kolmapäev, 26. detsember 2012


Isegi ööistungid enam ei aita !!!

Sai viis ööd Riigikogu saalis istutud, kõnesid peetud ja vaieldud, kuid valitsus  opositsiooni häält kuulda ei võtnud. Elektriaktsiisi ei vähendatud ja elektri kõrge hind tervitab meid juba Uue aasta algul.
Aga Eesti Energia võib rõõmustada. Oskuslike reklaamide ja segase selgitustööga saavutati seda, mida ka ennustati. Lõviosa klientidest valiski Eesti Energia kalli fikseeritud püsihinnaga paketi.
Nii mängitakse rahvaga!  Räägitkse vabast turust, aga tegelikult mässitakse tarbija voolava sõnamulina saatel ümber sõrme ja pannakse soovitud firmale kõrgemat hinda maksma.  
Lisan neljapäeval 13. detsembril Põlvamaa ajalehes Koit ilmunud artikli

 
Riigikogus me ei maga!
Heimar Lenk
Riigikogu liige
Keskerakond

Möödunud neljapäevases artiklis „Kolmapäeva öösel me ei maganud“ nutab reformierakondlasest Riigikogu liige Meelis Mälberg, et viimasel ajal ta parlamendi liikmena enam magada ei saa. Keskerakond korraldab öiseid istungeid ja nõuab elektrihinna alandamist. Ja seda vaid üheainse õnnetu euro nimel, mis tavakodaniku elektriarve väiksemaks teeks.

Nagu viimase poole aasta jooksul  ajakirjandusest loeme, oravaparteil endal rahamure pole. Musta sularaha saab annetusena kiiresti pangakontole kantida. On seal siis üks euro ees või taga, pole küsimust. Kuid tavakodaniku  eelarves mängib ka üks euro rolli, eriti kui omaenda riik selle euro rahulikult taskusse paneb. Teatavasti maksame Eestis neli ja pool korda kõrgemat elektriaktsiisi, kui Euroopa Liit seda meilt nõuab. Kõrged aktsiisid ehk kaudsed maksud toovad palju raha riigieelarvesse, kuid suurendavad ka tunduvalt elanikkonna väljaminekuid. Näiteks tavalise autobensiini hinnast moodustavad riigimaksud tervelt poole. Sama kehtib toasooja ehk küttekulude kohta. Kui saaksime natuke odavamat mootorikütust, soodsamat toasooja, madalama hinnaga elektrit, siis jääks keskmisele perele hoopis rohkem raha kätte. Üks pereisa saatis oma elektriarve - 37.84 eurot. „Sellest aktsiis 4.87, käibemaks 6.30, võrguteenus 16.28 eurot. Seega elektrienergia maksis vaid 10.39. Nii riik meid röövib, kuid ikka, kui natuke suurem torm, on elekter jälle mitmeks päevaks ära,“ kirjutas ta.

Just nende keskmiste inimeste huvide eest, kelle hulka ka kirja saatja kuulub, võitlebki Eesti Keskerakonna fraktsioon Riigikogu öistel istungitel. Hiljutine Maailmapanga analüüs näitab, et Eesti on kõige kõrgemate kaudsete maksudega riik Euroopas. Kogu maksukoormusest, moodustavad kaudsed maksud meil peaaegu 20%. Soomes vaid 1,2%, Norras 1,3%, Leedus 2,7%, Inglismaal 3,1%. Mis viga peaminister Ansipil ja rahandusminister Ligil oma kolleegide ees Brüsselis uhkustada, et näete kui hästi Eestil läheb! Aga Eestil läheb hästi sellepärast, et rahva käest palju kaudseid makse kogutakse ja väikest palka makstakse.

Just selle poliitika vastu võitlevadki keskerakondlased Riigikogu öistel istungitel. Aga öösel seepärast, et teist võimalust pole. Reformierakonna ja IRLi koalitsioon, keda Meelis Mälberg Kagu-Eestis esindab, muud võimalust opositsioonile ei anna.

Piinlik tunnistada, kuid meie parlamendi töökultuur on selle koalitsiooni ajal kõvasti alla käinud. Sisulised vaidlused, mille poolest nii viimane Ülemnõukogu, kui Riigikogu esimesed koosseisud eredalt silma paistsid, on vajunud unustusse. Rahva nimel räägib opositsioon, koalitsioon esindab vaid valitsust. Ega siis president Ilves asjata nimetanud eestlaste parlamenti valitsuse kummitempliks. Pärast presidendi aastatagust kõnet pole olukord muutunud.

Just selle olukorra vastu riigis me seisamegi! Pikkade, aga ka sisukate kõnede pidamine, ministritele põhjalike küsimuste esitamine, enne hääletamist seisukoha kujundamiseks vaheaegade võtmine, räägib vaid opositsiooni soovist Riigikogus tõsist tööd teha. Koalitsioon pole sellega enam harjunud. Seni on kõik läinud teerulli meetodil, millega opositsiooni ettepanekuist halastamatult üle sõidetakse. Kuid seekord panid pidevad ööistungid ka valitsuse järele mõtlema. Nii edasi minna ei saa! Ka ajakirjandus Keskerakonda väga ei rünnanud. Saadakse aru, et rahva arvelt pole võimalik lõpmatult riiki ja valitsust ja Eesti Energiat nuumata.

