teisipäev, 24. juuli 2012


Euroopa Ühendriikidest oleks eestlastele kasu!

Meie kohalik valitsemise kultuur on sedavõrd käest läinud, et vaevalt helgele tulevikule loota võime. Parlamendi maine on maha tambitud, ametnikud avalikkuse ees täis lastud ja valitsuse tegevuse üle peab rahvas vaid peent naeru. Peale rahandusministri ülbuste, et rahvas ei saa Euroopa asjadest aru ja Riigikogu ei oska üldse Euroliidu arengu kohta seisukohta võtta, polegi viimasel ajal valitsusest midagi kuulda.

 Meenutan Ligi väljaütlemisi möödunud nädalal: Euroopa Liidu probleem on selles, et ei suudeta üle olla avalikust arvamusest. „See on see probleem,“ kinnitas rahandusminister Jürgen Ligi oma sõnu ja lisas öeldule värve juurde. „Ma defineerin seda pornona, kui nõutakse, et viimane kui inimene saaks kõigest aru...“

Kui asjad nii on, et valitsus ei pea rahvast ega parlamenti miskiks, siis pole ju ka loota, et see võim rahvast teenida sooviks. Nii olemegi oma viletsa palga, olematu pensioni ja piinlikult väikeste sotsiaaltoetustega jäänud Euroopa punaseks laternaks. Minu meelest oleks üsna kena, kui Euroopa keskvõim koonduks, loodaks ühine suur riik, kus kehtiks ka ühised seadused. Tahaksime meiegi Euroopa keskmist palka saada, Euroopa pensioni loota ja Euroopa arstiabi saada. Ühisriigis ehk seda saaksime. Seega, toetagem Euroopa Ühendriike!

  Lisan Indrek Neiveldi artikli Õhtulehest, mis räägib täpselt samal teemal.


Indrek Neivelt: Euroopal tuleks luua ühine pension (46)

Toimetas Kristin Aasma
 23. juuli 2012, 16:50

Rahandustegelane Indrek Neivelt peab eurotsooni probleemiks sisemist tasakaalustamatust, mis tähendab, et nn ääremaades on raha puudu ja keskuses jääb raha üle. Tema arvates peaksid Euroopa rikkad tuumikriigid ja ääremaad jagama ühiselt tulusid ja kulusid, mille üheks väljenduseks oleks nn Euroopa pensioni loomine.

„"Ääremaadeks" on Kreeka, Portugal, Küpros ja "keskuseks" Saksamaa, Holland, Prantsusmaa," kirjutab Indrek Neivelt oma blogis. „Hispaania ja Itaalia jäävad kusagile vahepeale ehk siis nende riikide põhjapoolsed osad on justnagu keskus ja lõunapoolsed ääremaa."

Neivelt arutleb, et keskustesse kogunevad kallimad töökohad, ääremaadest toimub aga inimeste äravool keskustesse ning kuna keskuses tehakse kallimat tööd kui ääremaal, elab keskus paremini osaliselt ka ääremaade arvelt, sest seal on inimesed valmis töötama väiksemate kuludega.

„Kui järele mõelda on nii ka Eestis," jätkab Neivelt. „Tallinn tõmbab teistest piirkondadest inimesi ja annab neile kallimaid töökohti."

Samas on Tallinna kõrvale tekkinud teisi keskusi, sest piirid on avatud. Mujal Euroopas või maailmas töötaja Eestis makse ei maksa. „Probleemi ei ole, kui väljaspool töötab paar protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Aga kui väljaspool töötajaid on juba 10 või isegi 20 protsenti, on praegune süsteem väga vildakas," kirjutab Neivelt.

 Neivelti sõnul on Euroopa Liit oma kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumisega majanduslikus mõttes üha rohkem riigi moodi ning seepärast on vajalik ka suurem sisemiste ressursside ümberjaotamine.

„Euroopa Liidu abirahad ei peaks olema mitte ainult a la kiviaedade ja Mäo ristmike rajamiseks, vaid sealt tuleb osaliselt katta ka sotsiaalkulutused. Arvestades tööjõu vaba liikumist tuleks lisaks sisse viia ka nn. Euroopa pension," kirjutab Neivelt. „Kõigil peaks näiteks olema nn. Euroopa pension ja kohalik pension jne. See oleks ühest küljest õiglasem, aga teisest küljest ka ratsionaalsem, sest praegu läheb rahade ümberjaotamisel väga palju ressurssi projektide kirjutamisele."

 Neivelt arvab, et Kreeka kirumise ja enda eelarve tasakaalu kiitmise asemel tuleks meil koos teiste ääremaadega seljad kokku panna ning selgitada, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik ja ääremaade tühjakstõmbamine ei saa kaua kesta.

Samal teemal

 18.05.2012Neivelt: Eestist voolab raha välja (11)

 13.12.2011Indrek Neivelt: pensioniraha kogumine on mõttetus! (57)




reede, 20. juuli 2012

Heimar Lenk elust ENSVs

(350)
www.DELFI.ee
Heimar Lenk elust ENSVs: banaane polnud ja verivorstide saamiseks tuli sabas seista
Foto: Ilmar Saabas
Kõrgharidus ja arstiabi olid tasuta ning pension viimase keskmise palga suurune. Aga jah, poliitiline olukord, vabadus ja inimõigused on omaette teema...
Ma loen ja imestan, kuidas nõukogude aja kasvõi episoodiline meenutamine meedias tekitab lugejate hulgas tohutu emotsioonide tormi. Ajaloolane Margus Kiis tabas kümnesse ja on juba ära teeninud üle 800 kommetaari! Kuigi kakskümmend aastat on eelmisest elust möödas, tundub paljusid see aeg endiselt puudutavat ja võrdlused kütavad meeletuid kirgi üles.

