Miks peaminister vaikib?

 Meedikute streik ei jäta kedagi külmaks. Peale meie peamistri Andrus Ansipi ja rahandusministri Jürgen Ligi. On ka mõistetav, miks nad oma suu kinni hoiavad. Arstide streik on liiga ohtlik koht, kus võid ennast lõplikult kõrvetada. Vähegi mõtlev inimene mõistab, et meedikute tööseisakud on ammu väljunud konkreetsete kutseliitude töötingimuste parandamise- või palganõudest. Arstide streik on astunud välja terve riigi majandamise ja valitsemise süsteemi vastu.

Vana moodi edasi minna on raske, kui mitte võimatu. Eesti riik ei suuda ennasta ise ära majandada. See peaks nüüd küll selge olema. Meie algeline tööstus, madal tootlikkus ja ühistulise tegevuse puudumine põllumajanduses ei suuda kindlustada normaalsel tasemel rahvuslikku koguprodukti. Vaid sõjaväge suudame finantseerida nii, nagu nõutakse. Kuid  Eestis ei jätku enam raha ei meditsiini, hariduse- ega sotsiaalsüsteemi normaalsel tasemel töös hoidmiseks. Raha lihtsalt pole.

Siit ka konkreetne põhjus, miks rahandusminister ja haigekassa uus juht suu kinni hoiavad. Eriti pärast seda, kui Arstide Liit haigekassa reservidest juttu tegi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri suu jälle vajus selle peale lihtsalt lahti. Tükk aega ei suutnud ta reageerida. Lõpuks 16. oktoobril väitis Pevkur Riigikogus, et Arstide Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu esitatud palve võtta haigekassa jaotamata kasum streikijate nõudmiste täitmiseks kasutusele täies ulatuses, tähendaks riigi eelarvele 25 miljonilist puudujääki. „Kui näitate näpuga, kelle pealt see 25 miljonit sellest ühisest riigitulust ära võtta, siis on võimalik selline otsus teha...“ täpsustas minister. „Mina selliseid kohti ei näe, et saaksime 25 miljonit eurot praegu kuskilt riigieelarve teistest ridadest, kas kolleegi Langilt või Aaviksoolt ära võtta...“ lisas minister naiivselt ja paljastas sellega avaliku saladuse haigekassa reservi võimalikust kasutamisest muuks otstarbeks.

Suur meedia pole seda vahejuhtumit tähele pannud. Ometi tunnistas sotsiaalminister, et vähemalt osa haigekassa raha on kusagil mujal, kui arstiabis. Eks selleks vahetatigi haigekassa vana juht rahandusasjatundja ja vastuvaidlematult rahandusministri korraldustele alluva Tanel Rossi vastu. Mäletate, nii nagu haigekassa reserv sulas eelarvesse, juhtus ka töötukassa rahade kantimisega. Kuigi parlamendi opositsioon parlamendis suurt kisa tõstis. Kuid seda opositsitsiooni häält meil kuulda ei võeta. Meil on vaid üks tõde – Ansipi ja Ligi tõde! Teist lihtsalt ei ole.

Peaksime kõik meedikuile suure tänu ütlema, et nemad riikliku mädapaise avamisele asusid. Kindlamalt ja seni edukamalt kui varasemad streikijad. Aga eks neil on ju ka skalpell! Vaid ühte ma ei mõista. Kus on eestlaste ametiühingud ja nende keskliit. Kus on töö tegijate liidri Harri Taliga hääl?

Uudis Peruust teatas, et seal streigivad 11 000 arsti juba viiendat nädalat. Võim väriseb, enamik haiglajuhte on ametist tagasi astunud, streikijad kritiseerivad teravalt riigi majanduspoliitikat. Leedu rahvas tegi seda sama valimisurnide juures ja ütles, et vana moodi jätkata ei saa. Gruusia parlamendi valimiste sõnum sarnanes leedukate omaga. Mis ootab Eestit? Professor Marju Lauristin juba rääkis revolutsioonilisest situatsioonist. Kas lisaks laulvale saame nüüd oma ajalukku ka arstide revolutsiooni?