laupäev, 27. detsember 2014



Mitte vananev, vaid noortevaene ühiskond!
Kui piinlik kuulata, kui kurdetakse, et ühiskond vananeb. See on vale seisukoht. Mitte vanu pole palju, vaid noori on vähe!


Praegune põlvkond ehk need, kes me elus oleme, peaksime rõõmust hõiskama. Mitte keegi mõtlevaist surelikest pole elanud kauem, kui antud päevi meile tänastele. Tuhandeid aastaid inimkonda saatnud unistus elada saja aastaseks, on täitunud. Loodus on need aastad meile annetanud ja meie asi oleks kingitusega hästi ringi käia. Kuid mida teeb inimene, see ülimalt tänamatu olevus?

Selle asemel, et rõõmust hõisata, tõstab ta käed taeva poole ja halab, et inimkond vananeb. Ta ei tea, et vanadus võib olla palju nauditavam, kui seda eeldab. Euroopa on vananev ühiskond, oigavad noored riigijuhid, kes suures raha põletamise tuhinas on tuulde lasknud ka vahendid pensionäride ülal pidamiseks. Ja veel nooremad nutavad ajalehes, kuidas vanad nende töökohti kinni hoiavad. Unustades, et need samad vanad ohverdasid oma paremad aastad praeguste noorte mähkmete vahetamisele. 

Unustades, et nüüd oleks uue põlvkonna asi töökohti juurde luua, mitte eakate käest neid ära tirida. Tahan öelda, et pikem eluiga tabas Euroopa pealinnu ootamatusena ja ettevalmistused helgemaks eluks jäid tegemata. Kõrvad jäid lukku teadlaste hinnangule, et tihtipeale on inimesed on seda õnnelikumad, mida vanemaks nad saavad ning head aastad saabuvad paljudele sageli alles 70-ndates eluaastates.

Kaasaegne lääne ühiskond on võttis pikemalt järele mõtlemiseta omaks nooruse ülistamise hulluse. Ka meie tundsime uhkust Euroopa noorima peaministri üle. Tänutäheks saime eestlaste jaoks Euroopa ühed väiksemad pensionid. Hiinlased andsid noorusele piiramatu vabaduse ja oleks kultuurirevolutsiooni käigus viie tuhande aasta vanuse kultuuri peaaegu, et hävitanud. Siim Kallas oleks olnud parem peaminister kui Taavi Rõivas. Sellepärast, et pikast elust on tal rikkalikum kogemus käepärast. Eesti rahva kaua kestmisest pole ma praeguse presidendi suust suurt midagi kuulnud. Kuid eluküpse Arnold Rüütli jaoks oli see kõikidest kõige tähtsam teema.

Eestlaste ja nende riigi jätkumise põhiküsimusteks on saamas kaks: eestlaste ja venelaste ning noorte ja vanemate vahelised head suhted. Vaid ühiskond, mis loodud kõigile, on suuteline kaua jätkuma. Töövõime seaduse eelnõu on küll vilets, kuid soov kõrvale jäänuid ellu tagasi kutsuda, annab lootust. Sama kehtib pensionäride hõivamise kohta. Kuuekümnesed sobivad hiilgavalt nõuandjaks kohaliku omavalitsuse juures, tööstusettevõtte vahetusvanema asetäitjaks või pangatelleriks. Mina näiteks kuulaks hallipäise teenindaja nõuandeid erilise tähelepanuga. Vanemad töötaksid sõbralikult koos noortega, kuid poole lühema tööajaga. Nende palganõuded oleksid mõõdukad ja tööandjale vastuvõetavamad. Seoses lastele valimisõiguse andmise poleemikaga soovitatakse kohalikele volikogudele noorte oma kõrvale teha. Kuid miks mitte vanade nõukoda? Elukogenud inimesed oskaksid vallavolikogule hiilgavalt head nõu anda. Kuidas see vanade eestlaste juures oligi? Ikka hallipäine valiti külavanemaks!

Pensioniea jäik tõstmine tuleks asendada nn. libiseva graafikuga. Igaüks läheks  pensionile siis, kui ta seda vajalikuks peab ja tervis nõuab. Riigile oleks see kasulik, sest enamik tahab ju edasi töötada ja lisaraha teenida. Jutt sellest, et eakad on ühiskonnale koormaks, tuleb lõpetada. Ei ole veel ükski noor  pidanud pensionäri üleval. Kõik see raha, mis pensionideks makstakse on vanainimestel nooruses iseenda poolt välja töötatud ja maksude näol ette ära makstud. Kõrgesse ikka jõudnuna küsib ta riigilt lihtsalt võla tagasi.

Toompeal lugematuid turismigruppe vaadates imestan, kui head välismaa eakad välja näevad. Puha valgetes ülikondades ja kirevates kostüümides. Eluterved ning iseteadlike nägudega. Riigikogu maja vaatavad suure austusega. Oma kogemustest teavad, et parlamendist oleneb seenioride hea käekäik. Seepärast suhtuvad pika demokraatiaga maade pensionärid valimistesse äärmise tõsidusega. Hääle saab vaid see poliitik, kes vanade eest seista oskab.

Tasapidi hakkab see teadlikkus ka meie eakaile kohale jõudma. 400 000 pensionäri on jõud, mis suudab igale võimule pürgijale selgeks teha, et vanadus on väärtus, mida peab austama. See on varandus, mille üle riik peaks uhkust tundma. Teada on ju iidne tõde, et mida kauem elavad tema inimesed, seda küpsem on ühiskond!                 


esmaspäev, 24. november 2014



Kodanikuühiskond! On ta meil sündimas?


Võrumaa Teataja küsimused:
Eestis peetakse Ühisnädalat, mis on pühendatud kodanikeühendustele, mis tegutsevad valdavalt mittetulundusühingute ja sihtasutustena. Millised on Teie ettepanekuid, mis küsimused või probleemid tuleks Kagu-Eesti MTÜdel tõstatada-lahendada? Mis on need küsimused kodanikeühendustele, mis Teil hingel pakitsevad?
Palun edastage oma ettepanekud või küsimused!Kes oleks need inimesed, kes võiks Teie poolt esitatud ettepanekuid kommenteerida või küsimustele vastata? Pakkuge välja mõned nimed.


Vastused:
1. Mulle tundub, et meie kodanike ühendused on veel liiga nõrgad, et näiteks Kagu-Eesti tasemel midagi suurt ellu viia. Seni on edu on saavutatud külaliikumise ja kodukandi projektide teostamise raames, rajades kaasaegseid külakeskusi ja kooskäimise kohti. Kuid kodanikuühiskonna laiema eesmärgini, mis tasakaalustaks ärimaailma ja avaliku võimu suurt mõju ühiskonnas, pole me veel jõudnud. Kagu-Eesti põhiprobleem on uute töökohtade loomine, kuid selles osas jääb kolmanda sektori mõju keskvalitsusele Toompeal kindlasti nõrgaks. Sotsiaalne ettevõtlus on selles osas pisut ära teinud, kuid heast lõpptulemusest ollakse veel kaugel.

Ka pole ma kuulnud, et kolmas sektor valjuhäälselt kõrgemat palka või suuremaid pensione nõuaks. Või tuleks üksmeelselt välja laste- ja peretoetuste suurendamise nõudmisega. Või siis esitaks valitsusele oma programmi Lõuna-Eesti noorte väljaraände pidurdamiseks. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii mõnigi sädeinimene rõhutab, et poliitikaga tema ei tegele. Minu meelest vastupidi, kodanikuühiskonna eest seisjad peaks töötama tihedais sidemeis poliitiliste parteide- ja liikumistega.