Vaevalt, et keegi kommenteerijaist endist elu tagasi ihaldaks, kuid meenutused tunduvad minu jaoks, kes ma seda eelmist aega oma silmaga näinud, olema ausad ja elulähedased. Delfi kommentaare loed kui seiklusromaani.
Üks lugeja kirjutab: „Teenisime piisavalt, elu oli muretu, rahapuudust ei olnud. Ainus mida tagantjärele mõtlen, pesumasin oli vilets. Inimesed olid lõbusamad, polnud niipalju pätte ega otse paadi või põõsa all elanikke ei tea ühtki. Käisime restoranis söömas ja tantsimas.“
Kommentaatoril on õigus. Töötasin ise vene ajal aastaid mitmes ajalehetoimetuses Tallinna kesklinnas ja võin kinnitada, et nii Gloria, Astoria, kui ka Vana Toomase restoranides oli päeval nn kohustuslik menüü, mille lõuna koosnes kolmest toidust ja maksis igal pool samapalju ehk siis täpselt üks rubla. See lõuna hind oli töölkäijale sümboolne. Õhtuti ei suutnud odavad kõrtsid rahvast ära majutada, maksta tuli šveitserile, et sisse saada. Seejuures oli Tallinna kesklinnas restorane ja kohvikuid väga palju.

Tasuta arstiabi
„Ei tasu ära unustada, et arstiabi, s.h. hambaravi oli täiesti tasuta, ka arstide koduvisiidid olid tasuta. Ravimid maksid kopikaid. Peale selle veel sanatooriumi ja puhkekodu tuusikud, lastelaagrid jne.“
Mäletan tööaastaid Eesti Televisioonis. Vana maja neljandal korrusel asus ametiühingu komitee. Tarvitses vaid minna ja endale tuusik mõnda sanatooriumisse kinni panna. Lõviosa maksis riik ehk ametiühing ja ühe osa puhkaja. Töö „Aktuaalse Kaamera“ toimetuses oli väga pingeline. Meenub, kuidas ühel õhtul peale saadet saatis peatoimetaja otse käsu korras kolm inimest Kääriku spordibaasi nädalaks puhkama. Et mingu ning kosutagu vaimu ja keha. Riigi kulul muidugi.
„Tööd oli nii et tapab, isa tegi sageli pikad päevad, hommikust kuni hilisõhtuni välja, et teenida rohkem raha meie maja valmis ehitamiseks. 400 rubla oli 70ndate keskel hea palk, kuid mitte üle mõistuse suur. Selle teenis välja isegi transporditööline vaguneid laadides, kes kõvasti tööle pihta andis. Kombainer kolhoosis võis viljalõikuse ajal saada 1000 rubla kuus, mida oli rohkem kui suure tehase direktoril.“
Kommentaari kommentaariks võib vaid öelda, tubli kombainer või majandi esimees olid rajoonis nii sissetuleku poolest kui sõnaõiguselt kõvemad käed, kui kohalik parteiboss. Kui mõni tuntud põllumees koosolekul häält tõstis, tähendas see probleemi lahendamist. Eesti Televisioonis oli igal esmaspäeval suur üle stuudioline koosolek, kus igaüks sõna võis saada ja juhtkonda kritiseerida, kuidas soovis. Töötajate kõik ettepanekud pandi kirja. Järgmisel koosolekul kandsid ülemused alandlikult ette, mida asja lahendamiseks tehtud või mitte.
„Samuti KGB ja partei roll polnud tavainimese jaoks sugugi nii suur, kui sellest praegu kaagutatakse. Kedagi see punane möla ei huvitanud ja tavalise töölise järel keegi ei nuhkinud. Ameerika Hääle kuulamise eest kedagi kinni ei pandud. Probleeme võis tekkida siis kui hakkasid keelatud raamatuid või artikleid levitama, suhtlesid dissidentidega vms.“

BBC poliitikasaated
Meie peres kuulati Ameerika Häält, nii palju kui segajad lubasid lapsepõlvest peale, kuni uue Eesti tulekuni. Poistega sai kuulatud rohkem BBC saateid ja ikka nii, et kõlar aknale, et aias ka kuulda oleks. Kuldseil kuuekümnendail Nõmme Gümnaasiumis õppides ja hiljem TPIs olid BBC legendaarse kommentaatori Anatoli Goldbergi esinemised noorte poliitikahuviliste peamiseks kõneaineks.
„See, et elu oli stabiilne, ei kuulu isegi vaidlustamisele. Ka raha oli kuni Gorba-aja lõpuni väga stabiilne ja kes tööd viitsis teha, teenis palju rohkem kui esmatarbimisest üle jäi. Praegu võib tavaline tööline rabada end kasvõi lolliks, esmavajadustest ei jää üle midagi ja 500 euroste palkadega ei ehita endale maja ega osta korterit.“ Polegi nagu midagi kommenteerida.
„Võis elada, lapsed olid suvel Valkla pioneerilaagris, üks kuu maksis mingi 25-30rbl. Meri, päike ja mängud, neli korda päevas söök, spordivõistlused ja lõkkeõhtud - ilus ja muretu lapsepõlv. Aga täna - mida meie lapsed näevad? Olen juba aastaid raske liikumispuudega vanaduspensionär ja võin täie tõsidusega öelda, et võrreldes tollase ajaga ma praegu lihtsalt eksisteerin ning ei saa endale sageli lubada kõige elementaarsemat.“
Nii lastelaagrite, kui õpilas- ja üliõpilasmaleva kohti jätkus kõigile. Majandid ootasid malevlasi, nendega oli elu maal lõbusam. Noored said muidugi hea töökasvatuse ning ettekujutuse töömehe elust.
Kõmu tekitanud loo autor, ajaloolane Kiis nimetab kümnenda müüdina kirikus käimise keelamist. „Nõukogude ajal oli kirikus käimine keelatud. Nõukamütoloogia kubiseb lugudest jõulude ajal salaja kirikus käimisest, sellest, kuidas ümber sakraalhoone luurasid kurjad õpetajad, komsomolkused ja kaagebeelased.“

