esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Elu maal pole varsti võimalik!

Küll on tore, et nüüd võttis sõna ka mitte poliitik, vaid laulja, naisfilosoof ja elu väärtuste üle mõtleja. Siiri Sisask, endine riigikogu liige, keda mina mäletan kui väga ausat poliitikasse tulnud kunstiinimest. Maainimesena ütleb ta peaministrile otse välja, et sellise poliitika jätkumisel pole elu maal enam võimalik.

Näitab ju ka kommentaaride arv, 400 ringis, et kirjutajat võetakse niisugusena nagu ta on. Siiri on siiras! Ta ütleb veelkord välja kõik selle, millest nii palju räägitud. Kuid ta teeb seda ehedalt maainimese ja rahvalemmiku kombel. Lõpuks on hakanud ka intelligents, kes pole poliitikaga otseselt seotud, oma arvamust avaldama. See annab rahvale palju tuge juurde.

Aitähh, Siiri, et Sa ühena esimestest loomingulise intelligentsi esindajaist tulid rahva poole. Et sa ei karda, et sa ei keeruta ja ütled otse välja, mida Sa mõtled. Kui väga on meile vaja julgeid ja siiraid ütlejaid. Mõtlejaid ehk isegi veel on, aga ütlejaid vähe. Kõik kardavad. Oma pere, teenistuse, väliskomandeeringute, uute lepingute pärast. Aga siiski! Õnneks mitte kõik ei karda.


Lisan Siiri Sisaski Delfis ilmunud loo.    

Siiri Sisask elust maal: Mul on kahju, et Andrus Ansip oma rahvast rumalaks peab

 (389)

 30. jaanuar 2012 08:07

www.DELFI.ee
 

No mis seal ikka viriseda! Eks ole me harjunud ju niikuinii ise oma peaga mõtlema. Niikuinii ise me oma elu püüame nii sättida, et vähemalt kuidagi hakkama saada.


On ju nii? SEDA pole kunagi meie eest teinud teised või valitsus või erakonnad. Nemad ajavad omi asju. Ei, see ei ole mitte kibestunud jutt, see tegelikult ongi nii.

Loen Delfist – maal on odav elada! Kirjutas seda keegi, kes on varemgi vist kirjutanud ja eks ka tulevikus. Nii, hea küll.

Aga mis mõttes odav? Linnas kortermajades on kulud hajutatud, maal mitte. Ise vaatan, kuidas teed lahti saan, kuidas prügi ära veetud saab, kuidas maja parandan, muru niidan, tube kütan, poodi saan jne. Kui maja põlema läheb, jääb loota, et naaber appi tuleb. Ja on täiesti kindel, et tuleb. Ka ise läheksin.

Arstiabi. Kuna arstiabi meie koduni kindlasti õigeks ajaks ei jõuaks, muidugi oleneb, mis viga, noh – pean silmas kiirabi (kogemus on olemas ka juba), siis jääb mul üle elada ettevaatlikult, asjade seoseid aimates ja ise oma mõistust kasutades. Juba on mul kujunenud päris head teadmised, kuidas ja mida efektiivselt mõne õnnetuse puhul ette võtta või haiguseid ravida. Need on osalt uuritud vanadest teadmistest, osalt ka ise aretatud. Ja küll ellu jääme! Kui mitte, järelikult oligi aeg. Kas pole mitte terve mõtlemine?
Mitte kübetki kibestumust, uskuge. Ka linnarahvale soovitaksin ise oma tervisele rohkem mõelda.

Koolidest. Paha lugu. Jälle – ükspäev panen raadio käima, kuulen – Andrus Ansip eetris, Vikerraadios (ERR). Vist reporteri tunnis. Käis läbisegi kihistamine, nagu koolipoisid, ja teravmeelitsemine – mitmel teemal, ka sellel, et Keskerakonnal polegi maailmavaadet. Mõtlen – reformarite tellitud saade, mugavad teemad, küsimused piisavalt selliselt suunatud, et oleks jälle hea ennast õigustada. Ma ei usu, et olen nüüd ülekohtune, ajakirjanikud ju oskavad küll kaasa mõelda ja ka leida ebakõlasid. Kui tahavad.

Tuleb meelde Juhan Liivi ütlus – „Must valgeks – isamaa nimel“. Kust seda täpselt lugesin, küll leiaksin uuesti oma raamatutest, aga sai vist seal ka valge mustaks, ikka selle sama - isamaa nimel. Koolidest: Ansip ilmse üleoleku, tehtud hoolivusega – koolides ju õpilaste arv vähenenud! - Kumab ta jutust läbi nagu süüdistus või etteheitev noot, miks on nii vähe lapsi, ah!

Ent kas ta ka eesti rahva massilist väljarännet sellega meenutab – ei vist, kuna ta seda nähet ju pigem eitanud on. Seega jah, koolid tulekski kinni panna! Eelarve kõvategija müüdi ja eduga pakitud karm Eesti riik nõuab ja teeb ka ära, tahate seda või mitte. Ratsionaalne mõtlemine on ratsionaalne mõtlemine. Kuid inimlikkusest saavad igaüks erinevalt aru, oleneb haridustasemest. Ehk siis jälle, kohalike omavalitsuste oma asi, peakski rohkem pingutama! MOTT.

Et õpetajate palgad väikesed – no ongi meil liiga palju õpetajaid! Teema liigub tudengitele. Seal kohe väide varrukast, veidi vist teises sõnastuses, aga mõte selline – kõrgharidus on tähtis ja kindel edu pant! Ent ka õpetajad on ju kõrgharitud inimesed. Mis saab neist, kui koondama hakkate? Ei seda küsi ükski ajakirjanik. Liigutakse lahedalt edasi. Ausalt öeldes, juba piinlik kuulata, selline – või sees jutt ja küüniline suhtumine. Tegelikult – isegi ju Riigikogu töös osalenuna, ma juba ei tahaks nagu oma kõrvu uskudagi, see jutt, mida raadiost kuulen, on labane, on mõtlematu, suikvel inimese nägemus oma rahvast ja rahva muredest.

(Vahepeal ütlen, kuulsin mõni päev tagasi ka Valdo Randpere intekat raadios, teemal autorikaitse. Sama fenomen. - Rahvas on hirmunud, mõtleb ise asju välja, lähtub otsustes kuulujuttudest, rumal-rumal rahvas, jne, jne. Jutu tõsiduse kinnituseks saime ka pöööfikt inglise keelt kuulda, ikka AIBIEM ja AIBIEM, et natuke paista ka lasta. Resümeena saime teada – mõelge, kes neid jutte levitavad, eks ole neilgi omad kasud sees.)