Ainult üheskoos võiks midagi saavutada. ACTA vastane ühisliikumine oli heaks näiteks, kuidas demonstratsioonidega kogu maailmas saavutatigi oma eesmärgid ja rida IT piiranguid, milliseid nii USA kui Euroopa Liit plaanisid, jäidki tegemata.    

2. Ehk soovitaksin eeskujuks kodanikuühiskonna aktivisti ja filmiprodutsenti Artur Talvikut. Hiljuti esines ta Riigikogu ees, kui kodanikuühiskonna küsimus, kui riiklikult tähtis küsimus, arutluse all oli. Ta jättis hea mulje, kuid ka temas kõnest kumas läbi kahtlusevari, et kas ikka suudame saavutada seda, millest unistame.

Siiani on kodanikuühiskonna aktivistid jätnud endast mulje, kui üksikute inimgruppide tegevusest vabal ajal uue paadikuuri ehitamisel või vana traktori remontimisel. Selleks neile muidugi edu ja jõudu!

Kuid ootaks ka mõnda kõvemat ühist sõnumit või üleskutset, kuidas Eestis heaolu ühiskond välja ehitada. Igal juhul mina neid aktiivseid inimesi toetan ja olen neid alati valmis ka abistama, kui suudan. Ikka selle ühise ülla eesmärgi, meie kõigi parema tuleviku nimel!
Ilmus 20. novembri ajalehes Võrumaa Teataja.

PS! Nüüd lugesin ajalehest, et ka Artur Talvik seadis sihid poliitikasse ja tahab kandideerida Riigikokku. Tundub, et paljud kodanikuühiskonna aktivistid teevadki seda tööd selleks, et edasi poliitikasse suunduda. Aga ega see paha pole. Poliitika on meie ümber ja ilma temata me läbi ei saa. Ka kodanikuühiskonda luues!  

laupäev, 15. november 2014




Reform, mis jätab õnnetud rahata!
Kolmapäeval 19. novembril võetakse inimvaenulik seadus riigikogus vastu

Need õnnetud on invaliidid ehk nagu nüüd öeldakse puuetega inimesed. Meie ühiskonna kõige nõrgemad, kõige haigemad ja õnnetumad. Neile makstakse praegugi sandikopikaid selle sõna otseses mõttes.

Nüüd jääb nii mõnigi neistki sentidest ilma, sest võib oma puude eest määratud toetuse sootuks kaotada. Siis kui ta töövõimeliseks tunnistatakse. Kust leivad need inimesed tööd. Kust leiavad tööd haiged, kes ise hommikul endale riideidki selga saa? Kes hakkab neid tööle viima, seal toitma ja tualetti aitama? Kus võetakse need abilised või tugiisikud?   

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid.

Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri, praeguse peaministri Taavi Rõivase enda poolt suures osas valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta.

Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes kaotavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsusse uue mõra lüüa.

pühapäev, 9. november 2014



Abort ja eutanaasia meie elus


Ajaleht Võrumaa Teataja:
1. Toimetuse poole on pöördunud mitmed inimesed, kes on kurtnud, et parandamatult haigetel vanuritel lastakse haiglates piinelda, selle asemel, et nende piinad eutanaasia abil lõpetada. Mida arvate - kas eutanaasia tuleks Eestis seadustada või mitte? Miks?
2. Teatavas mõttes on inimese tapmine Eestis praegu lubatud - iga rase võib teha  soovi korral kuni 12. rasedusnädalani aborti ja kui tuvastatakse loote arenguhäire, siis lausa kuni 20. rasedusnädalani. Ehk kui abort on lubatud, siis miks ei võiks olla lubatud ka eutanaasia? Või vastupidi - kui eutanaasia on keelatud, siis miks on lubatud abort?


Vastused:
1. Ma seisaksin Riigikogus eutanaasia seadustamise vastu. Kardan, et seadusega antaks liiga palju õigust lastele ja sugulastele vanainimese eutaneerimise soovitamisel. Eestlased on viimase paarikümne aastaga väga kalgiks muutunud ja eutanaasia lihtsalt saadavat luba võidaks  sugulaste poolt liiga kergelt kasutama hakata.

Kui me oma riigis ei suuda ära lahendada ei haigete hooldamist ega puuetega inimeste abistamist, siis tähendab see, et oleme ülimalt ükskõiksed endast nõrgemate vastu. Pea igal nädalal loeme ajalehtedest südantlõhestavaid lugusid, kus lapsed ema või isa nende endi majast välja tõstnud ja vanadekodusse saatnud, sest siis oleks noortel ruumi rohkem. Eutanaasia lubamisel loeksime lugusid, kuidas lapsed ema sundsurma saatnud, et endal lahedam oleks. Paljudele on vanainimese eest hoolitsemine, pesemine ja lamatiste ravimine raskuseks, kuid ärgem unustagem, kuidas ema meie mähkmeid vahetas ja pesemisega vaeva nägi.

Olen palju hooldekodudes käinud, kuid pole veel näinud ühtegi vanainimest, kes otse surma paluks. Mõnel on elurõõmu rohkem kui noortel. Üks tuntud eesti arst ütles hästi, et eutanaasiast rääkigu need, kes on surma lähedalt näinud. Muidugi on iseküsimus suurtes valudes vaevlev ravimatu haige, kuid siin tuleb otsus teha mitme arsti ühisotsusega.

Eutanaasia on seadustatud vähestes riikides: Holland, Belgia, Luksemburg. Abistatud suitsiid on USA-s kahes osariigis, Oregonis ja Washingtonis ja Šveitsis. 1995. aastal võttis Austraalia vastu eutanaasia seaduse,  kuid 1997 see tühistati. Üks Hollandi arst kirjutas hiljuti, et kõik haiged, kellele ta eutanaasiat rakendanud, käivad temaga kogu elu kaasas.

2. Abordi ja eutanaasia võrdlemine on Võrumaa Teataja oskuslik leid, mis kutsub üles filosofeerima. Eks tegelikult pea ka abort keelatud olema ja sajandeid on ta ka seda olnud. Kuid üleüldise moraali allakäiguga ja seksi muutmisega tulusaks äriks, on devalveerunud ka uue inimese sünni pühalikkus.

Seks on lubatud kõikjal ja kõigiga ning muidugi juhtub, et ka mõni lapsuke sellest sündida tahab. Eks sel puhul abordi tegemine on kompromiss, sest väga noorest laps-emast pole ju ka uue lapse kasvatajat. Nii peame abordi vajadust mõistma. Ega pole ka parem, kui noor ema endalt ahastuses elu võtaks, nagu Eesti kirjandusklassika neid juhtusid laialt kirjeldanud. Lepime siis parem arsti kunstliku vahele segamisega. Kuid lõppkokkuvõttes on ka see samm patu tegemine, kui ristiusu põhimõtteid järgida. Aga eks karm argielu nõua vahel pühadusest taganemist. Mis teha.  

Nüüd on Riigikogus kavas seadus, mis lubaks alaealisel ilma vanemate nõusolekuta aborti teha. Väga kahtlane vabadus!?  Minu meelest peaks ikka neid asju ka emaga arutama, aga kes mind kuulab. Kahjuks pole vähe juhuseid, kus varajane abort naise terveks eluks  õnnetuks teeb. Seega peaks tüdrukuid veelgi paremini eluks ette valmistama, et nad juba varajases nooruses hävitatud elude pärast kibedaid pisaraid valama ei peaks. Surm enne sündi on ju õudne!

