neljapäev, 24. november 2011

Arupärimine peaminister Andrus Ansipile


Seoses Otepää Vallavolikogu 23. novembri otsusega sulgeda, 2008. aastal president Ilvese poolt parima põhikooli tiitliga pärjatud, Pühajärve põhikool, esitasin paeaminister Ansipile arupärimise. Miks taandub Eestis demokraatia ja  kohalikule kogukonnale tähtsaid otsuseid tehakse volikogudes ilma rahvaga nõu pidamata. 
Toon ära arupärimise teksti:


Hr. Andrus Ansip                                                                                          24. november 2011

Peaminister

ARUPÄRIMINE
Koolireformist ja huvigruppide kaasamisest

Lugupeetud härra Andrus Ansip,
23. novembril toimus Valgamaa Otepää Vallavolikogu tormiline istung, kus lastevanematest, õpilastest ja õpetajaist pungil saalis tehti otsus Pühajärve põhikooli sulgemise kohta. Seda vaatamata lastevanemate varasematele korduvatele protestidele ja arupärimistele otsuse õigsuse kohta. Enne istungit kogunes vallavolikogu hoone ette suur rahvahulk, kes skandeeris kavatsetava otsuse vastu.

Pühajärve põhikooli eest võitlev kogukond on viimase paari aasta jooksul mitmel korral nõudnud valla juhtkonnalt selgitust kooli sulgemise põhjuste kohta, kuid ammendavat vastust pole saadud. "Pühajärve põhikool on tugev, innovaatiline ja elujõuline kool, mis vastab riikliku rahastamisesüsteemi mudelile. Pühajärve põhikooli lapsed saavad hea hariduse ning sellel on oluline koht kogukonna identiteedile ja selle hoidmisele. Vallavalitsuse otsus kool sulgeda ei ole põhjendatud," on öelnud kooli hoolekogu esimees Andrus Eensoo.

Kooli hoolekogu liikme Teet Reedi sõnul on mõistetav, et gümnaasiumivõrk võib vajada ümberkorraldust. "Kuid nagu on väljendanud nii peaminister kui ka haridusminister, tuleb hoida ning säilitada kodulähedasi põhikoole," ütles ta. "Pühajärve kooli sulgemise põhjendamiseks ei ole vallavõim esitanud sisulisi argumente ega fakte, samuti puudub neil tulevikuvisioon," lisas ta.
Seoses eelpool tooduga on meil Teile järgmised küsimused:
1.      Kuivõrd oluliseks peate, et õpilastel oleks võimalik käia kodu lähedal põhikoolis?

2.      Kas põhikoolide sulgemine on üks osa koolireformist, mille käigus on plaanis sulgeda hulk gümnaasiumeid?

3.      Miks on Otepääl läinud asjad nii, et tähtis otsus vallavolikogus, mis peaks teenima valla ja tema elanike huve, tehakse räigelt elanike tahte vastaselt ja tuleb vastu võtta suure rahvahulga protestide taustal?

4.      Miks juhtub Otepääl, kus võimul Teie juhitav Reformierakond, et kooli hoolekogule ei suvatse vallavõim anda selgitusi ja arvestusi kooli sulgemise vajaduse kohta?

5.      Miks Teie arvates lähevad Eestis asjad tihtipeale sedaviisi, et kohalik elanikkond jäetakse tähtsate kohalike küsimuste arutamisel kõrvale ja otsused sünnivad vallamaja kabinettide kinniste uste taga?

6.      Miks juhtub meil nii, nagu läks seekord Otepääl, et kogukonna ja kooli hoolekogu ettepanekutega kohalike probleemide lahendamisel enam üldse ei arvestata ja kooli sulgemise otsusest saab direktor teada kohalikust ajalehest?

7.      Pühajärve põhikooli hoolekogu on juba välja öelnud, et kavatseb vallavolikogu otsuse kohtusse kaevata. Kas peate seda loomulikuks, et Euroopa Liidu liikmesriigi ühe vallakooli saatuse peab otsustama kohus?

8.      Kas Teie ei näe Otepää Vallavolikogu otsuste tegemise jäiga stiili taga demokraatia kriisi ilminguid kohaliku elu juhtimisel?


Lugupidamisega, Heimar Lenk
Võru-, Valga- ja Põlvamaalt valitud Riigikogu liige 

                                  


esmaspäev, 21. november 2011

Maaelu hääbub valitsuse tahtel?

Just nii see vist läheb! Mida päev edasi, seda rohkem veendud, et meie regionaalpoliitika pole mitte lihtsalt unustuse hõlma vajunud, vaid teda suretatakse sihikindlalt. Samasuguse sihipärase tegevusega hävitataks elu külas.

Riikliku aktsiaseltsi Eesti Post tegevus on selle kinnituseks. Juba on üle saja postkontori maal kinni pandud ja jutu järgi pidanuks suure kasumiga firma sellega piirduma. Aga ei! Taas ähvardab kaugete maapiirkondade postkontori võrgu kokku tõmbamine. Eriti halvasti käib jälle Kagu-Eesti käsi, kus kohalik elanikkond niigi üha kahaneb. Kuid külas, kus pole ei kooli algkooli, õiget kauplust, ei spordi ei puhkekohta, saa elu kaua kesta.

Kui ümberringi haigutavad vaid tühjade kortermajade klaasideta aknad, nagu Valgamaa Taheva valla Koikülas või kus puudub isegi pangaautomaat, nagu Võrumaa Haanja valla Ruusmäe külas, pikemaks peatumiseks noortel lusti pole. Arusaamatu, kus on võimul olevate erakondade regionaalpoliitika? Kus on hariduspoliitika, kui Koikülas pandi isegi algkool kinni?

Et neile küsimustele, kasvõi pealiskaudsedki vastust saada, esitasin täna peaminister Andrus Ansipile arupärimise kahe järjekordse küla suletavate postkontorite kohta.

Lisan arupärimise täieliku teksti:
 

Hr. Andrus Ansip
Eesti Vabariigi Peaminister

Arupärimine

Lp. Peaminister. Minu poole  pöördusid Võrumaa Haanja valla ja Valgamaa Taheva valla elanikud. Nad on mures oma kodukoha ja maaelu tuleviku pärast. Nende pöördumiste sõnul, on Eestimaal käimas protsess, kus riikliku poliitika tulemusena suretatakse elu ääremaade külades välja.

Kuigi riiklik aktsiaselts Eesti Post on juba sadakond postkontorit sulgenud, millega pidi ka protsess lõppema, selgub nüüd, et see nii ei ole. Minu poole pöördunud muretsevad Võrumaa Ruusmäe küla ja Valgamaa Koiküla rahvas. Mõlemas kohas on kavas järgmise aasta alguses postkontorid sulgeda. Külarahvas on meeleheitel, sest halveneb nende elu kvaliteet, mida juba praegu viletsaks peetakse, veelgi.