Kuulan aga saadet edasi. Huvi on, loodan ikka midagi arukat kuulda. Teeks rõõmsaks. Laisalt arutatakse aga edasi, tudengid kas peavad tööd tegema või mitte. Kiidab meie peaminister, kuidas temagi omal ajal laboratooriumis töötas, palehigis – toites pere ja ikka tublilt õppides! Ei küsi ükski ajakirjanik, kas oli me kõva töömees laboratooriumisse suunatud, nagu nõuka ajal ju nii käis, või otsis ta ise omale tööotsa? Praegu vot ei teagi, kui paljud ettevõtted kõrgkoolidega koostööd teevad ja töötamise võimalusi noortele pakuvad. Mitte, et igatseksin tagasi teist riigikorda ja sellega kaasnevat, aga lihtsalt - mida sa hüppad seal! Selline küsimus tekkis kuulates. Mida sa hüppad ja mida sa kekutad seal? Sa arvad, et rahvas on rumal ja üldistadki selle järele. Ja sellest on siiralt kahju, et oma rahvast rumalaks pead.

Mis veel... Ei midagi suurt. Lihtsalt – ise tuleb hakkama saada, püüda märgata hätta jäänud ligimest, võimaluse korral aidata. Seda maal on lihtsam teha, kõik tunnevad kõiki. Selles mõttes on jah, maal „odavam“ elada.

teisipäev, 24. jaanuar 2012

Kuhu jäi ilutulestik?

Õigemini küll skandaal ilutulestiku ümber? Alles ta lahvatas. Keskerakonna peasekretärist Priit Toobalist sai üleöö kurjategija, kes justkui kauples oma rahvasaadiku mõjuvõimuga ja tellis ühelt Võru padrunipoisilt Tallinna kultuuripealinna tarvis ilutulestikke. Lahti päästeti Tallinnast Viljandini ulatuv mastaabne politseioperatsioon, mis lubas Kapol siseneda ka Eesti Keskerakonna peakorterisse Toompeal ja seal põhjaliku läbiotsimise korraldada. Mis kaasa võeti, pole tänaseni peale ühe kirjavahetuse täpselt teada.

Mõjuvõimu afäär ei pidanud vett

Küll teame täpselt seda, et pärast erakonna büroo puistamist hakkas mõjuvõimu afäär alla käima. Tõendeid nappis ja need lükati asjaosaliste poolt ümber. Lugu jäi kohe nii vaikseks, et president isiklikult pidi sekkuma ja prokuratuurile asjast meelde tuletama. 

"Tegemist on äärmiselt erandliku olukorraga - parlamendierakonna peakontor otsiti läbi, riigikogu kahe liikme kodud otsiti läbi ja nende kohale on tõstetud kriminaalkuriteo kahtlustus. Ootan, et riigiprokuratuur selgitaks seda kõike võimalikult kiiresti ja ammendavalt, mis aitaks avalikkusel mõista, mis ja miks toimub,“ pöördus president Ilves Delfi portaali uudistes uurimise neljanda päeva lõunatunnil avalikkuse poole.

Selle peale läkitas prokuratuur avalikkusele mõned uued üksikasjad, mis said aga taas ümber lükatud ja selgus, et Võrumaa pommionu ilutulestikud polnudki kultuuripealinna projektiga seotud ehk polnud ka mõjuvõimu kuritarvitamist. Toobali ja Tuiksoo tagasiastumist riigikogust nõuti aga edasi. Vägisi jäi mulje, et ilutlestiku skandaali vajati vaid võtmeks, millega keskerakonna büroo ust avada.
 

Elamislubade skandaal soikus

Enam ei räägitud ka Kapo juhtivametniku Indrek Põderi afäärist. Mehest, kelle sõpradeks olid maffiabossid Ploom ehk Sliva ja Vanake Hassan ning, kes laialdaste sidemetega Venemaa ja Balti riikide allmaailmas otseselt Eesti huvisid võis kahjustada.

IRLi elamislubade skandaal, mille käigus partesõdurid Raudne, Stelmach, Kabrits sadakond vene mafioosot Eestisse äri ajama smuugeldasid ja neile ka Shengeni ukse avasid, hakkas rahval ununema. Sise- ja majandusminister, kelle teadmata vaevalt sadu kahtlase väärtusega elamislubasid vormistada sai, tagasi astuda ei kavatsenud.   

Venekeelsele Delfile antud videointervjuus elamislubade ja poliitilise vastutuse kohta ütles peaminister Andrus Ansip, et kuritegusid sooritatakse iga päev ning ta ei näe põhjust, miks väärt poliitikud seetõttu tagasi astuma peaksid. Ansip tuletas meelde, et elamislubadega sahkerdati ka Lätis ja Rootsis. Kadriorg, kust Venemaa suunas üsna sagedasti ärevaid avaldusi tulnud, vaikis nii kapolase Põderi kui elamislubade skandaali ajal, nagu haud.

 Keskerakonnast vaja lahti saada!

Näinud lähedalt nii ilutulestiku kui kirjavahetuse skandaale, poliitilisi traagelniite nende ümber, võin järeldada vaid ühte. Keskerakonnast on valitseval eliidil kavas lahti saada. Ei suuda valitsusparteid enam kaua kannatada olukorda, kus riigikassa kokku kuivamise taustal õitseb pealinn Tallinn Savisaare käe all nagu oaas. Hiilgavalt saadi hakkama kultuuripealinna projektiga, rahaliselt toetatakse vanainimesi ja vaeseid, nüüd pakutakse veel tasuta transporti ka. Stenbocki maja ei saa sellega enam leppida, et terve kolmandik riigi rahast on Tallinnas ja seda kamandab võitmatu Edgar Savisaar.

Kuidas on võimalik, et pealinnal on oma tugevad ajalehed, millega peavoolu meediale vastu panna? Ennekuulmatu, et Savisaar omaenda pressikeskuses ootamatuid pressikonverentse annab ja need linna televisiooni kaudu üle kogu Eesti paisatakse. Lisaks on Tallinnal ka oma politsei. Tallinn ja Edgar on liiga võimsaks saanud!

Kui mugav oleks riiki juhtida, kui vaid kaks poliitilist jõudu jääksid. Ühelt poolt IRL koos oravapoistega ja teiselt poolt sotsid. Tasakaal missugune! Euroopale saaks demonstreerida näilist võitlust parem- ja vasakpoolsuse vahel, kuid tähtsate seaduseelnõude puhul suudaksid mõlemad pooled edukalt kokku leppida. Keskerakonda poleksi vaja. Muudkui segab oma kõrgete hindade ja madalate palkade jutuga. Siit ka vussi läinud ilutulestiku- ja kahtlane elektroonilise kirjavahetuse skandaal.            

Olles isVen Venekeelsele Delfile antud videointervjuus elamislubade ja poliitilise vastutuse kohta ütles peaminister Andrus Ansip, et kuritegusid sooritatakse iga päev ning ta ei näe põhjust, miks väärt poliitikud seetõttu tagasi astuma peaksid. Ansip tuletas meelde, et elamislubadega sahkerdati ka Lätis ja Rootsis. ekeelsele Delfile antud videointervjuus elamislubade ja poliitilise vastutuse kohta ütles peaminister Andrus Ansip, et kuritegusid sooritatakse iga päev ning ta ei näe põhjust, miks väärt poliitikud seetõttu tagasi astuma peaksid. Ansip tuletas meelde, et elamislubadega sahkerdati ka Lätis ja Rootsis.  




pühapäev, 15. jaanuar 2012

Valedetektor jälle rikkis!