“Selle asemel, et tänavale minna ja kakelda, peetakse ööistungeil protseduurilist võitlust. Tehakse poliitikat valgete kinnastega,” on reformierakondlaset Ignar Fjuk öelnud. Keskerakond jätkab kindlasti ööistungite pidamist ka tulevikus. Nii kaua, kuni praegune valitsus rahva enamuse arvamusega arvestama hakkab. Nii kaua, kuni eestlaste elatustase ühiskonna heaolu peamiseks näitajaks saab. Meile pole vaja Brüsseli kõrgete ametnike kiitust valitsusele. Meile on tähtis, et keskmine eesti perekond võimalikult odavalt elektri ja soojuse majja saaks, et pereisa head palka teeniks, et Jõuluvana lastele ikka suurema kingikoti tooks. Keskerakond ei tulnud Riigikokku magama, vaid oma valijate huvisid kaitsma!          

              

 

 

pühapäev, 16. detsember 2012


 

Ärgem ennast enneaega vanaks mõelgem !


Pealkiri kõlab ehk naljakalt, aga see on elust võetud tarkus. Meedikud kurdavad, et Eesti inimene peab ennast tihtipeale vanemaks, kui ta tegelikult on. Mul ju nii palju aastaid – kordab ta endale päevast päeva ja hakkabki elust kõrvale jääma. Taolist hoiakut ei tohi võtta! Samas leiame hulgaliselt näiteid, kus isegi haigusega võitlev vanainimene erakordselt energiline ja elurõõmus olla suudab.

Statistika näitab, et neid optimiste on meil tunduvalt rohkem kui mõnes teises riigis. Eestit eakate tööhõive on üks kõrgemaid Euroopa Liidus. Ühest küljest räägib see kindlasti meie väga madalast keskmisest pensionist, mis kõigub 320 euro ringis ja millele tuleb ära elamiseks juurde teenida. Kuid teisalt ka vanema põlvkonna valmisolekust ennast teostada.
Uurimused näitavad, et vanemad mehed soovivad tööturul rohkem osaleda kui naised, kuid kahjuks jääb meeste tervis alla ja nii on tööl käivate naiste osakaal pisut suurem kui meestel.

Aktiivsena vananemise aasta, mida tänavu Euroopa Liidus laialdaselt tähistatakse, on Eestile juba teinud väikese heateo. Meie, eestlased, tuntud eurokuulekuse ja püüdluse poolest iga direktiivi täita enam kui seda nõutakse, oleme täpselt asunud täitma ka eakate aasta eeskirju. Aga need näevad ette aupaklikku suhtumist vanarahvasse!
Nii paistavadki jutud pensionäridest kui ülalpeetavatest ja noorema maksumaksja seisukohalt raskest koormast meil tasapisi kaduvat. Meie vara­kapitalistlik ühiskond, kus ainsaks väärtuseks seni rikkust ja raha peetud, hakkab lõpuks aru saama, et põlvkondade vaheline solidaarsus ehk üksmeel on jõud, mis maailma aastatuhandete jooksul edasi viinud.

Aktiivsena vananemise aastast oleme teisegi võidupunkti saanud. Nimelt nõuab aasta moto vanemale põlvkonnale inimväärikat äraelamist. Meie nigelad pensionid sellele nõudele ei vasta. Nii ongi Riigikogus taas päevakorrale tõusnud praeguse pensionisüsteemi ümbertegemine.
Keskerakonna fraktsioon on korduvalt esitanud ettepanekuid nõndanimetatud «kolm aastat ühe eest» süsteemi muutmiseks. Praegu käib asi nii, et alla keskmise palga teenijad ei saagi aastase töölkäimise eest täisaastat oma pensionistaaži. Minimaalpalga puhul tuleb aastase staaži saamiseks kolma aastat tööl käia. See süsteem pole Euroopa mõistes õiglane.

Seega peab lähemate aastate jooksul saama pensionärist ka Eesti ühiskonna austatud liige. Nii nagu see meie esiisade aegu kombeks oli. Noored ettevõtjad võiksid vanarahva tööle võtmist rohkem kaaluda. Statistika ütleb, et 80% pensionäridest oleks nõus kohe tööle hakkama, kui vaid ettepanek tehtaks.
Euroopas ei vaadelda vanemat põlvkonda juba ammu kui abituid inimesi, kellest palju kasu pole. Uurimused kinnitavad, et vananedes kasvavad vaimsed võimed, nagu näiteks strateegiline mõtlemine, olukorra objektiivsem hindamine, hoolivus, targem mõtteviis ja õigemate järelduste tegemine.

Nii saaks pensionile jäänud insenere, oskustöölisi, õpetajaid, arste, õdesid edukalt kasutada seal, kus elukogemus kasuks tuleb. Eks enamik meist taha kogenud arsti juurde minna või merel ikka staažika kapteniga seilata.
Pealegi suudavad vanemaealised tööle rohkem pühenduda, on kohusetundlikumad ja tööandjale lojaalsemad. Ka konflikte esineb vanemaealiste töökollektiivis vähem. Ja palka küsivad vanemad meistrimehed reeglina tunduvalt vähem kui noored.

