neljapäev, 30. juuni 2011

Lenk: Ilvese võidupüha kõne töötab tema vastu (126)

www.DELFI.ee
Lenk: Ilvese võidupüha kõne töötab tema vastu
Riigikogu keskfraktsiooni liige Heimar Lenk ütles, et president Toomas Hendrik Ilvese võidupüha kõnes idaraha skandaalile viitamise puhul ei olnud tegemist valimisvõitlusega, vaid see töötas tema vastu.
Lenk ütles Delfile, et ta ei nimetaks seda valimisvõitluseks. "Ilves lihtsalt kordab oma vana käekirja, mis püüab olla üksjagu terav ja publikut ehmatada, kuid reeglina see niimoodi tal välja ei kuku. Tema kõned pole kunagi president Meri kõrgusele tõusnud ja nad jäävad kindlasti alla ka Tarandi teravmeelsustele," märkis Lenk.

Lenki arvates on praegune suhteliselt igav Kadriorg alla jäänud ka president Arnold Rüütli kõnedele. "Minu meelest olid Rüütli kõned hoopis põnevamad, rääkimata proua Ingridi esinemistest. "Kadriorgia skandaali", mis tegelikult ju Ilvese toetamise kampaania osana alatult ellu viidi, seljatas Rüütlite perekond üsna kindlakäeliselt ja väljus sellest võitjana," ütles Lenk.
"Kui Toomas oleks tõsiselt valimiskampaaniasse sukeldunud, toonuks ta kindlasti välja mõne uue fakti Raudse Edgari vastu. Ta oli Savisaare esimene süüdistaja ja kordas üha, et tema teab asjast palju rohkem kui teised. Kuid üha rohkem veendud, et neid uusi asjaolusid "Idaraha operatsiooni" kohta ei ole ei presidendil, peaministril, siseministril ega kapol," sõnas riigikogulane.
"Kordus sama asi, mis 1995. aasta lindiskandaali puhul, kui Edgarit süüdistati salajaste vestluste lindistamises. Ikka küsin ma: skandaal oli, siseminister lasti presidendi öise otsusega ametist lahti, aga kus on lindid? Nüüd on sama asi. Kus on rahapahanduse tõendid? Kõik riigi tippjuhid pidid ju neid teadma. Kõik nad, ka Ilves, kinnitasid seda üksmeelselt telekaamerate ees. Nüüd võiks ju presidendikandidaat neist rääkida. Aga seda pole juhtunud," lausus Lenk.
"Olnuks mina Kadrioru peremehe meedianõunik või suhtekorraldaja, poleks ma lubanud tal seda rumalat lõiku kõnesse sisse panna. See töötab presidendi vastu," rääkis Lenk.
"Pealegi meenutab Simmi lugu, mille kohalik julgeolek vist ikka maha magas ja mis NATO signaalide põhjal avalikkuse ette tuli. Tegelikult ei tea ka avalikkus Simmi tegude üksikasju. Kellega ta koos tegutses ja nii edasi. Ühesõnaga: president tuli võidupüha kaunil suvepäeval vale asjaga välja," arvas Lenk.

pühapäev, 26. juuni 2011

Heimar Lenk: Tarand saab kõigi keskerakondlaste hääled (163)

www.DELFI.ee
Heimar Lenk: Tarand saab kõigi keskerakondlaste hääled
Ärge tapke sõnumitoojat, lõpetas Indrek Tarand oma kõne möödunud laupäeval Keskerakonna volikogus. Kindlasti jääb sõnumitooja ellu.
Presidendikandidaat nopib nii mõnegi hääle valitsuserakondade ja mitmed sotside ridadest ning kindlasti ka kõik Keskerakonna fraktsiooni omad. Et ta mõnda neist varem kommariks sõimanud, hetkel mängu ei muuda.
Paar päeva enne valimisi peetakse keskmeeste kongress, mis kujuneb, nagu alati, võimsaks poliitiliseks manifestatsiooniks liites rohkem kui 12 000 keskmaailmavaate esindaja hääle ühtsemaks kui enne, haarates kaasa ka üksikud oma liini järgijad. Erakonna esimehe peened mängud Tallinna maamaksu tühistamisel ja riigipea teise kandidaadi toomisel valimisvõitlusse, on raudse Edgari aktsiaid kogu partei ulatuses kõvasti kasvatanud ja rahulolematute mõju vähendanud. Sellele on kõvasti kaasa aidanud ka nn idaraha skandaali tulemusteta sumbumine nii valitsuse koridorides kui kapo keldrites, kui ka Kadrioru lõhnavas roosiaias.

Arvan, et 29. augustil on keskfraktsioon riigikogu saalis üsna üksmeelne ja salajasel hääletusel saab Tarand kõigi keskerakondlaste hääled. Kindlasti osutub riigimehelik mõtlemine, et Tarand on Eestile parem kui Ilves, erakonna sisemängudest tugevamaks.
Kas erakonna liikmeid mõjutavad Tarandi varasemad sapised väljaütlemised keskpartei aadressil? Osaledes ise volikogu istungil, mina suuremaid etteheiteid ei kuulnud. Ei kõnetoolist, ei kuluaarides. Kuigi neid salvamisi nimetati ja keegi pole neid unustanud. Mäletan isegi hästi, kuidas Indrek kunagi Toompea lossi ees Edgari esinemist katkestada püüdis, lolle nägusid tegi ja Kadri Simsonit segas. Mäletan ka neid kommarite särke, kus minu enda nimi ka sädeles. Võime välja otsida kümneid Tarandi teravalt Keskerakonna vastaseid ütlusi.
Kuid ma küsin, kas Ansipi või Ilvese suust on neid vähem kuuldud? Aga on ennekuulmatu, kui praegune istuv president käib välja lubaduse Keskerakonnale mitte valitsuse moodustamise õigust anda, kuidas ka valimised läheksid. Mõjuagendiks, riigireeturiks, venelaste sõbraks ja eestlaste äraandjaks on Savisaart nimetanud küll enamik praegusi tipp-poliitikuid.
Keskerakondlased ei üllatu enam millegi üle. Eestis on kolm, keda võib avalikult laimata nii palju kui süda lustib ja ilma, et keegi vastutust peaks kandma. Need on Edgar Savisaar, Eesti Keskerakond ja naaberriik Venemaa. Mäletate, alles sõimati Savisaart Vene mõjuagendiks, kellel polevat enam mingit tagasipöördumist ausasse poliitikasse, ja vaid mõni kuu hiljem hakati hurjutama, miks see sama mõjuagent ennast riigipea kandidaadiks üles ei sea.
Tarand ütles oma volikogu kõnes, et ta on keskerakondlaste ees sellepärast, et tuli ja vesi käivad kokku. Jumala tõsi. Miks nad ei peaks kokku hoidma, kui mõlemad vasakule hoidvate vaadetega ja rahva seas populaarsemad tegijad. Indrek sai eurovalimistel üle 100 000 hääle ja Edgar kohalikel valimistel ainuüksi Tallinnas ligi 39 000 häält. Miks peaks keskerakondlastel olema midagi selle vastu, kui kaks tugevat seljad kokku panevad ja Eestile hea presidendi teevad?

laupäev, 18. juuni 2011

Eestis hakkavad asjad muutuma!

Lõpuks on tunda esimesi märke muutuste kohta Eesti poliitikas. Stagnatsioon on langenud agooniasse. Ühe bloki ainuvõim väriseb ja käriseb mitmest otsast. Indrek Tarand oma nooruslikkusega ja maailmakodaniku imagoga hirmutab rahvuslasi ja oravatest rahamehi. Kui Raudset Edgarit sai kergesti rünnata ja süüdistada, siis Tarandi vastu astuda on raske. Poolenesti ju nagu oma mees. Aga sirgeseljalisem ja vist ka ausam. Tuli ja ütles, et aitab ühe kandidaadiga valimistest, nagu Ansipi nooruse ajal Tartus asi käis. Teeme nüüd vana hansalinna reeglite järgi ja toome ka rivaalid võitlusse.
Ja toodigi.

Nii saigi seksikas Tarand Eesti Keskerakonna volikogu istungil valdava enamuse toetuse. Salajase hääletamise tulemus 94:7. Kas pole mitte priima resultaat? Aga üle 100 000 hääle eurovalimistel! Kas pole see mitte üldrahvalik toetus tulevasele presidendile? Paistab nii olevat. Tuult tiibadesse! Ükskord võidab demokraatia Eestis nii-kui-nii!


Toon juurde ka Eesti Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare kõne volikogu istungil.

 Edgar Savisaare kõne Keskerakonna volikogul laupäeval, 18. juunil 2011 Tallinnas.

Keskerakonna volikogu on kogunenud siia taas suve hakul, et teha päevapoliitikas vajalikke otsuseid ning samal ajal kavandada ka kaugemaid sihte. Neid, mis on olulised nii meile kui ka kogu Eesti ühiskonnale.

Äsja läks Riigikogu suvepuhkusele, jõudes enne veel vastu võtta kodualuse maamaksu ärakaotamise seaduse. Meie olime selle seaduse suhtes skeptilised. Muide, mitte ainult meie. Ka näiteks vana isamaaliitlane Jüri Adams kirjutas EPLis väga õigesti, et maamaksu kaotamine lõikab läbi nabanööri omavalitsuse ja selle elanike vahel. Kahjuks ei kuulatud teda enam selles parteis, pärast seda kui Respublica on Isamaa üle võimust võtnud ega arva vanadest isamaaliitlastest ega nende seisukohtadest enam midagi. Adamsil on aga kindlasti õigus – et just omavalitsuste ja eelkõige Tallinna iseseisvuse vastu oligi see maksukaotus mõeldud.

