neljapäev, 24. juuli 2014

Meenutusi Suurest Laulupeost


Meenutusi Suurest Laulupeost

1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale.
Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud.
Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna.
Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub.
Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.
Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14       

Meenutusi Suurest Laulupeost
 
1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale. Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud. Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna. Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub. Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.
Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14