Mõlemas külas asuvad postkontorid piirkonnas, kus puuduvad alternatiivid postkontori teenustele. Külades pole ei pangaautomaati, ei ajakirjade-postmarkide müügiletti kaupluses. Koikülas suleti kahe aasta eest isegi algkool. Postkontori sulgemisega kaob lähedusest viimanegi riigiasutus ehk side riigiga. Siiani on postkontorid seda ülesannet jõudumööda täitnud. Paljud pensionärid saavad ka pensioni postkontori kaudu, sest postkontori teenustasu on kojutoomise tasust väiksem. Bussisõit on keskustesse kallis ja bussid liiguvad harva.

Lp. Peaminister! Postkontorite töö säilitamine nii Ruusmäel kui Koikülas on külaelu alles hoidmiseks hädavajalik, kuid kahjuks riik seda seisukohta ei jaga.

Sellega seoses on minul Teile alljärgnevad küsimused:

Miks eelistatakse riigiaktsiaseltsi Eesti Post ärihuve kõrgemaks, kui konkreetse maakoha arengut?

Miks järjekordse postkontori sulgemist kohaliku võimu ja elanikega ei arutata?

Eesti Post on sulgenud juba sadakond postkontorit, mille tulemusena on märgatavalt langenud nende piirkondade rahvastiku elu kvaliteet. Miks riik ei kaalu nende tõsiste sammude mõju kohalikule elule?

Kas valitsus on tundnud huvi nende valdade, kus postkontorid juba varem suletud, edasise käekäigu  kohta ja mõõtnud elu kvaliteedi langust neis kohtades?

Miks postkontorite sulgemise puhul maal, ei arvesta riik vallavanemate arvamusega? Valdavas enamuses on vallavanemad nende sammude vastu.

Kas valitsus on kasvõi kordki arutanud probleeme, mis tekivad kohapeal pärast järjekordse postkontori sulgemist?

Millise sõnumi saadaks  lp. Peaminister Ruusmäe ja Koiküla rahvale? Sõnastage see, palun! Ma meelsasti edastan Teie sõnumi kohalikule kogukonnale ja vallavanemale.            

Lugupidamisega Heimar Lenk
Kagu-Eestist valitud Riigikogu liige  

.




pühapäev, 13. november 2011

Vaesus kummitab ja ähvardab eestlasi!


Toidukaupade hinnad tõusevad meil tundidega, sotsiaaltoetuste poolest oleme Euroopa viimased. Elektriraudtee tõstab hindu juba neljandat korda aastas, aga teenuse kvaliteet ega rongiliikluse sagedus pole paremaks läinud. Toakütte arved ehmatavad lähinädalatel kümneid tuhandeid perekondi. Kütte hind kasvab kuni 45 %! 


Üks ettevõtjast soojatootja julge välja öelda, et lähitulevikus kasvab toasoojuse hind kõrgemaks, kui keegui hetkel oskab arvata. Ka puukütte hind tõuseb taevasse. Ja seda peamiselt meie endi tagurliku kütusepoliitika tõttu. Kütame ju puiduga suuri katlaid, mis hinna üles ajab. Ka tänavuse aasta hinnatõus – puit kallines võrreldes möödunud aastaga umbes 20 protsenti – on põhjustatud sellest, et põlevkivienergeetikas kasvas nõudlus puidu järele järsult. Nii siis kargabki ka toasoojuse hind kuni 45% kõrgemale.


See on ju enne kuulmatu! Seda võib juhtuda ainult Eestis, kes rahvas vaikselt kannatab, köögis purjus peaga sajatab, aga protestima minna ei julge. Pole ka mõtet. Õpetajad käisid. Ministrid ei viitsinud isegi neid vaatama tulla. Ja kui pedagoogid Riigikogu majja sisse tulid, siis võeti neid vastu vaenulike pilkudega. Lumpen pääses lossi, oli keegi poetanud oma põlgust demonstrantide vastu.  


Nii hüüdis omal ajal ka Mart Laar, kui rahvas Narva elektrijaamade müümise vastu Toompea lossi ette kogunes. Hüüdis, mis ta hüüdis, aga kahe kuu pärast kaotas ka peaministri koha. Saab näha, kui kaua uusvaeste väljakannatamatut olukorda praegune valitsus välja suudab kannatada. Kas hakkab piinlik? Vaevalt küll!    



Lisan ühe ausa ja kristliku naise artikli meie üha inimvaenulikumaks muutuva ühiskonna iseloomustamiseks.   



Riina Vändre: Eestis on kujunemas probleemiks uusvaesed ja ühiskonna kihistumine
13. november 2011 16:13

www.DELFI.ee

Riina Vändre

Mittetulundusühingu Oleviste Hoolekanne eestvedaja Riina Vändre ei näe suuri probleeme kodutute eest hoolitsemisel, kuid probleemiks on kujunemas uusvaesed ja ühiskonna kihistumine.

„Linn on oma teenuse suures osas välja arendanud. Neile on öömajad, kus nad saavad pesta ja magada, ja kust nad saavad riideid,“ rääkis Vändre Delfile kodutute kohta. „Päris-kodutute heaks saab üsna vähe ära teha, sest kui inimese tahe on murdunud, siis saab ainult leevendada Tüüpiline uusvaene on eluraskustesse sattunud noor mees

Vändre sõnul on ühiskonnas tekkinud uued ohud ja esile on kerkinud nn uusvaesed, kes on sattunud eluraskustesse tulenevalt juhuslikust majanduslikust kaotusest.

Tüüpiline uusvaene on Vändre sõnul alla või 30 ringis mees, kes on ka jäänud mitte endast tuleneval põhjusel elu hammasrataste vahele.

 „Tal on häbi minna supikööki ja toimetulekutoetust vormistama või abi paluma oma lähedastelt,“ kirjeldas ta. „Ei taheta lapsi ega vanemaid kurvastada, jõlgutakse ja hulgutakse niisama, sest Eesti mees ei julge tunnistada muret, kuna ühiskonnamudel näeb ette, et mees peab olema tugev ja edukas.“


Ta tõi näiteks noormehe, kes käendas heas usus pereliikme laenu, kuid peab nüüd ise kohtutäituriga tegemist tegema ja sellest jääb raha üle vaid varjupaigas ööbimiseks.

Uusvaesed on sageli ka pikaajalised töötud, kes psühholoogilisele survele enam vastu ei pane, enda eest enam ei võitle ja ka alkoholiprobleemide küüsis olevad inimesed.

Hariduslik kihistumine

Teise probleemina tõi Vändre välja haridusliku kihistumise. „Ma ise sain hariduse nõukogude ajal ja kulun põlvkonda 35+,“ kõneles Vändre. „Meil kõigil oli suhteliselt võrdne stardipositsioon.“

Täna saavad aga need pered, kes on vaesemad, oma lastele pakkuda vähem kui üldse, silmaringi laiendavaid tegevusi ja huviharidust. Kindlasti ei saa nad panna oma lapsi eliitkoolidesse, mis annab tulevikuks inimesele külge justkui kvaliteedimärgi või kaubamärgi, seega ka suuremad eelised hakkamasaamiseks tasuvamatel elualadel.

