teisipäev, 21. august 2012


Ärge suvel sauna unustage!
Avaldatud ajalehes Võrumaa Teataja


1. Milline on teie suhe saunaga - kas armastate saunas käia või mitte? Kui sageli saunas käite?
Minu suhe saunaga on parim, mis olla saab. Armastan teda lapsepõlvest peale. Isegi need päevad veel meeles, kui veel ema meid lapsi sauna saatis. Pärast saunast tulekut ootasid meid ahjutulised võisaiad, mida piimaga pugisime. Ja muidugi laupäevaselt koristatud elamine ja puhtad linad voodis.
 
2. Kas Teil on kodus saun või käite saunas kuskil mujal? Kus?
 Nii ja naa. Käin kodus saunas ja olen palju aastaid ka Tallinnas Kivimäe saunas käinud. Suure sauna eelis on see, et näed inimesi ja saad kõvasti suhelda. Minul on koolipoisina olnud suur õnn olla saunakülaliseks korduvalt koos Voldemar Panso ja Jüri Järvetiga. Mõlemad olid Nõmme poisid ja käisid kindlal päeval ning täpsel kellaajal leili võtmas. Poistena jälgisime neid alati suure huviga, sest kuulsad näitlejad rääkisid  väga suurtel ja tõsistel teemadel, nii et rahvas pesuruumis kohe kuulas neid. Mõned lausa unustasid pesemise, nii põnev oli.

3. Millised on Teie saunarituaalid?
Rituaalid üsna tavalised. Kuum keris, külm vesi või lumi väljas sauna ees aias, kus siis püherdamas käin. Pärast sauna kindlasti õlu ja hea õhtusöök. Siis kallimaga voodisse. Hommikul ärkad uue inimesena.

4. Millist sauna eelistate - kas soome sauna, aurusauna, suitsusauna vm?
Pole suurt võimalust valida. Ikka enamasti olen tavalises soome saunas käinud.

5. Kui tugevat leili võtate?
Leil olgu kõva, kuid väga pikalt ma vihelda ei viitsi. Pigem käin mitu korda laval. Ennast väga läbi tõmmata ei taha.            

reede, 17. august 2012

Oleme unustanud piduliku ilukõne!

Isegi sünnipäeva õnnitluste ja pulmakõnede pidamisega tundub viimasel ajal raskeks minema. Eestlane oleks nagu unustanud kauni kõnekunsti oskuse. Oleme muutunud liiga asjalikuks, räägime vaid praktilisest vajadusest või oleme lihtsalt vait. Kaunis ilukõne, helisev häälekõla, retoorika ja oraatorikunst on kadumas minevikku. Kahju!

Lisan samateemalise artikli, mis ilmus 16. augusti Õhtulehes.


Kuhu kadusid meie kõnemehed?

Heimar Lenk
suvepidude külastaja

Tänavune suvi on eriti rikas vabaõhu etenduste, festivalide ja pidude poolest. Olen neist õige mitmel käinud ja enamasti väga rahule jäänud. Kuid mul on tekkinud üks muremõte, mida lugejaga jagada sooviks. Kui pidude kunstiline tase on üsna hea, siis minu meelest jääb puudu ühest väikesest asjast. Side publiku ehk rahvaga muutub üha nõrgemaks. On eeskava, puhvetid ja müügiplatsid, on laulu ja tantsu. Aga tõelisi kõnemehi näen ma Eestimaal üha vähemaks jäämas. Hiilgavaid oraatoreid ei kohanud ma ühelgi suveüritusel.   

Enamik pidusid läheb meil lahti lihtsalt muusikute lavale palumisega. Õhtu avaja tänab mokaotsast kohaletulnuid, selgitab, kust midagi osta saab ja siis kiirustades kutsub mikrofonide ette esimese külalisbändi. Nii palju kui ansambli solist või liikmed ise edaspidi oma kollektiivist räägivad, nii palju seda juttu ka on. Aga võiks olla hulga rohkem. Mina ootaks näiteks mõne kohaliku rahvaliidri või sädeinimese sõnavõttu, tuntud  külalauliku esinemist suveleeloga, aga miks ka mitte kodukandi juhtpoliitiku sooja pöördumist. Ürituse sissejuhatuseks tahaks kuulata hingelist kõne Eestimaa sumedate õhtute kohta, hulga häid sõnu kohaliku rahva kiituseks. Ma sooviks kuulda põiget kodukandi ajalukku. Ma ootaks selgitust, miks festival uuele ajastule, armastuse radadele või möödunud päevadele pühendatud on. Enamikel juhtudel ma seda ei kuule, kuigi festivale nende kõlavate nimedega ristitakse. Mulle, kui tavalisele külastajale antakse vaid võimalus käreda rocki taustal söögitelki minna ja endale õlut tellida.   