Ilmus Võrumaa Teatajas 30. oktoobril
  

kolmapäev, 5. november 2014



Kes kasvatab meie lapsi? Kes hukutab meie lapsed?
Tänav, televiisor ja internet...


Küsimused:
Kuidas hindate Eesti koolide turvalisust- kas Eesti koolid on turvalised hiljuti toimunud Viljandi koolitulistamise valguses? Mida teha selleks, et tõsta Eesti koolides õpilaste ja õpetajate turvalisust?
2. Kas Teie arvates võib Eestis korduda Soome stsenaarium, kus ühele tulistamisele järgnes kiiresti teine, palun põhjendage, miks?
3. Psühholoogid on väitnud, et koolitulistaja oli sügavalt õnnetu inimene. Kas see on Teie arvates laiem probleem Eestis, et lapsed on õnnetud? Millest see tuleb?

Vastused:
1. Hinnata koolide turvalisust koolitulistamise seisukohalt on suhteliselt mõttetu. Eks kõik koolid ole turvalised: uksed-aknad ees, klassid soojad ja valgustatud, tuletõrje siganalisatsioon olemas. Kuidas teha, et kool tagaks turvalisuse hingeliselt haige või psühhiliselt juhtimatu lapse eest, ei oska vist keegi öelda. Seda ei saagi tagada, sest laste hinge me ju ei näe. Küll võib püüda õpilasi kasvatada üksteisest lugu pidama ja kaaslasi austama. Kas see õnnestub, on küsimus omaette. Kuidas panna last austama oma õpetajaid, kui ta kuuleb päevast päeva raadiost ja televiisorist, et enamik vanematest pedagoogidest on halva ettevalmistusega, ei suuda tänapäeva nõudeid täita ja on üldse ühed endised? Kuidas panna last austama pedagooge, kes on aastaid kestnud haridusreformidest väsinud ja lausa räsitud? Kuidas panna last panna austama pedagooge, kes on reeglina vaesemad kui lapse vanemad ja kelle elukutse on ühiskonnas ebapopulaarne ning alatasustatud?

2. Muidugi võib korduda Soome või USA stsenaarium, et mõnes koolis jälle mõni laps erakordselt vägivaldseks muutub. Ega siis pärast Paalalinna kooli juhtumit midagi muutunud või muudetud pole. Õpilaste arvutites on needsamad julmad arvutimängud, kus tulistamine põhitegevuseks saanud. Internetis on üleval need samad verised leheküljed õpetusega, kuidas inimest kiiremini tappa. Televiisoris jooksevad needsamad võikad filmid, mis täis vägistamist, peksmist, lõhkumist, surmahirmus põgenemist ja julma kättemaksu, mis tähendab kellegi õhku laskmist või lõhki lõikamist. Isegi multifilmides peksavad kangelased üksteist nii nagu jõuavad. Ühiskond on jäänud ju samaks. Kust saaks laps õppida viisakust ja heatahtlikku suhtlemist, kui Eesti valitsuse ministrid üksteist ropult sõimavad ja riigi peaminister soovitab lollidel seemneid süüa? Lapsed on ju meie eeskuju ja kasvatuse peegelpilt.

3. Teatud mõttes küll. Ma ei hakka kirjutama neist poolnäljas ja külmas elavaist, kelle pered alla vaesuspiiri eksisteerivad. Ma julgen öelda, et ka tuhanded keskklassi perekondades elavad lapsed on õnnetud, sest nende vanemail pole laste jaoks aega. Emad-isad on osalised metsikus võidujooksus iseenda ja pere eksisteerimise nimel. Selle nimel, et raha teenida, karjääri teha, naabreist parem olla. Lapsest on tarvis voolida võitja sümbol, kes kapitalistlikus džunglis ellu jääks ja läbi lööks. Inimlikkus ja armastus on peredes sageli unustatud. Me võime kohata lapsi, kes on küll materiaalselt kindlustatud, kuid keda pole kordagi kallistatud. Vägivallani on siit vaid üks samm.   

Materjal ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31.oktoobril 2014

pühapäev, 19. oktoober 2014



Vaesus kummitab Eestimaad !
Valijad saaksid olukorda muuta, kui õiglase valiku teeks. 

Tallinna Linnavalitsuses poolt korraldatud vaesuse alasel konverentsil selgus ootamatu tõsiasi. Keskmine statistiline palk on küll tublisti kasvanud, kuid vaesus on elanikkonna seas hoopis suurenenud. Eestlane on jäänud veelgi vaesemaks. Põhjendus on lihtne. Palgatõusust hulga kiiremini kasvavad hinnad ja üleüldine elukallidus. 


1. Teatavasti on suhteline vaesus olukord, kus perekonna elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset. Need inimesed ei kannata küll otsese füüsilise puuduse all, kuid tema naabrid ja ümberkaudsed elavad märkimisväärselt jõukamalt. See olukord on moraalselt erakordselt raske taluda, eriti kui peres on väiksed lapsed, kes näiteks märkavad kibedusega, kui hästi teised koolikaaslased riides käivad. See on ka levinud põhjusi, miks pereisa viinapudelilt korgi võtab.
Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn imestas, kui vaene eesti inimene on. On šokeeriv, et kui riik on nii väike ja abivajajaid on nii palju, et kuuel protsendil inimestel pole raha, et osta igapäevast toitu, ning 150 000 eestlasel on pidevad finantsprobleemid, kui üks eesti ema saab 300 eurot kuus ja teine inimene saab sada korda rohkem, rääkis aasta kodanikuks valitud hollandlane.
Miks Harjumaal elu parem kui Võrumaal või Valgamaal? Muidugi tuleks seda küsida valitsuses olevate poliitikute käes. Meil pole polnud ja paistab, et lähiajal ka ei tule, regionaalpoliitikat. Kuigi minister nagu palgal on. Oma pikaajaliste kogemuste põhjal ütlen otse, et Stenbocki maja peremeestel, eriti Reformierakonnal, pole sooja ega külma, kuidas Lõuna-Eesti inimesed elavad. Küsimusele, et kas pole kole, et see kant töömeestest tühjaks ja välismaale jookseb, vastas mulle üks parempoliitik Toompea koridoris otse: las lähevad, nagunii on nad Keskerakonna valijad!


2. Kagu-Eesti on kahjuks juba traditsiooniliselt mahajääjate hulgas ja see olukord pruugi lähiaastail paraneda. Süüdi on muidugi meie liberaalne riigivõim ja tema majanduspoliitika, mis annab indiviidile küll ülima vabaduse tegutsemiseks, kuid hädas olijaid abistama ei kipu.
Enne kui Eesti ei suuda läbi vabade valimiste, mille tulemusel peaks vahelduma praegune riigivõim märksa inimkesksema valitsusega ja selle läbi muutuma ka üldine kurss tulevikku, pole ka loota mahajäänud piirkondade kosumist. Kõik oleneb Lõuna-Eesti valijaist endast. Siiani on enamik neist valinud paremerakondi ja see enamik ei tohi ka elu üle viriseda. Enne kui eesti inimene ei õpi jälle mõtlema, asjade sisu üle vaagima ja valimistel õigeid valikuid tegema, ei muutu meil kui midagi. Meil on kujunenud omapärane olukord, kus tavainimene valib Reformierakonna kandidaadi Riigikokku, kuid pärast valimisi jookseb minu, kui Keskerakonna saadiku juurde halama, kui raske ikka see elu siin on!
  


reede, 12. september 2014





President Obama ja luuraja Kohvri tähendus

Ajalehe Võrumaa Teataja küsimused:

1. Kuidas hindate Obama visiiti Eestisse?
2. Kas usute Obama tõotust, et vajadusel tullakse Eestile appi nüüd ja kohe? Mil moel see abi saabub?
3. Mida tähendab Eesti jaoks kaitsepolitseiniku vahistamine Luhamaa piiripunkti lähedal?