Tallinn viis seepeale lihtsalt läbi hädatapmise (hädamanöövri): maamaks elamutele kadus ning ärimaadele tõusis kohe. Me olime juba ükskord sunnitud pealt vaatama, kuidas valitsus oma pealinna õõnestamiseks kaotas terves Eestis müügimaksu. Enam me ei jäänud lihtsalt ootama kui Eesti suurimalt omavalitsuselt röövitakse ka maamaks. Tallinna eelarve on erinevalt riigist tasakaalus nii täna kui ka homme ja me ei saanud enesele lubada, et see kunstlikult tasakaalust välja viiakse.

Aga loomulikult võitlesime me Riigikogus viimase võimaluseni, et korrusmajade elanikud ei peaks kinni maksma suuremate kruntide omanike maamaksu. Muidugi võiks president Ilves põhiseadusele mitte vastava seaduse ka Riigikogule tagasi saata, kuid ausalt öelda ma ei usu, et ta seda teeb – ta ei söanda rikkuda enda tagasivalimise diili koalitsiooniparteidega.



KE siseelust. Meie vastased tahavad, õigemini tänase seisuga võib öelda juba minevikus – tahtsid -  sundida Keskerakonda tegelema ainult siseküsimuste lahkamisega. Mis seal ikka keerutada - loodeti ju niiviisi terve suvi mööda saata Savisaare grillimisega oma partei mahlas.

Esimene eesmärk oli sellega eemaldada Keskerakond muust poliitilisest debatist. Et valitsus saaks rahus Eestit hävitavat kurssi ellu viia. Keskpikk eesmärk oli Keskerakond päriselt areenilt kõrvaldada. Sellele järgnenuks ka Keskerakonna valijate marginaliseerimine.

Selle poliittehnoloogilise aktsiooni taga oli Rahvaliidu hävitamise õppetund. Mis kahjuks õnnestus manipuleeritava meedia- ja kohtukulli abiga ning mõningate kodukasvanud karjeristide toel liigagi hästi.

Nõiaprotsessidesse sattunud Villu Reiljan tegi vea kui seadis enda asemele erakonna ette liiga kogenematud juhid. Karel Rüütli & Co ei pidanud välissurvele ja ahvatlustele kuigi kaua vastu ning nii see erakond pärast Reiljanit noorte poiste kätega lammutatigi. Enam pole isegi väga oluline, kes sai sealt suurema tüki -  rahvaliitlasi jagus kõikidele Riigikogu erakondadele. 

Meile on oluline, et Keskerakonnaga on üritatud teha sedasama. Ja võite olla kindlad, et need katsed jätkuvad. Kuid selge on see, et selleks korraks on meie vastaste rünnakuhoog segi paisatud. Viimastel päevadel on Reformierakonna peaideoloog Rain Roosimannus Glorias koos oma nõuandjatega joonud  ära lõputul hulgal punast veini, et mehi taas üles rivistada, aga seni tulemusteta.

Presidendivalimistest. Tegelikult meie käik ei olnud üllatuskäik. Indrek Tarand rääkis juba mullu detsembris täiesti avalikult presidendiks kandideerimisest, näiteks roheliste valimiskonverentsil esinedes. Seda ei tahetud märgata. Pärast Riigikogu valimisi unustati see sootuks kui kolm erakonda kuulutasid, et nende kandidaadiks on Ilves. Ansip ja Lauristin ja Herkel seletasid halva mängu juurde vilava pilguga, et demokraatia käivat küll ka ühe kandidaadiga.

Reformierakonna staap oli ju juba enesele puhkused broneerinud ning oldi täiesti kindlad, et augustis jääb üle ainult Ilves presidendiks vormistada. IRL ja sotsidki olid valdavalt leppinud teadmisega, et teist kandidaati pole. Ja oh seda sagimist kui sel esmaspäeval ilmus Keskerakond välja Tarandiga.

Gräzin, justnimelt, seesama Ringhäälingunõukogu liige Igor Gäzin kuulutas teisipäeval Aktuaalses Kaameras, et presidendikandidaat Indrek Tarand, tsiteerin: „ ...on eikeegi“. Samal õhtul TV3 uudistes leidis Gräzin siiski et Tarand siiski on keegi, nimelt ta olevat „kommunist“... Reformistaabis valitses paanika. Esimene panus tehti ignoreerimisele. Postimees kaotas mõneks päevaks sel teemal täielikult kõnevõime. Ei juhtkirja, repliiki ega kommentaari. Mis on arusaadav. Arusaamatuks jäi, miks olid sama ehmunud ilmega ka mõned keskerakondlased meie hulgast.

Kolmapäeva õhtul võttis lõpuks Delfis sõna Andrus Ansip kuulutades, et KÕIK reformierakondlased toetavad Ilvest ja pikemalt ei taha ta Tarandi teemal rääkida. Ilmselt on võimupartei staapigi jõudnud kõhklused kohtadelt ning seepärast pidi esimees ütlema, kuidas on õige.

 Esimesena toibus Ilves ise, kes tervitas Tarandi kandideerimist. Ilvese eel SDE esimeheks olnud SDE esindaja europarlamendis Ivari Padar pidas seda Tarandi poolt tõsiseks sammuks, ka Urve Palo esines tasakaalukalt. Ja kui Ilvese õukondlane Juku-Kalle Raid, Riigikogu liige, esindas IRLi paanikaosakonda, siis Tõnis Lukas andis juba Tarandi suhtes oluliselt tasakaalukamaid kommentaare.

Tarand on mitteparteiline alternatiiv. Muide vist küll esimene parteisse mittekuuluv riigipea kandidaat kogu iseseisva Eesti ajaloo vältel enne ja pärast Lennart Meri.

Kui Ilvese eelmisel ametissevalimisel oli üheks argumendiks tema tugev tulemus europarlamendi valimistel, siis Tarandil on see tulemus veelgi tugevam. Ta on olnud valitud Eesti Kongressi liikmeks. 2002. aastal oli Indrek Tarand ka sotsiaaldemokraatide (toonaste Mõõdukate) Tallinna linnapeakandidaat.  Kuid läbilöögiks olid muidugi eurovalimised üle 100 000 häälega. Üksi sai Tarand ligi sama palju kui erakondade kategoorias võitnud Keskerakond. Ja ligi 30 000 häält rohkem kui Ilvesel 5 aastat varem.

Tarand oleks ühiskonna ellu tagasipöördumise sillaks võimuparteide ja mõnikord ka meie ning sotside poliitikast heitunud rahvaosale. Seejuures kartmata, et Tarandil puuduks side erakondadega. Ta perekondlik taust ning ametniku- ja poliitikukarjäär on loonud tema ja erakondade vahele piisava sideme.

Tarand ei pea kandideerimisel poliitiliselt ümber kehastuma kellekski teiseks. Ei pea ennast  maha salgama. Ta läheb võitlusse ja ma usun et võidab sellena, kellena teame teda meie, teavad teised erakonnad ja teab terve Eesti.

Tarand on sündinud ja kasvanud Eestis, te kõik teate tema isa, ema, onu, venda, isegi vanaema. Tal on esimene abikaasa, kolm last.

Eelmisel korral kui Keskerakond toetas Arnold Rüütlit oli poliitbroilerite üks temavastane argument, et Rüütel on liiga vana. Kuigi Rüütli tervis on heas korras tänaseni, mida pole saanud kahjuks alati öelda temast noorema Ilvese kohta.  

Nüüd me seame üles Ilvesest noorema mehe, kes peaks oma esimest juubelit alles riigipea ametisse saanuna.

Ja juba me kuulemegi poliittehnoloogide poolt erakondlastele ette antud jutupunkte, kuidas Tarand olevat sellesse ametisse liiga noor nagu kuulutas reformierakondlane Rait Maruste Delfile; tema õige aeg näikse tulevat kunagi siis kui Ilves on oma teise aja ja Kallas vähemalt esimese aja Kadriorus ära istunud....Et siis saaks keegi jälle öelda, et muidu hea mees aga .... selleks tööks juba liiga vana, saate isegi aru.

Juba on hakatud rääkima, isegi süüdistaval toonil (Sulev Valner EPL), et Keskerakond tahab hääli Ilvese tagant üle lüüa. Ja et justkui ausam olnuks Keskerakonnal esitada Keskerakonda kuuluv kandidaat.

Ma ei pea siin sellist jama pikemalt kommenteerima. Ei esitanud Reformierakond ega IRL nende oma parteidesse kuuluvat kandidaati, kuigi tahtjaid neil ju jagus. Ütlen vaid veelkord, et praeguses seisus ei vastandu keskerakonna esitatav kandidaat Ilvesele, vaid Ilvesel endal tuleb hakata rahvale seletama, mis tunne on tal parteide tagatubades kokku lepitud kandidaadina minna kandideerima parteitu rahvalemmikuga.

Tarandi poliitilises minevikus on siiski ka vähemalt üks probleem. See on kuus aastat tagasi tema seljas olnud särk natsilembese kirjaga „Kommarid ahju!“

Tarand peab sellele probleemile vastuse leidma. Ma loodan, et ta saab aru ja kahetseb seda episoodi.  Sest nii nagu meie kõik oleme rõõmsad Eesti vabanemise üle kommunismist 20 aastat tagasi, ei lepi vähemalt Keskerakond ka 70 aasta taguse natsi-retoorikaga. Mäletame Balti Ketti, kus sirp ja vasar ning haakrist olid üheskoos vihatuimad märgid. Meie eitav suhtumine totalitaarsetesse rezhiimidesse ja nende retoorikasse pole muutunud.   