Aktiivsena vananemise aasta on eluküpsele põlvkonnale ka Eestis hulga uksi lukust lahti teinud. Tarvitseb vaid minna ja nendele koputada. Aga enne tuleb mõelda ennast palju nooremaks, kui passis olev number näitab. Eks ütle vanasõnagi, et inimene on täpselt nii vana, kui nooreks ta ennast ise peab.

Artikkel ilmus 13.detsembri ajalehes Valgamaalane

pühapäev, 2. detsember 2012


Mis meenub novembrist 2012?

Põlvamaa ajaleht Koit:
ÜKS KÜSIMUS. Missugune novembrikuu sündmus pollitmaastikul meenub esimesena, miks?
 
Vastus:

Kindlasti meenub laiale avalikkusele esimesena Reformierakonna rahastamise ja vassimise skandaal ning peaminister Ansipi tagasihoidlik vabanduse palumine. Kuid Riigikogu liikmena pean väga tähtsaks ka parlamendi pikki ööistungeid, rahva jaoks ebavõrdse riigieelarve vastuvõtmise vastu.

Kui varematel aastatel protestiti lihtsalt venitamise ja vaheaaegade võtmisega, siis seekord hakiti viimane kui parandusettepanek ja eelarvega seotud seadus põhjalikult läbi. Opositsiooni saadikuid pidasid kümneid pikki kõnesid, milles tõestasid eelarve rahvavaenulikkust, sest väiksema sissetulekuga elanikkonnale eelarve elatustaseme tõusu ei too. Me ei saa ju jätkata Euroopa madalama palga, viletsama pensioni ja kuid kõrgemate hindadega.

Riigi sotsiaalpoliitikat on tarvis muuta, mida opositsioon ka püüdis teha. Viimaste aastate jooksul esimest korda puhkes Riigikogus tõeline poliitiline debatt ja sõnasõda rahva huvide kaitseks. Seda toetasid korduvad meeleavaldused Toompea lossi ees ja mujal. Riigikogus toimuv sisuliselt ühines Harta 12 aktivistide nõudmistega Eesti riigi ja tema elanike parema ning demokraatliku tuleviku nimel.      

Ilmus 29. novembril ajalehes Koit

neljapäev, 15. november 2012


Eestlased jäeti vihma kätte!

Kui NATO vihmavari võis meid omal ajal tõepoolest ehk välisagressori rünnaku vastu kaitsta, siis euro tulekuga kaasnenud  hinnatõusu eest pole pääsu. Maksame täiega Euroopa hindu, kuid palka saame Maarjamaa viletsa mõõdu järgi.

 
Omaenda valitsuse peale pole ammu enam mõtet loota. Oleks võinud ju vähendada käibemaksu toiduainetele. Saanud hinnad pisut alla. Kuid ei! Ansipi-Ligi valitsusele rahva elatustase korda ei lähe. Stenbocki maja huvitavad vaid riigi majanduslikud näitajad, mille eest Brüsselis kiita saab.

Elekter kallis ka praegu.
Kardetakse, et uuest aastast rabav elektrihinna tõus võib küündida 30 protsendi kanti. Koos elektri kallinemisega tõusevad loomulikult ka kõik teised hinnad. Ka siin võiks Reformierkonna ja IRLi koalitsioonivalitsus rahvale appi tulla. Näiteks pragu kehtib tööstustarbijaile kaheksa korda kõrgem aktsiis, kui Euroopa Liidu minimaalne nõue ette näeb. Piisaks eletriaktsiisi vähendamisest kasvõi protsendi võrra.  Kuid ei! Eestlaste endi valitsus rahvale appi ei rutta. Tavaline inimene  jäetakse jälle vihma kätte. Kaitsvat vihmavarju polevat kusagilt võtta.

Hinnad ajavad hulluks!
Tarbijahinnaindeksi muutus oli käesoleva aasta oktoobris võrreldes eelmise aasta oktoobriga tervelt 4,1%. Enim mõjutas tarbijahinnaindeksit toit. Värske köögivili kallines tervelt 35%, eluasemekulutused ligi 30%. Lennuki piletid olid pea 60% kallimad kui eelmise aasta oktoobris. Eluasemekulutused andsid üldisest hinnatõusust 30%, millest omakorda üle poole 12,1% kallinenud soojusenergia. Mootorikütus on 8,8% kallim.
Kas pole mitte vapustavad numbrid? Eriti, kui panna kõrvale tavainimese pea olematu palgatõus. Meil on kujunenud olukord, kus osa rahvast lihtsalt ei jõua enam kallist elu kinni maksta. Hoitakse maksimaalselt kokku, kuid ikka raha ei jätku. Kokkuhoid käib esmajoones kõhu arvelt. Toitu ostetakse vähem ja võimalikult odavat. Mis selle peale inimeste tervis ütleb, see valitsusele korda ei lähe.