1. Sellele visiidile on ülivõrretes kõrge hinnangu andnud juba  Eesti poliitikud ja ajakirjanikud. Väikeriikide puhul alati nii, et kui maailma mõne superriigi juht neid külastab, aga seda juhtub harva, tehakse visiidist meeletu meediasündmus. Nii juhtus ka ka seekord. Ise arvan ma, et Tallinna külastamine enne NATO suurkohtumist, oli ennekõike tarvilik Obamale endale. Tema valitsemine on olnud suhteliselt ilmetu, eriti välispoliitika osas. Alates Liibüast ja Iraagist ning lõpetades Egiptuse ja Afganistaniga on teda tabanud üks ebaõnn teise järel. Süürias kaotas ta Venemaa välispoliitikale, kui oli sunnitud järele andma keemilise relva hävitamise programmile, mille venelased välja pakkusid. Pärast seda kaotust pöördusid pilgud Ukraina poole, kuid seal kohtati taas Putini ägedat vastupanu. Nii on Obamat saatnud mitmed välispoliitilised kaotused, mille eest on juba soovitatud temalt isegi Nobeli rahupreemia tagasi küsida. Obama ajal on rahu maailmas unustatud. Nii panustab ta nüüd energiliselt NATO poliitikale Euroopas ja Balti maades. Tallinna sõit aitas tal oma mainet parandada. Meie jaoks oli visiit aga väga vajalik ja kasulik. Nii, et tänagem Obamat ja ärevat rahvusvahelist olukorda. Eks Eesti ole ikka oma saatust saanud kujundada siis, kui suurriikides käib sõda.

2. Isiklikult ma ei usu, et Baltikumi pärast maailmasõda alustataks. Suurriikidele on praegu Aasia ja Aafrika tähtsamad kui Euroopa. Kuigi Ukraina pole  NATO riik, kuid selgelt praegu USA huvisfääris asub, pole ameeriklased talle sõjalist abi pakkunud. Ehkki Kiiev korduvalt palunud on.

3. Mida vahejuhtum Luhamaa piiripunkti lähedal tähendab, näitab tulevik. Selge on see, et ilma kahepoolselt kokku lepitud ja maha märgistatud riigipiirita on üsna keerukas eksisteerida. Eks Võrumaa rahvas tea isegi ja nüüd kinnitasid ka telemeeste reportaažid Meremäe vallast, et piir on üsna vaba ja seda metsavahel ületada pole teab, mis kunst. Kas ka tankidele?

Vastused ilmusid 11. septembri Võrumaa Teatajas

esmaspäev, 11. august 2014



Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.





Mida ütleb president?

Kui eile (10.08) poleks ilmunud Toomas-Hendrik Ilvese usutlust ajalehele „Sonntags Zeitung“, milles ta heidab Šveitsile ette loobumist Vene vastastest sanktsioonidest, oleks ma juba arvanud, et meie riigipea on puhkusele läinud. Pärast juuli alguses laulupeol peetud kõne ja riigipea mobiiliga selfimist, pole Kadriorust suuremaid elumärke tulnud. Ka Twitteri säutsudest pole midagi olulist kuulda olnud. Küll on aga viimastel päevadel maailm ja Eesti oluliselt muutunud.

Ida-Ukraina relvakonflikt separatistide ja Kiievi armee vahel võib iga hetk lahvatada suureks Euroopa sõjaks. Piima- ja lihasõda on Euroopas juba puhkenud. Ka Eesti loomakasvatajad on jõudnud esimesed rasked sõnad lendu lasta ja loodavad kõrgemate riigimeeste seisukohti kuulda. Põllumajandusminister Ivari Padar lubas ümarlaua teisipäevaks kokku kutsuda. Läti peaminister Laimdota Straujuma katkestas puhkuse ja pidas kiirkoosoleku põllumeestega juba nädalavahetusel.

Eesti valitsuse juht Taavi Rõivas ja riigipea Toomas-Hendrik Ilves aga vaikivad. Miks nii? Maarahvas lausa januneb kõrgemate meeste ütlemisi kuulda. On ju selge, et nii mõnegi talu või tööstuse tulevik on löögi alla sattunud. Leedus toodetud piimast läks umbes kolmveerand Venemaale ja nüüd  on leedulastest piimatöösturid juba ka esimestele Eesti piimatootjaile teatanud, et ärgu homme piimaautot oodaku. Maal on kujunemas erakordselt tõsine olukord. Protsent üldise ekspordi langust tähendab miljoneid eurosid riigile, kuid ühe ettevõtte võib ta ka hävitada.

Seni on lisaks põlluministrile aumehelikult käitunud riigikogu maaelu komisjoni esimees  Kalvi Kõva. Venemaa vastusanktsioonide kohta ütles ta rahvusringhäälingule antud intervjuus otse ja häbenemata, et nende mõju saab olema väga suur. „Otsus mõjutab kogu maailma, sest algab turgude ümberjagamine,“ märkis ta ja lisas, et seda kõike, mis juhtuma hakkab, on võimatu prognoosida, sest ümber orienteerumine uutele turgudele on väga raske.

Iga nädala ja kuuga läheb elu keerulisemaks,“ kirjutas oma blogis peaministri majandusnõunik Maris Lauri. Eesti ettevõtjaile ei olnud ka tema muud öelda, soovitada uusi turgusid otsida. „Tuleb otsida teisi võimalusi: uued tooted, uued turud. Samuti tuleb päris paljudel õppida oma kaupu ja teenuseid müüma, parandada ettevõtte juhtimist ja tegevuste planeerimist,“ ütles ta. Pisut lohutavad sõnad, kuid neid oleks soovinud kuulda peaministri enda suust, mitte nõuniku ajaveebist lugeda.

Ühe suurema piimatootja, OÜ „Estonia“ juhatuse esimees Jaanus Marrandi hüüdis alles eelmisel nädalal Ärilehes, et tema küll Oliver Kruudale, kes Venemaale kohandatud sanktsioonid hukka mõistis,  piima müüma ei hakka, nüüd aga soovib piimameestele riigipoolset toetust saada. Ajalugu on täis irooniat ja täna oleks vist kõik meie piimatootjad valmis Kruudale kogu oma piima kohale tooma ja ära andma.

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina soovitab toidukaupade tootjail valmis olla hullemaks. "Tõenäoliselt Venemaa nende sanktsioonidega ei piirdu. Sellega tuleks ettevõtjatel kindlasti arvestada," märkis ta. Nagu teame soomlaste „Valio“ kontsern juba sulges oma tehase Helsingi lähedal ja saatis palgata puhkusele 800 töölist. Õnneks päästis firma, mille toodangust 80% Venemaale läks, tema kaks suurt tehast just sellel samal Venemaal. Seal paikneva tööstuse kohta embargo ei kehti ja „Valio“ on ennast juba ümber häälestamas kohalikule vene toorpiimale.