Muide, ma pean ütlema, KE juhatuses ei tulnud Tarandi presidendikandidaadiks esitamise otsus kergelt. Aga ka SDE vaimne ema Marju Lauristin on möönnud, et Ilves pole suutnud end tõestada paljudele arvamusliidritele, poliitikutele ja ühiskonnale. Ja ka IRL polnud Ilvest oma volikogul toetades sugugi üksmeelne. Keskerakond on demokraatlik erakond kus võib olla ka Tarandi vastu ja Ilvese poolt. Me pole Reformierakond, kus juht teab ja kinnitab kõigile, et Ilvese taga on nende erakond 100%-iliselt.

Ja ikkagi arvan ma, et Tarand on Ilvesest parem.

Tarand on parteitu, kuid Euroopa Parlamendis kuulub ta Roheliste/Euroopa Vabaliidu fraktsiooni, mille tegevuse põhisuunad sobivad kokku ka Keskerakonna põhimõtetega.

Loetlen vaid mõned selle fraktsiooni poliitilised eesmärgid:  

Solidaarsus ja inimõiguste tagamine kõigile, sh ELi mitte kuuluvatest maadest pärit inimestele

Ühesuguste õiguste ja võimaluste ning ka kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse tagamine

Poliitilises otsustusprotsessis ja tööturul naistele võrdsuse tagamine

Välispoliitika mis eelistab probleemide rahumeelset lahendamist, mitte sõjalise jõu kasutamist

Tarand peab Eesti põletavaimaks probleemiks nagu meiegi tööealiste inimeste massilist väljarännet.

Tarand oskab ja kasutab suhtlemisel kõiki suuremaid kohalikke keeli. Ta on võimeline suhtlema ka Eestis elavate mittekodanike ja teiste riikide kodanikega vahetult neile arusaadavas keeles. Sest ta on ka nende riigipea.

Tarand on kinnitanud meile, et ta ei pea õigeks kuulutada enne valimisi, keda riigipea valitsusse lubab ja keda mitte. Eriti vajalik on see kontekstis, kus Ilves isegi IRLi volikogus esinedes samastas end kõikide teiste Riigikogu erakondadega peale Keskerakonna.  

Meie käest küsitakse ikka, et mida keegi sellest võidab või kaotab. Kusjuures praegu on tõepoolest selline ebatavaline seis, kus Tarandi kandideerimisest võidavad kõik.

Ilves saab debati, mida ta vähemalt sõnades on soovinud.

Tarand tõuseb jälle esiplaanile.

Keskerakond on aga juba ära näidanud, et presidendivalimistel ei saa meid ignoreerida. Et ilma meieta ei saada hakkama!

Tarand saab Riigikogus ja kui seal ei osutu valituks, siis valijameeste kogus, hääli ka koalitsioonist, eelkõige IRList. Aga ka opositsioonist lisaks Keskerakonnale sotsiaaldemokraatide seast, kus Tarandit võivad toetada eelkõige endised rahvaliitlased ja ekskeskerakondlased, kuid miks mitte ka põlissotsid.

Presidendivahetus tooks kaasa paradigma muutuse. See oleks tõesti uus algus Eesti poliitikas.

Loodetavasti pööraks Eestis sündinud ja kasvanud riigipea riigi taas näoga oma rahva poole.

Uus riigipea võiks ületada liiga laiaks kärisenud lõhe erakondade ja rahva vahel.  

Ja ma tõesti loodan, et just valimiskogust hakkab lahenema ka vastasseis omavalitsuste ja valitsuse vahel. Riigikogus presidenti tehes poleks selleks lootustki.

Keskerakond ei saa ega tahagi Tarandile ette kirjutada konkreetseid samme tegevuseks presidendina. Aga ma tunnistan, et mulle väga imponeeris Läti uue presidendi Berzinshi esimene pöördumine rahva poole, milles ta vabandas kõigi ees, kes on olnud viimastel aastatel sunnitud Lätist majanduslikel põhjustel lahkuma. See on vähim, mida ka Eesti uus riigipea praegu teha saaks.

Väljarännu põhjuste kõrvaldamine peab olema ka Eesti uue presidendi peateema kogu järgmise 5 aasta jooksul. President peab hoidma riiki kursil, mis jätaks inimestele võimaluse oma kodumaal väärikalt toime tulla. Kui ta seda ei suuda, siis ei päästa meie rahvast hääbumisest ka valitsuse mistahes vanemahüvitised ega presidendi üksikute talentide tagasimeelitamine. 

Eestlased hääletavad jalgadega nii Eesti erinevate omavalitsuste vahel liikudes (tullakse valdavalt keskerakondlikku Tallinnasse) kui ka riigist üldse lahkudes (valdavalt siirdutakse astmelise tulumaksuga riikidesse). Kestvalt negatiivne rändesaldo on halastamatu aga õiglane hinnang terve Eesti riigi poliitikale – meie riik pole tulnud toime. Kusjuures me ei tunnista seda iseendalegi, kuuldes järjest juttu Euroopa parimast makromajanduslikust tasakaalust. Kaua võib!?

Me peame oma riigi muutma paigaks, kust ei eestlased ega venelased ega teised Eestis elavad rahvused ise ei taha lahkuda ja kuhu sooviks mujalt rahvast juurde tulla. Presidendil on moraalne võim see eesmärk ühiskonnale püstitada ja sellise eesmärgiga presidenti toetab Keskerakond ja kõik teised Eesti eest seisvad erakonnad ja inimesed, kes erakondadest midagi ei pea.

KE kongressist.  Ees on Keskerakonna 13. kongress augustikuus, mil möödub 20 aastat Eesti taasiseseisvumisest. Eelistasime kongressi pidada just riigi juubelikuul kuna Keskerakonna roll riikluse taastamisel oli määratu.  Erakonna juubelit peame mõni kuu hiljem, pisut tagasihoidlikumalt.

Erakonna 11. kongressi pidasime samuti 25. augustil 2007 Estonia kontserdisaalis. Augustis oli meil kongress ka 1997. aastal Viljandis. August on Eestile ja Keskerakonnale oluline kuu.

See on ka presidendivalimise kongress, kuna Riigikogu ja valimiskogu kogunemised on kohe peale meie parteikongressi.

See on ka Keskerakonna sisemise arutelu kongress. Vaatame tulevikku, seame sihte. See pole võimalik ilma avatud ja ausate aruteludeta. Debatt ei tohi aga saada kulissideks intriigidele, mille eesmärgiks on erakonda nõrgestada.  Isand aeg, väikese tähega aeg, on intriigimeistrid Keskerakonnast alati välja sõelunud ning see ongi terve ja tugeva erakonna tunnus. Edasi viivad erakonda need, kes jagavad meie demokraatlikke põhiväärtusi ja Eesti ühiskonna sidususe suurendamise suurt poliitilist sihti. Maha jäävad meist need, kes on tulnud vaid omakasu ajel, karjääri tegema või intriige korraldama. Ma ei pea õigeks seda küsimust praegu esiplaanile tõsta. Lähikuud Eestis on presidendivalimiste kuud ning praegu tuleb ennast nendele pühendada aga mitte tegeleda sisemiste intriigidega. Sel suvel ei ole meil võimalust veeta aega jalad külmas järvevees ning õndsalt suve nautida. Kui Keskerakond täna presidendivalimiste kohta otsuse teeb, siis ei tohi see jääda pelgalt ühe päeva käiguks. Siis peame me ka suutma rahvale, eeskätt omaenda poolehoidjatele selgitada, miks me selle otsuse tegime, miks see on hea otsus ja miks me sellise kursi võtsime.




teisipäev, 14. juuni 2011

Üürnikud  nõuavad ülekohtu heastamist!

Heimar Lenk
Riigikogu liige,
Keskerakond

Teisipäeval, 14. juunil meenutame kurbusega eestlaste Siberisse küüditamise aastapäeva. Tuhanded pered aeti välja nende kodudest ja saadeti kaugele külmale maale. Pool sajandit hiljem on püütud seda Jossif Stalini juhitud ülekohut heastada. 13 juunil 1991. aastal võeti  vastu omandireformi aluste seaduse esimene variant. Sellel oli äärmiselt inimlik sisu: anda tagasi eluase ja varandus neile, kellelt see segastel aegadel ära võeti ehk natsionaliseeriti.

Reformiga sündis uus ülekohus
Kuid juba õige pea selgus, et eestlased on palju ahnemad, kui seadusandja seda ette oskas kujutada. Isamaaliidu poliitikute juhtimisel algas seaduse lõputu muutmine. Ikka selles suunas, et viimane kui majalogu, viimane kui kuurialune koos ümberkaudse maaga, saaks kellelegi tagastatud.
Iga uus seadusemuudatus laiendas oluliselt nn. endiste omanike ringi. Kui kujundlikult öelda, siis tulid varanduse tagasi saajate ringi ülikauged sugulased, nende lastelastelaste sõbrad ja tuttavad. Tihtipeale ei õnnestunudki enam tõestada, kas majakarp kommunistide poolt ikka sai natsionaliseeritud või mitte. Ilmusid välja terved hordid libaomanikke meil ja välismaal, kes olematute volituste alusel mingi maja jälle omale said. Asi läks nii hulluks, et maju hakati tagastama isegi surnutele!
Advokaadid ja kinnisvara sulide tööpõldu jätkus rohkem kui kümneks aastaks. Ajakirjanikuna töötades ja omandireformi võigast käiku kajastades, olen oma silmaga näinud arhiivikaustu, kust lehekülgede kaupa kinnistuid välja rebitud, et poleks võimalik nende kunagist tegelikku omanikku tuvastada. Olen lugenud mitmeid libavolitusi, millel välisriigi saatkonna võltstempel, kinnitamaks mõne Tallinna kalli maja omandiõiguse üleminekut kahtlasele kinnisvara firmale.  
Mart Laari esimese valitsuse ajal, kui sotsiaaldemokraat Liia Hänni näol seati sisse isegi reformiministri ametikoht, võttis omandireform kohutavad mõõtmed ja tagastavate majade üürnike hakati kohtlema kui loomi. Stalin viis eestlased loomavaguneis Siberisse, eestlased ise küüditasid oma rahvuskaaslasi kui loomi nende kodudest otse tänavale.