Jõulude ajal kirikusse
Nagu eelmised üheksa müüti, annab autor ka sellele omapoolse selgituse: „Jõulude ajal kirikus käimine polnudki niiväga erandlik kui tagantjärgi tundub, seda tehti üsnagi avalikult ja sellest kirjutati näiteks ilukirjandusteostes. Samas muidugi, kirikus käimine võis olla üks rida paturegistris, kui oli vaja persoonist kusagil (õppeasutuses, töökohas, komsomolis, Parteis) lahti saada.“
Mulle tundub see väga tasakaaluka selgitusena. Ise olen noorepõlvest peale kirikus käinud ja ei mäleta ma ainsatki juhust, et keegi mulle seda tööl ette oleks heitnud. Nõukogude ajal sai noorte seas kiriku külastamine isegi omamoodi moejooneks. Tallinnas oli Mere puiestee pühakoda minu ajal noorte seas väga populaarne. Seal peeti väga põnevaid jutlusi, mis kaugeltki ametliku maailmavaatega kokku ei läinud.
Eks nii meenutades tundub kauge nooruse aeg ilusam, kui ta ehk päriselt oli. Kuid oma elus midagi koledat meenutada ka pole. Ülikoolide uksed tasuta haridusega olid noorte ees lahti, tasuta oli arstiabi, prii hambaravi, viimase keskmise palga suurune pension - need on asjad, mis meelde tulevad. Loomulikult on poliitiline olukord, vabadus ja inimõigused omaette teema, aga sellest mõnes teises loos - ajaloolane Margus Kiis oma loos neid ju samuti ei puudutanud.
Rääkides aga sissetulekust, oli ajakirjaniku palk nõukogude ajal soliidne. Vabalt võis põhitöö kõrvalt kõikidele väljaannetele kaastööd teha, nii palju kui jõudsid. Honorarid moodustasid vähemalt pool põhipalgast. Kuid jah, banaane ei olnud saada ja välismaale turismireisile sai vaid komsomoli Sputniku firma kaudu. Jõuludeks verivorsti ostmiseks tuli turul sabas seista ja jõulupuud tuli ka järjekorras oodata.
Nõukogude aeg oli minu noorus, aga noorus jääb ju alati ilusamana meelde, kui tegelik elu seda oli... Mis puutub toonase elu meenutamisse, siis minu meelest on see ju tore. Peaksime üle saama neist müütidest, et siis kõik nii kole oli. Kardan, et sama võib mõni järgmine põlvkond ka tänasest päevast rääkida. Lisaks ei maksa kedagi hukka mõista, kui keegi oma isikliku arvamuse või elutarga kogemusega välja tuleb. Ärgem ehmugem, et see ei lähe alati valitseva mõttelaadiga kokku. Õigus on kõigil, mis sest, et igaühel omamoodi!


Lugu ilmus portaalis Delfi 19. juulil ja kogus 350 kommentaari 
www.DELFI.ee

pühapäev, 15. juuli 2012


Kas ikka Euroopa Ühendriikide poole?

Lõpuks ometi tuli üks inimene ja kirjutas tõe Euroopa Liidu sünni  ja võibolla ka üsna reaalse tuleviku kohta. Teleprodustent Toomas Lepp annab Delfis ammendava pildi Euroopa Liidu kujunemise loost ja meid ootavast suurest liitriigist, millesse me pole kunagi astunud.
 
„Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Niikaua kui Euroopa liidrid hoiavad tegelikult kõrvale reaalsetest otsustest, peab Euroopa komisjon võtma täieliku vastutuse. See on ainus institutsioon, kes võib edasi viia seaduste eelnõusid…
30 aastat pärast “Single Acti” (Maastrichti lepingut) vajame nüüd vältimatult kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut). Födaraalne leping peab koosnema 12 elemendist 4-s blokis, mis on identifitseeritud kui “genuiinse majandusliku ja rahandsuliku ühenduse poole, mida juhivad 4 presidenti…“

Kas pole mittte mõjuv avaldus, mis 28. juunil Spinelli grupi poolt vastu võeti. Ja samas vaid imesta, kui 7. juulil teatab meile eurosaadik Kristiina Ojuland, et Euroopa föderatsiooni jutt on milllestki väga kaugest asjast. Kahju, et eestlasi on euromuinasjuttudega toidetud juba sellesse liitu astumisest peale. Pidevalt käib üks uimane keerutamine, kui toredasti asjad ikka Brüsselis lähevad. Tasub vaid mõnda televisiooni väliskanalit vaadata, et veenduda, kui raskelt hoopis asjad praegu Euroopa Liidus liiguvad. Selge, et selle suure moodustise juhtimiseks on vaja ühtset juhtimist nagu USAs või NSVLiidus.  Aeg oleks hakata eestlastele ka tõde rääkima, aga peavoolumeedia on sellest asjast veel ikka väga kaugel.

