kolmapäev, 24. oktoober 2012


Minule oli see oli õudne aeg.

Viimastel päevadel on palju kiidetud Mart Laari esimeste valitsuste tööd ja reforme. Diletantide valitsus suutis palju head korda saata, on mitmel korral öeldud. Kuid minule, kui kahekordsele sundüürnikule, ehk kes ma olen kaotanud Laari reformide tulemusena nii ema-isa kui ka oma kodu, ei meenuta 90-ndate aastate algus küll midagi helget. 

Kui algas Laari, Kama omandireform ja kui perekondi  hakati kohtute, ehk troikade otsuste põhjal kodudest välja ajama. See oli aeg, mida mõistus keeldus uskumast. Kuidas siis nii-eestlased ise tõstavad eestlasi nende kodudest välja. Aga Mart Laari arvates oli see väga hea.

Kohutav! Lihtsalt ei suuda seda eestlaste erastamise filosoofiat peast läbi lasta. Milline ahnus, milline küünilisus! Orjade järeltulijad said võimu enda kätte. Kohe varandust krahmama. Aga rikkust ju polnud.  Tuli naabrid kodust välja lüüa ja korter endale võtta, nagu NKVD tegi. Nii said üliõpilased oma arvates inimesteks. Et Euroopa noorim peaminister? Sellega uhkustati.

Tegelikult oli see õnnetus, et uus Eesti sellise valitsuse sai. Ei kogemusi, ei elutarkust. poliitikas ei ole nii, et noorus on voorus.
Tulemus on nüüd käes. Kogu ühiskond rebeneb, kord hariduse, kord  arstiabi õmblustest. Aga raha ei jätku, ei siia ega sinna. Meist on saanud Euroopa vaene tagahoov.  See oli tõepoolest õudne aeg.

Nad ütlevad, et Eestis pidi tekkima omanike klass. Seda Laari esimene valitsus püüdis teha. Ja tegigi. Omanike klass tekkis. Kuid millise hinnaga? Umbes saja tuhande inimese traagika hinnaga. Nende perede traagika hinnaga, kes halastamatult nende kodudest välja aeti. Koos laste, kassi ja koertega. Paremal juhul anti mõned kuud aega, endal asjad kokku panna ja  minna. Halvimal juhul lihtsalt tõsteti mööbel tänavale ja tee mida tahad.
 
Eesti on maksnud Laari valitsemise eest ränka hinda. Ja kuhu me nüüd oma omanike klassiga jõudnud oleme. Perekonnad lahkuvad, raha ei jätku ei arstiabile, ei kooliharidusele ei sotsiaalpoliitikale. See ei ole hea Eesti, kus me praegu elame. Kahjuks teist mulle pole antud.

pühapäev, 21. oktoober 2012


Miks peaminister vaikib?

 Meedikute streik ei jäta kedagi külmaks. Peale meie peamistri Andrus Ansipi ja rahandusministri Jürgen Ligi. On ka mõistetav, miks nad oma suu kinni hoiavad. Arstide streik on liiga ohtlik koht, kus võid ennast lõplikult kõrvetada. Vähegi mõtlev inimene mõistab, et meedikute tööseisakud on ammu väljunud konkreetsete kutseliitude töötingimuste parandamise- või palganõudest. Arstide streik on astunud välja terve riigi majandamise ja valitsemise süsteemi vastu.

Vana moodi edasi minna on raske, kui mitte võimatu. Eesti riik ei suuda ennasta ise ära majandada. See peaks nüüd küll selge olema. Meie algeline tööstus, madal tootlikkus ja ühistulise tegevuse puudumine põllumajanduses ei suuda kindlustada normaalsel tasemel rahvuslikku koguprodukti. Vaid sõjaväge suudame finantseerida nii, nagu nõutakse. Kuid  Eestis ei jätku enam raha ei meditsiini, hariduse- ega sotsiaalsüsteemi normaalsel tasemel töös hoidmiseks. Raha lihtsalt pole.