Kodutud üürnikud jäeti saatuse hooleks
Neid on kokku umbes 100 000 inimest, kes omandireformi käigus oma kodu kaotas ja kellele Eesti riik pole kompenseerinud ühtegi rubla, ühtegi krooni ega ühtegi eurot. Keegi neist ei saanud ka oma kodu erastada, kuigi ülejäänud Eesti rahvas seda teha sai. Selline ebavõrdne kohtlemine on kestnud Eestis viimase kahekümne aasta jooksul ja valitseb edasi ka praegu.
Vähesed mäletavad, et Riigikogu, võttis 13. märtsil 1996. aastal vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest”.
Tuletan meelde, et Eesti parlament tegi  seaduse vastu võtmisel reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
See ebaõiglus kestab tänaseni. Üürnikud ei kavatse edaspidi sellega enam leppida! Eesti Üürnike Liit nõuab ka meie riigis inimõiguste kehtestamist sarnaselt Euroopaga. Üürnikud  ootavad oma kannatuste moraalset ja materiaalset heastamist riigi poolt. Andrus Ansipi valitsusel on paras aeg hakata mõtlema sundüürnikele tehtud ülekohtu heastamisele. Järgmise aasta riigieelarve on juba ette valmistamisel ja sinna tuleks lisada esimesed miljardid omandireformi tekitatud ülekohtu heastamiseks.    

Kui eelmisel nädalal tulid rahvuslased välja nõudega kõik stalinlikule küüditamisele kaasa aitajad üles leida ja kohtu  alla anda, siis üürnikud ühinevad selle nõudmisega. Lisades aga omalt poolt juurde, et vastutusele tuleks võtta ka eesti omandireformi julmad ellu viijad.

Lugu ilmus 13. juuni Õhtulehes  

kolmapäev, 8. juuni 2011


Edgar mängis IRLi ja Reinsalu jälle üle!

See on nii naljakas, et ei saa kohe vaiki olla. Kuidas Reinsalu jälle ämbrisse astus. Delfi juhtkiri on nii sarkastiline ja vahva, et ma lihtsalt pean selle ka oma blogisse üles panema. Tulevikus hea lugeda ja naerda kugistada. 


Mainemaiad poliitikud moodustasid maamaksu ümber kärgpere

DELFI

www.DELFI.ee

08. juuni 2011 20:00



Tallinna linna tänast otsust loobuda kodualuse maa maksust püüavad enda arvele kirjutada kolm suurt Eesti erakonda. Tegelikult oli see näide sellest, mis juhtub, kui Savisaart üle kavaldada püütakse.

 2008. aastal tõstis Keskerakonna valitsetud Tallinn maamaksu varasemaga võrreldes 2,5-kordseks. Kuigi linnaisade retoorikas oli pealinna eelarvega kõik korras, tõsteti maamaksu tegelikult õblukeseks kulutatud linnaeelarve kosutamiseks. Keskerakonna oponendid Toompeal hakkasid sellest hetkest peale aru pidama, kuidas pealinna oma otsusest taganema sundida.

Jämedam ots oli Isamaa ja Res Publica Liidu käes, mis kirjutas kodualuse maa maksust vabastamise suisa oma naljakas-kuulsasse “lepingusse Sinuga” ehk 2011. aasta riigikogu valimiste kampaania aegsetesse lubadustesse. Reformierakond läks koalitsioonipartneri initsiatiiviga kaasa ning mais andis valitsus riigikogu käsitleda seaduseelnõu, mis kaotaks elamumaa maksu tiheasustusega aladel kuni 1500 ruutmeetri ning hajaasustusega aladel kuni kahe hektari suuruselt alalt.
Homme oleks rahanduskomisjoni ettepanekul pidanud toimuma eelnõu teine lugemine ning selle saatmine lõpphääletusele järgmise nädala neljapäeval.
 

Mida aga tegi Edgar “Teflonmees” Savisaar? Jäi, käed rüpes, ootama, kuni riigikogus vastu võetud seadus käsib tal kodualuse maa maksust vabastada? Vale puha!

Savisaar osutas, et vana rebase trikid ei ole veel sugugi otsas. Linnavalitsus sai käsu kähku välja töötada vastueelnõu. Selline, mis kaotab kodualuse maa maksu pealinnas ära enne, kui riigikogus vastu võetav ja presidendi poolt ülima tõenäosusega heakskiidu saav seadus seda teeb. Väikeses kirjas tekst aga lisas, et samas tõstetakse ülejäänud maamaks praeguselt 1,5 protsendilt maksimumi ehk 2,5 protsendini maa maksustamise hinnast. Maksuvabastuse tegelikku põhjust — kuklasse hingavat Toompea eelnõu — ei maininud linnavalitsus kordagi, küll aga esineti heategijatena, kellele teevad muret “viimastel aastatel suurenenud leibkondade kulutused”.
 
Keskerakond tõestas end taas kord Suure Populistina. Kuigi erakonnad moodustasid täna maamaksu kaotamise ümber omamoodi kärgpere, püüdes seda kõik korraga adopteerida, saab just Keskerakond 2013. aasta kohalikel valimistel uhkusega ütelda, et nemad vabastasid kodualuse maa pealinnas Eesti tippu kuuluvast maamaksust. Kes siis enam mäletab, et tegemist oli sama maamaksuga, mille sama erakond 2008. aastal kehtestas.

 Eriti irooniline on, et kuigi linnavalitsuse eelnõu peab reeglite kohaselt vastu võtma linnavolikogu, on asi tegelikult juba otsustatud. Keskerakonnal on ju Tallinnas ainuvõim — mälestus eelmisest korrast, kui Toompea seadust (tookord valimisseadust) ümber tehes Tallinna linnapead üle kavaldada püüdis.




esmaspäev, 6. juuni 2011

13. juunil tähistavad üürnikud Omandireformi ohvrite leinapäeva
Reformi algusest möödub 20 aastat 

Üürnikud nõuavad
omandireformi ülekohtu heastamist! 

Eesti on koduomanike ühiskond! Avalik võim peab soodustama kodu omamist!
Need kaks loosungit on võetud Riigikogu menetluses olevast IRLi seadueelnõust koduomanike maamaksu vähendamise kohta. Selle seadusega tahavad Isamaliit ja Res Publica jätta ühiskonnale muljet, et nad kaitsevad kodukollet ja perekonda. Kuid ma ei saa neid uskuda!

Just need samad kaks erakonda on oma seadustega tuhandeid eestlasi julmalt oma kodudest välja ajanud. Nad on toime pannud uusküüditamise omaenda rahva kallal. Omandireformi käigus kaotas oma senise kodu umbes 100 000 inimest. Reformi algusest möödub järgmisel esmaspäeval, 13. juunil kakskümmend aastat. Kodust ilma jäänud üürnikud tähistava seda kurba päeva koos stalinliku küüditamise aastapäevaga, rõhutades eestlaste kahekordseid kannatusi.

Mart Laari esimese valitsuse ajal, kui sotsiaaldemokraat Liia Hänni näol seati sisse isegi reformiministri ametikoht, võttis reform kohutavad mõõtmed ja tagastavate majade üürnike hakati kohtlema kui elajaid. Stalin viis eestlased loomavaguneis Siberisse, eestlased ise küüditasid oma rahvuskaaslasi kui loomi nende kodudest otse tänavale. Kassid-koerad visati järele ja nii oli hulk juhuseid, kui vanainimene jäigi esimeseks ööks kuuse alla. Enamasti korjasid sugulased nad järgmisel päeval üles ja viisid kuhugi suvilasse või maale.
Ajakirjanikuna olen ise seda korduvalt pealt näinud ja lehte või teleekraanile pannud. Isiklikult olen omandireformi käigus kaotanud kodu kaks korda: kõigepealt ema-isa lapsepõlve kodu ja siis ka omanenda muretsetud kodu.

Kui eelmisel nädalal tulid rahvuslased välja nõudega kõik stalinlikule küüditamisele kaasa aitajad üles leida ja kohtu  alla anda, siis üürnikud ühinevad selle nõudmisega. Lisades aga omalt poolt, juurde, et vastutusele tuleks võtta ka Eesti omandireformi julmad ellu viijad.

17. septembril 1997. aastal esines selles samas kõnetoolis, kus praegu mina, Mart Siimanni valitsuse majandusminister, professor Jaak Leimann ja pakkus juba siis riigieelarve üheks prioriteediks sundüürnike kannatuste ja kodu kaotamise rahalise hüvitamise. Tsiteerin: “Tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada…nagu kõik teised,“ ütles minister Leimann otse selle alasti tõe Riigikogu ees välja. Kahjuks ei jõudnud see valitsus kavandatut ellu viia, sest 25. märtsil tuli taas võimule Mart Laari valitsus, kes üürnike koduõigusest enam kuuldagi ei tahtnud.