Toon ära Toomas Lepa loo tänasest Delfist:   

Toomas Lepp: Altiero Spinelli ehitis ehk Euroopa Ühendriikide poole. Kas eestlastele valetatakse?

 (170)

15. juuli 2012 14:20

Toomas Lepp, teleprodutsent

www.DELFI.ee



Igale eestlasele peaks olema kohustuslik tutvuda professor Lauri Mälksoo sisukate arvamustega, mida ta andis vastates Peeter Ernitsale juulikuises Maalehes.
 
Lugu “Kas Euroopa Ühendriigid viivad Eesti iseseisvuse”, sedastab: “Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderatsiooni peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam. Aeg selleks on käes.”

Esitan alljärgneva ekskursi Euroopa ajaloo radadele vaid seepärast, et mulle tundub, et eestlastele pole antud piisavalt infot, et osaleda debatis, mis Brüsselis tundub endastmõstetav - födreatsiooni nimel tuleb rahvusriikide suverineteeti vähendada.
 
Lauri Mälksoo ütleb, et “me ei saa endale lubada, et samal ajal kui meid tiritakse kaasa (Euroopa Ühendriikidesse), ei ole me ise piisvalt järele mõelnud, mida me tahame.”
 
Kuidagi leiged on Eestis asjad. Peavoolumeedia pole arutlustest piisavalt huvitatud, meie MEP-id pole födeartsiooniasjades eriti sõna võtnud. ERR, kes peaks olema Eestile olemuslike asjade arutluses esirinnas, pole indu näidanud. Vastupidi – ERR-st saame 7. juulil teada Kristiina Ojulandi arvamuse, kelle jutu järgi on Euroopa Föderatsioon veel kaugel.

“Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Panganduses on otsustatud teha tihedamat koostööd, mis praeguses olukorras on igati mõistetav ja aktsepteeritav, aga kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus.”

Kas on ikka nii?
Ojulandi avaldus on tehtud nädal peale Spinelli grupi memorandumit.
Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu.

Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud Föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti, Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant. Spinelli gruppi kuuluvad nii sotsialistid kui ka neoliberaalid.

Memorandum algab nii:

“Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Niikaua kui Euroopa liidrid hoiavad tegelikult kõrvale reaalsetest otsustest, peab Euroopa komisjon võtma täieliku vastutuse. See on ainus institutsioon, kes võib edasi viia seaduste eelnõusid…

30 aastat pärast “Single Acti” (Maastrichti lepingut) vajame nüüd vältimatult kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut). Födaraalne leping peab koosnema 12 elemendist 4-s blokis, mis on identifitseeritud kui “genuiinse majandusliku ja rahandsuliku ühenduse poole, mida juhivad 4 presidenti…

See kriis on sügavalt demonstreerinud, et jagatud Euroopa projekt ei saa enam eksisteerida kuni rahvuslikud debatid on Europiseeritud (Europeanized). Euroopa ühenduse poliitiline konstruktsioon esindab pretsedenditut ajaloolist võimalust tuua demokraatia välja oma rahvuslikust kontekstist ja saada tõeliseks rahvusüleseks föderaalset tüüpi demokraatiaks (true transnational democracy of a federal type).”

Kes on Altiero Spinelli?
Mis on Spinelli grupp? Kes sinna kuuluvad?
Minu suureks üllatuseks on nimi Spinelli Eestis täiesti tundmatu. Ei teadnud Spinellist midagi kolm Eestis võtmepositsioonidel olevat arvamusliidrit , kelle käest tema kohta küsisin ja mis täiesti arusaamatu – Altiero Spinelli kohta ei leia interntist eesti keeles midagi.

Just niisuguse vastuse sain Euroopa Parlamendi inforbüroolt:

 “Internetis ei ole tõesti mingit infot eesti keeles peale lühikese lause Wikipedias: 15. septembril 2010 toetas Delors uut algatust nimega Spinelli Group, mis asutati, tugevdamaks Euroopa Liidu föderaliseerumispüüdlusi.

Ometi kannab Altiero Spinelli nime ehitis, kus käib koos Euroopa Parlament.
(Spinelli building)

Ometi kuulub Altiero Spinelli Euroopa asutajate hulka samas reas Konrad Adenaueri, Winston Churchilli, Robert Schumani, Jean Monnet ja veel paari tuntud nimega.
 
Spinellit kutsutakse Euroopa Ristiisaks. Tema juhtimisel on koostatud ja vastu võetud hulk Euuropa Liidu alusdokumente jne jne.
 

Kes siis oli Altiero Spinelli (1907 – 1986)?
Tema põhitöö oligi Euroopa Föderalistide liikumisele alusepanemine. Nooruses huvitus ta Lenini ja Trotski töödest, ning 1920ndatel ühines kommunistidega. Mussolini arreteeris ta ja saatis Spinelli vangi, kus ta veetis 12 aastat. Spinelliit seostatakse ka staliniismiideedega, mida ta püüdis demokratiseerida.. Ta uskus, et rahvusriikide ajad on möödas.