Ka on Vändre sõnul vaesematel peredel puudulik infole ligipääs. Selle kõige tõttu jäävad nende lapsed otse öeldes rumalamaks ja kindlasti vähemate võimalustega edasises elus. „Osad lapsed võõranduvad võimaluste nägemisest,“ lausus ta ja lisas, et ühiskondlik kihistumine ja majanduslik lõhe on Eestis ka statistiliselt Euroopa liidu üks kõrgemaid.

Me taastoodame vaesust

„Valitsus saab raha ümber jagada nii palju, kui raha on,“ tõdes Vändre. „Pigem on see suhtumise küsimus.“ Tema sõnul on üks meede toetuste ümbervaatamine ja jagamine nendele, kes on reaalselt hädas. Taotluste arvu järgi on hädas ikka väga paljud inimesed ning silmas pidades toetuse määrasid, ei imesta Vändre, kui need viivad terve mõtlemise meeleheite piirile.

Vändre viitas, et sotsiaalministeeriumi kodulehel on tõsised andmed. „Seal on näha kui paljud inimesed sotsiaaltoetusi saavad,“ lausus ta. Näiteks tänavu esimesel poolaastal maksti toimetulekutoetust 13,8 miljonit eurot enam kui 20 000 leibkonnale, kus oli kokku üle 163 000 inimese.

Toimetulekupiiri määr on 76,70 eurot kuus, 61,36 eurot igale järgnevale liikmele ning toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot. Kui need täiendavat sotsiaaltoetust saavad alaealised käivad koolis, siis on selle summaga praktiliselt võimatu iga päev korralikult toita, rääkimata jalanõudest-riietest, ammugi huviharidusest või hobidest.

 Üksikud on haavatavamad

 Vändre sõnul on riskirühmad üksivanemad, paljulapselised ja pikaajaliste töötutega pered ja üksikud vanainimesed. „Neil ei olegi mõeldav, et peale toidu ja üürikulude jääks veel raha muu jaoks,“ tõdes Vändre. „Sealt, kust niigi midagi võtta ei ole, võetakse veelgi enam hindade tõusuga ära. Paraku me taastoodame vaesust.“
 
Üheks abivahendiks vaesuse vastu on Vändre sõnul seos pereväärtustega. "Üksinduses ja üksiolevad inimesed ongi nõrgemad ja haavatavamad," nentis ta. "Kahekesi ja perekonnaga on ikka soojem, kahele kulub üks tekk ja kommunaalkulud on jagatavad."
 
"Liberaalne ühiskonnamudel soodustab aga hedonismi ja individualismi, mille tulemusena jagunevadki inimesed hakkama saavateks elukunstnikeks ja mittehakkamasaavateks, kelle seljas saab ratsutada ja keda enda kasuks rakendada," kõneles Vändre.

Ühiskondlikud majakad
 
Vändre nimetas ühiskondlikeks veduriteks ja majakateks, kes saavad midagi parandada, ühiskondlikke arvamusliidreid ja meediat, eelkõige kindlasti neid riiklike institutsioone, kelle tegevusi ka tasustatakse rahvalt kogutud maksudest.
 
„Tuntud ja kõrge profiiliga arvamusliidrid nagu kindlasti on riigikokku valitud rahvasaadikud, samuti president, saavad suhtumist vaesusesse oma eeskujuga muuta, olemasolevaid ja süvenevaid lõhesid kas vähendada või suurendada," usub Vändre.

Ta leiab, et oleks hea, kui kõrgelennuliste tegevuste ja intellektuaalselt huvitavate arutelude kõrval jaksaksid nad samal ajal ka nõrgemate ja löögialuste eest seista. "Need institutsioonid võiksid võtta vaesuse teema oma südameasjaks,“ soovitas ta. „Täna see on ebamugav ja kollasele meediale jäänud osa, aga päris tegelike olukordadega ei ole riigilt palka saavad kõrge profiiliga vastutavad isikud kursis. Tegelikult ei taha mitte keegi tegeleda viletsusega.“

„Need kümme aastat, mil mina olen Oleviste hoolekande tööd teinud, on oma silmaga ja ilma pasunakoorita meie vaeste üritusi kaemas käinud vaid üks minister, so tänane haridusminister ja mõned riigikogu liikmed. Kindlasti on olukordadega hästi kursis ka sotsiaalminister," märkis Vändre.

 Ajakirjanikke on vaesuse teema tema sõnul olemuslikult huvitanud kogu aeg ja seda tõepoolest just „maailma parandamise“ eesmärgil. "Ajakirjanikke seob liiga tihti meediakanali, kui äriettevõtte formaat, mille tulemus peab olema suunatud suuremale vaadatavusele ja klikkide arvule," lisas ta.

Rikkus ja vaesus on seotud

„Eestis on päris palju viletsust,“ tõdes Vändre. „Üks asi on edukad majandusnäitajad ja üldistatud väline keskmine, kuid päris arvestatavast rikkusest saab osa ainult kümnendik elanikest.“ Varanduslik kihistumine ei tohiks Vändre hinnangul olla ka rikkamate ja hästi toime tulevate inimeste eesmärk.

„Ka rikkamatel ühiskonna majakatel või veduritel oma roll ühiskonna lõhenemise vastu võitlemisel. Mõtlen siinkohal just avalikku rolli, sest väga paljud neist toetavad omi eelistusi varjatult. Loogiline, sest nad ei soovi abivajajate horde ja kurikaelu oma kukile. Samas ei anna varjatud tegevused ühiskondliku suhtumise paremaks muutumisele midagi juurde. Arvamusliidri avalik eeskuju, heateod, millest teatakse, saavad oluliselt maailma helgemaks muuta ja uut lootust anda.

„Meil kõigil on homme parem elada, kui kohe oma hätta sattunud naabrimehe käekäigu pärast muret tunneme,“ vaatas Vändre ajas kaugemale. „Kui ühiskond on lõhenenud, siis tulevikus võib vaesusest tingitud probleemide tõttu kannatada saada ka rikaste vanemate laps.“

„Põhjala mudel ja suurem hoolivus peaks peaks olema silme ees“, leidis Vändre, kelle sõnul toovad seda ühiskonda eelkõige naised. Naised, kes täna ei pääse niisama lihtsalt otsustajate hulka. Just sel põhjusel toetab ta enda sõnul sookvootide kehtestamist. „ Meie riigi tänane juhtimine on mehelik ja maskuliinne - liialt ratsionaalne, liialt võidule, edule, konkurentsile ja terendavatele medalitele suunatud, mille tõttu unustatakse tihti inimesed sootuks ära. Aga inimesed ei ole pelgad töövahendid soovitud tulemuse saavutamiseks. Püsiv tulemus on seotud paljude inimese pikaajalise hea enesetundega, mitte ainult eliiti kuuluvate inimeste hea enesetundega,“nentis Vändre.