Vikerraadio koduleheküljel kogub populaarsust ansambli  Loss Paranoias eurolauluks pürgiv lugu „Valedetektor“. Ta ei tööta enam, muretsevad noored muusikud!  Ja neil on õigus. Mulle tundub, et valedetektor ehk moraalne ja eetiline kontroll on meie ühiskonnas välja lülitatud.
Värske, kuid juba järjekordselt üles puhutud skandaal Keskerakonna ümber kipub seda väidet kinnitama.


Ma hakka kedagi õigustama ja väidetavaid süütegusid analüüsima. Selleks on töötab hulk hästi tasustatud riigiametnikke. Hilisööni kestnud läbiotsimine Keskerakonna  büroos kinnitab, et julgeoleku ametnike põuda meil pole ja ressurssi jätkub. Küll aga napid oskust toimuvat ühiskonnale serveerida ja avalikkust austada.

Kujutage ette, et reede õhtul, kell veeerand seitse, vahetult enne pikka nädalavahetust ilmub ühe suvalise eesti perekonna kohta meediakanaleisse prokuratuuri teade, et kahte selle pere liiget kahtlustatakse riigivastases kuriteos, nende kodud ja ametiruumid on läbi otsitud ning mõlemaid kahtlustatakse oma mõjuvõimu kuritarvitamises. Loomulikult hakkate sugulasi taga otsima, neile helistama, kuid teie püüded osutuvad asjatuiks, sest telefonid ei vasta. Te ju sattute paanikasse, kukute kiruma, et miks nad telefonid välja keerasid! Aga te ei tea, et lähisugulaste telefonid on hoopis Kapo töötajate taskus hoiul ja teie poeg või tütar ei saagi rääkida. Te ei tea ka seda, et nad on hommikust peale vahi all, puruväsinud, nad pole päev läbi korralikult süüa saanud ja öösel viiakse nad suvilate läbiotsimiseks veel Lõuna- Eestisse. Aga iga paarikümne minuti järel ilmuvad uudiste portaalidesse uued õudust tekitavad versioonid kuriteo üksikasjade kohta. Naabrid on ammu teie pere oma ausate tuttavate nimekirjast maha kandnud. Muidugi loodate, et ehk ikka esmaspäeval peaks midagi selguma.

Aga võta näpust, uurijad vaikivad ka uue nädala hommikul. Alles presidendi pressiavaldus lükkab riigiasjad liikvele.
 "Tegemist on äärmiselt erandliku olukorraga - parlamendierakonna peakontor otsiti läbi, riigikogu kahe liikme kodud otsiti läbi ja nende kohale on tõstetud kriminaalkuriteo kahtlustus. Ootan, et riigiprokuratuur selgitaks seda kõike võimalikult kiiresti ja ammendavalt, mis aitaks avalikkusel mõista, mis ja miks toimub ning looks arusaamise, et riigiasutused mõistavad selles olukorras oma vastutust avalikkuse ees. Seni on avalikkust ilmselgelt vähe informeeritud," ütles president Ilves Delfi uudistes esmaspäeval kell 14.10. Siis saabus ka prokuratuuri pisut sisukam teade asjade käigu kohta. Kuid miks juhtub see alles neljanda päeva pärastlõunal ja pärast riigipea isiklikku vahele segamist?

Mind pole mõtet paranoias süüdistada, kuid mingit muud selgitust, ma oma Lõuna- Eesti valijaile, peale Keskerakonna maine sihiliku määrimisega, pole suutnud ma välja pakkuda. Kas jälle kordub Panovi lugu, kellel telekaamerate ees käed raudu pandi ja kes pärast aastaid kestnud kohtuprotsessi õigeks mõisteti. Või Viisitamme lugu, kelle läbiotsimist Pärnu linnavalitsuses telekanalid laialt näitasid ja keda ka mõjuvõimuga kauplemises süüdistati. Mees sai kohtus õiguse ja riigilt kopsaka valuraha takkaotsa. Neid lugusid võiks tuua veel Narvast ja mitmest teisest linnast, kus keskerakondlased võimul. Kuid vaid haruharva, loeme prokuratuuri külaskäigust Tartusse või näiteks minu valimispiirkonna linna Otepääle. Mis sest, et tänaseni on vallas vähemalt neli lõplikult selgitamata mõrvajuhtumit, mis meedia andmeil kõik korruptsiooni ja võimuvõitluse järgi lõhnavad. Igal kohtumisel kohalike elanikega, tõstetakse need küsimused taas üles.

Nüüd küsib lugeja, et miks ma teisi, mitte aga omaenda erakonda ei süüdista? On aastate jooksul sedagi tehtud ja mitte vähe. Kõik, kohtus süüdi mõistetud keskerakondlased on pälvinud hukkamõistu ka oma kaaslaste poolt. Kuid ei eelmise aasta kirikuraha ega üheksakümnendate aastate lindiskandaali puhul, pole süüdi mõistvat otsust tehtud. Ei ole keegi raha näinud ega magnetofoni linte kuulda saanud. Ometi olid mõlemad esimesel hetkel nii tõenäolised ja uurijate poolt tõestatud, et väidetavad kuriteod kuulutati riiklusele ohtlikuks. Juba praegu räägitakse sama 500 Eurose annetuse kohta, kuid unustataks seda kordamast suurele hulgale vene maffiabossidele elamislubade välja kirjutamisel ja teenuse eest miljonite kroonide sisse nõudmise puhul.

Ma loodan, et praegu detektor lihtsalt tõrgub ja on Eesti ühiskonnas välja lülitatud vaid ajutiselt. Ma mõistan, et keskerakondlik võim  Tallinnas, kust käib läbi üle kolmandiku kogu Eesti rahast, on Toompea võimudele pinnuks silmas. Kuid arvan, et poliitilist võimu tuleks saada ikka ausate valimiste kaudu, mitte kobarseaduste kirjutamise ja nõrgavõitu süüdistuste koostamisega. Pikka aega, ei saa ju üks riik pooltõdede maailmas elada. Lõpuks võtab rahvas kätte ja parandab valedetektori ise ära


pühapäev, 8. jaanuar 2012

Presidendi saladus sai avalikuks!

Delfi infoportaalis laupäeval 7. jaanuaril avaldatud ajakirjanik Kadri Paasi põhjalik uurimuslugu president Ilvese elamiskulude esialgsest salastamisest ja nüüd uuesti avalikustamisest, on tegelikult väikese Eesti ajakirjanduse jaoks sensatsioon. Kuid ükski teine uudistekanal peale Delfi oraakli, rääkimata avalik-õiguslikust Eesti Rahvusringhäälingust, kelle otseseks ülesandeks peaks olema riigipea tegevuse kajastamine, pole infot üles võtnud. See tähendab, et meedia väljaanded justkui ühe dirigendi juhtimisel vaikisid selle skandaali maha. 

Milleks saladus?

