Maale elama! Miks ka mitte?

 

Mina käisin „Maale elama“ messil, mis nädal tagasi Tallinna Tehnikaülikooli aulas peeti. Väga huvitav ja kaasakiskuv oli. Rahvast kõvasti koos. Lõuna-Eesti maakonnad olid täiega väljas ja kes külastajaist tahtis, sai ikka päris hea pildi Võru-, Põlva-, Valga-, Viljandi- ja Jõgeva maakonna eluolust. Rõuge vald ja Valga linna noortekogu olid koguni oma televisiooniga väljas. Andsin minagi Valga noortele reporteritele väikese intervjuu, milles avaldasin oma mõtteid elu üle maal.

 

Ega midagi väga helget öelda ei olegi, sest inimesi maale tagasi saada on üsna raske. Sellele küsimusele oli pühendatud messi infoseminar, kus esinesid nii põllumajandusminster Helir-Valdor Seeder kui regionaalminister Siim Kiisler. Ei ühel ega teisel polnud täpset retsepti, kuida rahvast maale saada. Põhiküsimus on ikka  töökohtade puudus külades. Kui aga näiteks Võrust Tartusse tööle käia, kulub suurem osa teenitud rahast transpordi peale. Tark mees Hardo Aasmäe pakkus ühe retseptina välja üleriigilist tasuta transpordi süsteemi, nagu see töötab praegu Tallinnas. Kui riik võtaks teranspordikulud enda kanda, oleks maainimesel kindlasti palju lihtsam ja mugavam tõmbekeskusse tööle käia. Ühes lepiti Tallinna Tehniülikooli suures auditooriumis kohe kokku-ilma lähedal asuva koolita perekond maale kodu looma ei hakka.

 

Tundub, et regionaalministri poolt välja pakutud haldusreformi kava, mis põhineks valdade ühinemisel tõmbekeskuste ümber, maarahva seas suurt poolehoidu ei leia. Võru, Põlvat või Valgat enamik inimesi enam tõmbekeskusteks ei peagi. Nendeks on pigem Tartu, Tallinn ja Helsinki. Ka mulle tundub, et haldusreformist meil niipea asja ei saa. Ümber tuleb teha kõik! Just nii arvas enamiks seminaril esinenuist. Nii haridus-, transpordi-, perearsti- kui regionaalsüsteem. Eesti peab paika panema oma sihid vähemal paarikümneks aastaks ja vastavalt sellele hakkama riiki reformima. Kuni aga suuri eesmärke kaardistatud pole, jääb ka maa- ja külaelu poliitika rohkem jutu- kui teoinimeste pärusmaaks.       

Eelmisel aastal käis suur kampaania Misso valda elama minemiseks. Misso ja muu väikese koha eelised pealinna ees on teada: värske õhk, ilus loodus, vaikus, puhas köögivili ja nii edasi. Kui saaks Tallinna töökohad Missosse ümber tõsta ja seal ka pealinna palka võtta, siis lendaks kõik kohe maale elama. Paraku tuleb värske õhu eest kallist hinda maksta, kaugel tööl käia ja suure osa palgast autosõidu peale kulutada.

Mina olen valmis küll maale elama minema. Tegelikult ma praegu endale kohta otsingi. Tahaks väga mõne veekogu lähedale. Eks töö ja sissetuleku eest peab ise hoolitsema, sest nagu ma aastaid Kagu-Eestit mööda ringi sõites olen kogenud, tasuvat palgatööd on väga raske leida. Ainus võimalus ise endale tööandjaks hakata ja ettevõtlust arendada. Kuid, nagu paljud lehelugejaid ise kogenud, pole see asi niisama lihtne. Kuidas Jüri Mõis ütleski, et ainult rikkad võivad elada maal!     

Ajakiri Elukiri esitas oma "poolt ja vastu" rubriigis küsimuse "Kas elada maal või linnas?". Linnaelu poolt esitas oma argumendid Jüri Mõis. "Inimlikust aspektist soovitan ma mõelda laste peale. Linnas on lastele ja noortele inimestele rohkem võimalusi, maalaste elu on rängalt ette määratud," leiab Mõis. "Maaelu on tegelikult kogu maailma mõistes võimalik ainult nende jaoks, kellele see on taskukohane. Kõik inimesed ei saa seda endale lubada. Isegi kodutud kogunevad ju linnadesse ega taha maale," ütles ta ajakirjale Elukiri.

Osa materjalist avaldadati ajalehe Võrumaa Teataja 18. aprilli numbris