Eesti majandus saab paratamatult tekkinud olukorrast tagasilöögi. Sellega on nõustunud kõik seni oma arvamust avaldanud eksperdid. „Loomulikult on igati üllas üleskutse, et eestlased tarbiksid rohkem Eesti toodangut, kuid see ei lahenda tekkinud olukorda, sest eelkõige vajame uusi eksporditurgusid,“ rõhutas riigikogu väliskomisjoni aseesimees Enn Eesmaa Delfile antud intervjuus.

Mitmed ajakirjanikud ja majandusspetsialistid on juba juhtinud tähelepanu sellele, kuidas Eesti valitsus pole piisava tõsidusega sanktsioonidele reageerinud ning teada andnud, kuidas kavatsetakse Eesti ettevõtjaid võimalike raskuste korral toetada. Seepärast peaks nii riigipea Toomas-Hendrik Ilves, kui peaminister Taavi Rõivas ning värske väliskaubanduse minister Anne Sulling oma ametkondade jõud ühendama ja kiiresti asuma meetmete kallale, millega kohalikku toidutootmist aidata.

Mõne teadjamehe arvamus, et venelased tulistasid sanktsioonidaga endale jalga, ei pea paika. Viimast uudiste kohaselt on Argentiina, Brasiilia ning rida Aasia riike oma majandust kiires korras ümber korraldamas, et Vene turult raha lõigata. Brasiilias arvatakse isegi, et tänu venelaste hiiglaslikele lihatellimustele, mis toovad kaasa  töökohtade arvu kiire kasvu, suudab  president Dilma Rousseff peatsetel valimistel juba esimeses voorus oma riigipea koha kindlat säilitada. „Rahvas, kes saab tööd ja palka, toetab ka oma juhte,“ ütles ta.

Venemaal aga tõusid toidutööstuse ettevõtete aktsiad kohe esimesel päeval kuni 40%. Euronewsi ekraanilt aga vaatavad vastu Vene talumeeste juubeldavad näod. Suured kaubandusketid, mis alles nädala eest kohaliku kauba ülbelt tagasi lükkasid, on nüüd sunnitud ka Tambovi kartuli ja Saraatovi kaalika tänutundega vastu võtma ja letti panema.



kolmapäev, 6. august 2014



Kes vastutab Malaisia lennuki Boeing 777 eest?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:
1. Mida arvate, kas Venemaa peaks võtma vastutuse Malaisia lennuki allatulistamise eest Ukraina separatistide territooriumi kohal? Miks, miks mitte? Kui leiate, et Venemaa ei ole süüdi, siis palun kirjutage, kes peaks teie arvates lennuki allatulistamise eest vastutama.
 2. Mida arvate Vene propagandast - et lennukis polnudki elus inimesed, vaid hoopis surnud jne. Kas usute lennuki allatulistamise osas pigem vene või lääne telekanalite juttu?
 3. Kas Malaisia lennuki allatulistamine Ukraina kohal mõjutab ka teie lennuplaane? Kuidas?

Vastused:
1. Venemaa saab võtta vastustusele siis, kui tema süü on tõestatud või Venemaa kõrgemad sõjaväelased ise tunnistavad lennuki tulistamist. Seni pole Venemaa oma süüd tunnistanud ja pole ka Venemaa roll selles katastroofis rahvusvahelis komisjoni poolt tõestatud. Käimas on vaid kõrgema taseme propagandasõda ajakirjanduses, suurtes telekanalites ja Internetis. Ukraina ning USA võimud süüdistavad Malaisia lennuki alla tulistamises Venemaad ja Donetski separatiste.

Kreml omalt poolt süüdistab Kiievit, et tema sõjavägi on lennuki raketiseadeldise BUK-1  ja Ukraina hävituslennuki SU-25 abil alla toonud. Kui USA poolt on seni esinetud vaid üldiste süüdistustega separatistide ja Vladimir Putini aadressil ning konkreetseid videovõtteid  või kosmosepilte pole avaldatud, siis Moskva poolt on tulnud põhjalik süüdistusmaterjal, kus püütakse tõestada Ukraina armee rolli selles katastroofis.

Eesti telekanalid pole Vene Kaitseministeeriumi maailmas suurt kõmu tekitanud pressikonverentsi näidanud, küll andis sündmusest hea ülevaate 23. juuli Eesti Päevaleht. Ukraina pole oma tõestusmaterjali esitanud, ega avalikustanud ka helisalvestisi Dnepropetrovski lennujuhtimise dispetšerite kõnelustest lennuki meeskonnaga. See oleks konkreetne materjal, mis tooks asjasse palju selgust.

Kiiev polnud selle nädala alguseks, mil ma vastust kirjutan, ehk 12 päeva jooksul, koha peale saatnud katastroofi uurimiseks oma ametlikku komisjoni. On käinud vaid OSCE vaatlejad, kes pole eksperdid. Ka hollandi uurijad polnud nädala alguseks veel Boeing 777 avarii paigale jõudnud. Reisi MH 17 traagilise lõpu uurimise alustamine on äraütlemata kaua veninud. Tavaliselt luuakse uurimise komisjon samal päeval, kui lennukatastroof toimub ja selle kutsub kokku riik, kelle territooriumi kohal õnnetus juhtus ja kelle dispetšerid lennukit õnnetuse ajal õhus suunasid ning temaga sidet pidasid.

2. Pole neid jutte juhtunud kuulma.
Tähelepanelikult jälgin järgmisi uudiste kanaleid: Vabaduse Raadio venekeelsed saated, raadiojaam „Eho Moskvõ“ Internetis, TV kanalid Bloomberg, CNN, Euronews, PBK, Doždj, RTR ning BBC uudiseid.

Nüüd on lisandunud Ukraina TV kanalid. Õhtuks on mul pilt maailmast olemas. Kohalikest TV uudistest saan uut infot juurde Tallinna TV kanalilt. Kindlasti kuuluvad allikate hulka arvukad sotsiaalmeedia portaalid.

3. Juhtum minu lennuplaane ei muuda. Kuid lennuki katasroofi üskikasju tahaks teada küll. Aga juba on ka Eesti meedias ilmunud artikleid, et seda tõde ei saa me teada kunagi. Nii nagu parvlaeva „Estonia“ huku tõeliste põhjuste kohta või 11. septembri kaksiktornide kohta maailma kaubanduskeskuses. Väga suurt tõde ei tohi avaldada, väga suurt valeinfot aga küll!  

Ilmus ajalehes Võrumaa Teataja 31. juulil 

neljapäev, 24. juuli 2014

Meenutusi Suurest Laulupeost


Meenutusi Suurest Laulupeost

1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale.
Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud.
Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna.
Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub.
Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.
Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14       

Meenutusi Suurest Laulupeost
 
1. Minu jaoks on laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukid ja läikima löödud ehted õndsa nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale. Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn kasvanud. Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed isa panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid“ kukuvad nöörima nii oma rahvast, kui meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

2. Olen neid laulu ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistanud üsna lähedalt. See töö käis sama innuga, kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, siis isamaalised laulud said ka siis väga laia kõlapinna. Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et, kui palju sinna rahvuslikku mahub. Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balanseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist sai suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.
Vastused ilmusid Võrumaa Teatajas 10.07.14       

pühapäev, 15. juuni 2014



Haldusreformi raha lendas korstnasse!


Raha lennutajaks sai Reformierakond. Viisteist aastat on ta torpedeerinud omavalitsusreformi ellu viimist. Juba isamaalasest siseministri Tarmo Looduse aegadest peale. Minister Siim-Valmar Kiisleri reformi taluti viis aastat ja alles nüüd tõmmati seaduseelnõule 647SE vesi peale. Koos sellega läks torust alla ka seni haldusreformile kulutatud raha.
Toompea koridorides räägitakse, et oravad pelgavad reformi seepärast, et omavalitsuste arvu kahanemisega väheneb ka Reformierakonna mõju kohalikel valimistel. Sundühindamisel võib hulk hääli kaduma minna. Aga ka seda, et mida rohkem valdasid jääb, seda kergem neis riigi raha keerutada.

Nii tõmmatigi pärast sotsidega liidu loomist haldusreformile kiirelt hädapidurit. Kahju, et Rõivas põnnama lõi, oleks pesnud koduerakonnalt igipõlise piduri maine - on endine minister Kiisler meediale öelnud. Siiski hellitavad IRL poliitikud veel õhkõrna lootust. Andsid nad ju seaduseelnõu  647SE parlamendi menetlusse ja teisipäeva hilisõhtul tehti ka esimene lugemine ära. Kurjad keeled julgevad arvata, et sinnapaika see paber ka seisma jääb. Eelnõu tuli saali,  naeratades teda ka menetleti ja nüüd unustatakse pikemaks ajaks sahtlisse. Ei uus sise-, rahandus- ega justiitsminister pole seadust toetanud. Rahandusminister Jürgen Ligi peab 42 miljonit eurot maksvat haldusreformi liiga kalliks, 350 miljonilist töövõime reformi aga mitte.

Oravad kasutavad vana nippi ja lubavad ise oma seadusega välja tulla. Kuid seda ei tehta kiirustades. Uue siseministri Hanno Pevkuri sõnul tuleb kõigepealt eesmärk paika saada ja siis tegevuskava koostada. Ka sellega ei tohtivat uisapäisa tuuseldada. Enne on ministeeriumil kavas omavalitsuste ülesanded ära kaardistada! Uskumatu, kaardistada ülesanded! Seda haldusreformi kuueteistkümnendal aastal! Pevkuri kirjas riigikantseleile on kõik kaunilt kirja pandud. „Jätkuvalt toetame ühinemisi ning elujõuliste ja tugevate omavalitsuste teket ja peame vajalikuks vabatahtlike ühinemist senisest intensiivsemat soodustamist, et tulevikus suudaksid omavalitsused seista silmitsi ühiskonna vananemise ja demograafiliste protsessidega seotud väljakutsetega.“ Ilusasti öeldud, kuid ometi ei toeta valitsus IRLi juba valmis seaduse edasi arendamist vaid alustab uue reformikava välja töötamist. Miks siis nii tehakse?

Pevkur on oma kirjas öelnud: „Tõmbekeskuste konseptsioon ei võimalda lahendada riigi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelisi olulisi probleeme.“ Võibolla on see nii. Kuid miks ei andnud endine koalitsiooni kaaslane IRLi ministrile sellest teada juba siis, kui nad koos riiki juhtisid. Oma viis aasta tegeles Kiisler reformiga, rääkis tõmbekeskustest, kooskõlastas nad omavalitsustega ja kiitis meedias oma kava. Oravate suust ei kostnud siis vähimatki kriitikat. Ja nüüd järsku ei kõlba tõmbekeskused kuhugi.
Valitsuse kava kohaselt hakatakse keskusi uuesti kirja panema ja kaardile kandma. Milleks? Jääb ju Võru ikka Võruks ja Räpina jääb Räpinaks. Ega uusi uusi tõmbekeskusi kusagilt juurde võtta pole. Kui koht rahvast ei tõmba, siis ikka ei tõmba. Kui kohapeal tööd ei ole, siis teda ei ole. Ehita kasvõi kullast kultuurimaja külla, pereisa sõidab ikka ära. Tallinna tööd otsima!

Lohutust leiab Kiisler ehk sellest, perearstid ja sotsiaalministeerium kavandavad uusi tervisekeskusi vastavalt tema tõmbekeskustele. Euroopa Liidu toetusrahaga hakatakse rajama laiemat esmatasandi tervishoiusüsteemi, mis koosneb kaasaegsetest tervisekeskustest ehk polikliinikutest. Need tulevadki põhiliselt maakonna linnadesse ja suurematesse keskustesse, kuhu rahvast tõmbab.

Reformierakond aga loodab järgmise aasta 1. märtsi riigikogu valimistele minna  omavalitsuste vana süsteemiga ja oravate juhitud valdadest kõvasti hääli koguda. Küll hiljem jõuab valdu ühendada. Võitu loodab ka IRL ja Kiisler lubab siis seaduse 647SE riigikantselei sahtlist välja võtta ning tõmbekeskuste süsteemi ikka ellu viia.
Asja otsustab muidugi valija, kuid küsimuste küsimus jääb üles. Miks lubas Reformierakond oma IRLi partneril aastaid haldusjaotusega mängida ja miljoneid eurosid maksumaksja raha tuulde laste, kui oli teada, et oravad reformi ei toeta. Kas raisatud raha eest peaks vastutama endine peaminister Andrus Ansip või rahandusminister Jürgen Ligi?

Lugu ilmus 13. juuni Õhtulehes    
     



teisipäev, 10. juuni 2014



Töövõime võimetu reform !

Vastus Põlvamaa ajalehe Koit küsimusele, kas ma toetan töövõimereformi:

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid. Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri Taavi Rõivase enda poolt valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta. Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes koatavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsuse kukutada.


pühapäev, 1. juuni 2014



Bilderbergi Grupp: Euroopa Ühendriigid? Elagu!


Bilderbergi grupp kogunes taas. Seekord siis Taanis, Kopenhaageni Mariotti hotellis. Ikka peetakse nõu salaja ja kõnesid osavõtjate tarvis ei salvestata. Üks päevakorra punkt ongi Euroliidu tulevik. Nüüd pärast eurovalimisi on kõikjalt Euroopas kuulda, et liikuda tuleks ühisriigi suunas. Kuigi eestlased astusid Euroopa Liitu kindla veendumusega ja nõudega, et ELiit jääb riikide liiduks, paistab reaalsus teiseks kippuma ja eestlastel tuleb sellega leppida.
Hiljaaegu küsis ajakirjanik minult, et kas Eesti liitumine on meile ikka kasulik. Vastasin:  

Pea võimatu on hetkel hinnata Euroopa Liiduga ühinemise plusse ja miinuseid. Põhjusel, et me ei tea, milline oleks olnud Eesti majanduslik areng väljaspool liitu. Meie ajud on peavoolumeedia poolt nõnda tugevasti pestud, et alternatiivseid variante liitumisele keegi enam isegi tagantjärele ei aruta. Ma olen nõus, et oleme 10 aastaga saanud märkimisväärset rahalist toetust ja need on aidanud maapiirkondaes elu sisse puhuda suurtel talumajanditel.