Lugejad ehk mäletavad, et möödunud aastal tuli segane uudis Kadrioru lossi ülalpidamiskulude 75 aastaks salajasteks kuulutamisest. Olevat tegemist riikliku saladusega. Oli kohe tunda, et asi võib hapuks minna ja läkski. Andmekaitse inspektsioon nõudis teabe avalikustamist ja presidendi kantselei seda tegigi. Mis siis selgus?

Delfist võib välja lugeda järgmist: Möödunud aasta 21. oktoobriks oli presidendi kantselei sõlminud maksumaksja raha eest tehtavate teenuste tarvis 14 töövõtulepingut eraisikutega. Kõigile nimetatu lepinguile on löödud tempel: „Vabariigi Presidendi Kantselei; Asutusesiseseks Kasutamiseks; Alus: avaliku teabe seadus §35 lg 1 p 12“.

Presidendi kantselei heaks töötas mullu teiste hulgas koduabiline Merily Lend, peaminister Andrus Ansipi nõunik Toomas Kiho, Tallinna Keelpillitrio liikmed Toomas Nestor, Kristina Kriit ja Levi-Danel Mägila, kultuuriministeeriumi nõunik Eero Raun, doktor Ülo Kivistik ja mitmed teised.

Majapidajanna teenib 59 eurot päevas. Töövõtuleping oli ka peaminister Ansipi nõuniku Toomas Kihoga. Kiho pidi kuni 30. septembrini kehtinud lepingu järgi „koostama presidendi ülesandel mõttekoja temaatikat puudutavate kõnede, kirjutiste, tervituste ja muude tekstide projektid ning vaatama sisuliselt üle toimetatud tekstid“. Lepingu järgi teenis ta kirjeldatud töö eest 480 eurot kuus.

23. veebruaril toimunud üritusele ostis kantselei direktor Siim Raie doktor Ülo Kivistikult meditsiinilise teenindamise teenust kella 12.30-15.00-ni. Selle aja eest tasus kantselei tohtrile 255 eurot. 24. veebruaris toimus Estonia teatri-ja kontserdimajas presidendi vastuvõtt. Selle ürituse heerold ehk nimede ütleja oli nagu ikka kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun. Tema teenis õhtu eest 678 eurot.

Üritusel mängis Tallinna Keelpillitrio taustamuusikat. Kõigi kolme trio liikmega sõlmis presidendi kantselei esindaja, riigipea õigusnõunik Ülle Madise eraldi töövõtulepingu. Selle järgi mängisid muusikud kella 19-21.00-ni ja teenisid kahel juhul 266 ja ühel juhul 263 eurot.

Trio tegutseb aastast 2003 ja tuli kokku Eesti Vabariigi Presidendi kutsel, et esineda Rahvusooper Estonia esindusansamblina teatri juubelivastuvõtul. Trio koosseisu kuuluvad Estonia ooperiteatri orkestris töötavad viiulimängijad Kristina Kriit ja Toomas Nestor ning ERSO-s tšellistina ametis olev Levi-Danel Mägila.  

Teenuste pikk nimekiri

Kõik eelpool nimetatud isikud kuulutati esialgu saladuse kandjaks ja nende nimed 75 aastaks salduseks!? Seda nimekirja võiks jätkata. Ega ta olegi tea, mis huvitv, kui riigipea poleks teda esialgu salastanud. See räägib valetamise ja salatsemise maaniast, mis Eesti maad võtab. Igaks juhuks teeme salaja. Et rahvas teada ei saaks, kuidas peaministri nõunik presidendile kõnesid kirjutab, kuidas riigipea endale muusikatrio kokku paneb, kui palju majapidajanna võib Kariorus teenida ja nii edasi.

Aga miks ta ei või seda teada? Seesama rahvas, kes uurimuste järgi riigipead nii väga usaldab. Tuleb välja, et avansina usaldab. Nagu Delfi lugejate kommentaaridest selgub, oleks riigipea Ilves võinuks kõiki neid teenuseid tellida ka omaenda kuluhüvitise ehk siis esinduskulude, mitte maksumaksja raha eest. Vägisi meenuvad ka Ilveste perekonna segased lood Ärma talu ehitus- ja ülalpidamiskulude klaarimisega. Nagu ajakirjandus teada andis, vahepeal Toomas isegi rentis oma ulualust abikaasa Evelyni firma käest! Täit selgust pole neis rahaasjades siiani.

Imestama paneb ka fakt, et osa töölepnguid sõlmis presidendi õigusnõunik Ülle Madise, keda peetakse üheks ausamaks riigiasjanduse tundjaks kogu riigis. Teda soovitati isegi õiguskantsleriks. Kuidas küll tema võis nõustuda Kadrioru lossi igapäeva kulutuste ja teenindajate nimede 75 aastaks salajaseks kuulutamisega? Kas tõesti meil suuremat saladust riigis pole, kui presidendi majapidajanna nimi ja palk?

Lisan ka Delfi loo:



Ainult Delfis: presidendi kantselei sunniti avalikustama 75 aastaks salastatud lepingud

 (246)
07. jaanuar 2012 08:10
Kadri Paas, vabakutseline ajakirjanik

www.DELFI.ee

Presidendi kantselei avalikustas Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutuse põhjal eraisikutest töövõtjate nimed, kellelt kantselei on tänavu erinevaid teenuseid ostnud, kuid kelle nimed kantselei pärast lepingute sõlmimist 75 aastaks salastas.

 Presidendi kantselei heaks on tänavu töötanud koduabiline Merily Lend, peaminister Andrus Ansipi nõunik Toomas Kiho, Tallinna Keelpillitrio liikmed Toomas Nestor, Kristina Kriit ja Levi-Danel Mägila, kultuuriministeeriumi nõunik Eero Raun, doktor Ülo Kivistik ja Jaak Jürison, Kalev Õiger ning Robert Orljonok. Viimased kolm on hoolitsenud läbi aasta aeg-ajalt Kadrioru lossi ümbruse heakorra eest.
Majapidajanna teenib 59 eurot päevas

Kes presidendi peret teenindab, hoidis kantselei veel mõne kuu eest kiivalt saladuses. Samal ajal ei varjatud seda, kui palju Merily Lendile palka makstakse. Päeva hind on 59 eurot. Selle raha eest peab abiline presidendi perele toitu serveerima, laua koristama, nõusid pesema, lastega tegelema.

Samuti peab koduabiline laudlinade, voodiriiete, käterätikute, tööriietuse ja presidendi pere rõivaste eest hoolitsema. See tähendab, et nimetatuid peab keemiliselt puhastama, masinaga pesema ja triikima.

Töövõtuleping oli sõlmitud esialgu 30. septembrini, kuid ilmselt oli perekond Ilves abilise tööga rahul, mistõttu lepingut pikendati 2011. aasta lõpuni.

Kantselei väitel presidendi perekond siiski igapäevaselt majapidajannat ei vaja. „Teenust on kasutatud sise-ja välisvisiitide perioodil, 2011. aasta jooksul 30 päeva, s.o. 240 tundi. Teenuse eest on makstud kokku 1770 eurot,“ on kantselei esindaja kirjutanud lepingu koopia servale.