 Ühes oma artiklis Euroopa Ühendriigid (The United States of Europe) Spinelli soovitab:

 " ... väheste lihtsate föderaalinstitutsioonide rajamine, mis peavad olema tugevad, muutumatud /sõna, mida me oleme kuulnud nüüd juba palju kordi/ ja kergestimõistetavad. Pole vaja palju tüüdata individuaalsete rahvuslike probleemidega. Föderatsioon peaks pakkuma vajalikku sisemist korda, millega progressiivsed jõud raskusteta kohaneks ja millest need jõud saaks tulevikus end välja arendada.“

Spinelli kirjutab alla dokumendile Ventotene Manifesto:

“Me tahame minna riikide ja riikide ühenduste absoluutse suväriniteedi dogmade taha”

Spinelli ideed viisid 1984. aastal Euroopa Parlamendi hääletusele dokumendi üle, mis oli Draft Treaty for Union. See oli katse teha nn “suur hüpe” Föderaalse Euroopa moodustamiseks. Ainult kaks riiki kutsusid dokumenti ratifitseerima – need olid Itaalia ja Belgia. Spinelli oli pettunud. Aasta hiljem moderniseeris dokumenti Iiri senaator James Dooge. Ilmusid mõisted “kvaliteethüpe” ja “genuine poliitiline sisend”. Spinelli ideed aga jäid ka Maastrichti lepingusse. Tänu peamiselt Suurbritannia tegutsemisele ei sündinud tol ajal föderaalset Euroopat.

Ilmselt tänu hiljutisele NSVL 50 aastasele okupatsioonile ei julgeta Eestis rääkida, et Euroopa Liidu ajalugu ongi suures osas Föderalistide võitlus oma ideede eest. Riigiehituslikud paralleelid kahe liidu vahel on ilmsed. Ka Mälksoo ütleb, et NSVL kogemus on veel liiga värske.

Paavo Palgi Euroopa õpikust leiame järgmised read:
“Föderalistid leiavad, et Euroopa osatähtsuse tõstmiseks maailmas tuleb rahvusriigid ühendada ja luua neile ühine demokraatlikult kontrollitav valitsus, mis tegeleks kõigi eluvaldkondadega.”


Välisminister Toomas Hendrik Ilves ütles 1998. aasta mais Helsingis: "Ühe nägemuse kohaselt on EL nagu NATOgi vältimatu pahe. Selle tõlgenduse pooldajad usuvad, et EL on ennetav vahend halvimate arengute vältimiseks Euroopa ajaloos. Niisuguse suhtumisega inimesed tahavad, et ELi liikmelisuse mõju rahvastele püsiks võimalikult väikesena. Tegelikkuses on see üks pehme euroskeptitsismi variant. Teise nägemuse kohaselt on EL ämmaemand uuele tsivilisatsioonile, kus liikmesriigid on vabatahtlikult otsustanud töötada üha sügavama koostöö nimel, et toonitada Lääne-Euroopa valgustusajale iseloomulikke väärtusi. Mina isiklikult kuulun viimaste hulka."


1751. aastal kirjeldas Voltaire Euroopat kui ühte suurt vabariiki, mis on jagatud provintsideks, milledest mõned on monarhiad, mõned segasüsteemiga, kuid kõiki ühendab sama religioosne vundament, isegi kui see on jagatud erinevate usutunnistuste vahel

Rousseau ennustas 1771, et varsti ei ole enam prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ega inglasi, on vaid eurooplased.

 Suur-Euroopa idee avaldas 1923. aastal oma raamatus “Pan-Euroopa” austria krahv Richard von Goudenhove-Kalergi, millest sai alguse pan-euroopa liikumine.

Teise maailmasõja kestel toetas ühendatud Euroopa ideed järjekindlalt vastupanuliikumine, mis juba 1940. aastal avaldas üleskutse föderatiivse liidu loomiseks.
 
Winston Churchill pidas 19. septembril 1946 Zürichis kõne, kus kutsus üles rajama Euroopa Ühendriike. “Kui meil on plaanis moodustada Euroopa Ühendriigid, peame alustama praegu”, ütles ta.

Liikumised Euroopas käivitas USA välisministri Marshalli plaan 1947 aastal, See oli Euroopa ülesehitamiseks mõeldud projekt, Marshalli plaan nägi ette Euroopale finantsabi andmise, tingimusel, et luuakse tugev organisatsioon, mille ülesandeks saaks rahaabi haldamine ja jagamine. See oli loomulikult ka poliitiline projekt, mis pani paika tegutsemise nõukogude ohu vastu ja võimaldas sakslastel üle saada maailmasõja tagajärgedest.'

Siinkohal on huvitav märkida, et just USA mängis otsustavat rolli muuhulgas selles, et britid üldse Euroopa ühndusse astusid. 1948 asutati USA-s Europpa Ühenduse Ameerika komitee (ACUE) mida rahastasid Rockfelleri ja Fordi fondid. Komitee essotas olid USA salaluurega seotud mehed nagu Walter Smith ja Allen Dulles.

Tänapäeval ilmsiks tulnud dokumentide järgi, mida avastas Joshua Paul, Georgetowni Ülikooli uurija, finantseeris Ameerika Komitee Euroopa Liikumist ja Euroopa nõukogu suures ulatuses. Komitee toetas eriti Euroopa födelraliste ja andis ka Euroopaöe salajasi soovitusi näiteks finantsfondide loomiseks 1965 aastsal.

Äärmiselt huvitava, aga kinnitamist vajava versiooni pakub Ameerika jätkuva hegemoonia Euroopas tõstuseks kirjanik Gerd-Helmut Komossa oma Austrias ilmunud ja Saksamaal keelatud raamatus (DIE DEUTSCHE KARTE. Das verdeckte Spiel der geheimen Dienste. Ares-Verlag, Graz 2007).

Komossa versiooni kohaselt on USA ja Saksamaa vahel sõlmitud 1949 aastal salaleping, mille järgi USA-l on võimalus kontrollida Saksamaa teatavaid samme kuni aastani 2099. See võis olla ka Marshalli plaani üks salajane osa. Kui see vähegi tõsi on, siis on Saksamaa osast oma suväreniteedist loobunud ning tänu Hitlerile sunnitud maksma lõivu oma sõltumatuse eest veel 77 aastat.