Pensionid ju ei tõuse!
Nii see tõepoolest on, kuigi riigieelarves on 5% pensionitõus ette nähtud. Kui seda kasvu võrrelda elukalliduse tõusuga, siis selgub, et pensionide kasv jääb kõvasti alla. Eesti Pensionäride Ühenduse arvutuste kohaselt on reaalpension viimase nelja aastaga langenud tervelt 20,7 %! Arvesse on võetud pensionäride tarbimiskultuur, kus valdav osa läheb toidule, teine suur osa eluaseme kuludele, natuke hügieenitarvetele ja ravimitele.
Elektrile kulub praeguse 305 eurose keskmise vanaduspensioni juures 8%. Kui järgmisel aastal elektrihind kerkib kasvõi paarikümne protsendi ringis, siis hakkab elektri osa olema kuni 10% pensionäri sissetulekust. Õiguskantsler Indrek Teder tegi ettepaneku seada madala sissetulekuga inimeste jaoks sisse mõni erisoodustus, mis pisutki leevendaks elektrihinna tõusu. Seni on valitsuse kõrvad selle ettepaneku kuulmiseks lukku jäänud.

Mida siis teha?
USA president Barack Obama kutsus juba oma esimesel valimiste järgsel teleesinemisel üles jõukamate ameeriklaste maksukoormuse suurendamisele. "Me ei saa teel jõukusele vaid kärpida. Me peame ühendama kokkuhoiu sissetulekute kasvatamisega, mis tähendab muu hulgas seda, et jõukamad ameeriklased peaksid maksma rohkem makse," kinnitas president.
Kas pole sedasama juttu rääkinud Keskerakond Eestis? Kuid astmelisele tulumaksule on aastaid vastu seistud nii Reformierakonna kui IRLi parteikontoreis.
Selge, et praeguse maksusüsteemi ja väga madala tootlikkuse juures, nagu see eesti tööstuses ja põllumajanduses hetkel on, jäävadki riigi sissetulekud lähemate aastate jooksul üsna kesisteks. Juba õige varsti ei suuda Eesti ennast ära majandada. Raskemad ajad on ootamas. Et keegi eestlastele mürgise hinnavihma ja elukalliduse äikese eest kaitset pakuks, pole loota. Kaitsev vihmavari jääbki rahva jaoks avamata.         

 Ilmus 14. novembri ajalehes Kesknädal

 

 

kolmapäev, 24. oktoober 2012


Minule oli see oli õudne aeg.

Viimastel päevadel on palju kiidetud Mart Laari esimeste valitsuste tööd ja reforme. Diletantide valitsus suutis palju head korda saata, on mitmel korral öeldud. Kuid minule, kui kahekordsele sundüürnikule, ehk kes ma olen kaotanud Laari reformide tulemusena nii ema-isa kui ka oma kodu, ei meenuta 90-ndate aastate algus küll midagi helget. 

Kui algas Laari, Kama omandireform ja kui perekondi  hakati kohtute, ehk troikade otsuste põhjal kodudest välja ajama. See oli aeg, mida mõistus keeldus uskumast. Kuidas siis nii-eestlased ise tõstavad eestlasi nende kodudest välja. Aga Mart Laari arvates oli see väga hea.

Kohutav! Lihtsalt ei suuda seda eestlaste erastamise filosoofiat peast läbi lasta. Milline ahnus, milline küünilisus! Orjade järeltulijad said võimu enda kätte. Kohe varandust krahmama. Aga rikkust ju polnud.  Tuli naabrid kodust välja lüüa ja korter endale võtta, nagu NKVD tegi. Nii said üliõpilased oma arvates inimesteks. Et Euroopa noorim peaminister? Sellega uhkustati.

Tegelikult oli see õnnetus, et uus Eesti sellise valitsuse sai. Ei kogemusi, ei elutarkust. poliitikas ei ole nii, et noorus on voorus.
Tulemus on nüüd käes. Kogu ühiskond rebeneb, kord hariduse, kord  arstiabi õmblustest. Aga raha ei jätku, ei siia ega sinna. Meist on saanud Euroopa vaene tagahoov.  See oli tõepoolest õudne aeg.

Nad ütlevad, et Eestis pidi tekkima omanike klass. Seda Laari esimene valitsus püüdis teha. Ja tegigi. Omanike klass tekkis. Kuid millise hinnaga? Umbes saja tuhande inimese traagika hinnaga. Nende perede traagika hinnaga, kes halastamatult nende kodudest välja aeti. Koos laste, kassi ja koertega. Paremal juhul anti mõned kuud aega, endal asjad kokku panna ja  minna. Halvimal juhul lihtsalt tõsteti mööbel tänavale ja tee mida tahad.
 
Eesti on maksnud Laari valitsemise eest ränka hinda. Ja kuhu me nüüd oma omanike klassiga jõudnud oleme. Perekonnad lahkuvad, raha ei jätku ei arstiabile, ei kooliharidusele ei sotsiaalpoliitikale. See ei ole hea Eesti, kus me praegu elame. Kahjuks teist mulle pole antud.

pühapäev, 21. oktoober 2012


Miks peaminister vaikib?

 Meedikute streik ei jäta kedagi külmaks. Peale meie peamistri Andrus Ansipi ja rahandusministri Jürgen Ligi. On ka mõistetav, miks nad oma suu kinni hoiavad. Arstide streik on liiga ohtlik koht, kus võid ennast lõplikult kõrvetada. Vähegi mõtlev inimene mõistab, et meedikute tööseisakud on ammu väljunud konkreetsete kutseliitude töötingimuste parandamise- või palganõudest. Arstide streik on astunud välja terve riigi majandamise ja valitsemise süsteemi vastu.