Merily Lend ütleb telefonile vastates esmalt, et presidendi perekonna teenindamine ei ole tegelikult selline nagu välja paistab. Ta ei selgita, mida ta silmas peab. Lend väidab end olevat poes ning lubab koju jõudes tagasi helistada ja rahulikumas keskkonnas olles selgitada.

Lend tagasi ei helista. Mõne tunni möödudes saabub ajakirjaniku postkasti hoopis vilunud juristikäega kirjutatud elektronkiri: „Ma ei pea vajalikuks anda ajakirjandusele kommentaare ja seejuures tuginen Eesti ajakirjanduseetika koodeksile (AEK), mille kohaselt ei ole mind võimalik käsitleda avaliku elu tegelasena, kuna ma ei valda poliitilist ja majanduslikku võimu ning avalikkusele olulist informatsiooni, samuti ei teeni ma elatist enda isiku või loomingu eksponeerimisega (AEK p 1.6). Meenutan teile igaks juhuks ka AEK p 4.9: inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele. Minu töövõtuleping presidendi kantseleiga ei too kaasa avalikkuse huvi, mis kaaluks üles inimese õiguse privaatsusele.“

Tekstimeistrile 480 eurot kuus

1. jaanuaril sõlmis kantselei toonane direktor Rainer Saks töövõtulepingu Ansipi nõuniku Toomas Kihoga.

Kiho pidi kuni 30. septembrini kehtinud lepingu järgi „koostama presidendi ülesandel mõttekoja temaatikat puudutavate kõnede, kirjutiste, tervituste ja muude tekstide projektid ning vaatama sisuliselt üle toimetatud tekstid“. Lepingu järgi teenis ta kirjeldatud töö eest 480 eurot kuus.
Tänavu veebruaris toimus viis üritust, mispuhul sõlmis presidendi kantselei eraisikutega töövõtulepingu. 23. veebruaril toimus ordenitseremoonia „Eesti tänab“ Eesti Pangas. Seal ostis kantselei direktor Siim Raie doktor Ülo Kivistikult meditsiinilise teenindamise teenust kella 12.30-15.00-ni. Selle aja eest tasus kantselei tohtrile 255 eurot.
Järgmisel päeval, 24. veebruaris toimus Estonia teatri-ja kontserdimajas presidendi vastuvõtt. Presidendi aastapäeva vastuvõtu heerold oli tänavu, nagu ka viimased 10 aastat, praegune kultuuriministeeriumi muusikanõunik Eero Raun.

Raun salastati koos muusikutega

Tänavu 28. märtsil sõlmitud töövõtulepingu järgi oli Rauna nimi 75 aastaks juurdepääsupiirangu alla seatud, sest nõuniku nime avalikustamine kahjustanuks presidendi kantselei meelest Rauna eraelu puutumatust. Lepingu järgi teenis Raun heeroldiameti eest 678 eurot, ühtlasi maksti Raunale kinni ka tema fraki rendikulu.

Samal ajal, kui Raun heeroldina kätlemistseremoonia ajal presidendi külaliste nimesid teadustas, mängis Tallinna Keelpillitrio taustamuusikat. Kõigi kolme trio liikmega sõlmis presidendi kantselei esindaja, riigipea õigusnõunik Ülle Madise eraldi töövõtulepingu. Selle järgi mängisid muusikud kella 19-21.00-ni ja teenisid kahel juhul 266 ja ühel juhul 263 eurot.

Sarnaselt eelnevale on kantselei salastanud trio liikmete nimed 75 aastaks. Pille Lille Toetusfondi koduleheküljelt saab siiski igasuguse saladuseloorita teada, et „Tallinna Keelpillitrio tegutseb aastast 2003 ja tuli kokku Eesti Vabariigi Presidendi kutsel, et esineda Rahvusooper Estonia esindusansamblina teatri juubelivastuvõtul“. Trio koosseisu kuuluvad Estonia ooperiteatri orkestris töötavad viiulimängijad Kristina Kriit ja Toomas Nestor ning ERSO-s tšellistina ametis olev Levi-Danel Mägila.

Kaks kuud „saladuste“ avalikustamiseks

Nende 14 nime väljaküsimiseks kulus üle kahe kuu. 3. oktoobril pöördusin presidendi kantselei poole sooviga saada loetelu dokumentidest, kellega kantselei on 2011. aastal sõlminud töövõtulepingud. Vastusena pöördumisele edastas kantselei ülevaatliku teabe ning selgitas avaliku teabe seadusest tulenevalt, et soovitud teave on juurdepääsupiiranguga ning sisaldab isikuandmeid. 7. oktoobril edastasin soovi lepingutega tutvumiseks.

21. oktoobril käisin presidendi kantsleis lepingutega tutvumas, mille käigus võimaldati ajakirjanikul lepingutes tutvuda töö sisu ja makstud summadega, kuid eraisikutest töövõtjate nimede avaldamisest kantselei keeldus viidates AvTS § 35 lõige 1 punktile 12.

Eesti keeles öeldult tähendab see, et: „teabevaldaja on kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe, mis sisaldab isikuandmeid (antud juhul maksumaksja raha eest palka saava töövõtja nimi – toim.), kui sellisele teabele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt andmesubjekti (st. Töövõtjat – toim.) eraelu puutumatust.“ Juurdepääsupiirang on kõigile tembeldatud töövõtulepingutele seatud 75 aastaks.

Tänavu 21. oktoobriks oli presidendi kantselei sõlminud kokku 15 töövõtulepingut, neist ainult üks oli sõlmitud äriühinguga. Ülejäänud maksumaksja raha abil sõlmitud 14 töövõtulepingut olid allkirjastatud eraisikutega. Kõigile nimetatutele on tempel peale löödud: „Vabariigi Presidendi Kantselei; Asutusesiseseks Kasutamiseks; Alus: avaliku teabe seadus §35 lg 1 p 12“.

Andmekaitsjad ja kantselei jätkuvalt eri meelt

Õhtulehes 9. novembril ilmunud nimetatud lepingutest kõneleva artikli eel esitas siinkirjutaja 4. novembril vaide Andmekaitse Inspektsioonile, mille asutus 9. detsembril rahuldas.

„Kui füüsiline isik sõlmib riigiasutusega töövõtu- või käsunduslepingu (teenuse osutamise lepingu), peab ta arvestama asjaoluga, et tegemist on avaliku sektori asutusega, kelle tegevus peab olema läbipaistev ning kes saab teabele kehtestada juurdepääsupiiranguid üksnes seadusest tulenevatel alustel. Andmekaitse Inspektsioon ei nõustu Vabariigi Presidendi Kantselei seisukohaga, et ka töövõtja nime avalikustamine ilma isikukoodi, pangakonto ja kontaktandmeteta kahjustaks niivõrd oluliselt töövõtja eraelu puutumatust, et isiku nimi töövõtulepingus ei kuulu avalikustamisele. Antud juhul ei ole tegemist isiku kodu, perekonda, sõnumisaladust ega muud eraelu sfääri puudutava teabega. Samuti ei kahjusta ka töövõtulepingus isiku nime avalikustamine kuidagi töövõtja mainet. Lähtudes asjaolust, et töövõtulepingus on isiku nimi seotud tema tööalase tegevusega, mitte eraeluga, siis on inspektsioon seisukohal, et antud juhul kuulub töövõtja nimi teabenõude korral avalikustamisele,“ kirjutab AKI peadirektor Viljar Peep.