Abivajajate hulk kasvab

Vändre, kes on kümme aastat juhtinud MTÜ Oleviste hoolekande tegevust, kutsub kõiki üles ka tänavu kuduma sokke, kindaid, salle ja mütse, mida Oleviste kirikus vähekindlusatute jõulupuul ja vabariigi aastapäeval jõulupuule tulevatele abivajajatele jagada saaks. Et üritus õnnestuks, on vaja ka vähemalt 600 kommikotti puudust kannatavatele peredele ja lastele.

Kes leiab endas jõudu annetada, siis oleme väga tänulikud. Olemasolevad ressursid kuluvad meil Sepa tänava „Sõbra käe“ supiköögi iganädalaseks käigushoidmiseks.“ Oleviste koguduse kodutute konto on 110220025984010, selgituses "annetus kodututele".

Vändre meenutas, et kui kümne aasta eest tuli kirikusse 300 inimest, kes sõna otseses mõttes toitusid prügikastis leiduvast, haisesid, olid muhklikud ja verised, siis viimastel aastatel on need inimesed kadunud, asendunud toimetulekuraskustes peredega. Abivajajaid, keda on juurde tulnud ei pruugi olla välimuselt teistest tänaval vastutulijatest eristatavad, küll aga kehvemalt riides. Eelmisel aastal käis jõulupeol kõvasti üle 600 inimese.

 „Kodutu saab täna omale varjupaigast riided selga,“ kõneles Vändre. „Täna tulevad kirikusse inimesed, kellel ei ole ostujõudu ning minu hinnangul süvenevad just varandusliku kihistumisega seotud ohud.“

Vändre sõnul tundub talle, et riigi tasandil on vaesuse teemal mingi kurdistumine või tardumine, sellega ei taha keegi eriti tegeleda, sest pole trendikas, ega edukas teema.

 „Sotsiaaltöötajad ise on juba teatud määral riskirühm, suhteliselt madalapalgalistena peavad nad toime tulema teiste hädade ja muredega. Head kaadrit on tulnud juurde tööpuuduse tõttu - need, kes on mujal töö kaotanud ja sotsiaaltööle läinud,“ rääkis ta. „Esimesel võimalusel lähevad nad aga sealt sektorist ära, kuna seal ei teeni suurt midagi. Aga neile kõigile tuleb öelda suur aitäh, sest see on üks suur häda ja viletsus, millega nad kokku puutuvad.“

 „Eesti rahvas on harjunud olema kannatlik, töökas, kohati nagu põllul atra vedav härg, et annad aga piitsa ja läheb ilma nurinata edasi,“ kirjeldas Vändre kujundlikult kannatajaid. „Me räägime, et Eestil on hästi läinud ja on ka, aga kahju, et me ei räägi selle medali teisest poolest, viletsusega seotud olukordadest piisavalt. Justkui seda polekski, kui me sellest avalikult ei räägi. Justkui meie mure on ainult üldised kõrged näitajad teiste riikidega võrreldes, väline pool, eriti naabritega võrreldes. Inimeste käekäiguga seonduvatest ohtudest tuleks enam rääkida,“ leidis Vändre.






















neljapäev, 10. november 2011

Kui vähe president meist teab!

Õhtuleht 10.11.2011

Välismaalt tulnud presidendile, kes tegelikult, nagu ta ise öelnud, nii väga ei tahtnudki tulla, on küll äärmiselt ettevaatamatu hakata analüüsima asju, millest ta ise suurt midagi ei tea. Minu ealised said teisipäevast Õhtulehte lugedes küll kõvasti naerda selle üle, kuidas Toomas-Hendrik  avaldas Briti ajalehes The Guardian oma arvamust nõuka aegsete restoranide kohta.“Restorane ei olnud, valikut polnud…“ teadis ta rääkida!?  


Arvaku riigipea, mis tahes, aga kõrtsikultuur oli vene ajal küll heal tasemel. Tasub meenutada kasvõi varietee Tallinna lugu. Nüüd tundub naljakana, aga nii ta oli, et šikk šveitser vaatas sinu väljanägemise enne saali minekut üle. Ilma lipsuta, väljaveninud kampsuniga või lõhnadega ikka sisse ei saanud! Ja milline eeskujulik teeninduskultuur oli saalis! Rääkimata kõrge kunstilise tasemega eeskavast, milles tegid kaasa paremad näitlejad Estoniast. Soomlased tulid, kuulasid ja imestasid - kas tõesti võib see olla Tallinnas!   
Aknast üle Vabaduse platsi vaadates säras vastu öölokaal Astoria helkiv neoonreklaam. Samal ajal lõid hotell Viru alumistel korrustel laineid sealne Viru varietee ja legendaarne Viru grill, kus otse teie silme all värske kohalik liha hõrgutavaks suupisteks küpsetati.

Aga tagasi vanalinna! Mõnisada meetrit Tallinna varieteest Raekoja platsi poole ja siis ümber nurga, võisid sisse astuda lux-restorani Gloria. Minu nooruses oli seal veel ka eesti aegseid kelnereid. Milline teenindus ja milline köök. Gloria populaarse püstijala baari koorega seljanka paneb praegugi neelatama.
Aga veel mõnisada meetrit Raekoja platsi suunas ja uksed avas teile romantiline Vana Toomas. Millised savinõud seal serviisis olid! Õlu otse vaadist ja kadakapuust kappades. Kuid vara veel peatuda. Jälle ümber nurga ja vaid mõnikümmend meetrit. Keldriuksel keskaegne silt Mündi Baar. Astusid kitsast trepist alla ja avastasid paekivist seintega võlumaailma. Leti taga kogu nõukogudemaa parim noor teenindaja Dmitri Demjanov.
Kui eelpool meenutatud kõrtsid iidset Keskaega pidid meenutama, siis kuldseil kuuekümnendail Tallinna Kaubamaja kõrgemal korrusel avatud hiigelsuur restoran Kevad rõhutas tollast kaasaega. Peente jalgadega lauad, naturaalsest vineerist seinatahvlid ja muidugi imeline vaade linnale.

Koos magalalinnaku Mustamäe sünniga kerkis sinna ka uusi restorane ja kohvikuid kui seeni sooja vihmaga. Säravaim nendest oli kindlasti Kännu Kukk samanimelise kuulsa kokteili ja hiilgava baariga. Vaid mõni peatust bussiga ja võisite astuda imelisse Tulukese baari. Nõmme restoranist ja legendaarsest Hiiu kõrtsist pole mõtet rääkidagi. Nõmmelaste lemmikkohad rikkaliku ja taskukohase menüüga. Kes väikese jalutuskäigu ette võttis, jõudis õige pea Nikolai von Glehni lossi kõrvale. Täpselt 101 astet trepist alla ja teie ees avanes maaliline basseinide kompleks fantastilise eesti aegse suverestorani- ja kohvikute kompleksiga. Palaval suvepäeval juhtus sageli, et nii mõnigi mehepoeg kohvikuuksest otse basseini sulpsatas. Valgetel suveöödel jäi orkester koos viimaste külalistega sageli hommikupäiksest tervitama.