Sotsiaalteadlane Aili Aarelaid on tähendanud, et omandireform on osa meie kultuuritraumast. “Terve pika perioodi elas eestlane, kui temalt maa võõrandati, kui ta sunnismaiseks ja seejärel pärisoriseks muudeti, ikkagi oma kodus, kuigi see ei olnud tema omand. Aga omand ei olnudki tähtis, tähtis oli kodu ise. Ka nõukogude ajal ei ole umbes kaks põlvkonda tegelikult mingit omandit saanud omada. Heal juhul oli see kooperatiivne omand. Ja siis tekitati omandireformiga olukord, kus korraga anti paljudele inimestele õigus öelda, et kellegi teise kodu on tema omand.“

Omandireformi ohvritest üürnikud ei unusta riigi poolt tehtud ülekohut ja ega pole loobunud ka nõudest ülekohus vabariigi valitsuse poolt heastada. Kui suur minister Leimannilt küsiti, kui suur oleks see kompensatsiooni suurus, siis vastas ta, et umbes 10 miljardit oleks see summa, millest 100 000 üürnikku ilma jäid, sest nad ei saanud oma korterit läbi EVP-de erastada. 

Tuletan meelde, et see summa öeldi välja 1997. aastal, selle aja korteri turuhindadest lähtuvalt. Möödunud on 34 aastat, kuid ülekohus kestab. Täna 2011. aasta 6. juunil nõuavad omandireformi ohvrid või nende järeltulijad ning nende esindusorganisatsioon Eesti Üürnike Liit riigilt kompensatsiooni küsimuse arutamist ja elamispinna praegusest turuhinnast lähtuvalt. Sajalt tuhandelt eesti kodanikult võeti ära nende kodu ja mitte keegi pole kavatsenud seda ülekohut heastada. Üksi valitsusjuht pole üürnikelt röövitud kodude eest isegi andestust palunud.
Vist vähesed siin saalis teavad või mäletavad, et Riigikogu, võttis 13. märtsil 1996.aastal vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest”. Ma tuletan kogu rahvale meelde, et Eesti parlament tegi  seaduse vastu võtmisel reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!
See ebaõiglus kestab tänaseni. Kuid üürnikud ei kavatse edaspidi sellega enam leppida! Nad nõuavad inimõigusi sarnaselt Euroopaga ning oma kannatuste moraalset ja materiaalset heastamist riigi poolt.
Täna nädala pärast, 13. Juunil saab 20 aastat omandireformi algusest. Praegu oleks Andrus Ansipi valitsusel  õige  aeg alustada omandireformi ülekohtu heastamist ja üürnike kahjude kompenseerimist. Järgmise aasta riigieelarvet juba koostatakse.
XII Riigikogus 06.06.2011
Saalis esitasin eelpool toodud loost lühema variandi, mis saadaval Riigikogu koduleheküljel.

laupäev, 4. juuni 2011

Kas Nõukogude aja elu oli lill?

Avaldan Delfi Rahva Hääle rubriigis ilmunud vastuse minu loole -Kas 1991. aastal oli parem? Head lugemist ja arvamist. 

Vastuseks Heimar Lenki arvamusele: nõukaaja elu polnud mingi lill (119)



rahvahaal.delfi.ee

03. juuni 2011 16:21



Riigikogulane H

La Strada: Itaalia ringreis al. 255 €

eimar Lenk võrdles oma arvamusloos Delfile praegust aega ja aastat 1991. Minu mälestused "nõukaajast" pole aga sugugi nii sinised ja ilusad. Teie kirjeldused on neile lausa vastupidised.



Kui räägite tasuta arstiabist, siis minu kogemused olid vastupidised, sest arsti ei saanud ise valida, kuna olid ühega neist lihtsalt ametlikult justkui kokku laulatatud. See kuidas keegi oma kohustusi täitis, sõltus täpselt sellest, kui kohusetundlik ta oli.



Põhjalik ravi polnud igaühele võimalik. Siis polnud see riiklikult võimalik, kui sa ei kuulunud just valitud seltskonda, sest võrdsus oli vaid loosung. Otsustas tutvus ja rahakott. Sanatoorne ravi oli samuti valitute võimalus ja enamikel juhtudest sai määravaks parteitruudus.



Siingi oli eelisolukorras see osa ühiskonnast, kes toimis põhimõttel "kust tuul, sealt meel" ja olen veendunud, et ka teie [Heimar Lenk -toim] kuulute nende hulka. Kes toimis oma südametunnistuse järgi, polnud kuigi soodsas olukorras.



Minul isiklikult on sellest ajast meeles aga järgmised olukorrad. Oma probleemi pidin selgitama vene keeles, sest arst ei osanud eesti keelt. Spetsialisti juurde pääsesin tänu mõistva ja abivalmis teretuttavale. Oma retsepti pidin ootama tunde. Polnud ka harvad olukorrad, kui ootasin tunde, koju sain pimedal õhtul ja olin viimane mineja enne koristajat. Samuti oli ootamine suitsuses ruumis tavaline. Olen isegi käinud purjus arsti vastuvõtul.



Psühhiaatrid ei kuulanud sind, vaid hävitasid igasuguse usu paranemise võimalusse, nii et vastuvõtule minek muutus traumeerivaks. Psühholoog oli ainult unistus, seda abi sai vaid mõistvalt sõbralt-tuttavalt. Samuti polnud võimalik ravil olla vastavalt vajadusele, vaid selleks oli kindel limiit ja siingi oli paber inimesest tegelikult tähtsam.



Tulevik olenes sellest, kas kuulusid valitute hulka ja vastasid Nõukogude inimesele nõutud standardile ja siin olid kindlad normid. Psühhiaatri ooteruumis jäi meelde teade seinal: "Kes on psühhiaatrias arvel, ei saa luba välisreisiks." Nii oli reisimine teatud grupile hoopis keelatud. Siingi polnud tähtsust, kuivõrd raske su haigus on, aitas diagnoosist.



Võin siin tuua veel palju näiteid. Ka polnud jutt töövõimaluste ja suure töötasu osas nii ilus. Siingi määrasid su saatuse vaid tutvused. Polnud harvad ka ülekohtud. Kuidas mõista turuvarblaste kasutamist, kelle palk ei olnud tegelike töötegija suhtes võrdne. Palk olenes vaid sellest, kas olid tööl kohal või mitte. Kas sa seal ka tööd tegid või logelesid niisama, ei huvitanud kedagi.



Võibolla mõned tõesti igatsevad seda aega taga. Teie isiklikult kiidate antud aega sellepärast, et näida halastajana, kelle õlal saab nutta. Olen kindel, et peamised virisejad-kaeblejad on need, kes otsib probleeemi, aga mitte lahendust ja ootavad seda kellegi teise poolt kandikul.



Vigu tuleb tunnistada, aga ennast tuleb kõigepealt aidata ise. Vanasõnagi ütleb, et santi ei saa sundida, kui sant ise ei taha kõndida. Antud analoogiat saab kasutada igal tasandil. Kurb, kui riigikogus on nii palju selliseid, kes eelistavad probleemide suurendamist sellele lahenduste otsimisele. Vastaste materdamise asemel peaks nägema ühisosa. Tahaks näha kultuursemat käitumist valitutute poolt. Eneseupitamise asemel tahaksin kuulda nendepoolset lahendust.




neljapäev, 2. juuni 2011


Kas 1991. aastal oli parem?

Pole mõtet rünnata neid, kes nii arvavad. Neid on ju 41% pluss veel need 16%, kes suurt vahet ei näe. Kokku 56% ja ainult 30% neid, kes praegust aega paremaks peavad.
Arvan, et nad kõik vastavad ausalt. Need 30% peaks olema nooremad, kes vana elu oma silmaga pole näinud ja nad võrdlevad kahte aega vaid meedias ilmunud nõuka elu kirjeldavate õuduslugude järgi.

Vanemad, kel võrdlemiseks elukogemust jätkub, vaatavad asjale kainema pilguga ja kuuluvad kindlasti 56% hulka. Toon välja selle põlvkonna trumbid, mida viimastel aastel eriti Lõuna-Eesti rahva käest ikka ja jälle kuulen. Sealsed inimesed puistavad näiteid otsekui varrukast ja uurivad siis,  mida mul kui nende rahvasaadikul vastata on. Tavaliselt ajan kõik paha kiiresti Ansipi ja valitsuskoalitsiooni kaela. Kuid pean tunnistama, et vanema põlvkonna trumpidele on raske vastu vaielda. Sotsiaalselt oli ju endine elu kindlustatud:
Tasuta arstiabi, ole haiglas nii kaua kui ise soovid ja terveks saad. Sanatooriumisse võisid sõita ametiühingu tasuta tuusikuga.
Haridus tasuta, ei mingit konkurssi 1.klassi minekul ega kooli valikul. Ülikoolide uksed kõik sulle kutsuvalt valla. Ole vaid mees ja õpi. Stipendiumi maksti veel pealegi.
Vabu töökohti ootamas lademes, ole jälle vaid mees ja hakka peale. Preemiat maksti hästi. Puhkusele võisid põrutada Musta mere äärde Krimmi või Kaukaasiasse ja seda töökoha kulul. Palk oli normaalne, rikkaks ei saanud aga raha jäi ikka üle, sest kaupa palju saada polnud. Toidukaubaga oli raske, aga külmkapid olid liha täis ja sünnipäeva ning aastavahetuse lauad võimsamad kui praegu.
Kolhooside pidusid pole mõtet meenutatagi, lauad lausa lookas. Rikkus tuli Leningradi turul maha müüdud lihast, kapsast ja kartulist.
Pension oli nii kõva, et vanemad toetasid lapsi. Praegu raske uskuda, kuid kuid pensioni suuruseks sai sinu viimaste aastate keskmine palk.