Siit ka konkreetne põhjus, miks rahandusminister ja haigekassa uus juht suu kinni hoiavad. Eriti pärast seda, kui Arstide Liit haigekassa reservidest juttu tegi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri suu jälle vajus selle peale lihtsalt lahti. Tükk aega ei suutnud ta reageerida. Lõpuks 16. oktoobril väitis Pevkur Riigikogus, et Arstide Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu esitatud palve võtta haigekassa jaotamata kasum streikijate nõudmiste täitmiseks kasutusele täies ulatuses, tähendaks riigi eelarvele 25 miljonilist puudujääki. „Kui näitate näpuga, kelle pealt see 25 miljonit sellest ühisest riigitulust ära võtta, siis on võimalik selline otsus teha...“ täpsustas minister. „Mina selliseid kohti ei näe, et saaksime 25 miljonit eurot praegu kuskilt riigieelarve teistest ridadest, kas kolleegi Langilt või Aaviksoolt ära võtta...“ lisas minister naiivselt ja paljastas sellega avaliku saladuse haigekassa reservi võimalikust kasutamisest muuks otstarbeks.

Suur meedia pole seda vahejuhtumit tähele pannud. Ometi tunnistas sotsiaalminister, et vähemalt osa haigekassa raha on kusagil mujal, kui arstiabis. Eks selleks vahetatigi haigekassa vana juht rahandusasjatundja ja vastuvaidlematult rahandusministri korraldustele alluva Tanel Rossi vastu. Mäletate, nii nagu haigekassa reserv sulas eelarvesse, juhtus ka töötukassa rahade kantimisega. Kuigi parlamendi opositsioon parlamendis suurt kisa tõstis. Kuid seda opositsitsiooni häält meil kuulda ei võeta. Meil on vaid üks tõde – Ansipi ja Ligi tõde! Teist lihtsalt ei ole.

Peaksime kõik meedikuile suure tänu ütlema, et nemad riikliku mädapaise avamisele asusid. Kindlamalt ja seni edukamalt kui varasemad streikijad. Aga eks neil on ju ka skalpell! Vaid ühte ma ei mõista. Kus on eestlaste ametiühingud ja nende keskliit. Kus on töö tegijate liidri Harri Taliga hääl?

Uudis Peruust teatas, et seal streigivad 11 000 arsti juba viiendat nädalat. Võim väriseb, enamik haiglajuhte on ametist tagasi astunud, streikijad kritiseerivad teravalt riigi majanduspoliitikat. Leedu rahvas tegi seda sama valimisurnide juures ja ütles, et vana moodi jätkata ei saa. Gruusia parlamendi valimiste sõnum sarnanes leedukate omaga. Mis ootab Eestit? Professor Marju Lauristin juba rääkis revolutsioonilisest situatsioonist. Kas lisaks laulvale saame nüüd oma ajalukku ka arstide revolutsiooni?             

laupäev, 6. oktoober 2012


Marju Lauristin kiirustab sündmustest ette!

Hiljuti vastasin ajalehe Võrumaa teataja küsimustele Marju Lauristini avalduse kohta, et Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Isiklikult pole ma pr.Lauristiniga nõus. Ta ruttab ajas ette.
Toon vastused koos kahe küsimusega:

1. Sotsioloog Marju Lauristin ütles värske poliitikakogumiku esitlusel, et Eestis on justkui Prantsuse revolutsiooni eelne seis, kus ärksa vaimuga inimesed tunnevad, et neid valitsevad mitteärksad. "Meid võib viia tardumusest välja see, et järjest enam on inimesi, kes tegutsevad ärksa vaimuga oma ümbruses ja tunnevad, et - see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni - neil ei ole väljapääsu reaalselt ühiskonnas millegi muutmiseks," rääkis ta, pidades üheks lahenduseks valimissüsteemi muutmist. Mida Te pr Lauristini sõnavõtust arvate - kas ka Teie tunnete, et meid valitsevad mitteärksad (miks?) ja mida arvate valimissüsteemi muutmisest?