Euroopa ühinemise ajalugu on põnev, täis kirgi, pettumusi ja saladusi. On veel üks mees, kes föderaalse Euroopa eest võidelnud ja kelleta Euroopa ajaloost ei saa rääkida. See mees on Jean Monnet. I maailmasõja järel oli Monnet Rahvasteliidu asepeasekretär, II sõja eel Prantsuse-Suurbritannia koordinatsioonikomitee esimees. .

Monnet' sümpaatia kuulus Ameerika Ühendriikidele. Kindarl De Gaulle nimetas teda "suureks ameeriklaseks", Kui 1949. aastal oli Suurbritannia loobunud Monnet’ pakutud liidust Prantsusmaaga, esitas Monnet Prantsuse välisministrile Robert Schumanile Saksa-Prantsuse liidu kavandi. Sellest sai Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühendus, mille alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise.

Siiski ei sujunud see Monnet ja ka USA soovide kohaselt ning seda rõhutades astus Monnet Söe- ja Teraseühenduse Ülemameti presidendi kohalt 1954 tagasi. Seejärel lõi Monnet 1955 aastal algatuskomitee Euroopa Ühendriikide loomiseks, kuhu kuulusid poliitiliste parteide ja ametiühingute esindajad.

Niisiis on Euroopa ajalugu vastuoluline, kuid püüded Superriigi poole on olnud valdavad. Seda ka tänapäeval just praegu.

Kas Eesti rahvas on piisvalt kursis Euroopa juhtkõnelejate tegude ja eesmärkidega ja kas need eesmärgid on meile mõistetavad. Kas Eesti poliitiline eliit mängib ausat mängu?
 
Lauri Mälksoo küsib: “Kas keegi Euroopa eliidist võis mängida topeltmängu – anna algul sõrm, pärast võtame ka käe? Kes tahab födeartsiooni minna peab suutma Eesti rahavast selle vajalikkuses veenda. Siis on näha kas rahavas tahab seda või ei taha. Kui tahab tuleb põhiseadust muutma hakata.”

Senikaua töötavad kümned organisatsioonid Euroopas ja Ameerikas eesmärgiga luau Föderatiivne Euroopa. See toimub demokraatia nimel, aga rahavõimu huvides. 29. mail ostis Jacob Rotcshild 37% David Rockefelleri kontrollitavatest aktsiatest. Nemad kontrollivad suurt osa majandusruumist ka mõtekodadest, ja nende kõrval ei ole ülemäära palju kontrollijaid.

Koondub Kapital ja kas tuleb koonduda ka Poliitikal?


teisipäev, 10. juuli 2012


Euroopa Ühendriigid tulevad!

Kuigi eurosaadik Kristiina Ojuland rahustab meid ajakirjanduses, et ELiidu kiire föderaliseerumine on liialdus, paistavad asjad siiski teisiti minevat ja Eesti iseseisvus on lähitulevikus muutumas meile vaid meeldivaks mälestuseks. USA keskpanga endine juht
Alan Greenspan ütles otse, et Euroopa Liit on kui lekkiv paat, mille päästerõngaks on poliitiline ühinemine. See päästaks liidu majanduskriisist.

Sama väljendas hiljuti Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble ajakirjale „Der Spiegel“ intervjuud andes. „Me peame Brüsselile ndma rohkem vastutust poliitilistes valdkondades, ilma et liikmesriikide valitsused saaksid otsuseid blokeerida.“ Minister pooldab Euroopa Komisjoni muutmist reaalseks valitsuseks, kelle otsused Eliidu riikidele kohustuslikud.   

Lisan siia Andres Raidi artikli 9. juuli Delfist:

   

Andres Raid: Lenini unistus täitumas?

 09. juuli 2012 06:00

www.DELFI.ee



Vene revolutsiooni juht Lenin kirjutas kunagi töö „Euroopa Ühendriikide loosungist“. Kas asi tõesti nii lähebki? Selguse saamiseks on vahel üsna tulus vaadata tegelasi, kes seisavad selle loosungi taga ja on selle elluviimise nimel pingutanud.
 
Euroopa Liidu juht José Manuel Barroso andis 10. juulil 2007. aastal pressikonverentsil avalikult teada, et Euroopa Liit on impeerium. „Mõnikord mulle meeldib Euroopa Liitu kui moodustist võrrelda organisatsioonina impeeriumiga. Me anname impeeriumi mõõdu välja,“ mainis Barroso.

 Euroopa Komisjoni president Barroso nimetas ELi ka "impeeriumita impeeriumiks", kinnitades, et see pole moodustatud jõuga, vaid vabatahtlikult.

Vene revolutsiooni juht Lenin kirjutas kunagi töö „Euroopa Ühendriikide loosungist“. Kas asi tõesti nii lähebki? Selguse saamiseks on vahel üsna tulus vaadata tegelasi, kes seisavad selle loosungi taga ja on selle elluviimise nimel pingutanud. Üks neist on kindlasti Aleksander Kožev ja jutu lõpetuseks võib proovida sellesse kontseptsiooni mahutada Eesti rahvusriigi.

Kes see Kožev siis ikkagi oli? Ta ei olnud rohkem ega vähem kui Euroopa Ühisturu loomise võtmefiguuridest selles Euroopa osas, kuhu nüüd kuulume ka meie ja mis meie silme all läheb konföderatsioonist üle föderatsiooniks. Lenini mitte just kõige silmapaistvam, kuid siiski oluline kirjutis „Euroopa Ühendriikide loosungist“ on selle otsene eellane ja seda kinnitab ka sündmuste kulg, iseasi on, kas see kellelegi sobib või mitte.