Need on argumendid, millega 56% rahvast 30% esindajad kindlasti seljatab. Kuid see pole minu arvates peamine, mis uuringule nõnda ootamatu tulemuse andis. 1991. aastal elasime me kõik suure idee nimel. Kõik ootasime vabadust, omaenda riiki ja paremat homset. Sinimustvalge andis energiat. Vaid alles õige väike osa mõtles juba siis erastamise ja ärastamise peale, põhimass unistas aga helgest tulevikust. Just see on see, mis andis jõudu ja tõi peredesse palju lapsi.  Ja just see on põjus, miks uurimuses nii suur protsent eelmisi aegu nostalgitseb.

Täna ei suuda homse päeva jaoks ideed pakkuda keegi. Pigem iseloomustab hetkeseisu kartus homme kaotada töö või tervis, korter või maja. Viiest rikkamast riigist pole ammu enam mõtet rääkida. Hinnatõus ja inflatsioon on muinasjutu ära söönud. Probleemiks saanud selles „rikastuvas“ riigis inimeste kinni hoidmine ja talentide tagasi meelitamine.        

Mida vastata sellele Delfi kommentaatorile: „kes 1991. aastal nägi end prügikastidest elatuvaid inimesi, samuti kodutuid hulkureid ,erti alaealiste seas. Praegu on isegi kõrgharitute hulgas pooled töötud ja otsivad võimalusi välisriikidesse tööle saada. Kuhu me nii jõuame? Õnneks on mul mingi minimaalne pension käes,välismaal keegi ei oota -seega tuleb siin kuidagi kuni loomuliku lõpuni ära vireleda. Lastelastele aga soovitan igal juhul siit jalga lasta.“







Rain Kooli artikkel DELFIS

Eesti elanikest 41 protsenti ütleb, et 1991. aastal oli neil majanduslikult parem
Rain Kooli
www.DELFI.ee
01. juuni 2011 17:56

Võrreldes oma pere majanduslikke võimalusi 20 aastat taguse ajaga ütleb 41 protsenti Eesti elanikest, et toona oli majanduslik olukord parem. Praegust olukorda peab paremaks tunduvalt vähem — 30 protsenti — inimestest, samasuguseks aga 16 protsenti.
Värske küsitluse tulemustest selgub, et lõunanaabrite juures on mineviku romantiseerijaid veel rohkem. Läti elanikest usub 1991. aasta majanduslikku paremusse koguni 58 protsenti, Leedu elanikest aga 46 protsenti.

“Küsimus on minevikunostalgias, selles tundes, et viimase kahekümne aasta jooksul ei ole asjad kõikide jaoks paremaks läinud. /-/ Nooremad inimesed räägivad siin tegelikult müütide põhjal, mitte enda kogemusest, ja vanemad inimesed selle kena mälestuse põhjal, kuidas noorest peast oli rohi rohelisem — mis on väga üldinimlik,” kommenteerib Eesti inimarengu aruande jaoks läbi viidud EMOR-i küsitluse tulemusi aruande peatoimetaja Marju Lauristin.

“See hinnang 20 aasta jooksul saavutatule on mingis mõttes ikkagi realistlik, sest kui me vaatame seda Euroopa keskmist, kuhu me peaksime jõudma, siis on see kõikide jaoks ikkagi veel kaugel,” lisab Lauristin.

Oma pere praegust majanduslikku olukorda peab heaks 30 protsenti Eesti, 11 protsenti Läti ja 24 protsenti Leedu elanikest, halvaks aga vastavalt 25, 40 ja 27 protsenti. Pea pool iga riigi elanikest hindab oma olukorda rahuldavaks.

“Need [olukorda rahuldavaks pidavad] on inimesed, kes jäävad keskpunkti, kust väga kerge on kukkuda allapoole, aga kust tõsta on üsna raske,” märgib Lauristin.

Oma üldist elukvaliteeti hinnates jagunevad Eesti elanikud üsna selgelt kahte suuremasse ja ühte väiksemasse gruppi. Ligikaudu 40 protsenti eestimaalastest peab oma elu heaks, teine 40 keskmiseks ja vaid 20 protsenti halvaks. Vahe lõunanaabritega on siingi märgatav: Lätis-Leedus hindab oma elu heaks vaid neljandik vastanutest.

“Hinnang elukvaliteedile ei tähenda ainult majanduslikku heaolu, vaid ka vaimset heaolu, teatud stabiilsustunnet, suhteid keskkonnaga, teatud üldist kliimat ühiskonnas,” rõhutab Marju Lauristin selle küsimuse tulemusi kommenteerides.


Nagu ikka iseloomustamaks elu ka mõned kommentaarid:

Cocky, 01.06.2011 18:19
 Tol ajal oli kõigil inimestel töö ja elamispind. Keegi ei kartnud tööd ega elamispinda kaotada. Tänapäeval tähendab tihtipeale töö kaotus ka elamispinna kaotust. Toitu sai turult osta ka 20 aastat tagasi, talongidega äritseti ja reaalselt pidid nende eest süüa ostma vaid kõige vaesemad pensionärid.
Elu ei olnud tol ajal lill, aga praegu on ta kordades hullem. Ega muidu pole viimase paarikümne aasta jooksul lahkunud viiendik Eesti elanikkonnast.

elame, 01.06.2011 18:19
Oli kindlasti,vähemalt maksudega ei koormatud ja õhustik oli teine,sulle tuldi ikka vastu ametnike poolt,ja vabadust oli ka rohkem,mulle see keelan ,käsin riik ei meeldi,nagu praegu on,oleme siin riigis nagu vabad vangid,iga eksimuse või hilinenud maksuarve tõttu tuleb kohe kuskilt ähvardus,ei meeldi see riik enam ammu,aga vanuse tõtu minema ka minna pole mõtet,sest see euroliit on igal pool sama saast.

hale olukord.., 01.06.2011 18:20
teine 41% on surnud, kes sedasama oleks kinnitanud.. seega 82% ehk enamus olid paremal järjel kui praegu võlgades virelavad pered


RJ, 01.06.2011 18:25
Majandusliku heaolu võib hinnata mitmeti. Üks asi on puhas mateeria olemasolu - odavat rämpsu saavad rohkemad endale lubada ja võib tunduda, et on parem. Paljudel oli nõukokude ajal majanduslik kindlustatus, mis nüüdseks kaotatud.
Ja kui inimene on viimase 20 aasta jooksul pensionile jäänud siis on ta majanduslik heaolu rängalt langenud iga kandi pealt.

dalje, 01.06.2011 18:25
 Meenutab, kuidas mu vanaema rääkis, et nõukaajal oli kõik ikka nii odav ja nii odav..
Hakkasime siis arvutama ja selgus, et tegelikult polnud nii odav midagi, lihtsalt palgalõhed (mitte-parteilaste hulgas siis) olid väiksemad ja ilmselt ka ahvatlusi-ostuvõimalusi vähem.
Näiteks 100rbl keskmise palga juures on bensiini hind 20kop/l suhtarvuna sama, mis 10kEEK keskmise palga juures bensiini hind 20EEK/l jne-jne)

uskumatu, 01.06.2011 18:27
kui lühike on inimeste mälu, kas te tahate tõesti NSVL-i tagasi, aga no ma arvan, et need kes siin rahva nimel kõige valjemalt sõna võtavad, kuuluvad keskerakonda, mille mentaliteet ongi selline, et riik peab ilusti pudru suhu toppima ja pai ka tegema, mis sest et ise midagi ei oska ja teha ei taha. Ja kus aga petta ja raha kantida saab, tuleb seda teha. See ongi Eesti riigi pidur

nr 1.
Kes 91. aastal nägi end prügikastidest elatuvaid inimesi, samuti kodutuid hulkureid ,erti alaealiste seas. Praegu on isegi kõrgharitute hulgas pooled töötud ja otsivad võimalusi välisriikidesse tööle saada. Kuhu me nii jõuame? Õnneks on mul mingi minimaalne pension käes,välismaal keegi ei oota -seega tuleb siin kuidagi kuni loomuliku lõpuni ära vireleda. Lastelastele aga soovitan lgal juhul siit jalga lasta.
Jamad numbrid, 01.06.2011 18:35
Selliseid küsimusi saab esitada vaid neile kes tollal olid vähemalt täisealised.Ehk siis neile kelle vanus täna 38 ja rohkem.

Fanny, 01.06.2011 18:35
Mis on hea, mis halb - need on üldiselt suhtelised hinnangud, sõltuvad hindajast. Aga on ka absoluutseid näitajaid. Näiteks 1991. aastal ei kartnud ma mingitpidi, et mind võidaks oma elupaigast ilma pikemata "kuuse alla" tõsta. Nüüd kardan küll. On teisigi asju, mis tol ajal olid paremini sätitud kui praegu. Aga sellegipoolest seda aega koos sinnajuurde kuuluva nõukoguliku nõmedusega tagasi ei igatse.

Vanaonu, 01.06.2011 18:40
 to: jaan, 01.06.2011 18:18 "loogiline,et praegune seis on raudselt kehvem,ostujõud on 20 aastaga raudset langenud,kõik on ikka meeletult kallim praegu"
 Mine Stat.Ameti leheküljele. Otsi sealt 1992. ja 2010.a. keskmine palk. Sama perioodi hinnatõusu arvutamiseks tuleb korrutada aastate 1992-2010 TH indeksid (loodan, et sul elementaarne protsendiarvutuse võime on, muidu võiksin sind detailsemalt juhendada).
 Keskmise palga tõus on oluliselt edestanud THI't. Aga seda keskmiselt, sinu kohta isiklikult ei saagi see midagi öelda.