Vana moodi edasi minna on raske, kui mitte võimatu. Eesti riik ei suuda ennasta ise ära majandada. See peaks nüüd küll selge olema. Meie algeline tööstus, madal tootlikkus ja ühistulise tegevuse puudumine põllumajanduses ei suuda kindlustada normaalsel tasemel rahvuslikku koguprodukti. Vaid sõjaväge suudame finantseerida nii, nagu nõutakse. Kuid  Eestis ei jätku enam raha ei meditsiini, hariduse- ega sotsiaalsüsteemi normaalsel tasemel töös hoidmiseks. Raha lihtsalt pole.

Siit ka konkreetne põhjus, miks rahandusminister ja haigekassa uus juht suu kinni hoiavad. Eriti pärast seda, kui Arstide Liit haigekassa reservidest juttu tegi. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri suu jälle vajus selle peale lihtsalt lahti. Tükk aega ei suutnud ta reageerida. Lõpuks 16. oktoobril väitis Pevkur Riigikogus, et Arstide Liidu ja Tervishoiutöötajate Kutseliidu esitatud palve võtta haigekassa jaotamata kasum streikijate nõudmiste täitmiseks kasutusele täies ulatuses, tähendaks riigi eelarvele 25 miljonilist puudujääki. „Kui näitate näpuga, kelle pealt see 25 miljonit sellest ühisest riigitulust ära võtta, siis on võimalik selline otsus teha...“ täpsustas minister. „Mina selliseid kohti ei näe, et saaksime 25 miljonit eurot praegu kuskilt riigieelarve teistest ridadest, kas kolleegi Langilt või Aaviksoolt ära võtta...“ lisas minister naiivselt ja paljastas sellega avaliku saladuse haigekassa reservi võimalikust kasutamisest muuks otstarbeks.

Suur meedia pole seda vahejuhtumit tähele pannud. Ometi tunnistas sotsiaalminister, et vähemalt osa haigekassa raha on kusagil mujal, kui arstiabis. Eks selleks vahetatigi haigekassa vana juht rahandusasjatundja ja vastuvaidlematult rahandusministri korraldustele alluva Tanel Rossi vastu. Mäletate, nii nagu haigekassa reserv sulas eelarvesse, juhtus ka töötukassa rahade kantimisega. Kuigi parlamendi opositsioon parlamendis suurt kisa tõstis. Kuid seda opositsitsiooni häält meil kuulda ei võeta. Meil on vaid üks tõde – Ansipi ja Ligi tõde! Teist lihtsalt ei ole.

Peaksime kõik meedikuile suure tänu ütlema, et nemad riikliku mädapaise avamisele asusid. Kindlamalt ja seni edukamalt kui varasemad streikijad. Aga eks neil on ju ka skalpell! Vaid ühte ma ei mõista. Kus on eestlaste ametiühingud ja nende keskliit. Kus on töö tegijate liidri Harri Taliga hääl?

Uudis Peruust teatas, et seal streigivad 11 000 arsti juba viiendat nädalat. Võim väriseb, enamik haiglajuhte on ametist tagasi astunud, streikijad kritiseerivad teravalt riigi majanduspoliitikat. Leedu rahvas tegi seda sama valimisurnide juures ja ütles, et vana moodi jätkata ei saa. Gruusia parlamendi valimiste sõnum sarnanes leedukate omaga. Mis ootab Eestit? Professor Marju Lauristin juba rääkis revolutsioonilisest situatsioonist. Kas lisaks laulvale saame nüüd oma ajalukku ka arstide revolutsiooni?             

laupäev, 6. oktoober 2012


Marju Lauristin kiirustab sündmustest ette!

Hiljuti vastasin ajalehe Võrumaa teataja küsimustele Marju Lauristini avalduse kohta, et Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Isiklikult pole ma pr.Lauristiniga nõus. Ta ruttab ajas ette.
Toon vastused koos kahe küsimusega:

1. Sotsioloog Marju Lauristin ütles värske poliitikakogumiku esitlusel, et Eestis on justkui Prantsuse revolutsiooni eelne seis, kus ärksa vaimuga inimesed tunnevad, et neid valitsevad mitteärksad. "Meid võib viia tardumusest välja see, et järjest enam on inimesi, kes tegutsevad ärksa vaimuga oma ümbruses ja tunnevad, et - see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni - neil ei ole väljapääsu reaalselt ühiskonnas millegi muutmiseks," rääkis ta, pidades üheks lahenduseks valimissüsteemi muutmist. Mida Te pr Lauristini sõnavõtust arvate - kas ka Teie tunnete, et meid valitsevad mitteärksad (miks?) ja mida arvate valimissüsteemi muutmisest?

2. Nimetage oma viimase aja kõige ärksam tegu.


Vastused Võrumaa teatajale:

 1. Ma ei ole lugupeetud sotsioloogiga päris nõus. Revolutsioonilisest situatsioonist on asi veel kaugel. Need nn. alumised ühiskonna kihid peavad eestis veel õige kaua vastu, sest päris nälga ju veel pole. Kas nad tahavad nõndaviisi elada on omaette küsimus, aga praegu nad seda teevad ja loosungitega pole tänavatele veel keegi tulnud. Ülemised kihid- Ansip, Ligi, Pevkur jt. saavad vanaviisi valitseda veel tükk aega. Maksud laekuvad hästi, raha võimu teostamiseks jätkub ja Euroopast saab toetusfondidega lisa ka. Veel on meil müüa palju metsa, puutumata loodust, Eesti lennufirma jne. Seega raha ülemisele kihile jätkub.