Paljud armunud baarid ootasid hommikupäikest aga hoopis Pirital, sest vanal kuunaril laiutas uhke merekõrts Kihnu Jõnn, mis pani trümmid kinni alles kell neli hommikul. Paras aeg suplema minna, et pärast seda rannas ka parem päevituskoht sisse võtta. No näiteks Pirita rannahoone või Regati baari lähedusse! Hea päeval lõunale tulla. Söögid missugused ja tolleaegse palga suhtes, peaaegu tasuta!

Lõpuks ka üks viktoriini küsimus: kus oli Tallinnas lõunatunnil kõige rohkem külalisi kohta ootamas? Õige! Raudteejaama ehk tolleaegse Balti vaksali teise korruse restoranis Tallinn-Balti. Sealsed kokad ja nende maitsev kanapuljong oli kuulus Moskva linnani välja, sest sama köök teenindas ka öiste ekspresside legendaarseid restoranvaguneid.  

Tallinna kohvikud sellesse artiklisse ei mahu. Kohvik Tallinn, Harju, Moskva, Palace, Gnoom, Pärl on tänaseks vaid kaunis mälestus. Viimase ruumides müüakse praegu vene matrjoškasid, ülejäänud pakuvad Tallinna tänavaile eksinud kohalikele inimestele vaid ammuste aegade nostalgiat. Presidendile ei saa see tunne tuttav olla, tema noorus möödus hoopis teises linnas.        




esmaspäev, 7. november 2011

Kas meid ootab liivlaste saatus?



Nii küsib Mati Väärtnõu ehk Rahva hääl, nagu Delfi oma rubriiki nimetab. Tõepoolest, tulevik tundub tume olevat. Eestlaste oma, ma mõtlen. Mida päev edasi, seda mustemaid värve lisandub. Rahanduminister  Jürgen Ligi hüüab täna uudistes, et pole vaja karta, euro on meil olemas ka viie aasta pärast. Võibolla? Ei oska ju keegi seda täpselt öelda, kuid välisagentuurid räägivad täna Kreeka kõrval juba üsna konkreetselt Itaalia ja Prantsusmaa võimalikust kriisist. Aegajalt kirjutatakse taas ka euro devalveerimisest.

Kõik võib tulla. Ligi ma ju uskuda ei saa. Oli ta esimene, kes kinnitas, et ega euro hindu tõsta. Nüüd näeme, et ta eksis.  Ansip ei julgenud parlamendis kriisi algust 2008. aastal isegi tunnistada. Minu valitsuse ajal negatiivset eelarvet ei tule, kinnitas ta. Pärast tegi kokku mitu negatiivset. Meenutan neid seiku sellepärast, et viimastel aastatel ma meie võimupoliitikuid uskuda ei saa ja kuulan pigem välismaa eksperte. Aga nende prognoosid tulevikuks on üsna pessimistlikud.

Alles eelmisel reedel oli kummaline uudis, et Eestis tuleb Euroopa abiga päästa vaid Nordea pank. Aga mis saab ülejäänud hoiurahast Swed- ja Seb pankades? Mis saab eestlastest, kelllel üks viletsamaid palku Euroopas aga toiduhinnad kõrgemad kui soomlastel? Kuidas tulevad toime noored pered, pensionärid, töötud? Küsimusi nii palju, et õudne hakkab. Ja nüüd veel Rahva hääl, et hääbumegi!    


Lisan mõtlema paneva kirjutise Mati Väärtnõu sulest
 

Tehtud! 20 aastaga suur osa eestlusest hävitatud!

Mati Väärtnõu

07. november 2011 14:54
Loetud 9823 korda
145 kommentaari


Delfi Rahva hääl

Täna tundub ketserlik olevat meenutada seda ülevat tunnet, mis valdas meid omariikluse taastamisel 90ndate alguses. Öölaulupeod, Balti kett — unustamatu õlatunne ja rahvuslik ühtsus. Tagasi saadud vabadus ja iseseisvus näis andvat rahvale uue elujõu. Paraku sellega kõik ka lõppes.

Keegi ei osanud tookord arvata, et juba 20 aastat hiljem peame tunnistama, et me ei ole osanud oma riiki valitseda ja oleme ise oma rahva hoopis hukule määranud.

Oma riigi ülesehitamise asemel põgenesime kogu aeg mineviku varjude eest. Kogu meie teadlik riiklik poliitika toimus ainult ühel eesmärgil — kaugemale Venemaast. Selle sihi elluviimisel kadus kaine mõistus ja loogiline mõtlemine. Jäi ainult minevikuemotsioon. Selle tulemusena peame tõdema, et tänaseks on Venemaa eest kaitsmiseks ette võetud meetmed palju rängemate tagajärgedega kui ükskõik milline agressioon ida poolt seda saanuks või võinuks tekitada.

Me unustasime oma lapsed. Meie ideaaliks sai raha, mitte rahvuslik ühtsus. Meie suundumuseks sai jõudmine 5 rikkama riigi hulka, mitte Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikus. Meie lapsed kasvasid selles vaimus. Need lapsed, kes oma nooruse tõttu enam ei mäleta taasiseseisvuse hardaid hetki. Nad on täna 25 ja nooremad ning suures osas on nende arusaamine oma rahvast, kultuurist ja keelest olematud. Just see võib saada kirstunaelaks Eesti riigi ja rahva kestvusele.

Praegu ei ole enam saladus, mis plaanid on EL eestkõnelejatel algusest peale olnud. Me saame lugeda sellest näiteks 13. oktoobri EPL artiklist „Kas käes on Euroopa Ühendriikide aeg?“ või sama lehe 4. novembri artiklist „Euroopa euroopastamine”.

See on ühtse liitriigi, Euroopa Ühendriigid, loomine. Selles suunas on liikunud kogu meie valitsus viimase 10 aasta jooksul. Kedagi ei ole häirinud see, et tegelikkuses puudub selleks rahva volitus, kuna meie põhiseadus keelab sellises föderatsiooni loomises osalemise. Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletus andis ainult volituse riikide liitu kuulumiseks lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Igasugune ühtse liitriigi ehk föderatsiooni ilming on vastuolus põhiseaduse paragrahviga 1 ja sellel teel liikumine (ka EFSF-i heakskiit riigikogus) on võrdsustatav varjatud riigipöördega.

Vesteldes Tallinnas kasvanud noortega sellel teemal, tõdesin üllatuseks, et suur osa nendest näevadki Eesti tulevikku ainult Euroopa liitriigi osana. Täiesti süüdimatult leitakse, et oma rahvuskultuuril ei ole mingit väärtust ning Euroopas võikski olla üks keel ja ühtne uus rahvusidentiteet. Teisisõnu meie noorsugu on valmis looma ise meie vanema generatsiooni poolt põlatud nn juurteta nõukogude inimest ehk sovjetti Euroopa kastmes. Põhiseaduse vastuolu kohapealt arvatakse, et eks tuleb see hääletusele panna ja Euroopa Ühendriikide kasuks ümber teha. See on meie riigivalitsemise tulemus. Viies kolonn ei ole mitte siinelavad muulased, vaid meie endi tänased riigivalitsejad ja nende poolt kasvatatud juurteta noorsugu.