Siis, 01.06.2011 18:43
 Elasid väga hästi NLKP ja lapsed. NÜÜD elavad väga hästi Reform, IRL, Kesk, SDE ja ärimehed.
Töölised elasid siis HÄSTI,nüüd RAHULDAVALT.
Siis sisuliselt polnud töötuid ja allpool vaesuspiiri elavaid... Nüüd on. http://leopall.blogspot.com/2010...
Ants, 01.06.2011 18:43
 Eks ta nii võis olla küll. Umbes pool elanikest töötas lasteaedades, lihapoodides, juurviljapoodides ja nii edasi, pluss teatud kohtadel, nii see elu oligi üles seatud NL-us, eriti peale NL- lagunemist, pool elanikonnast röövis defitsiidiga teist poolt. Eks need põhiliselt nutavad, ega tol ajal asjata räägitud, poeletid tühjad aga kodus külmkappid toitu täis.

eestlane kolmas eesti, 01.06.2011 19:50
elu võiks praegugi ilus olla, kui poleks röövvelikku laarlaste kampa, kui poleks ahnet riigikogu, kes on asunud ainult endale paradiisi ehitama.
uussomm, 01.06.2011 19:50
 80-ndatel oli küll super elu. Minu esimesed tööaastad jäid sinna ja sain kiirelt korteri ja auto. Poodides oli kaupa sel ajal lademes, nii söögikraami kui ka tööstuskaupa. Kui miskit puudu jäi, siis turult sai alati.
 1991 on ilmselgelt halb võrdlusbaas, sest siis kukkus NLiit kokku ja see jätab ikka jälje.
 Kui praegu oleks elu Eestis parem, siis ma ei elaks Soomes. See viimane fakt peaks vast kõige ausamalt näitama, kas elu Eestis oli NLiidu ajal materiaalselt parem või praegu.

Tõe Poolest, 01.06.2011 19:52
 Hei! Tere varganäod! Muidugi Te ei kujutanud ette,et saabub ajajärk,kui Te võite piiramatult varastada,skeemitada,igat sorti seaduste taha pugedes röövida maad,metsa,kinnisvara jms.Aga Te olete seda teinud oma heausksete ja ausate kaasmaalaste arvelt!Ma loodan väga siiralt, et kunagi saabub tasaarveldus ja õiglane kättemaks! Värisege, tõugud!


DMB89, 01.06.2011 19:53
 Esmapilgul jabur tulemus. Aga mida see "majanduslikult parem" nende 41% jaoks tähendab? Olgem ausad, enamik inimestest ei mõtle isegi siis, kui kõht täis ja katus pea kohal, mingisugustele abstraktsetele 'GDP per capita' numbritele, vaid sellele, millisena nad tunnetavad oma positsiooni ühiskonnas -- ehk milline on nende jõukus ja sotsiaalne positsioon mitte absoluutarvudes, vaid suhteliselt -- võrreldes oma kaasmaalaste, tuttavate, naabritega jne.
Suur hulk venekeelseid elanikke tunneb, et nende positsioon oli Eestis 1991. aastal parem kui praegu. Päris paljudele eestlastelegi on omane kadedus, mille valguses paistab ka see, et nendest palju rikkamad inimesi on nüüd palju rohkem kui 20 aasta eest, näitavat justkui seda, et 1991. aastal oli elu justkui õiglasem ja parem. Nii need 41 protsenti kokku tulevad...

vanaema, 01.06.2011 20:01
 ei ole ma kommu ega keskerakonna pooldaja ei nuta ka endist korda taga.Aga vaadates praegust elu, on nihkes ikka paljud asjad ja just juhtide pool ja kõrgal tasemel.Toon ühe näite ja ikka puudutab see lugupeetud riigikogu.Leinatamm, kuigi teab,et ei hakka kõrgel kohal istuma ja oma tööd tegema võtab süüdimatult vastu riigikogu liikme palga.Ei saa aru mis kuradi pärast ta siis kandideerib üldse kui oma erialast tööd jätta ei soovi?Imeinimene ta ei ole üsna keskpärane tundub ka naljamehena.Ja EP 2jüngrit,kes hoiatamata lahti lasti,panevad sellise nutsu tasku,et hoia ja keela.Kujutan ette kui ükskord Sandor Liive EE juhi kohalt läheb kas siis antakse talle pool EE kaasa või võtab kogu meie valguse.Pole kade ,kes teeb tööd peab ka tasu saama,aga meie vaeses riigis niisuured palga ja sissetulekute käärid panevad mõtlema.Näiteid on ,oi kui palju ja igas valdkonnas mitme romaani jagu.

Naine, 01.06.2011 20:02
 1991.aastal kasvatasin kolme last ning olin kodune, elasime abikaasa palgast.Praegu elame kahekesi ning tuleme ots otsaga kokku.Kuna lapsi ei pea enam ülalpidama, on kergem, kuna aga osad lapsed koos lapselastega eestist lahkunud, siis jälle halvem.
Aga praegusel ajal kolme last kasvatada-no way!Suur kummardus neile tublidele inimestele, kes seda teevad ja hakkama saavad!

kolmapäev, 1. juuni 2011


Lõpetan uudiste lugemise, kõik on p…s!

Selle  pealkirja laenasin ühelt Eesti Ekspressi meeleheitel lugejalt, kes oma kommentaari niimoodi nimetas. Räägib vist inimeste taluvuspiiri saavutamisest. Tõepoolest, kui igapäevaseid, eriti majandusuudiseid elektri ja toiduainete ja muude hindade tõusu kohta lugeda, võtab põlved nõrgaks. Pole nii kiire elukalliduse tõusuga harjunud. Eriti, kui fooniks on Ansipi kauamängiv heliplaat rahva heaolu kasvu ja Euroopa väiksema riigivõla kohta.

Nüüd hakkavad ka kommentaatorid ühe enam taipama, et võlga polnudki tarvis väljastpoolt riiki võtta. Võlga saab kõige paremini võtta omaenda rahva taskust. See rahvas on rahulik, vagane. Orjapidajaid aastasadade jooksul harjunud kummardama.  Talurahvas on õnnelik, et mõisaaidas enam soolveega vitsu ei anta. Rootsi pankade orjusega on noorem põlvkond juba kohanenud. Väljapääsu ju pole. Pole siis ime, et allpoolt toodud kommentaarides juba diktaatorit igatsetakse.  

Hardo Pajula: Kihistumine kiireneb. Lusti ja lillepidu ei paista kusagilt (48)
Hardo Pajula, SEB ökonomist 31. mai 2011 18.04

Et ekspordibuumi suurem hoog – vähemasti selle kasvumäärasid puudutavas vormis – hakkab tasapisi mööda saama ning tarbimislaenude portfell õheneb edasi, siis on ka jaemüügi kasvunumbrid praegu vist juba oma tipptasemele üsna lähedal.

Täna hommikul avaldatud aprillikuu jaekaubandusstatistika järgi on kõnealune majandussektor vähemasti aastase kasvumäära osas 2007. aasta lõppu tagasi jõudnud. Eelmise kuu 8%-line läbimüügi reaalkasv on niisiis viimase kolme ja poole aasta parim näitaja. Ka rahalise läbimüügi absoluuttaseme poolest oli aprill ootamatult tugev; viimase viie aasta jooksul on vaid 2008. aasta naljakuus rohkem kaupu müüdud. Üldiselt paistab kuu rahaline läbimüük alates 2009.aastast olema stabiliseerunud seal kusagil 290 miljoni euro kandis, mis on ligikaudu 40 miljonit vähem kui 2007. ja 2008. aasta kuu keskmine tase.

Automüügis kukkus aastane kasvumäär pärast märtsi eredat 41% taas märksa tagasihoidlikuma 13% peale tagasi. „See on aga isegi veidi petlik,“ kõneleb üks Eesti suurimaid automüüjaid, „laod on tühjad ja endiselt on probleemiks see, et me ei saa tehastest autosid kätte. Vastasel juhul oleksid müüginumbrid veel paremad.“ Ent mündil on ka teine pool: „Järelteeninduse mahud vähenevad,“ jätkab sama allikas, „näeme, et kundedel eriti raha ei ole. Lusti ja lillepidu ei paista kusagilt.“ Lõpuks osutab vestluspartner vahest veel kõige olulisemale: „Need, kelle rahakott lubab, on endale juba uued autod soetanud, teised lükkavad ka korralist teenindust viimase võimaluseni edasi. Kihistumine on ikka päris tõsine.“ See haakub hästi hinnatundlikus turunišis kodutehnikat müüvalt ettevõtjalt kuulduga: „Minu turg tundub küll teises tempos liikuvat. Minek on endiselt päris vaevaline.“ Nii tundubki, et jaekaubanduse viimaste kuude jõudsate kasvunumbrite taga on peamiselt välisturistide ja kohaliku varakama publiku varasemast meeleolukam poodlemispidu.
Reaalsissetuleku jätkuvast vähenemisest pitsitatud arvukas vähemkindlustatud seltskond hoiab aga jalga tarbimispiduril edasi.

Nagu ikka lisan mõned kommentaarid rahva arvamuse kohta:

ei-ei-ei, 31.05.2011 18:29
riigi reetur selline!

polegi, 31.05.2011 18:29
polegi neid hulkuvaid koeri eriti, vist juba ära söödud.
eks jah, sellisest vabast Eestist balti ketis unistatigi.


õudusteruum, 31.05.2011 18:49
Riik peaks maksma ära kõikide inimeste kodulaenud või pangad kuupeale saatma. See on anyway meie raha. Alustame uuesti, carte blanche.