2. Nimetage oma viimase aja kõige ärksam tegu.


Vastused Võrumaa teatajale:

 1. Ma ei ole lugupeetud sotsioloogiga päris nõus. Revolutsioonilisest situatsioonist on asi veel kaugel. Need nn. alumised ühiskonna kihid peavad eestis veel õige kaua vastu, sest päris nälga ju veel pole. Kas nad tahavad nõndaviisi elada on omaette küsimus, aga praegu nad seda teevad ja loosungitega pole tänavatele veel keegi tulnud. Ülemised kihid- Ansip, Ligi, Pevkur jt. saavad vanaviisi valitseda veel tükk aega. Maksud laekuvad hästi, raha võimu teostamiseks jätkub ja Euroopast saab toetusfondidega lisa ka. Veel on meil müüa palju metsa, puutumata loodust, Eesti lennufirma jne. Seega raha ülemisele kihile jätkub.

Mis puutub ärksa vaimuga inimestesse, ehk intelligentsi ja loovinimestesse, siis nemad on kakskümmend aastat istunud üsna vagusi. Pole suurt häält teinud ja ei tee seda praegugi. Ühiskond püsib üsna rahulikuna, sest suurem osa loomingulisest intelligentsist, teadlastest, inseneridest on sõltuvad oma tööandjast, palgast, mõnusatest väliskomandeeringutest ja kõiksugu toetusrahadest. Nii nad ei julgegi palju häält tõsta. Kunstnikud kaotaksid tellimusi, kirjanikud toetusi raamatute väljaandmiseks jne. Seega kasulikum võimude laulu laulda ja revolutsioonile mitte mõelda. Valimissüsteemi ei hakka keegi praegu muutma, sest see rahuldab kõiki parlamendi erakondi.
 
2. Panin kokku raamatu Eesti ülekohtusest omandireformist, „Lõhutud elud“, milles valgustan tuhandete oma kodu kaotanud sundüürnike traagilist ehk lõhutud elu. See on kohutav peatükk meie rahva elust, kus umbes 100 000 eestlast pidid kannatama oma riigi tehtud õiguslikku ülekohut ja omandireformi käigus koos perega oma kodust lahkuma.

Loen ärksaks teoks Tallinna Televisiooni ajakirjanduse ja eesti sisepoliitikat analüüsivat saadet „Meedia keskpunkt“, mis on eetris igal kolmapäeval. Olen saatejuht ja tunnen suurt rahuldust, sest saan rahvale rääkida oma tõde ja avada inimeste silmi nägemaks ebaõiglust ja valelikkust, mida meie ühiskonnas veel üsna palju kohtab ning mis meid selle revolutsioonilise situatsiooni pooli kiiresti edasi viib.

Tervitades H.L.   



 

esmaspäev, 1. oktoober 2012


Tulevik kuulub eakaile!

 Kui veel mõni aasta tagasi võis lennukas pealkiri mõne mehe muigama panna, siis täna on asi naljast kaugel. Statistikaameti andmeil oli  2011. aastal meie meeste oodatav eluiga sünnimomendil 71,2 ja naistel 81,1 aastat. Eelmisel aastal suri 546 inimest vähem kui aasta varem ja see ongi tõstnud oodatavat eluiga aastaga tervelt seitse kuud. Kui asi samas tempos edasi läheb, siis juba kümne aasta pärast kasvab naiste oodatav eluiga Eestis 87 aastani ja nii iga kümnendiga ikka kiires tempos edasi. See tähendab, et vanemaealisi ja elukogenud inimesi tuleb üha juurde.

Kuigi nüüd mõni noorem võib protestima hakata, et mis me selle vanade ühiskonnaga peale hakkame, siis tuletaksin meelde, et õige varsti kuulub ta sellese kogukonda ka ise. Iga verinoor inimene, kes oma esimesel kohal tööle hakkab, alustab samast esimesest tööpäevast maksude kaudu koguma ka endale vanaduse tarvis pensionifondi.  Kuigi noored vanadusest rääkida ei taha, on kõige suurem Eesti huvirühm just need noored ja keskealised 622 000 inimest, kes maksavad kuust kuusse raha pensionikassasse, et oma vanadust kindlustada. Seega elurõõmsaks vanaduspõlveks valmistume me kogu oma elu.