Presidendi kantselei on jätkuvalt teist meelt: „Vabariigi Presidendi Kantselei on seisukohal, et isiku tuvastamist ja ajakirjanduses eksponeerimist võimaldavate andmete väljaandmist tuleb kaaluda igal juhtumil eraldi, arvestades kõiki asjaolusid. Ainult nõnda saab hinnata, kas andmete väljastamine kahjustaks konkreetsel juhul oluliselt andmesubjekti eraelu puutumatust. Kõnealuse küsimuse puhul on raske leida selliseid argumente lepingupartnerite nimede väljastamise toetuseks (teave töö olemuse, tasude jmt kohta on avalik ja kontrollitav, lepingute sõlmimise aluseid kontrollib regulaarselt Riigikontroll), mis kaaluksid üles inimeste privaatsusõiguse kahjustamise (inimese tülitamise tema nime väljastamiseks nõusoleku saamiseks, nime kasutamine meedias, meedias kasutamisest tulenev „jälg“ ja avalikkuse informeerimine elu- ja töökäigust, mida inimesel võib olla soov mitte eksponeerida jne)“.

kolmapäev, 4. jaanuar 2012

Valitsus kurnab rahvast edasi!

Teeme veel ühe monopoli, gaasijaotuse ettevõtte „Gaasiring“ juurde, paneme gaasi hinnale selle jaotamise eest juurde ja saame kena kopika riigi eelarvesse. Ja siis saab peaminister hüüda: Vaadake kui tublid me oleme, me ei tõsta välisvõlga vaid võtame selle raha omaenda rahva taskust!

Delfis avaldatud arvamusloo autor ja vandeadvokaat ning Euroopa Liidu õiguse asjatundja  Carri Ginter ütleb selge sõnaga, et AS „Gaasiring“ tekkimisel on tagatud stabiilne doonor riigieelarvesse, sest tarbijatele asetatud võrguteenuse hinnatõusud parandavad eelarve positsiooni. Kui elektrivõrgu eraldamisele järgnes hinnatõus, siis miks peaks gaasivõrgu ülevõtmisest ootama midagi muud?

Huvitav, kas võib oodata seadust, mille järgi eramaja omanik ei tohi ise selles elada, vaid peab eluruumi vahendajalt üürima? Seda küsib üks Delfi kommentaator. Õige küsimus. Milleks teha vahelüli gaasi jaotamiseks, kui isegi Euroopa Liit seda meilt ei nõua. Delfi kommentaator: Eestile ei ole mõistlik kohandada kolmandat maagaasidirektiivi 2009/73/EÜ. Artikli sisu saab kokku võtta ka lühemalt - Eesti võrk ei ole teiste EL riikide ülekandevõrkudega ühendatud, seetõttu on direktiivis Eestile, Lätile ja Soomele rakenduv selge erand – me ei ole muudatusteks kohustatud. Siit edasi on artikli autor viidanud ka ohule, mis selle direktiivi rakendamine vallandab - gaasi hinna tõusule.

Seega saab uuenduse eesmärgina nimetada vaid valitsus suurt soovi rahva käest rohkem raha kätte saada ja majandusministri pingutust paarile IRLi poisile, kellel elamislubade äri lõppemisega  kitsas käes, paar hästi makstavat töökohta luua.

Juurde veel üks kommentaar rahva esindajalt: Eesti riik kui kasumit taotlev nähtus ning omandisuhted tuleb eraldada seetõttu, et siis saab EL komisjonile näidata ohvrimeelset ja pailapselikku käitumist ning teisel kujul põhjendada muutunud kulusid, mis tingivad hinnatõusu! Ei imesta, et meie pisike riik inimestest tühjaks voolab.

Lisan ka Delfis avaldatud artikli:


Carri Ginter: Seadusega gaasi hinda tõstmas
www.DELFI.ee

04. jaanuar 2012 06:00

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on välja töötanud maagaasiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis on juba homme valitsuskabineti päevakorras. Muuhulgas nõuab eelnõu, et gaasi müüja ei või enam olla gaasiülekandetorude omanik ja torud tuleb müüa aastaks 2015.

Olukorda serveeritakse EL õigusest tuleneva kohustuse täitmisena. See ei ole tõsi. Kolmanda maagaasidirektiivi 2009/73/EÜ eesmärk on saavutada hästitoimiva maagaasi siseturu rajamine, mida Eestis saavutada ei saa. Eesti võrk ei ole teiste EL riikide ülekandevõrkudega ühendatud. Seetõttu on direktiivis Eestile, Lätile ja Soomele rakenduv selge erand – me ei ole muudatusteks kohustatud.

Eelnõu seletuskirjas on kirjas, et omandisuhete eraldamise eesmärk ei ole hindade alandamine. Seletuskiri seostab täieliku omandisuhete eraldamise vajadust direktiivi eesmärkide saavutamisega. Isegi, kui direktiivis poleks Eestile rakenduvat erandit, oleks jätkuvalt tegemist pooltõega.

Komisjoni algne soov oli tõepoolest, et direktiiv näeks ette täieliku omandisuhete eraldamise kohustuse. Sellele unistusele tõmbasid liikmesriigid vee peale. Üldseisukoht oli, et komisjon ei ole veenvalt põhjendanud niivõrd ulatusliku ja karmi sekkumise vajalikkust. Riigid otsustasid, et jääb võimalus valida kolme variandi vahel 1) täielik omandisuhete eraldamine, 2) sõltumatu süsteemihalduri mudel (ISO) ja 3) sõltumatu ülekandehalduri mudel (ITO).

ISO mudeli puhul ei sunnitaks isikut loobuma torude omandist, vaid kohustatakse teda andma torud kolmanda ja temast sõltumatu isiku kontrollida. ITO puhul tagataks eraldi juriidiliseks isikuks oleva süsteemihalduri sõltumatus rangema eriregulatsiooni ja järelevalvega. ISO mudeli kasuks on otsustanud Austria. ITO valisid Ungari, Prantsusmaa, Tšehhi ja Saksamaa. Miks on need lahendused Eesti konkurentsiolukorda arvestades ebasobivad või miks peetakse olukorda Eestis niivõrd palju hullemaks, kui loetletud riikides?

Eelnõu seletuskirjast, kahetsusväärselt, mingit võrdlevat analüüsi ja Eesti olukorra eripärade väljatoomist ei leia. Selle asemel piirdutakse üldiste viidetega komisjoni analüüsile. Isegi Justiitsministeerium juhtis sellele septembris tähelepanu, märkides, et eelnõu ja seletuskiri piirduvad ainult komisjoni analüüsi kordamisega ja konstateeringuga, et on otsustatud omandi eraldamise mudeli kasuks. „Palume seletuskirja täiendada erinevate mudelite analüüsiga.“ Sellist analüüsi täna Eestil ei ole.