Selle valguses on mõistetav, miks Lauluväljakul toimunud „Vabaduse Laul“ ära vusserdati. Selle organisaatorite põlvkonna jaoks ei ole mingit tähendust enam meile vabaduse toonud aadetel ja tunnetel. Ja just seetõttu ollakse valmis ka tagasivõidetud suveräänsusest koheselt loobuma. Ma ei oska öelda, millisel viisil on nende noorte inimeste rinnus võimalik rahvustunnet elustada. Ja kas üldse on see enam võimalik. Kuid ma tean seda, et oma rahvusest ja kultuurist loobumisega sülitame oma esivanemate mälestusele ja aadetele, nende poolt oma rahva kestmise eest valatud pisaratele ja verele. Kas me tõesti peame jagama liivlastega sama saatust või on meil veel mingi väljapääs?!

pühapäev, 6. november 2011

Kes vastutab Euroopa eest?


Ma pean silmas vastutust Euroopa allakäigu eest. „Õhtumaa allakäiku“ oleme lugenud, kuid uut Oswald Spenglerit, kes hindaks praegust mandumise astet, vist veel pole. Nii tuleb meil endil hakkama saada ja olukorda hinnata.

Jälgides juba lahvatanud Kreeka kriisi või üha süvenevast Itaalia ummikseisu, pole vaja suurt fantaasiat, et tõmmata parralleele kogu liidu kohta. Isegi siis, kui Lissaboni lepingut muutma hakataks ja Euroopa ühisriik, nagu Nõukogude Liit loodaks, pole vist pääsu üleüldise hävingu eest. Sellise bürokraatide armee juures, nagu praegu Brüsselis istub, puudub vist küll lootus pääsemiseks. Kõrvalt vaatajana ei leia me nende kümnete tuhandete hulgast ühtegi tõelist riigimeest, kelle sõnal kaalu  ja mõju oleks. Lõputud vaidlemised ja ühisidee otsingud kurnavad ühiseuroopalikku aparaati. EFSFi taoliste mehhanismide loomine paistab olevat vaid ajutiste lahendustena. Pole silmapiiril ühtegi garantiid liidu pikemaks kestmiseks. Ühisraha ei ole ennast õigustanud. Itaalia riigipea Berlusconi ütles otse välja, et hädad algasid siis, kui riik eurole üle läks.

Ja see lõputu raiskamine. Aparaadi enneolematult kõrged palgad, prisked lähetuskulud, üüratud kantseleide pidamise rahad ja veel naeruväärne koduigatsuse tasu. Sellise raiskamise tulemusena jookseb liit verest ehk rahast tühjaks. Minu meelest need ülikõrged palgad ongi jäänud veel selleks jõuks, mis aparaati kinni hoiab. Viimase tilgani püütakse kassa puhtaks teha ja siis jalga lasta.

Meenutagem Spenglerit, kes kirjutas Euroopa tuleviku kohta järgmist:

Kultuur tardub tsivilisatsiooniks. Lõppeb loomine. Eelnenud vaimupingutused muudetakse standardiseeritud masstoodanguks kogu kultuuripiirkonnas. Kunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus ja religioonist lunastusõpetus kõigile. Pluralistlik -ismide aeg. Poliitilise elu keskmeiks üksikud maailmalinnad. Ümberringi provintsid täis vana hiilguse jälgi. Poliitika peateguriks massid ja nende juhid. Riigielu aina primitiivsem ja võimukultuslikum. Lõpuks sattub vastutava ülemklassi puudumisel riigimasin seiklejate, küündimatute ja vallutajate kätte. Kaob rafineeritus ja taastuvad kultuurieelsed primitiivsed eluvormid. Aeg tardub...
 

Lisan siia väga huvitava Mart Helme Artikli Delfi portaalist

Mart Helme: Europa ist kaputt!

06. november 2011 11:40 
 
Mart Helme

 www.DELFI.ee


Mõned päevad tagasi üheks loenguks valmistudes värskendasin mälu Hiina ja Lääneriikide suhete kujunemisest 20. sajandi algul. Ning selle juures tabasin end Hiina tollast olukorda võrdlemast Euroopa tänase olukorraga.

Hiina oli sajandeid elanud geograafiliselt oludes, kus ei Keskmise Riigi riiklust ega hiinlasi kui rahvust ähvardanud mingi eksistentsiaalne oht. Kokkupuude eurooplastega 19. sajandil ja kaks kaotatud oopiumisõda, samuti eurooplaste ühisjõududega veriselt maha surutud bokserite mäss muutsid olukorda. Korraga oli Hiina vastamisi jõuga, millele ta vähemalt sõjaliselt vastu seista ei suutnud. Ometi iseloomustas Hiinat ja hiinlasi selle juures põlgus ja üleolev suhtumine eurooplastesse, kes esindasid nende arvates hiinlaste omast madalamat kultuuri ja kvalifitseerusid ei kellekski muuks kui barbariteks.

Siit kasvas välja ka hiinlaste vastuseis kõigele eurooplaste poolt kaasa toodule, olgu tegu siis ristiusu või tehnoloogiliste uuendustega. Viie tuhande aasta vanuse tsivilisatsiooni esindajatena ei näinud hiinlased põhjust, miks nad peaksid midagi uuendama, kui saab ka vana moodi. Ehk siis: hiinlased lihtsalt keeldusid eurooplastelt õppimast ja moderniseerumast. Erinevalt naabritest jaapanlastest.

Võimalik, et avaramapilgulise ja otsuse- ning teovõimelisema valitsemise korral oleks tõsiselt võetavad ja süstemaatilised reformid Hiinas siiski alanud, kuid õnnetuseks juhtisid riiki nendel saatuslikel aastakümnetel ka nõrgad valitsejad, kellede rumalus ja ebakompetentsus olid lausa silmatorkavad.

Kõige selle tulemusena langes keiserlik Qingi dünastia, maailma rahvarohkeim riik ise vajus aga alanduse ja rahvusvahelise röövimise sohu, millest suutis ennast suurte vaevade ja ohvritega välja kiskuda alles uue, kommunistliku dünastia võimu all.

Viimane seik vääriks muide nende tähelepanu, kes pikisilmi ootavad hiinlaste ülestõusu kompartei diktatuuri vastu. Seda ei tule. Vähemalt seni mitte, kuni Hiina kommunistide juhtimisel suudab tagada majanduse arengu ja Hiina positsiooni nr. 2 maailma suurriikide hulgas. Sest hiinlastele on kommunistid mitte kommunistid, vaid dünastia, mis tõi riigi välja alandusest ning tõstis ta uuesti suurvõimude hulka.