Suur osa suvepidusid meenutab eestlaste sünnipäeva, kus enne kolmandat pitsi juttu kuidagi lahti ei saa. Õnneks on hea raha eest kohale tellitud tuntud rockmuusikud, kes piinliku vaikuse basskitarri pumpsudes peagi lõpetavad. Kui folgi üritused välja arvata, siis kujutavadki kõikvõimalikud simmanid ja ööfestivalid vaid populaarsete ansamblite esinemist. Üks lugu tuimalt teise otsa. Kes tahab see tantsib, kes ei tantsi, rüüpab põue peidetud lapikpudelist järjekordse lõuatäie. Keegi ütles mulle, et noored nii tahavadki. Olen nõus, et niisugust pidu teismelised ihkavadki, sest teistsugust ju neile ei pakuta. Kui aga keegi Tartu üliõpilastest astuks ootamatult püüne peale ja tantsumuusika vaheajal kütkestava kõne noorusest, õnnest ja armastusest peaks? Aplaus ei tuleks väiksem, kui muusikuile. Olen selles kindel. Roomas peeti kõrgema hariduse tähtsamaks osaks retoorikat ja oraatorikunsti. Igaüks, kes tahtis karjääri teha, pidi kõnekunsti hästi tundma.

Mida aasta edasi, seda vähem oskame meie kõnemehed olla. Poliitkõnelejate tippudest saaks näiteks tuua näiteks vaid paari kolme. Ülejäänud, kas kordavad kulunud käibetõdesid või siis lihtsalt ajavad udu, millest võimatu aru saada. Aga meenutagem Jakob Hurda isamaalikke kõnesid või laulva revolutsiooni aegset üleüldist vabaduseloitsu. Igas külas leidus imeline kõneisik. 

Kahjuks on see kõik minevik. Varsti ei oska me kaunilt rääkidagi. Üksteisega, avalikkusega ja isegi telefoniga. Mobiiltelefoniga jooksu pealt eetrisse paisatud lausekatked ja Interneti lühikesed ning külmad kirjatekstid on meid võõrutanud südamlikust ning soojast suhtlemisest üksteisega. Kahju, et me  hakkame unustama elava sõna ilu, väljenduse täpsust ja esineja meisterlikkust. Tundub, et kaunist kõne- ehk oraatorikunsti tasuks taas õppima asuda! Nii kodus, koolis kui ülikoolis.




teisipäev, 14. august 2012


Suviste pidude  hiilgus ja viletsus?

Tänavune suvi on eriti rikas vabaõhu etenduste, festivalide ja pidude poolest. Olen neist õige paljudel käinud ja enamasti väga rahule jäänud. Kuid mul on tekkinud mõte, mille uute etenduste korraldajaile südamele paneks. Kui pidude kunstiline tase on üsna hea, siis minu meelest jääb puudu ühest väikesest asjast. Side publiku ehk rahvaga jääb minu meelest  nõrgaks.

Enamik pidusid läheb meil lahti lihtsalt mõne moebandi lavale astumisega. Nii palju kui ansambli solist või liikmed ise räägivad, nii palju seda juttu ka on. Aga võiks olla hulga rohkem. Mina ootaks näiteks mõne kohaliku rahvaliidri või sädeinimese sõnavõttu, tuntud  külalauliku esinemist suveleeloga, aga miks ka mitte kodukandi juhtpoliitiku sooja pöördumist.