EL õigusest tulenev valikuõigus ei tähenda seda, et riik võib teha seda, mis pähe tuleb. EL õigusest tulenevat valikuõigust teostades peab riik põhjendama, miks on vajalik kõige karmima meetme valik ja miks Eesti omapärasid arvestades ei ole ISO ja ITO mudelid direktiivi eesmärkide saavutamiseks piisavad. Pelgalt fakt, et direktiiv andis Eestile erandi, on kaalukas argument väitmaks, et Eestis objektiivne vajadus rangete meetmete järgi puudub.

Niisiis toimub reform meie vaba tahte alusel. Isegi sellisel juhul suhtume direktiivi ülipüüdlikult ja teeme seda tarbijate kulul. Eesti täidab komisjoni unistuse, aga unustab, et liikmesriigid komisjoni unistusi vahepeal jõuliselt lahjendasid. Komisjoni fantaasia ja liikmesriikide üksmeelne otsus ei lähe enam kokku.

On asjakohane küsida, kas õigusakti vastuvõtja teab, millised tagajärjed oleksid tema otsusel, nagu seda küsis Riigikontroll oma 31.10.2011 aruandes Riigikogule. Kahjuks kattub vastus Riigikontrolli omaga – õigusakti vastuvõtjatel ega avalikkusel ei ole piisavat ja usaldusväärset infot seaduse võimalike tagajärgede kohta. Eelnõu seletuskirjas on kajastatud üksnes täieliku omandisuhete eraldamise mudeli valikut toetavat mõju. Analüüsimata on jäänud valiku negatiivsed tagajärjed omanikule ja tarbijatele ning kaalumata alternatiivid. Kus on analüüs sellest, kas investeeringud võrgustikku on hetkel olnud piisavad või on vajalik seadusandja sekkumine olukorra päästmiseks? AS Elering poolt 2011. aasta mais konsultatsiooniettevõtjalt Pöyry tellitud uuringust „Gaasituru liberaliseerimine Eestis“ nähtub, et täielik omandisuhete eraldamine on otstarbekas üksnes juhul, kui see on osa laiemast liberaliseerimismeetmete paketist. Sellist liberaliseerimismeetmete paketti Eestil ei ole.

Võrkude eraldamist „turustatakse“ vihjega, justkui paraneks sellega konkurentsiolukord. Sama kenas pakendis müüdi muudatusi ka elektriturul, kui Eesti Energia võõrandas riigile oma 100% osaluse Eleringis. Kes on täheldanud selles kontekstis konkurentsi suurenemist või hindade stabiliseerumist?

Loomulikult on populaarne seadusemuudatusi õigustada monopolide tümitamise vajadusega. Tähelepanelikule kodanikule ei jää aga märkamata fakt, et loosungite all koostatud seadused toovad varem või hiljem kaasa suuri probleeme. Infrastruktuuriga katse-eksitusmeetodil mängimine ei ole jätkusuutlik.

Kas teeme jälle Rehepappi? On usutav, et „täie rangusega“ gaasivõrgu eraldamise protsessi lõpus on võrk riigi oma. Alates augustist on Eleringis ametikoht nimega gaasivaldkonna projektijuht. Eleringi kodulehel on üleval raport, millest ilmneb valitsuse soov kujundada Eleringis välja maagaasialane kompetents. AS „Gaasiring“ tekkimisel on tagatud stabiilne doonor riigieelarvesse, sest tarbijatele asetatud võrguteenuse hinnatõusud parandavad eelarvepositsiooni. Kui elektrivõrgu eraldamisele järgnes hinnatõus, siis miks peaks gaasivõrgu ülevõtmisest ootama midagi muud?

Autor on EL õiguse dotsent ja Advokaadibüroo SORAINEN vandeadvokaat






teisipäev, 3. jaanuar 2012

Vaimsus pole Eestis moes!

Lugesin suure huviga 2. ja 3.jaanuaril Ülo Vooglaiu kahte pikka lugu Delfi portaalis. Eesti tänase päeva elu kohta. Pealkirjaga: Eesti ühiskond on kriitilisel teel. Väga kõvad artiklid. Soovitan kõigile. Ehk suudavad need lood nii mõnegi inimese mõtlema panna. Viimast jääb minu meelest Eestis üha vähemaks. Tundub, et nn. keskmise eestlase, keda Vooglaid küll ei tunnista, mõtte- ja analüüsivõime on viimastel aastatel üha nõrgemaks jäänud. Paistab, et see protsess jätkub. Seepärast on taolised artiklid, nagu need kaks, oodatud ja teretulnud.

Mind paneb ikka imestama, kuivõrd vähe saavad avalikkuse ees sõna akadeemiliste ringkondade esindajad. Toimetused neid vist ei telli. Või nad pole soovitatud. Seepärast korduvad vaid ühed ja samad nimed, kelle mõtteid juba ette teada. Eriti päevalehtedes. Mõnede meeste nimed on tüdimuseni tuttavad, aga neid ilmutatakse taas ja taas. Sellepärast, et nad räägivad seda, mida peab. Seda, mida soovitud kuulda. Pisikese kriitika annusega, nad õukonna meedia juhte rahuldavad ja valitsust ei häiri. Hr. Vooglaid on meeldiv erand. Ta ütleb seda, mida mõtleb. Aga, kes tema nõuannetga arvestab?

See just üllatab mind, et valitsus nende tarkade meeste nõuandeid ignoreerib. Miks ta nende soovitusi ei märgata ei taha? Kus on kuulda meie akadeemikute hääl. Palju me peavoolu meedias alternatiivseid arvamusi loeme?  Vahel ehk vaid Nõmme Raadiost kuuled neid. Muidu ikka üks ja see sama. Et, kui hästi ikka Eestil läinud on. Ehk teiste sõnadega öelduna peame ikka ja jälle imestama, kui hästi meid ja meie riiki juhitakse. Valitseva kliki poolt muidugi. Nagu muud polekski. Ja ssepoärast ongi nii, nagu Vooglaid kirjutab.

Vooglaid: „Suur osa rahvast on ühiskonnast, perekonnast, kogukonnast ja kultuurist võõrdunud. Võõrdumisega kaasneb eemaldumine, hoolimatus, ükskõiksus, minnalaskmine.“ Nii on lood ja parata pole midagi. Vaimsus ei ole pole Eestis praegu moes. 