Ent mis on sellel kõigel pistmist Euroopaga? Väga palju. Nagu hiinlased varem, nii on ka eurooplased pikka aega, täpsemalt 1945. aastast alates nautinud julgeolekut, millesse nad ise pole märkimisväärselt panustanud. Kui hiinlastele tagas nende varasema julgeoleku (ärme räägime rändhõimude rünnakutest) geograafia, siis Euroopa on istunud USA vihmavarju all. Ning ehitanud armeede asemel üle jõu käivat heaolu. Praeguseks on Euroopa selle tulemusena sisuliselt kaitsevõimetu. Ent mis veel hullem: 30-40 aastastest lastest ja nende ühelt puhkusereisilt teisele tormavatest vanematest on saanud patsifistlik lambakari, kes pole ka mentaalselt valmis enda eest seisma. Kõige kahetsusväärsemal kombel oli selle veenvaks tunnistuseks Norras üheainsa mehe poolt korraldatud veresaun.

Ent nagu hiinlased omal ajal suhtusid üleolevalt eurooplastesse, suhtuvad tänapäeva eurooplased sama üleolevalt kõigisse teistesse. Tõe monopol asub Brüsselis, Pariisis ja Berliinis, mis on ainsad paigad maailmas, kus teatakse, kuidas kõik teised elama ja käituma peavad.

Paraku, nii nagu hiinlased omal ajal eurooplastelt peksa said, nii saavad eurooplased tänapäeval peksa oma slummides elavatelt moslemitelt. Utoopiline projekt nimega Euroopa Ühendriigid kerjab oma eksistentsi hädapäraseks pikendamiseks veeringuid aga kolmanda maailma riikidelt, keda siiani on usinalt õpetatud „õigesti“ elama: Hiinalt, Venemaalt, Saudi-Araabialt, Brasiilialt. Äkki küsiks abi ka Zimbabwe Mugabelt, Põhja-Korea Kimilt ja Somaalia piraatidelt? Sest – vene keeles – dalše nekuda!

 Ja veel viimane paralleel. Kui keiserliku Hiina viimased valitsejad paistsid silma erilise tõelusest irdumise ning riikliku käpardlikkusega, siis sedasama näeme praeguses Euroopas. Pikk rahuaeg ja laenurahal õilmitsenud heaoluühiskond on kogu Euroopa poliitilise eliidi kujundanud negatiivse selektsiooni põhimõttel. Ehk siis, edutatud pole mitte võimekaid isemõtlejaid ja teokaid visionääre vaid pugejaid, intrigaane ja reetureid. Tulemuseks on piinlik plejaad poliitikuid, kes praeguses kriisiolukorras on osanud kõike teha liiga hilja, valesti ja poolikult. Eelöeldu käib ka Eesti valitsuse kohta, kes kõige selle eest, mida me juba, veel enam aga lähiaastatel üle elama hakkame, peaks kandma mitte üksnes mingit abstraktset poliitilist vastutust, vaid ka kriminaalset vastutust.
Mida pidanuks Euroopa juhid siis kummi lõputu venitamise asemel tegema?

Kõigepealt tulnuks euro juba 2010. aastal majanduse tugevdamiseks ja Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks kolmandiku võrra devalveerida. Ühtlasi tulnuks üle vaadata riikide laenuportfellid ning asuda laene resoluutselt restruktureerima. Kolmandaks tulnuks pangad karmilt auditeerida, rämpspangad likvideerida, riikidega tihedalt seotud pangad natsionaliseerida ja üksnes tugevad pangad turule edasi jätta.

Neljandaks tulnuks administratiivselt tegeleda suure hulga elanike enamikku otseselt puudutavate hindade reguleerimise ja külmutamisega.

Ja last but not least. Kogu Euroopa - KOGU EUROOPA! - pidanuks juba aasta tagasi minema üleüldisele säästurežiimile. Me oleme ju üksteise suhtes solidaarsed, või kuidas?




kolmapäev, 2. november 2011

Heimar Lenk: õige otsus, Papandreou!

Heimar Lenk: õige otsus, Papandreou! (46)
www.DELFI.ee
Heimar Lenk: õige otsus, Papandreou!
Heimar Lenk
Foto: Siim Lõvi
Riigikogu liige keskerakondlane Heimar Lenk kiidab Kreeka peaministrit euro abipaketi hääletusele panemise eest, sest just nii saab tema sõnul lõpuks ometi üks rahvas Euroopa asjades kaasa rääkida.
"Tubli, ütlen ma kreeklaste kohta," kirjutas Lenk Delfile saadetud kirjas. "Õige otsus, Papandreou!"
Lenk leiab, et lõpuks ometi saab üks rahvas Euroopa asjades kaasa rääkida.
"Kui nüüd kreeklased aasta lõpus abistamisprogrammile oma "Jah" sõna ütlevad, siis saab esimest korda Euroliidus ka üks tähtis otsus nii vastu võetud nagu seda alati tegema peaks - liikmesriigi rahva ja valitsuse ühisel heakskiidul," kirjutas Lenk.

Lengi hinnangul tulebki praegu rääkida rohkem demokraatiast, mitte abipaketist. "Imestan, kuidas riigimehed on ehmunud Kreeka soovist tähtis küsimus rahva hääletusele panna," kirjutas Lenk. "Kujutage ette, kreeklased julgevad rahvalt nõu küsida! Ennekuulmatu, oigavad meie arvamusliidrid."
Lenk kritiseerib rahandusminister Jürgen Ligi ja küsib, kus minister oma hinnanguga siis oli, kui riigikogu opositsioon temale saalis oma kahtlusi esitas, et kas Eestil tasub Kreeka abi EFSFis garanteerida.
Ainsa õige hinnangu on Lengi sõnul seekord andnud peaminister Andrus Ansip, kes ütles otse välja, et referendumi korraldamine oma maal on iga valitsuse võõrandamatu õigus.
"Tegelikult lähevad asjad päris hästi. Esimest korda liidu ajaloos julgeb üks liikmesriik oma kodanikega ülitähtsas küsimuses nõu pidada," kiidab Lenk Kreeka peaministrit.
Lenk leiab, et Euroopa Liidu suurim viga siiamaani ongi olnud selles, et lõviosa otsustest on ära tehtud ilma rahva arvamust arvestamata. Seejuures viitas ta Lissaboni lepingule.
Lenk leiab, et sageli jääb opositsiooni sõna vaid hüüdjaks hääleks kõrbes ning rahvast ei julge keegi otsustamise juurde lasta. "Äkki ei saa tähtsate euroninade soovidest aru ja hääletab veel vastu," osatas Lenk oma kirjas.

teisipäev, 1. november 2011

Rahva hääl šokeerib poliitikuid!