Mis puutub ärksa vaimuga inimestesse, ehk intelligentsi ja loovinimestesse, siis nemad on kakskümmend aastat istunud üsna vagusi. Pole suurt häält teinud ja ei tee seda praegugi. Ühiskond püsib üsna rahulikuna, sest suurem osa loomingulisest intelligentsist, teadlastest, inseneridest on sõltuvad oma tööandjast, palgast, mõnusatest väliskomandeeringutest ja kõiksugu toetusrahadest. Nii nad ei julgegi palju häält tõsta. Kunstnikud kaotaksid tellimusi, kirjanikud toetusi raamatute väljaandmiseks jne. Seega kasulikum võimude laulu laulda ja revolutsioonile mitte mõelda. Valimissüsteemi ei hakka keegi praegu muutma, sest see rahuldab kõiki parlamendi erakondi.
 
2. Panin kokku raamatu Eesti ülekohtusest omandireformist, „Lõhutud elud“, milles valgustan tuhandete oma kodu kaotanud sundüürnike traagilist ehk lõhutud elu. See on kohutav peatükk meie rahva elust, kus umbes 100 000 eestlast pidid kannatama oma riigi tehtud õiguslikku ülekohut ja omandireformi käigus koos perega oma kodust lahkuma.

Loen ärksaks teoks Tallinna Televisiooni ajakirjanduse ja eesti sisepoliitikat analüüsivat saadet „Meedia keskpunkt“, mis on eetris igal kolmapäeval. Olen saatejuht ja tunnen suurt rahuldust, sest saan rahvale rääkida oma tõde ja avada inimeste silmi nägemaks ebaõiglust ja valelikkust, mida meie ühiskonnas veel üsna palju kohtab ning mis meid selle revolutsioonilise situatsiooni pooli kiiresti edasi viib.

Tervitades H.L.   



 

esmaspäev, 1. oktoober 2012


Tulevik kuulub eakaile!

 Kui veel mõni aasta tagasi võis lennukas pealkiri mõne mehe muigama panna, siis täna on asi naljast kaugel. Statistikaameti andmeil oli  2011. aastal meie meeste oodatav eluiga sünnimomendil 71,2 ja naistel 81,1 aastat. Eelmisel aastal suri 546 inimest vähem kui aasta varem ja see ongi tõstnud oodatavat eluiga aastaga tervelt seitse kuud. Kui asi samas tempos edasi läheb, siis juba kümne aasta pärast kasvab naiste oodatav eluiga Eestis 87 aastani ja nii iga kümnendiga ikka kiires tempos edasi. See tähendab, et vanemaealisi ja elukogenud inimesi tuleb üha juurde.

Kuigi nüüd mõni noorem võib protestima hakata, et mis me selle vanade ühiskonnaga peale hakkame, siis tuletaksin meelde, et õige varsti kuulub ta sellese kogukonda ka ise. Iga verinoor inimene, kes oma esimesel kohal tööle hakkab, alustab samast esimesest tööpäevast maksude kaudu koguma ka endale vanaduse tarvis pensionifondi.  Kuigi noored vanadusest rääkida ei taha, on kõige suurem Eesti huvirühm just need noored ja keskealised 622 000 inimest, kes maksavad kuust kuusse raha pensionikassasse, et oma vanadust kindlustada. Seega elurõõmsaks vanaduspõlveks valmistume me kogu oma elu.

Tänavu annab sellesse üllasse üritusse oma osa ka üleeuroopaline aktiivsena vananemise aasta. Maailma tervishoiu organisatsiooni määratluse kohaselt on see  protsess, millega püütakse leida paremaid võimalusi, et säilitada vanema inimese tervis, tema osalus ühiskonnaelus ja turvalisus. Et tõsta vananevate inimeste elu kvaliteeti. Aktiivsena vananemine võimaldab inimestel kasutada oma füüsilise, ühiskondliku ja vaimse heaolu võimalusi kogu elu jooksul ja osaleda oma päevade lõpuni tegusalt ühiskonna elus, saades riigilt vastu piisavat kaitset, turvalisust ja hoolitsust.

Iidne tarkus, et vanad on ühiskonna rikkus, jõudis tagasi Euroopasse. Selgub, et pärast 60. eluaastat on inimesel veel väga palju teha. Tema mõistus on enamasti erk ning kultuurne ühiskond hindab järjest rohkem seda panust, mida vanemad inimesed on võimelised andma. Aktiivselt vananemine tähendab vananedes elust mitte vähema, vaid just rohkema ammutamist. Seda, kas siis kusagil tööl käies, või oma kodus ja ühiskondlikus elus hoogsalt kaasa lüües.

Eestis oleme aktiivsena vananemisest vähe rääkinud, sest meil on põhimureks alles Euroopa ühed nigelamad pensionid ja vilets sotsiaalhooldussüsteem. Kuid tööturg juba valmistub vanade vastu võtmiseks, sest väljarände tulemusena  väheneb noorte töömeeste osakaal meil kiiresti. Seega olgem valmis hallipäiste meistritega kohtumiseks! Läänes on see aeg juba käes. Vaadake CNN või BBC telekanalite kommentaatoreid. Ikka pisut hõreneva soengu, paksude prillide ning väga soliidse väljanägemisega mehed. Nii umbes seitsmekümne lähedased. Kuid ega nooremaid saa ju ekraanil tõsiselt võtta ning nende arvamust uskuda. Elutarkust ja-kogemust veel vähe.

