veerpalu väidetava dopingu kasutamisega püüdis Eesti suusaliit lahendada Aaviksoo doktriini kohaselt: valetades ja varjates ning tõenäoselt mõjutades ka sportlast osalema tõe varjamises — kui sportlane ise üldse täpselt teabki, kuidas arstide ja treenerite meeskond temaga eksperimenteerib. Mis juhtub, kui samasugust valetamisega eksperimenteerimist kasutatakse riiklikul tasandil? Kas me võime olla kindlad, et selline praktika on riiklikul tasandil välistatud?

Ei ole võimalik usaldada valitsust, mis õigustab petmist ja valetamist, ei ole võimalik tunda ennast turvalisena riigis, kus võimud rikuvad segamatult inimõigusi ja õigust eraelu puutumatusele. Nii väikese riigi nagu Eesti ellujäämisvõimalused on suuremad, kui teda respekteerib ja toetab rahvusvaheline ühiskond. Valed ja ebaeetiline tegevus ei too meile vajalikku toetust ega respekti.

Kodanikel lasub kohustus nõuda uuelt valitsuselt, et see austaks demokraatlike institutsioone ja praktikat. Selleks, et elada vabadena on vaja ka kodanikul meeles pidada, et vabaduse hind on pidev valvsus. Ajalugu on seda näidanud. Ei piisa ainult sellest, et käid valimas, kui vastav kuupäev ilmub kalendrisse.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar