kolmapäev, 24. aprill 2013


Lenk kritiseeris teravalt pankasid


237 kommentaari

www.DELFI.ee

23. aprill 2013 10:20

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Heimar Lenk süüdistas eile riigikogu kõnetoolis Rootsi pankasid eestlaste teadlikus võlaorjadeks tegemises.
Lenk süüdistas ajakirjandust buumiaastatel teadlikus laenuvõtmise õhutamises. "See oli suur strateegia, see oli väga võimas taktika, et anda võimalus Eesti rahvas orjastada Swedbanki ja SEB panga klientidena," kritiseeris Lenk.

"Kui meil vanasti olid eestlased pärisorjad mõisnike juures, kus nendele, kui nad pahandusi tegid, vitsa anti kuuri all, siis nüüd on tehtud Eesti rahvas pangaorjaks. See täpselt niimoodi ongi, sa ei ole mitte ainult laenusõltlane, sa oledki panga ori, sest kui me vaatame praegu statistikat, mul ei ole seda praegu peas, aga tuhanded perekonnad on 30 aastaks nendesamade hüpoteeklaenudega tehtud panga orjaks," lisas Lenk.

"Nendes perekondades ei ole enam rõõmu, õnne ja ei saagi kunagi tulla, sest mõeldakse: ma olen siis 60-aastane, kui me saame oma korterivõla tasutud. See on lihtsalt oravate poliitika olnud ja see on meie valitsuskoalitsiooni, kes on enam-vähem ühed samad jõud võimul olnud 1999. aastast peale, see on nende poliitika, nende retoorika ja niimoodi on Eesti rahvas tehtud võlaorjarahvaks. Rootslaste võlaorjad oleme meie eestlased!" leidis Lenk.


 

 

esmaspäev, 22. aprill 2013


 

Maale elama! Miks ka mitte?
 
Mina käisin „Maale elama“ messil, mis nädal tagasi Tallinna Tehnikaülikooli aulas peeti. Väga huvitav ja kaasakiskuv oli. Rahvast kõvasti koos. Lõuna-Eesti maakonnad olid täiega väljas ja kes külastajaist tahtis, sai ikka päris hea pildi Võru-, Põlva-, Valga-, Viljandi- ja Jõgeva maakonna eluolust. Rõuge vald ja Valga linna noortekogu olid koguni oma televisiooniga väljas. Andsin minagi Valga noortele reporteritele väikese intervjuu, milles avaldasin oma mõtteid elu üle maal.
 
Ega midagi väga helget öelda ei olegi, sest inimesi maale tagasi saada on üsna raske. Sellele küsimusele oli pühendatud messi infoseminar, kus esinesid nii põllumajandusminster Helir-Valdor Seeder kui regionaalminister Siim Kiisler. Ei ühel ega teisel polnud täpset retsepti, kuida rahvast maale saada. Põhiküsimus on ikka  töökohtade puudus külades. Kui aga näiteks Võrust Tartusse tööle käia, kulub suurem osa teenitud rahast transpordi peale. Tark mees Hardo Aasmäe pakkus ühe retseptina välja üleriigilist tasuta transpordi süsteemi, nagu see töötab praegu Tallinnas. Kui riik võtaks teranspordikulud enda kanda, oleks maainimesel kindlasti palju lihtsam ja mugavam tõmbekeskusse tööle käia. Ühes lepiti Tallinna Tehniülikooli suures auditooriumis kohe kokku-ilma lähedal asuva koolita perekond maale kodu looma ei hakka.
 
Tundub, et regionaalministri poolt välja pakutud haldusreformi kava, mis põhineks valdade ühinemisel tõmbekeskuste ümber, maarahva seas suurt poolehoidu ei leia. Võru, Põlvat või Valgat enamik inimesi enam tõmbekeskusteks ei peagi. Nendeks on pigem Tartu, Tallinn ja Helsinki. Ka mulle tundub, et haldusreformist meil niipea asja ei saa. Ümber tuleb teha kõik! Just nii arvas enamiks seminaril esinenuist. Nii haridus-, transpordi-, perearsti- kui regionaalsüsteem. Eesti peab paika panema oma sihid vähemal paarikümneks aastaks ja vastavalt sellele hakkama riiki reformima. Kuni aga suuri eesmärke kaardistatud pole, jääb ka maa- ja külaelu poliitika rohkem jutu- kui teoinimeste pärusmaaks.       

Eelmisel aastal käis suur kampaania Misso valda elama minemiseks. Misso ja muu väikese koha eelised pealinna ees on teada: värske õhk, ilus loodus, vaikus, puhas köögivili ja nii edasi. Kui saaks Tallinna töökohad Missosse ümber tõsta ja seal ka pealinna palka võtta, siis lendaks kõik kohe maale elama. Paraku tuleb värske õhu eest kallist hinda maksta, kaugel tööl käia ja suure osa palgast autosõidu peale kulutada.

Mina olen valmis küll maale elama minema. Tegelikult ma praegu endale kohta otsingi. Tahaks väga mõne veekogu lähedale. Eks töö ja sissetuleku eest peab ise hoolitsema, sest nagu ma aastaid Kagu-Eestit mööda ringi sõites olen kogenud, tasuvat palgatööd on väga raske leida. Ainus võimalus ise endale tööandjaks hakata ja ettevõtlust arendada. Kuid, nagu paljud lehelugejaid ise kogenud, pole see asi niisama lihtne. Kuidas Jüri Mõis ütleski, et ainult rikkad võivad elada maal!     

Ajakiri Elukiri esitas oma "poolt ja vastu" rubriigis küsimuse "Kas elada maal või linnas?". Linnaelu poolt esitas oma argumendid Jüri Mõis. "Inimlikust aspektist soovitan ma mõelda laste peale. Linnas on lastele ja noortele inimestele rohkem võimalusi, maalaste elu on rängalt ette määratud," leiab Mõis. "Maaelu on tegelikult kogu maailma mõistes võimalik ainult nende jaoks, kellele see on taskukohane. Kõik inimesed ei saa seda endale lubada. Isegi kodutud kogunevad ju linnadesse ega taha maale," ütles ta ajakirjale Elukiri.

Osa materjalist avaldadati ajalehe Võrumaa Teataja 18. aprilli numbris 

  

teisipäev, 16. aprill 2013


Kas Põlva haigla jätkab senisel moel?

16. märtsil ilmus Koidus ajakirjanik Mati Määritsa artikkel pealkirjaga „Põlva haigla jätkab senisel moel.“ See oli kirjutatud minu ja veel kolme riigikogu liikme arupärimise põhjal sotsiaalminister  Taavi Rõivasele. Et artiklist jäi kõlama hurraaoptimistlik toon ja lõi läbi olukorra reformerakondlik põhjendus, pean vajalikuks Põlvamaa rahvale küsimust natuke laiemalt selgitada. Tellisin ministeerimust välja „Haiglavõrgu korralduse aluspõhimõtted aastani 2020“ ja saatsin minister Rõivaselt ka kirjaliku küsimuse Põlva haigla tuleviku kohta ja sain vastuse. Kirjalik küsimus on üks parlamendi saadiku töö vormidest, kui tarvis mõne rahvale väga tähtsa küsimuse kohta põhjalikku selgitust saada.

Minister kinnitab oma vastuses, et selle aasta alguseks välja töötatud haiglavõrgu arengukava puudutab tõepoolest kõiki, seega sealhulgas ka Põlva haiglat. Vastuses tuuakse ära põhjused ning statistika, mis sunnib haiglate tööd ümber korraldama ja ravimahtu vähendama. Nii on Põlva ja Võru maakonnas elanike arv viimase kümne aastaga vähenenud 16%, Valga maakonnas veelgi rohkem. Koos elanike arvu vähenemisega on muutunud ka patsiendi harjumused. Haigekassa poolt läbi viidud uurimusest selgub, et kohaliku haiglaga maakondade elanikud käivad järjest rohkem arstiabi saamas kodumaakonnast väljas suuremates kesk- ja piirkondlikes haiglates. Põlva- ja Valgamaa elanikud on käinud pea 2/3 ambulatoorsetest vastuvõttudest oma  kodumaakonnas ja 1/3 puhul Tartu raviasutustes. Minister toonitab, et käsu korras ei vähendata ravimahtu kusagil, seda nõuab elanike arvu langus ja raviasutuste eelistus patsientide poolt.

See kehtib ka sünnitusosakondade töö kohta. „Ministeerimil ei ole plaanis Valga, Põlva ega Võru haiglates sünnitusosakondi sulgeda. Selle otsuse saavad teha nende piirkondade naised ise, kes oma valikutega suunavad haiglat,“ kirjutab Rõivas. Diplomaatiline vastus ütleb üsna selgelt, et seoses sünnitajate arvu vähenemisega ei ole nende haiglate sünnitusosakondade sulgemine välistatud.  „Lähtutakse sellest, et sünnitusosakonna pidamiseks peab seal sünnitama vähemalt 500 naist aastas, ehk olema ligi üks sünnitus ööpäevas. 2012. aastal käis Põlva haiglas vaid 320 sünnitajat, kellest 69 Venemaalt tulnud. Valga haiglas käis 313 sünnitajat, kellest 123 tulnud Lätist ja Venemaalt. Vaatamata sellele, välismaiste sünnitajate üle tunnevad uhkust nii Põlva kui Valga haigla, on ministeerimile tähtis hoopis teine näitaja. „Sünnitusosakonna otsustavad haiglad sulgeda siis, kui üle poole maakonna naistest otsustab sünnitada mujal,“ ütles minister Riigikogu saalis minu arupärimisele vastates. Põlvamaal on see näitaja 59%. Valgamaal valis kohaliku haigla sünituskohaks veelgi vähem, ehk 52% maakonna naistest. Ülejäänud käisid Tallinnas, Tartus ja Viljandis. „Mure on olemas, jah, sünde on vähem, kui neid oli,“märkis minister.

Mis puutub erakorralisse ööpäevaringsesse arstabiabisse, siis see jätkub Kagu-E¤esti haiglates samas mahus, ütles minister Riigikogu saalis. Samas jättis ta mainimata selle, mille ütles välja Lõuna-Eesti haigla juht Arvi Vask ajalehele Võrumaa Teataja, kui kommenteeris haiglate arengukava. „Kohaliku tähtsusega haiglates hakkab edaspidi olema üks ööpäevane valvering senise kolme-nelja asemel. Kui valve kärbitakse ühe arsti peale, tähendab see, et teatud teenuste, näiteks traumade, puhul tuleb haiged saata sajakonna kilomeetri kaugusele Tartusse. Lõuna-Eesti haigla peab loobuma ka muust erakorralisest abist, nagu sünnitusest ja intensiivravist.“

Nüüd on kuulda, et Lõuna-Eesti haigla plaanib suuremat koostööd Tartu Ülikooli Kliinikumiga, mille käigus ülikoolilinna professionaalid hakkavad haigeid vastu võtma ka Võrus. Tundub, et haigla püüab oma nime vääriliseks saada ja Võrus jääbki tulevikus tööle Lõuna-Eesti keskne haigemaja, mis suudaks abistada ka naabermaakondade patsiente. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab kunagise maavanema Robert Lepiksoni idee Suur- Võrumaast ilmet võtma. Põlva haigla jääb ilmselgelt kahe keskuse, Võru ja Tartu teeninduspiirkonda vahele. Võrumaa Teataja ütles oma 5. veebruari juhtkirjas otse välja, et  kahte võrdset haiglat pole mõtet siinkandis pidada. „Teineteisest 25 kilomeetri kaugusel, nagu praegu on Lõuna-Eesti ja Põlva haigla, pole kahte suurt arstiabi asutust pidada. See on kriisiolukorras selge laristamine.“

Haiglavõrgu arengukava aastani 2020 ütleb selgelt, et meile jäävad tulevikus nelja tasemega haigemajad. 1.ehk kõige madalam tasand hõlmab teeninduspiirkonda kuni 40 000 inimest ja sinna kuuluksid Võru, Valga, Põlva, Järva, Rapla, Läänemaa, Jõgeva ja Hiiumaa haiglad. 2. tasand oleks üle  40 000 elanikuga piirkondades, ehk Viljandi, Narva, Rakvere ja Kuressaare haiglad. 2. ja 3. tasand kuni 500 000 elanikku ja sinna kuuluksid Pärnu, Ida-Viru Keskhaigla, Ida ja Lääne Tallinna keskhaiglad. 3. tasand ehk tipptasandisse kuuluksid PõhjaEesti Regionaalhaigla, tallinna lastehaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikum. Selgelt on dokumendis öeldud, et 1. tasandi haiglatest, mis nimetatakse ümber maakondliku vastusega haiglateks, kaovad mõne aja pärast nii kirurgia- kui sünnitusabi osakonnad. See toimub sujuvalt ja mõne aja jooksul. „Riik ei saa sulgeda osakondi ega reorganiseerida haiglaid, mis on sihtasutused või aktsiaseltsid,“ ütles 23. märtsi Eesti Päevalehe laupäevalisas LP sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste. Märge on tähelepanuväärne! Ajalehes Pealinn hoiatab tuntud meedik Jüri Ennet juba eelmise aasta 19. novembris: „Haigekassa kuulub riigile ja toimetab selle näpunäidete järgi-kui tahab sõlmib haiglaga lepingu, kui ei taha, ei sõlmi. Haigla jääb siis rahast ilma, vaagub hinge. Riik ütleb, et linn või maakond ei oska majandada, haigla tuleb erastada.“  Meedikute seas liigub ammu jutt ühest tuleviku stsenaariumist, mille kohaselt võib tulevikus jääda meile alles vaid neli suurt haiglat Tallinnas, Tartus, Ida –Virumaal ja Pärnus, ülejäänud erastatakse.

Lõpetuseks meenutaks pisut ajalugu. Suures osas tänu kahele mehele on Põlva Haigla oma tänases hiilguses säilinud. 2002. aastal kujunes sama olukord, kus Põlva haigla taheti muuta maakondlikust üldhaiglast kohalikuks, koos kirurgia ja sünnitusosakonna kaotamisega. Õnneks leidus kaks julget Põlva meest Heiki Männik ja Jaan Laul, kes otsustasid mitte alla anda. Nad hakkasid koguma allkirju maakondliku haigla alles jätmise eest. Kokku said nad rahvalt toetuse, mis ületas kõik ootused. Üle 7604 allkirja anti haigla säilitamise heaks. Saatuse tahtel sain ise olla meestele abiks allkirjade toimetamisel tolleaegse sotsiaalministri Siiri Oviiri lauale. Otsus Põlva üldhaigla sai tehtud üsna pea. Sel ajal dirigeeris Eesti medistiinis veel inimlikkus, mitte vaid raha, nagu praegu.  
 
Artikkel ilmus Põlva ajalehes ajalehes Koit.  11. aprillil