Ülo Vooglaid: Rääkida on mõtet nendega,
• kes saavad aru, millest jutt käib;
• kellel on puhtad käed ja keda on võimalik uskuda ning usaldada;
• kes lähtuvad inimesest, mitte majandusest või õigusest, milles inimene on pelgalt vahend või ettekääne;
• kes suudavad näha tervikut, mitte ainult tükke või auke;
• kes tahavad olla (mitte näida) õiglased;
• kes julgevad ise mõelda ja öelda oma mõtted välja avalikult, selgelt, midagi varjamata ja ilustamata;
• kes räägivad seda, mida mõtlevad ja teevad seda, mida on lubanud teha;
• kes on võimelised vastutama ja tahavad vastutada nii selle eest, mida nad teevad ja saavutavad kui ka selle eest, mis jääb tegemata ning mis selle tegevuse(tuse) tõttu juhtub.  

esmaspäev, 2. jaanuar 2012

Ilves üllatas orjaaja meenutamisega

Huvitav, et väliseestlasest president meenutas oma aastavahetuse kõnes ühtäkki 700 aastast orjapõlve, mil eestlane saksa teenis ja tema omanduses oli. Viimastel aastakümnetel pole eriti kombeks olnud orjaaega meenutada. Kirutakse ainult vene aega, aga saksa okupatsiooni ja pimedat orjaaega püüavad ajaloolased mitte tähele panna. Keegi avaldas raadioeetris isegi arvamust, et orjaega pole olnudki. Vikerradio tegija Lauri Hussar eitas ka ristisõdade võimalikkust minevikus. Tema väitel võtsid eestlased ristiusu vasyu vabatahtlikult, mitte aga tule ja mõõga ähvardusel. Vaidlesime temaga mitmel korral.

Nüüd on ajaloolastel tegemist, kuidas olla. Ilves kordas 700 aastast orjaaega ühes kõnes isegi kaks korda.  Mäletan, kuidas Postimehe ajakirjanik küsis Tartus raekoja platsil iseseisvuspäeva tähistamise tseremoonial president Meri käest, et mis tema orjaajast arvab. Meri ei vältis väljendit orjaaeg ja ütles selle asemel hoopis, et sajandeid on eestlased ja sakslased õlg-õla kõrval elanud...

Paistab, et igal presidendil oma oma ajaloo käsitlus. Ju siis Ilvese meeskond on huvitatud õiglasemast ajaloo käsitlusest, kui Meri oma. On kuidas on, aga hea, et 50 aastase nõukogude aja kõrval Ilves ka 700 aastase orjaaja ära nimetas. Jääme ootama, kuidas Kadrioru tänane peremees rootslaste ja taanlaste sõjaretkede ajalukku suhtub. Ehk tunnistab ta ka ristisõdade olemasolu meie kauges minevikus.

Lisan Delfi portaalist võetud presidendi kõne täisteksti: 

President Ilves: meie pole süüdi selles, et oleme vabad
31. detsember 2011 23:56

Hea Eesti rahvas.
Täna õhtul ja praegusel tunnil – kui üks aasta murdub teiseks, kui miski kaob ja miski on tulemas – on vägagi paslik tõdeda: nüüd, oma uue vabaduse kahekümnendal aastal, oleme tõesti saanud täiskasvanuks. Eelkõige suhtes sellega, mis meid ümbritseb.

Saagem nüüd ka täiskasvanute maailma osaks. Tasakaalukalt ja arukalt. Enda väärtust ja saavutusi lugupidamisega hinnates. Mõistkem, et meie vabadus, see valgemast valge laev, mida ootasime noodsamad 700 ja pärast veel 50 aastat, on ka vabadus minna, vabalt minna, kuhu tahes.

Meie pole süüdi selles, et oleme vabad. Ei tohi uskuda seda orjameelset kibedust, et vabadus on teinud meid vaeseks. Kui oleme vabad, oleme vabad minema ja tulema.

Täiskasvanu teab, et vabadusega tuleb ka toime tulla. See teadmine väljendub ka tõdemuses, et me tõesti oleme miskiga koguni paremini toime tulnud kui üldiselt.
Kas tõesti? Ei või olla! Ei usu! Naeruvääristame omi, ostame kalli raha eest teiste puhutud soola. Ja tunneme valu igast kriitikanoolest, ka siis, kui selle ots on kastetud kadeduse mürki.

Me kahtleme endas oma seitsmesaja aastase taaga jõul, mida tarime asjatult kaasas. Ikka justkui oodates mõisapõllule minekut, puudulikku pajukit ja kartes teenimatut peksu.
Me pole vabad kellegi armust, vaid oleme vabad omal valikul. Seetõttu ei pea me enam kustutama oleviku patte mineviku müütidega. Mistõttu ei tasuks eilse vabadusvõitlusega vehkida neil, kes on äsja oma isamaad tükikaupa müüki pannud.

Mu head kaasmaalased,
sellele talvele läheme vastu parema karastusega kui mõnelgi varasemal aastal. Nüüd tuleb leida jõudu heita kõrvale kõik, mis vale. Ütelda valetajatele ja sohitegijaile: teil pole kohta meie hulgas.
Meil tuleb hoida kõvasti kinni sellest, mis õige ja püsiv. Perest, oma riigist, aust ja aususest.

Ja võtta ometi omaks, et oleme senini toimetanud hästi. Ei, esmajärjekorras mitte meie valitud
valitsejad, vaid meie ise, sest me oleme neid valinud.
See annab meile moraalse õiguse mõista hukka neid, keda oleme valinud meie endi väärtuste hoidjaks, kuid kes on hakanud seda pidama oma isiklikuks vääringuks. Enamgi veel, kel on ülbust meie ühist väärtust enda kasuks müüa. Riigi peamine ülesanne on ju tagada, et meie kõikide elus kogutud väärtus säiliks ja kasvaks.

Head sõbrad,
kuidas minna vastu uuele ja tundmatule? Olukorras, kus me ei tea, kas meie ihaldatud Euroopa toob meile lunastust või seekord pigem vaeva.

Minu arvates võiksime täiskasvanud inimese meelerahuga toetuda mõistusele, rahvana ka oma kogemustele. Ja panna lõpuks käest oma lapsepõlve lelud. Lõpetada kurtmine, et maailm meid ei mõista. Jätta jonnakad õigustused, et “teised teevad ka”, kui oleme teinud midagi valesti. Saada aru, et keegi pole puhas või määrdunud pelgalt ameti poolest, aga et on ameteid, mis peavad olema puhtad.

Meie enda käes on võimalus oma elu paremaks muuta, sest me seisame tegelikult kindlal pinnal. Ja alustada saab igaüks ise ja kõige lihtsamast:

Ära tee kunagi teistele kurja.
Ära kunagi, mitte kunagi, istu rooli purjuspäi.
See, kes valenime all või nimetult laimab, on lihtsalt lurjus.
Vihkamine ja kadedus teevad haiget Eestile, sest oleme nüüd kõik vabad valima elu seal, kus vihkamist pole.
Usaldus volitab töötama rahva heaks, mitte enda heaks.

Hea Eesti rahvas.
Peagi kustuvad taevalaotuses ilutulestiku raketid ja kuusel küünlad. Tähed jäävad taevasse alles. Nagu jääb alles sära me lähedaste silmadesse. Ma tean asju, mis muutuvad, ja ma usun asjadesse, mis jäävad minuga kogu ülejäänud eluks. Tunneme ära ilusad hetked iseendas ja enda ümber. Peame neid tähtsaks ja jätame selle mälestuse endale meelde.

Armastame neid inimesi, kes meile tähtsad ja kallid. Hoiame üksteist!
Head uut aastat. Elagu Eesti.