See, et eluiga kasvab, peaks valmistama rõõmu kõigile. Mäletate lapsepõlvest muinasjutte, kus inimene igavesest elust ja surematusest unistas! See aeg hakkab nüüd ka meil tasapisi kätte jõudma. Õige varsti unustatakse ka Eesti need  tobedad jutud, et näe vanad noortel töökohtade peal ees või, et noored on sunnitud vanemaile pensioni maksma. Nii nagu praegused noored koguvad endale ise pensioniraha, nii tegi seda ka tänane pensionäride põlvkond. Nii, et võlgu ei jää keegi. Seega ei ole tegu mitte ainult aktiivse, vaid targa ja vastutustundliku vananemise aastaga.

Hästi pika eluea aga võib-olla ka surematuse saavutamist ennustavad teadlased umbes saja aasta pärast. Kui lugeda Interneti portaalide teadusnurki, siis selleks ajaks on välja arendatud äärmiselt intelligentsed inimlapsed, kel tihe side arvutimaailmaga ja kelle eluiga pikendab inimolendi pidev geneetiline muundamine. Armastus jääb, kuid selleks, et saada ainult terveid lapsi, püüavad naised tulevikus rasestuda pigem kunstviljastuse kui mehe abil. Pika eluea kindlustab aga üleüldine elektrooniline surematuse tehnoloogia, mis kõigile mõistliku hinnaga vabalt kättesaadav on. Kas pole mitte põnev astuda julgete mõtete maailma? Head eakate päeva, kõigile!

 

 

pühapäev, 30. september 2012


Kindlasti toetan meedikute streiki!

Vastused ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele:

1. Meditsiinitöötajad kavandavad 1. oktoobril streiki, et nõuda paremaid töötingimusi ja kõrgemat palka. Kuidas te suhtute meditsiinitöötajate streiki? Kas ja kuidas on võimalik parandada meditsiinitöötajate töötingimusi ning tõsta palka?
2. Eestis on levinud meditsiinitöötajate lahkumine, mistõttu on paljud töökohad täitmata. Kas ja kuidas on võimalik seda probleemi lahendada?

1. Suhtun arstide, õdede ja hooldustöötajate streiki mõistvalt. Nad seisavad oma õiguse eest töötada normaalsetes tingimustes ja saada selle eest väärilist palka. Pole põhjust medpersonali süüdistada. Tervishoiu korraldus on meil käest ära. Patsientide jaoks on järjekorrad arstide juurde pikad, haiglasse ja operatsioonile pääsemine vaevarikas ning teinekord ka keskmisele inimesele väga kallis.

Teiselt poolt jälle töö hooldushaiglates ja vanadekodudes äärmiselt raske, nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Lamavate haigete eest hoolitsemine, nende tõstmine, keeramine küljelt küljele nõuab nii õpitud oskusi kui suurt jõudu ning veel ka tahtejõudu. Muidugi on selle eest miinimumpalga lähedane töötasu liiga väike. Palga tõstmise teeks on riigi eelarvelise raha otstarbekas kasutamine. Maksud on meil piisavalt kõrged, et meditsiini rahastada. Praegu aga läheb suur osa ravirahast hoonete remondiks ja ülalpidamiseks. Neid kulusid ei tohiks teha raviraha arvelt.

Kiiresti tuleks Eestis minna üle Skandinaavia süsteemile, kus haiglad ei ole eraõiguslikud ja kasumit teenivad ettevõtted, nagu kahjuks meil.

2. Minu nooruse ajal oli süsteem väga lihtne. Pärast kõrgkooli lõpetamist pidid sa töötama kaks või kolm aastat oma erialal ja seal, kuhu sind kõrgkoolist suunati. Selle ajaga teenisid tasa riigi poolt sinu harimiseks tehtud kulud. Pärast sundaja möödumist said vabaks, nagu lind, kes võis lennata kuhu vaid soovis. Millegi sarnasega võiks katsetada ka nüüd.

Asjatundjate riigist lahkumises ma ei süüdista, sest palgad on Eestis kõrgete hindade suhtes häbiväärselt väikesed. Selle rahaga noor inimene oma elu üles ehitada ja perekonda soetada ei suuda. Ilma selleta pole aga elul mõtet.

Vastused ilmusid 26. septembri ajalehes Võrumaa Teataja

pühapäev, 23. september 2012


Tere tulemast Euroopa Ühendriiki!