Prantsusmaa hall kardinal
Kožev võttis aktiivselt osa Prantsuse vastupanuliikumisest ja sakslased oleks teda arreteerimise momendil, kui ta oli parasjagu oma propagandamissioonil Krimmi tatarlaste üksuse keskel Prantsusmaa lõunaosas, peaaegu maha lasknud. Vahetult pärast sõda tegi talle üks tema endistest õpilastest ettepaneku valitsuse teenistusse astuda ning tema teadmised ja võimed ilmnesid üsna kohe – tast sai mees, kes hakkas kujundama Prantsusmaa väliskaubanduse strateegiat ja osaliselt ka riigi välissuhteid laiemalt.

Koževi tegevuse ümber hõljusid legendid ja üheks põhjuseks oli kindlasti see, et tema tegevuse tegelik sisu oli kuni viimaste aegadeni ja süvauurijate eest varjatud. Teda kutsuti valitsuse poliitika „halliks kardinaliks“ (éminence grise), kuid tema dokumendid jäid kättesaamatuks hetkeni, mil peaministriks sai end tema õpilaseks tituleerinud Raymond Barre. Too nõudis Koževi koostatud paberid välja „ametialaseks kasutamiseks“ ja nii sattus osa pabereist hiljem filosoofi lese kätte ja sealt juba ka uurijateni.

Legend osutus tõeks – Kožev mängis üliolulist rolli läbirääkimistel tollide ja lõivude üle (nii Euroopa majandusühenduse loomise kui ka selle täiustamise ajal, sama käib GATTi lepingu (General Agreement on Tariffs and Trade) ettevalmistamise kohta), tal oli oluline osa poliitika ümberkujundamisel, mis puudutas „kolmandaid maid“. Prantsusmaa majanduspoliitikat tegidki toona kolm meest – Bernard Clappier, Olivier Wormser ja tema ise, Kožev.
 
Kord Washingtonis toimunud vastuvõtul tutvustas Prantsusmaa saadik Henry Kissingerile Clappier`d ja Wormseri nimetades neid nimedega Bouvard ja Pécuchet. (Flauberti lõpetamata teos) Kissinger osutas Koževile ja küsis, et kes siis too veel on? Ja sai ka vastuse – see on meie Flaubert. Clappier meenutas hiljem: „Raske on paremini hinnata hierarhiat selle kolmikus. Kožev oli selles nii leiutaja, kui soovite, siis ka hingestaja koos oma kahe täideviijaga“. Ametlikult ajasid asju läbirääkimistel igasugused kõrgete nimetustega ametnikud, tegelikult juhtis asja aga „leiutaja“ tagasihoidlikku positsiooni omav persoon Prantsusmaa valitsusest.

Koževi talenti teadsid ja tunnustasid ka tema oponendid ja paljude isikute mälestuses on otse öeldud, et teadmine Koževi osalemisest mingite asjade otsustamisel ajas nad sõna otseses mõttes paanikasse (tavaliselt olid nendeks kas USA või Suurbritannia esindajad). Ja ka halliks kardinaliks ei kutsutud teda ilmaasjata – näiteks Valéry Giscard d'Estaing olles minister ja just ette kandnud kõne, mille oli Kožev ette valmistanud, küsis viimaselt otse – noh, oled nüüd viimaks rahul?!

Euroopa Ühendriigid ja Jeanne d'Arc
Kožev ei olnud mitte ainult suurepärane läbirääkija ja strateeg. Tema tegevuse taga, mis oli suunatud Prantsusmaa ja Euroopa Ühinemise hea käekäigu tagamiseks oli tegelikult ajaloolis-filosoofiline kontseptsioon. Raymond Aroni mälestuste järgi selgitas Kožev talle 1946. aastal oma arusaama toimuva kohta – ajalugu lõpeb, ta on saavutanud regionaalimpeeriumide taseme, ühisturud on valmis.

See etapp eelneb universaalsele impeeriumile ja see sõltub sellest, kes seal regionaalimpeeriumidest parasjagu domineerib. Just selles faasis otsustas ta teenida Lääne-Euroopat, mis pidi saama alul ühisturuks ja hiljem föderatsiooniks. Toonased protokollid tõendavad, et Kožev oli inglaste ja ameeriklaste suhtes üsnagi negatiivselt meelestatud. Teises maailmasõjas maatasa tehtud Euroopast pidi saama majanduslikult ja kultuuriliselt iseseisev võim, mis astub vastu eeskätt ameerikaliku elulaadi vastu. Pole ime, et ta toetas de Gaulle`i, ehkki vene emigrandile oli prantsuse kindrali rahvuskultus vastumeelne.

Paljud tema kaasaegsed tuletasid meelde tema poolt toodud „Jeanne d`Arci argumenti“, mis andis hästi edasi tema ühise Euroopa teenimise ideed. Oludes, kus suurfeodaalid pidasid lakkamatuid sõdu, suutis Prantsusmaa ühendada sellest naisest innustatud kuningavõim. Seesama kuningavõim õiendas juba hiljem Richelieu ajal kõigi nende vabadikega arved ja kehtestas absolutismi. Kui feodaalid suutnuks kokku leppida ning luua ühise fiskaalse ja majandusruumi, ohverdades vaid pisut oma varadest, polnuks monarhia vältimatu.