Aga samal ajal olen mures, et meie suurtööstus on välja suretatud. Kus on Volta, RET, Klementi, Marat, Kreenholm, Tallinna ekskavaatorite Võru gaasianalüsaatorite tehas, mis andsid tööd sadadele tuhandetele. Eesti ekskavaatoreid eksporditi 32 maailma riiki. Milline on Eesti firmatoode täna? Meil on alles jäänud vaid väike ja mikroettevõtted. Väikeriikide iseseisva tööstuse arengust pole Brüssel kunagi huvitatud olnud. Suurriike huvitab vaid turg, sest tootmine on neil endal. Pole ju tänapäeval kunst toota, kunst on toodang maha müüa, seda teab iga eesti ettevõtja ise.

Ma ei pea ennast liidu vastaseks, sest muud variandid oleksid vist veel hullemad. Kuid ma kardan, et selle liidu ohuks saab liigne priiskamine. Milleks eurosaadikule kuupalk 17 000 eurot pluss 18 000 abipersonali palkamiseks ja 0,5 eurot isikliku sõiduauto kilomeetri kohta? 

Järgmise kümne aastaga saame suure liitriigi osariigiks. Me peame liikuma föderatsiooni suunas, kinnitas juba 2012. aasta septembris Postimehes Euroopa Komisjoni president Barroso. Sama aasta 28. juunil kirjutati alla Spinelli grupi (www.spinelligoup.ee) memorandum, kus lausa hüsteeriliselt hüüti, et enam ei sa oodata ja vajatakse kohe föderaalset lepingut (Federal Acti).

Föderaalriigi loomine pidi teoks saama juba Maastrichti lepinguga, kuid Suurbritaania vastuseisule jäi see ära. Tegelikult oligi Euroopa Liit oma loomisel mõeldud ühtse föderaalriigina. Eestlastele on siiani aetud prügi silma, sest liitumisel me ju kinnitasime, et ühineme vaid riikide liidu, mitte liitriigina. Rahvale tõde ei räägitud, sest siis poleks liitumishääli kokku saadud.

Nii, et väljend ühest liidust teise polegi nii väga vale. Kui palju meie suveräänsusest alles jääb on küsimus omaette. Laulupeod tulevad ikka, aga mis keeltes seal lauldakse, ei praegu oska öelda. Tegelikult on föderatsiooni loomisega hiljaks jäädud. Juba Winston Churchill ütles, et kui tahetakse Euroopa Ühendriike, tuleks nende loomisega alata täna. Oli aasta 1947.

pühapäev, 25. mai 2014



Lenk: elu tuli teledebatti alles siis, kui esinejad viisakuse unustasid

www.DELFI.ee
25. mai 2014 14:58
Suurte lootustega pärjatud valimisdebatt rahvusringhäälingus debatiks siiski ei saanud. Valimisstuudio esimese poole raiskasid saatejuhid lihtsalt ära, suutmata mobiliseerida esinejaid põnevaid vastuseid andma, kommenteeris eilset debatti keskerakondlane Heimar Lenk.
Kuni ekspertide esimese kõnetuurini oli saade erakordselt hall ja igav. Milleks eksperdid kõrvaplatvormile istuma toodud, jäigi selgusetuks, sest midagi neil ju öelda ei olnud. Et võiks küsida seda ja seda, soovitasid nad. Milleks siis saateks põhjalikult ette valmistatud juhid, kui neil küsimusi ei jätkunud ja ekspertidelt juurde otsisid. Kuni eksperdid midagi öelda püüdsid, igavlesid saadikukandidaadid stuudios, mis võttis tempot veelgi maha.



Elu tuli telesaatesse alles siis, kui esinejad viisakuse unustasid ja üksteise nõrku kohti ründama kukkusid. Et miks ikka lasteaia kohti ei jätku, ja miks meid, Euroopa tiigrikutsut, järsku majanduslangus tabas? Meie kampaaniaile ja valimisstuudioile tüüpiline üksteise mustamine. Eriti tundsid ennast kõik taas kodus, kui said tümitada seda ühte kandidaati, kes avalikult oma mitteminemist tunnistanud. Kas te ikka pooldate majandusanktsioone Venemaa vastu või mitte? Siis kõlaski aus vastus, et sanktsioone pole ju veel olnudki, mis neist siis pooldada. See vastus pani mõne peavoolu poliitiku suu kohe kinni.

Kui esinejate kultuurist rääkida, siis lihtsalt naerma ja samal ajal nördima pani, kui üleolevalt teised vaidlejad vasakpartei ja iseseisvuslaste juhtide esinemist silmanurgast kõõrutasid. Tegelikult olidki nemad kaks need, kes rääkisid ka asjadest laiemalt, ülejäänud uppusid detailidesse, mis vaatajal ammu teda. Nemad tõid sisse Aasias äsja Venemaa ja 23 riigi USA vastase ühislepingu teema ja ainuke stuudios olnud linnapea lisas hiljutise Venemaa ja Hiina vahelise hiigelepingu gaasi tarnimiseks kollase rassi kodumaale. Ülejäänud esinejad, saatejuhtidest rääkimata, justkui poleks neist muutustest kuulnudki.

Üldmulje jäi selline, et meie kirglikud vaidlejad ei suuda rääkida kõige tähtsamast, vaid komistavad ikka ja jälle detailidesse. Piinlik enese kiitmine ja teise mahategemine on veres. Imekspandavalt kitsalt näevad peavoolupoliitikud maailma ja hämmastavalt kõvasti on nad kinni USA ja Euroopa Liidu stampides, justkui kartes midagi värsket öelda. Aga võibolla neil seda värksust enam polegi. Näiteks ainuke europarlamendis töötanud esineja rabas rahvast seisukohaga, et Euroopa Liit ei tea ise ka, kuhu ta minema peab!

Ekraan otse nõudis värskust ka saatejuhtidelt, kuid troopikakliimas tumedates pintsakutes kohale ilmunud mehed seda pakkuda ei suutnud. Vist silmaringi laius ka ei lubanud. Vahele segamise komme on rahvusringhäälingu eetris laialt levinud ja see paistis välja ka valimisstuudios. Saatejuhid justkui käsu korras püüdsid meeleheitlikult kaitsta meie valitsuse ametlikke seisukohti ja sekkusid eriti kiiresti vahele siis, kui mõni opositsiooni esindaja sõna sai. Pole ju võimalik, et maailmas võib lähiajal tekkida uus kullale põhinev valuuta! Sellised mõtteavaldused rahvusringhäälingu stuudiosse ei sobi. Ometi maailm neist räägib.

Vasakliikumise esindaja sai sõna ebaproprtsionaalselt vähe, mõni jälle vastupidi, teistest rohkem. Mis on meie saadikukandidaatide sõnum, millega Euroopasse kavatsetakse sõita? See jäigi vaatajale mõistatuseks. Küll sai aga selgeks, välja arvatud ühe mehe puhul, et kõik ülejäänud unistavad kodust minema pääsemisest. Justkui magus eelaimus peegeldus kuue esineja näolt, et ehk selle esinemisega murdsid nad läbi viimasest tõkkest, mis lahutab europarlamendi kopsakast palgast ja pensionist. Retsepti, kuidas aidata ka ülejäänud rahval euroopaliku ja hea elujärje peale saada, meile eestlaste rahvustelevisiooni stuudiost ei suudetud anda.

pühapäev, 18. mai 2014



TÜHJAD AKNAD HAIGUTAVAD !!
Ajaleht „Võrumaa Teataja“ küsis:


1. Kagu-Eesti linnades, eriti Valgas ja Võrus on jäänud paljud majad ja korterid tühjaks ning seisavad tühjalt juba aastaid. Kinnisvaraportaalid on täis müügikuulutusi, aga ostjaid ei leidu. Üüriturg on jäänud soiku. Tühjaks jäänud asumid omakorda peletavad olemasolevaid elanikke ja ei ole atraktiivsed uutele tulijatele. Mis sellises olukorras tuleks ette võtta?
2. Põllumajandusminister Ivari Padar on pakkunud, et tühjade pindade paremaks kasutamiseks tuleks kehtestada kinnisvaramaks. Mis Teie sellest arvate?