Tänavu annab sellesse üllasse üritusse oma osa ka üleeuroopaline aktiivsena vananemise aasta. Maailma tervishoiu organisatsiooni määratluse kohaselt on see  protsess, millega püütakse leida paremaid võimalusi, et säilitada vanema inimese tervis, tema osalus ühiskonnaelus ja turvalisus. Et tõsta vananevate inimeste elu kvaliteeti. Aktiivsena vananemine võimaldab inimestel kasutada oma füüsilise, ühiskondliku ja vaimse heaolu võimalusi kogu elu jooksul ja osaleda oma päevade lõpuni tegusalt ühiskonna elus, saades riigilt vastu piisavat kaitset, turvalisust ja hoolitsust.

Iidne tarkus, et vanad on ühiskonna rikkus, jõudis tagasi Euroopasse. Selgub, et pärast 60. eluaastat on inimesel veel väga palju teha. Tema mõistus on enamasti erk ning kultuurne ühiskond hindab järjest rohkem seda panust, mida vanemad inimesed on võimelised andma. Aktiivselt vananemine tähendab vananedes elust mitte vähema, vaid just rohkema ammutamist. Seda, kas siis kusagil tööl käies, või oma kodus ja ühiskondlikus elus hoogsalt kaasa lüües.

Eestis oleme aktiivsena vananemisest vähe rääkinud, sest meil on põhimureks alles Euroopa ühed nigelamad pensionid ja vilets sotsiaalhooldussüsteem. Kuid tööturg juba valmistub vanade vastu võtmiseks, sest väljarände tulemusena  väheneb noorte töömeeste osakaal meil kiiresti. Seega olgem valmis hallipäiste meistritega kohtumiseks! Läänes on see aeg juba käes. Vaadake CNN või BBC telekanalite kommentaatoreid. Ikka pisut hõreneva soengu, paksude prillide ning väga soliidse väljanägemisega mehed. Nii umbes seitsmekümne lähedased. Kuid ega nooremaid saa ju ekraanil tõsiselt võtta ning nende arvamust uskuda. Elutarkust ja-kogemust veel vähe.

See, et eluiga kasvab, peaks valmistama rõõmu kõigile. Mäletate lapsepõlvest muinasjutte, kus inimene igavesest elust ja surematusest unistas! See aeg hakkab nüüd ka meil tasapisi kätte jõudma. Õige varsti unustatakse ka Eesti need  tobedad jutud, et näe vanad noortel töökohtade peal ees või, et noored on sunnitud vanemaile pensioni maksma. Nii nagu praegused noored koguvad endale ise pensioniraha, nii tegi seda ka tänane pensionäride põlvkond. Nii, et võlgu ei jää keegi. Seega ei ole tegu mitte ainult aktiivse, vaid targa ja vastutustundliku vananemise aastaga.

Hästi pika eluea aga võib-olla ka surematuse saavutamist ennustavad teadlased umbes saja aasta pärast. Kui lugeda Interneti portaalide teadusnurki, siis selleks ajaks on välja arendatud äärmiselt intelligentsed inimlapsed, kel tihe side arvutimaailmaga ja kelle eluiga pikendab inimolendi pidev geneetiline muundamine. Armastus jääb, kuid selleks, et saada ainult terveid lapsi, püüavad naised tulevikus rasestuda pigem kunstviljastuse kui mehe abil. Pika eluea kindlustab aga üleüldine elektrooniline surematuse tehnoloogia, mis kõigile mõistliku hinnaga vabalt kättesaadav on. Kas pole mitte põnev astuda julgete mõtete maailma? Head eakate päeva, kõigile!