Täna vaatab absolutism meile vastu kui kommunistlik impeerium, mis kasutab seda, et Lääne-Euroopa rahvad vaevlevad oma rahvusliku egoismi kütkes, röövivad kolooniaid ja valmistavad sellega ette kommunistlikke riigipöördeid ja revolutsioone. Üleminek Euroopa konföderatsioonilt föderatsioonile ja koloniaalpoliitika revideerimine – see on kaasaegne võti võitluseks absolutismiga. Oma kirjas sõbrale, tuntud konservatiivsele filosoofile Leo Straussile (kes oli tema üks järjekindlamaid oponente) kirjutas Kožev otse – kas Lääs läheb rahvusliku egoismi piiramisele või võidab tõepoolest Stalinlik impeerium selle hullemas kehastuses.

1999. aastal ilmus „Le Monde`is“ artikkel, kus väideti, et Kožev oli kolme aastakümne jooksul teinud aktiivset kaastööd NSVLiga, ehkki need algmaterjalid on üsna kahtlase väärtusega juba kasvõi seetõttu, et Kožev oli osa oma teadlikust elust pühendanud just sellise NSVLi vastu, mis sellest välja tuli. Ta on korduvalt rõhutanud, et NSVL oli riik, kus valitses katastroofiline sisepoliitika ja unistus klassideta ühiskonnast on lihtsalt naeruväärne. Samas lähtus Kožev just Lenini õpilase Stalini õpetusest ja imetles seda tegelast vägagi, saates diktaatori surma puhul sellise kirja, milles ülistustest puudust ei olnud. Kožev ülistas omamoodi stalinismi, tervitas igati NSVLi kui liitriigi loomist ja ei välistanud sugugi jõu ja isegi terrori kasutamist nende lõplike eesmärkide saavutamiseks.


Lisame omalt poolt siia vaid mõne nädala taguse katke Angela Merkeli sõnavõtust – igasugused rahvuslikud ideoloogiad on meie ühise ideoloogia takistuseks…

Kožev suri 4. juunil 1968. aastal vahetult pärast Euroopa Ühisturu istungit, mida ta ise juhatas.

teisipäev, 3. juuli 2012


Raskemad ajad alles ees!

Kahjuks nii see läheb. On ju praegu meie riigieelarves ligi kolmandik Euroopa Liidu raha. Minister Ligi on juba möödaminnes ju kinnitanud, et 2009. aasta algul päästis meid vaid Euroopa raha veel suurema kukkumise eest, kui see 20%ne langus oli. Muide üks maailma suuremaid! Edaspidi peame ilma selle lisarahata hakkama saama. Kui juba praegu võtab valitsus vaesemalt rahvalt seitse nahka, siis võib ette kujutada, mis edaspidi veel tuleb. Ansipi valitsus pole senini rahvale halastust üles näidanud. Mis edasi, seda rangemaks asi läheb.

Kui seni võisime toetuda tugevale ühisrahale ja soojendada end Euroliidu vihmavarju all, siis need mõlemad hakkavad ära kukkuma. Liit ise endaga kõvasti hädas. Ega tagasiminek oma rahvusvaluutale, millega Äripäev välja tuli, polegi nii hull idee. Nii nagu seegi, et võiksime koos Soome, Taani ja Rootsiga Põhjala ühendriikidesse kuuluda. Nali najaks, aga lugu on tõsine. Eesti tööstus pole kosunud,  põllumajandus ja külaelu on nii, nagu nad on. Kus see rahvuslik rikkus tulema hakkab? Kardan, et ikka kõrgemate maksude ja aktsiiside kaudu ning otse rahva taskust. 

Lisan huvitava artikli Maris Lauri sulest tänases Delfi majanduses. 


Maris Lauri: pärast eurotoetusi tuleb tõenäoliselt maksutõus

 Delfi Majandus

03. juuli 2012 14:17

Majandusteaduste magister ja sõltumatu majandusanalüütik Maris Lauri ütles aripaev.ee lugejate küsimustele vastates, et eurotoetuste äralangemisel asub riik tõenäoliselt makse tõstma.

Täna moodustavad saastekvootide müügisummad ja eurotoetused 26-29% Eesti riigieelarve sissetulekutest. Kui kaua selline reformikommunism püsib? Mis saab nende tulude äralangemise tagajärjel lähiaastatel - järsk maksutõus või riigi kinnipanek?

Selle 26-29% hulka kuuluvad ka nn traditsioonilised omanikutulud ja riigi varade müügi tulud. Kuid tõsi on see, et eurotoetuste summa on päris märkimisväärne. Tõenäoliselt jätkub see seni, kuni EList raha saab. Praegused märgid näitavad, et vähemalt järgmisel ELi eelarveperioodil 2014-2020 on Eesti endiselt netosaaja.

Ma ei oska öelda, mis saab siis, kui need eurotoetused äralangevad või oluliselt vähenevad – see on küsimus poliitikutele ning nad ei taha sellest eriti rääkida.

Kahtlematult jääb riigil investeerimiseks ja väga paljudeks toetusteks raha kõvasti vähemaks. Väga kahtlane on ka, et Eesti suudaks 2020.aastaks kõik nö valmis ehitada – aga isegi valmis ehitatut tuleks hooldada ja kunagi asendada.

Põhimõtteliselt on kaks võimalust – kas tõusevad maksud või tuleb riigil loobuda mingitest teenustest ehk elanikel ise päris palju asju kinni maksta. Maksutõus tundub mulle praegu tõenäolisem. Kui eurotoetusi arukalt ja kvaliteetselt ära kasutada, siis ei pruugi maksud kiiresti tõusta, vaid vajadust mööda.