Vastused: 

1.  Tühjade kortermajade ja lagunevate tondilosside näol nopime me Mart Laari kahe valitsuse „tarkade“ otsuste vilju. Omandireform, mis just selle mehe eestvedamisel ellu sai viidud, tegi valdavast osast nõukogude aegsetest üürnikest omanikud. Korterid erastati kollaste kaartide või erastamise väärtpaberite (EVP) eest ja riik vabastas end majade remondi murest. Esimesel hetkel tunti omaniku tundest rõõmu, kuid mida aasta edasi, seda selgemaks sai, et majaelanikud ei suuda suuri kortermaju tehniliselt korras hoida. Majad hakkasid lagunema ja lagunevad tänaseni.

Kortermajad tulnuks jätta riiklikku või mõnda spetsiaalselt loodud süsteemi. Olnud ise aastaid Tallinnas 12 korruselise ja saja korterilise ühistu esimees, mäletan, et krooni aja lõpuks küsis meie maja kapitaalremondiks 2 miljonit krooni. Suur ühistu saab aastate jooksul selle remondiga hakkama, kuid väiksemad majad mitte.

Nii me nüüd naudime eraomandi kibedaid vilju ja suur hulk maju ja kortereid seisvad tühjana. Ei aita ka uus korteriühistute seadus, mis kohustab igas maja ühistu loomise. Kui korteriomanikud raha kokku ei pane, siis jääbki maja kõdunema. Olukorrast aitaks välja vaid riikliku ja korteriomanikele soodsa remondifondi loomine, milleks aga riigil praegu raha pole.

2. Minister pole ettepanekut korralikult läbi mõelnud. Kinnisvaramaks on maailmas tuntud, kuid ta ei sobi postsotsialistlikele maadele, kus hulgaliselt tühje tondilosse haigutab. Kui maksu kehtestamisel nii mõnigi laguneva korteri omanik ka oma elamisest loobub, peab keegi selle ikka  korda tegema. Siis maksab, kas linn, vald või riik.  

Kagu-Eesti probleem on selles, et koha peal ei suudeta rahvale tööd pakkuda. Kuni viimast pole, siis ei ole mõtet ka korterit osta või üürida. Ilma teenistuseta sa ju elamist ülal ei pea.
Seega põhiküsimus on töökohas ja seal makstavas palgas.

Ilma regulaarse teenistuseta pere ju korterit võtta ei saa. Tallinnas on tööd ja korteriturg väga aktiivne. Nii on probleemid omavahel seotud ja kuni Eesti majandus madalseisus püsib, ei suuda keegi ka Lõuna-Eesti tondilosside saatust muuta. Muide, renoveeritud korterid lähevad ka hirmus kalliks, millist hinda keskmine ostja või üürija maksta ei taha.

Vastused ilmusid 15. mai Võrumaa Teatajas   

teisipäev, 13. mai 2014



Vallad ja väikesed linnad tühjenevad
Arenevad vaid Tallinn, Tartu, Pärnu.

12. mai Postimees tõstis taas teema üles. Vaid 19 vallas rahvaarv kasvab, 142 kahaneb kiiresti. Ülejäänud on nii ja naa. Võrumaa Teataja tõstis teema juba aprillikuus. Vastasin jalahe küsimustele nii:

Kagu-Eesti linnade elanike arv peabki vähenema, sest inimene saab õnnelikult elada vaid seal, kus ta saab ennast teostada, ehk siis loomingulist tööd teha ja selle eest ka väärilist palka saada. Loodus on seadnud kord juba nii, et loomad, linnud ja inimesed peavad kogu aeg töötama, et endale toitu ja ülalpidamist leida. Kus loom või lind seda teha ei saa ja toitu ei leia, ei saa ta ka seal elada. Sama on inimesega. Kui ikka Valgas või Võrus tööd ei ole, siis ei tule ka elust seal midagi välja.

Ajal, mil Võrus andis tööd suur gaasianalüsaatorite tehas ja Valgas võimas 3000 töötajaga raudteesõlm, Marati tsehh, leivakombinaat ja veinitehas,  polnud probleemi ka töö leidmisega. Riik ise hoolitses selle eest, et rahval töö oleks. Nõukogude aega võib igaüks kiruda, kuidas süda ihkab, kuid regionaalpoliitika oli seal paika pandud. Linnades vabrikud ja tehased, maal kolhoos koos loomafarmiga. Tööd jätkus kõigile ja kes seda ei tahtnud teha, sai isegi karistada.

Nüüd karistame rahvast sellega, et tööd ei ole. Kahekümne kolme aastaga oleme selgeks saanud, et turumajandus ise kõike paika ei pane ja ennast ülal hoida ei suuda. Ikka on riigi abi vaja. Näeme, kuidas Euroopa Liitu suudetakse pidada vaid riigi sekkumisega ja rahvusvaheliste abiprogrammidega. Siit ka järeldus, et ilma riigi jõulise sekkumiseta rahva äravoolu Tallinna, Helsingisse või mujale me peatada ei suuda. Ei Andrus Ansipi valitsus ega uus võimuliit Taavi Rõivase juhtimisel pole linnade tühjaks jooksmisest erilist probleemi näinud.

Seda linnade ja maa tühjenemist saab peatada vaid mõni vasakpoolne võimululiit, kellele läheb korda kogu ühiskonna saatus, mitte ainult üksikindiviidi heaolu, nagu seni meil moeks olnud. Kuni meil ei sünni normaalne regionaalpoliitika, asjad ka ei parane. Kuid nüüd likvideeriti isegi regionaalministri eraldi seisev ametipost. Nii, et asjad lähevad vist veel hullemaks. Kagu-Eesti vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Reformierakond on kogu aeg seisnud vastu maksu erisustele Lõuna-Eesti ettevõtluse jaoks, et nad seal madalamad oleksid. Nii ei taha ega suuda keegi siinset ettevõtlust arendada, sest ollakse Tallinnast kui põhilisest turust kaugel, tootmine on kallim, transport kulukas ja areng jääbki seisma.

Maksupoliitikat tuleb kindlasti muuta. Olen maakomisjoni liikmena aastate jooksul selle ettepanekuga Riigikogus korduvalt välja tulnud, kuid paremerakondade kõrvad on kui vaha täis topitud. Ettepanekut pole kunagi toetatud.
Lisaks näen mina väljapääsu vaid riigiettevõtete rajamises ja nende rentimises ettevõtjaile.

Praegune eraettevõtlus on oma tootlikkuselt madalal tasemel, ettevõtjad ajavad taga kiiret kasumit, perspektiiviga tulevikku tegutseb vaid väike osa ettevõtlusest. Ja veel. Venemaa turg. Mõistan, et hetkel ebapopulaarne ettepanek, kuid tulevikku suunatud. Ilma vene turuta, Eesti hakkama ei saa. Näeme, kui raske Euroopa või maailmaturule sisse murdmine on, kui kallis transport. Samal ajal 5 miljoniga Venemaa teine linn Peterburi on eestlastel veel avastamata.