Võibolla ma eksin, kuid mulle tundub, et mida aasta edasi, seda vähem oskame me rääkida. Üksteisega, avalikkusega ja isegi telefoniga. Interneti lühikesed ja külmad kirjatekstid on meid võõrutanud südamlikust ning soojast suhtlemisest üksteisega. Aga ka ühiskonnaga. Tundub, et kaunist kõne- ehk oraatorikunsti tasuks taas õppima asuma!


Lisan siia Põlvamaa ajalehe tänases numbris ilmunud artikli samal teemal.     
Ajaleht Koit 14.august 2012

Tunnike Uues Ajastus!
Heimar Lenk
Festivali külastaja

Tahtsin minagi võnkuda Põlva õnne sagedusel ja viisaka pealtvaatajana olin viis minutit enne kella viit kohal, et linnavalitsuse tagusel platsil istet võtta. Paraku pidin kohe nutitelefonist oma kella kontrollima, et ta äkki kuram valetab. Publikut ju polnudki! Aga selgus, et ajanäitaja ei valetanud.

Kell oli juba viis läbi, kuid mina olin ikka veel Uue Ajastu Festivali avakontserdi ainus külaline. Kõik ülejäänud kohad minu ümber haigutasid tühjalt. Nii juhtus minu elus esimest korda ja seepärast hüüdsin enda juurde valges suvemantlis fotograafineiu, et ta tühjast platsist, mida ma ainukesena oma punase vihmavarjuga kaunistasin, pilti teeks. Nüüd vähemalt foto Põlva linna arhiivi panna.

Kell viis ei juhtunud midagi. Mõni aeg hiljem astus lavale keegi naisterahvas, kes lohutas, et pole hullu, rahvast tuleb hiljem juurde. Paar peo korraldajat tütarlast võtsidki rohu pealt suured padjad ja istusid sinise põrandariidega kaetud asfaldile. Milleks siledal platsil tuule käes tolmune riie lehvimas, jäigi arusaamatuks. Hoidsin teda enda all jalgadega kõvasti kinni, et prahti pükste peale ei puhuks.

Nüüd pani läti band Young, Active, Greative voolumi põhja. Lahedat muusikat tegid! Lätlaste muusika taustal jõudis kohale ka teine külaline, kena blond daam. Kolmas pealtvaataja võttis istet, kui lätlased just lõpetama hakkasid. Naisterahvas tuli taas tühjale lavale ja teatas, et järgmise esinejaga, ehk Popside ansambliga läheb vähe aega, nii umbes paarkümmend minutit. Et sisustagu igaüks nüüd ise oma kinnimakstud vaba aega, kuidas oskab. Sooja toitu veel ei saa, aga jäätist juba antakse.

Esialgu ei osanud ma midagi peale hakata. Milleks teha avakontsert päeval, kui teatakse, et publik tuleb öösel? Olin noortefestivali võimsat avaakordi oodanud. Et keegi linna juhtkonnast ka esimese kontserdi ajaks kohale palutakse, Põlva linna sünnipäev ju! Et lavalt ka midagi Uue Ajastu kohta öeldaks. Et, kus ta siis algamas on? Kas Maarja orus või kogu maailmas? Lootsin, et keegi ka õnnest räägiks. Mida see õnne sagedus ikka tähendab? Kas mõeldakse õnnelikku põlvalast kodukandis õppimas, tööd otsimas või hoopis Soomes ehitamas? 

Läksin siis lava taha, et mõnele küsimusele korraldajate endi käest vastuse saaks. Ehk on pidulik avamine hoopis hiljem ja kusagil mujal? Eelreklaamis pole avamisest sõnagi kirjas, kavalehte piletikontrollist ka ei antud. Et, miks festival? Tavalised kontserdid ju. Siiri Siask ja Tõnis Mägi ja teised.

Paraku ei osanud keegi mulle midagi vastata. Lubati peakorraldaja kutsuda. Keegi nagu helistaski kellelegi. Ootasin, ootasin ja jalutasin siis peoplatsilt minema. Kannu õllega ei saanud ka õnne sagedusele tõusmiseks tuju tõsta, sest olin va rumal autoga Põlvasse tulnud. Uut Aega otsima. Muide, juba kolmandat aastat järjest! Siiani pole ma  neid sagedusi üles leidnud. Ju seda Uut ikka veel ei ole!  Aga ehk ei oska ma otsida?