Raffas, 31.05.2011 18:59
Mix tüüp waikib inflatsioonist? Aasta algusest om see kaswand juba 10 - 15%, siit ka tarbimise "kasw". Märgatawalt kaswas toiduainete hind, näitex kartul 100%, juust 50% ja nii edasi.... Järgneb elektri hinnatõus....

kuidas, 31.05.2011 18:59
Kuidas see kõlaski. Kui see on kriis, siis sellises kriisis...

pets, 31.05.2011 19:02
eesti muutub argentiina sarnaseks miniriigiks.

234234, 31.05.2011 19:03
lõpetan uudiste lugemise...kõik on pideval perses.

rk, 31.05.2011 19:03
Pajula on sama karm vana majanduses nagu oli Krokodill Dundee looduses - ajas habet suure pussnoaga (siis kui naisterahvas pealt vaatas muidugi)

Tüüpilised eestlased, 31.05.2011 19:05
Tõstame hinda aga palka juurde mitte üks sent. Toredad inimesed elavad eestimaal.
Kahjuks peate tulevikus neegritega maid jagama, sest iga mõistlik eestlane lahkub kaasmaalastest orjapidajate piitsa alt.
Igasugu kommentaare teemal reeturid lähevad, pole mõtet kirjutama hakata. Need ei muuda lahkunud inimeste arvamust.

mõte, 31.05.2011 19:06
tundub, et kauplejatel on lust ja lillepidu

ettevõtja, 31.05.2011 19:06
Tühja neist palkadest! Dividendid ju tõusevad!

Juhani, 31.05.2011 19:08
Kui riigi töövõimelistest läheb võimekam üle 10% ära, siis teistele jääbki väga palju lahjem supp helpida. Kõik pensionärid, liiga kallis riik jne on ju ikka toita, st toitjatele jääb palju vähem.
Võiks väita, et kui tegutsemisvõimelisem 10% läheb ära, kasvõi ehitusele, siis maha jääjate sissetulek väheneb 20%. Neile ei saagi mingit vaba raha jääda.
Konkreetselt minu reaalne sissetulek on väga palju langenud. Ma arvutasin, et umbes 50%. See tähendab, et vaba raha mul sisuliselt enam ei olegi, pean lugema, millal saan osta paari uusi pükse, kas sellel kuul ostan paar särki või püksid. Hetkel on viimased päris kulunud. Õnneks on mul laenudega seis hea, buumiajal ma lolle orjastavaid laene ei võtnud.
Nüüd on jõudnud liberaalse majanduspoliitika varjupool siia.

05.2011 19:14
riigisadel on aeg hakata ajusid liigutama ja silmaringi arendama. See ei tõota head, kui kriitiline mass tunneb end kõrvale jäetuna...

Tõe Poolest, 31.05.2011 19:17
HARDO ! Alles siis saan Sind tõsiseks ANALÜÜTIKUKS pidada,kui järgmises kirjutises avaldad tüüpide nimed,kes on Sulle tuntud valemi järgi riisunud enda kätte kogu käiberaha.Samuti palume avaldada see valem ning ka valem,kuidas spekulantide ja varganägude käest rahvas selle kokkuröövitud raha kätte saaks ja majanduse arengusse rakendada võiks.Vot Siis oled TÄITSA ANALÜÜTIK ja väärid oma palka.Praegu olen palgata Sinust tunduvalt parem analüütik ja näen täpsemalt musta arengut ette.

kartulikoor, 31.05.2011 19:17
aga see eest oleme vabad ja üks kord me võidame nii kui nii !!!!

Enne valimisi tõoati lusti!, 31.05.2011 19:20
Rahvas tegelikult EI NÄE KUNAGI ENAM lusti. Mitte kunagi. Ees ootab SUUR KIHISTUMINE! Meid on vähe ja jääb 2 kihti:ühed sõidavad tõllas, teised ripuvad võllas. Tööd hakkavad tegema välismaalased.

Blue, 31.05.2011 19:22
elektri hind ei tõuse!!
VÕID KINDEL OLLA!

Tahaks küll kindel olla, sest mina pole samuti nõus maksma.
On selliseid veel?
Siis tuleks mingi vastupanuaktsioon käivitada, sellest on pisut vähe kui meie kaks deklareerime oma soovi ebaõiglusele mitte alluda!


arvamus, 31.05.2011 19:32
kui venemaa tahtis meid hävitada, siis selleks pole vaja sõda, aitab sellest mis toimub.
kõiki hirmutatakse vene hirmuga, et pukis olla.


ehitaja, 31.05.2011 19:39
ei ole mingit ehitusturu elavnemist ,kes seda räägib see VALETAB ,sama on krt. ja majade müügiga ,ehk Tallinn on nats paremas seisus ,mujal magatakse surmaund

Ei osta Eestist, 31.05.2011 19:40
Nii ongi, ostan maksuvabalt EL-st ja miks ka mitte venemaalt. 20% käibemaksu on haiglane. niikaua kui see protsent ei muutu, minult siseturu elavdamisse
sentigi ei jõua. lihtne kas pole. turud kauplevad maksuvabalt ja hinnad 1-2 kg lõikes odavamad. ei ole oma raha peale vihane.

mees40, 31.05.2011 19:47
mis pidu...nalja teete... reaalne sisse tule ju aheneb iga kuuga. kas see jääb kahe silma vahle... me vaesume iga päevaga

ali 2, 31.05.2011 19:55
Kihistumine hakkas juba erastamise ehk ärastamise-, varastamisega kui endised tippametnikud said ettevõtete omanikeks jne. Enamus nendest ei saanud uue majandusmudeliga hakkama ning müüsid ettevõtted maha välismaalastele. Need lihtsalt sulgesid ostetud ettevõtted ja suunasid omas riigis toodetud kauba Eesti turule. Kadus tootmine ja töökohad. See, mis veel jäänud on vaid riismed. Eestis pole enam praktiliselt tootmist. Kui samas vaimus jätkatakse siis pole võimalik enam oma riiki pidada.

Paljud ärastajad ja varastajad, 31.05.2011 20:00
ali 2, 31.05.2011 19:55 ihistumine hakkas juba erastamise ehk ärastamise-, varastamisega kui endised tippametnikud said ettevõtete omanikeks jne. on juba surnud!

to ehitaja, 31.05.2011 20:01
Vaata Eesti kinnisvara hindasid ja võrdle teiste EL omadega. Inimene peab peast põrunud olema, kui nende hindade endale siia surnud riiki mingi hüti ostab.
See on see, et osa inimesi elab Eestis silmad kinni ega tea maad ega ilma, et mis mujal toimub. Hiljuti keegi väitis, et tal on hea palk. Saab 1000 euri kätte. Samas, tema ametivennad teenivad miinimum 4000 euri. Nii, et ...
Eestlane orjastab oma rahvast. Muud midagi. Oma viga, kui orjaelu elate!
Süüdi pole mingi käibemaks, vaid eestlasest tööandja, kes suurest kadedusest ei viitsi palka maksta ja siis vingub, et keegi tema tooteid ei osta.10  4 Teata sobimatust kommentaarist

Kihistajad on ringkaitses, 31.05.2011 20:01
kuid ringkaitse mõraneb!8  1 Teata sobimatust kommentaarist

AntiDemo, 31.05.2011 20:08
Asi paraneks, kui leiduks rahva suhtes heasoovlik diktaator. Mitte ahne ja rikkurikeskne, nagu seda edendab valimistel põhinev demokraatia.4  1 Teata sobimatust kommentaarist
Ja firmade omanikud ärgu ka tulgu siin seletama. Eestis maksud kõrged. Loll jutt suhu tagasi. Eesti on üks väheseid riike, kus ettevõtete tulu ei maksustata. Samas üksikisiku tulumaks on siin ka vägagi normaalne. Paljudes arenenud riikides on need maksud oluliselt kõrgemad. Hollandis ja Taanis kuni 63%, Saksamaal kuni 43%, Norras kuni 47% jne.
Seega, süüdistada maksupoliitikat on lollile puru silma ajamine.
Nii, et meil on täiesti normaalne maksusüsteem. Kuigi ettevõtetele tuleks kehtestada paraku ka maksud. Ma saan aru, et soodustatakse ettevõtlust. Aga monopolid ja muud megakasumit teenivad ettevõtted tuleb maksustada hoopis. Aga see selleks.
Jutt oli meie palkadest ja kallitest hindadest. Siin on üks probleem. Palka ei maksta, kuna leidub ullikesi, kes selle näljapajuki eest tööd on nõus tegema.
Inimesed pöörake pilk õiges suunas ja karjuge nende peale, kes teie vaesuses tegelikult süüdi on.2  10 Teata sobimatust kommentaarist

tegelikult, 01.06.2011 09:04
Maailmas on toimunud tehniline revolutsioon .Keegi ei tooda midagi müügiks, kaasa arvatud meedia ja kultuurisfäär ning muu teenindus,ilma et protsessi oleksid kaasatud arvutid ja tarkvara müügiprodukti loomiseks .Piltlikult töötavad masinad ja neis juhivad arvutid .
Käsitsitöö ei ole enam müüdav,kuna ta on üüratult kallis . Seega ei ole vaja enam seppa,piltlikult arvutilt juhitav poldimasin teeb tema toote. Ja arvutilt juhitav masin ei tööta mitte ühe sepa eest,v aid 100 sepa eest ( tootlikkus). Ning need ülejäänud 99 seppa ( üks õppis operaatoriks) on töötud. Või leivakorukese eest käsitööl0  0 Teata sobimatust kommentaarist