Nii tuleb välja, kui analüüsida Euroopa Liidu liidrite reageeringuid Kreeka võimaliku referendumi tulekusse. „Enneolematu,“ hüüavad poliitikud ja ka mõned analüütikud. Tegelikult pole mitte midagi enneolematut. Kõik on olnud ja just ka Kreekas. Ainult me kipume unustama, kuidas juhiti Vana Kreekat. Kus siis demokraatia hääl helisema hakkas?

Nagu juba koolis õppisime oli Ateena demokraatia varaseim tuntud demokraatia üldse. Ateena demokraatia 5. sajand enne Kristust oli unikaalne eksperiment, kus inimesed ei valinud endale esindajaid, vaid hääletasid ise seaduste poolt.  Kõrgeimaks riigiorganiks oli rahvakoosolek ehk – ekleesia, mis käis koos umbes 40 korda aastas. Sellest võtsid osa Ateena kõik täisealised kodanikud. Nemad otsustasid tähtsamaid riigiasju ning ekleesia hakkas regulaarselt mõjustama riigivalitsemist. Tähtsuselt teine valitsusorgan oli viiesajanõukogu, mis komplekteeriti endiselt 10 maakonna esindajast, põhiliselt nõuandev organ.

Miks me siis nüüd rahvast nii väga kardame? Aga minu mulje on küll selline jäänud, et Brüssel kardab rahvaste arvamust väga.

Tuletame meelde Lissaboni ehk reformilepingut, mis kirjutati alla 2007. aasta 13. detsembril Lissabonis Euroopa Liidu tippkohtumisel. Leping muutis eelmisi lepinguid eesmärgiga suurendada laienenud liidu tõhusust ning jõustus 1. detsembril 2009, kui selle olid ratifitseerinud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid.

On üsna iseloomulik, et kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides peale Iirimaa tegid ratifitseerimisotsuse parlamendid. Ka Eestis. Arvatavasti lihtsalt ei usaldata oma rahvast, kes võib ka Euroopa peavoolule vastu hääletada. Vaid Iirimaal tuleb põhiseadusega potentsiaalselt konfliktsed välislepingute ratifitseerimiseks luba saada rahvahääletuselt. 2008. aasta 12. juunil toimunud referendumil hääletas 53,4% Iirimaa valijatest leppe vastu. Teist korda toimus referendum 2. oktoobril 2009 ja siis kiideti lepe 67% häältega heaks. Mäletame, milline üliaktiivne rahva ehk valijate mõjutamine käis. 10. oktoobril 2009 kirjutas lepingule alla Poola president Lech Kaczynski. Viimasena ratifitseeris lepingu Tšehhi, kelle president Vaclav Klaus soovis lepingut enne allakirjutamist täiendada lisaklausliga sudeedisakslaste varaliste nõuete osas. 3. novembril kirjutas ta lepingule siiski alla. Lissaboni lepinguga loodi Euroopa Liidu presidendi ja Euroopa Liidu välisministri ametikohad.

Meenutan eeltoodut eesmärgiga rõhutada Euroopa Liidu juhtkonna püüdu teha otsuseid ilma rahva arvamust ära kuulamata. Nüüd äratas meid Kreeka. Pole mingit põhjust pahaks panna Kreeka üldsuse reageeringuile, sest eelnevad otsused on kõik tehtud ilma rahva käest nõu küsimata. Heita Kreekale ette nende elukorraldust, laenamise lembust ja raiskamist on tagant järele tegevus, mis tavaliselt mõtetuks kujuneb. Brüssel oleks pidanud seda kõike arvestama enne Kreeka vastuvõtmist Euroopa Liitu. Nüüd dikteerib see sama Kreeka meie käitumist ja talle sekundeerivad Hiina ning Venemaa, kelle poole Euroopa Liit käsi pikas kummardab, et ehk õnnestuks abiraha välja lunida.      

  

 Papandreou: Kreeka paneb EL-i abipaketi rahvahääletusele

31. oktoober 2011 20:57

 
Kreeka valitsus paneb Euroopa Liidu uusima abipaketi rahvahääletusele, ütles peaminister Georgios Papandreou esmaspäeva õhtul.

"Me usume oma kodanikesse, usume nende hinnangusse, usume nende otsusesse," rääkis ta erakonnakaaslastest parlamendiliikmetele, vahendab BNS.

Enamik kreeklasi suhtub negatiivselt eelmisel neljapäeval Euroopa Liidu tippkohtumisel saavutatud kokkuleppesse, mis muu hulgas vähendab Kreeka võlga, sest arvatakse, et see kahjustab riigi suveräänsust, selgus laupäeval avaldatud küsitlustulemustest.

Uuring tehti kohe pärast tippkohtumist, kus lepiti kokku ka Kreeka uues 130 miljardi euro suuruses abipaketis. Ilmneb, et 60 protsendi kreeklaste arvates on kokkuleppel negatiivne või tõenäoliselt negatiivne mõju.



Kreeka referendum ähvardab euroala uue kriisiga

Delfi Majandus

01. november 2011 11:16



Kreeka peaministri George Papandreou ootamatu teade, et ta kavatseb Kreeka uue abipaketi rahvahääletusele panna, riskib euroalal uue kriisilaine vallandada.


Läinud nädalal leppisid euroala liidrid kokku, et Kreeka saab uue 130 miljardi euro suuruse abipaket ning et 50% Kreeka avaliku sektori võlakoormast läheb mahakandmisele. Kreekal tuli selle eest aga nõustude uue kärpekavaga, mis on riigis vallandanud uue ägeda protsestilaine. Papandreou põhjendas otsust sellega, et vajab laiemat poliitilist toetust, vahendas aripaev.ee.

„Kõlab nagu püüaks keegi kokkulepitust kõrvale vingerdada,“ ütles Saksamaa koalitsioonipartneri Vabade Demokraatide fraktsiooni juht parlamendis Rainer Brüderle. „Teha saab vaid üht: valmistuda võimalikuks Kreeka pankrotiks. Kui Kreeka tingimusi ei täida, jõuab kätte ajahetk, mil raha rohkem juurde ei anta,“ vahendas agentuur Reuters.


Nobelist ennustab euroliidu kokkuvarisemist

01. november 2011 18:19



Nobeli majandusauhinna laureaat Paul Krugman ennustab New York Timesis euroliidu kokkuvarisemist.

Ta prognoosib, et kreeklased ütlevad rahvahääletusel "ei" ja et Itaalia võlakirjade intress on juba tasemel, mis viib välja pankrotti, vahendab BNS.

"Ja kui kõik üheaegselt püüavad säästa, siis on uus majanduslangus peaaegu kindel ning see süvendab Euroopa probleeme veelgi," väidab ta.

Krugman püüab ette näha, millega Euroopa draama lõpeb. Ta ennustab, et Itaalia võlakirjaintresside tõus sunnib inimesi pankadest raha välja võtma, kuna kardetakse, et ka Itaalia võib rahaliidust lahkuda.

 See viib pankade sulgemiseni ja kui see on juhtunud, otsustab Itaalia eurost loobuda liiri kasuks. Siis tuleb Prantsusmaa kord, kirjutab nobelist