 Loosung pole laest võetud. Võibolla juba paari aasta pärast ripub ta Toompea lossi sissekäigu kohal. Sütitavad kõned uue liitriigi kasulikkusest puhkevad Riigikogu saali kõnetoolist aga palju varem. Arvatavasti juba enne selle aasta lõppu. Kindlasti pole nad vähem kirglikud, kui Johannes Lauristini üleskutsed Nõukogude Liitu astumiseks neljakümnenda aasta suvel.
Peaminister Andrus Ansipi sõnul on Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso eelmisel kolmapäeval (12.09) välja käidud ettepanek rahvusriikide föderatsioonist teatud osas kindlasti Eesti huvides. „Praegu me oleme ju järjest teinud otsuseid, mis tihendavad koostööd Euroopa Liidu liikmesriikide vahel,“ sõnas ta Tallinnas vastuseks Brüsselist tulnud ja Euroopa üldsust rabanud avaldusele, milles ei varjatutki enam ühisriigi loomist lähemal ajal.
„Me peame liikuma rahvusriikide föderatsiooni suunas. See on meie poliitiline silmapiir,“ ütles Barroso Strasbourgis peetud kõnes Euroopa parlamendi ees.

Tegelikult pole teadjates ringkondades ühendriigi idee mingiks uudiseks. Sellest on räägitud kümneid aastaid. Ärevaks teeb aga asjaolu, et senini on eesti enda otsustajad poliitikud püüdnud seda mõtet oma rahva ees varjata. See on ka mõistetav. Hiljuti iseseisvunud eestlastele vannuti ju 2004. aastal, mil kaks kolmandikku rahvast liitu astumise poolt oma hääle andis, peaaegu, et piibli peal, et läheme riikide liitu ja igasugusele föderatsioonile on Eesti kindlat vastu.

Alles selle aasta 7. juulil andis rahvusringhääling teada Kristiina Ojulandi arvamuse. “Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus,“ kinnitas heledapäine eurosaadik eesti rahvale.
Pean aga lugejaile kahetsusega teatama, et nii see intervjuu kui arvukad teised, kus eesti poliitikud on Euroopa Ühendriike nimetanud kaugeks tulevikuks, on kantud pooltõest ehk valest. Ojulandi avaldus rahvusringhäälingus kõlas täpselt nädal pärast nn. Spinelli grupi memorandumi avaldamist, millest eesti poliitikud palju ei rääkinud. Küll tutvustas memorandumit Delfis ja Tallinna Televisiooni saates „Meedia keskpunkt“ tuntud teleprodutsent Tooma Lepp.

Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu, „rääkis ta telesaates. „Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti (praegune Itaalia peaminister), Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant,“ lisas Lepp. Memorandum algab sõnadega: “Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Vajame kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut)...."Muide ka Euroopa Liidu eelkäija Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühenduse alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise. Superriigi ideest olid omal ajal huvitatud nii Lenin, Trotski kui ka Stalin.
Eesti rahvale on ühisest euroriigist raske rääkida ka selle pärast, et alles me ühest liidust välja saime ja raskeks kujuneb uude liitriiki astumise  vajaduse põhjendamine. Vaatamata sellele peab üldrahvalik diskussioon õige pea algama. Kuigi liitriigi moodustamine nõuab aluslepingute ümber tegemist ja võib-olla ka uut rahvahääletust igas riigis, püütakse Brüsselis ajada asju võimalikult kiiresti ja avalik arvamus tuleb õige pea ka Eestis liitriiki toetavaks muuta.

Eelpool toodust võib jääda mulje, et mina seisan Euroopa Ühendriikide ideele vastu. Pean tunnistama, et mitte väga. Esiteks kaotasime faktilise iseseisvuse juba Euroopa Liitu astudes ja ESMi dokumentidele alla kirjutades. Teiseks tundub mulle, et eestlased ise oma riigi juhtimisega väga hästi hakkama ei saa. Kahekümne aastaga pole me suutnud luua ei efektiivset tööstust, ei jõukat keskklassi, ei tõhusat tervishoidu, ei normaalset sotsiaalhooldust ega haridussüsteemi. Meie hinnad on kõrged, palgad aga Euroopa madalamad ja pensionid Euroopa viletsamad. Noored lahkuvad kodumaalt, külad surevad välja. Mulle tundub, et eestlane on paremat elu väärt. Ehk suudame Brüsseli suurema juhtimise juures edukamad olla. Pealegi pole meil mingeid valikuid. Asi on ammu otsustatud.

Avaldatud 20. septembril ajalehes Valgamaalane

 

pühapäev, 16. september 2012

 
Kust leida raha,
et keskmine eesti noor saaks soetada pere ja rajada kodu?
On kaks võimalust: hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

 
 
Ajaleht Võrumaa teataja esitas mulle küsimused Eestist lahkumise kohta:
1. Kas ja kuidas on võimalik pidurdada inimeste lahkumist Eestist välismaale?

2. Kas Teie tutvusringkonnast on inimesi välismaale lahkunud? Kui jah, siis kuhu ja mis põhjustel?

3. Kas ja kuidas on võimalik Eestist lahkunud inimesi tagasi meelitada?

 
Mõtlesin pisut selle asja üle ja saatsin lehele järgmised vastused:
1. Praegu seda minekut polegi võimalik pidurdada. Nii kaua, kui Eestis on võimul räigelt paremale vaatav valitsus, kellele tööinimese saatus läheb korda vaid niipalju, et tema arvelt lisandväärtust saada,  see protsess jätkub täie hooga.  Pange tähele, õige pea tullakse välja jutuga, et meile läheb hädasti võõrtööjõudu tarvis ja hakatakse sisse tooma ukrainlasi, vietnamlasi, mustanahalisi-kõiki, kellele vaid vähem maksta võib. Ajab lihtsalt naerma see jutt, et meil ei jätku kvaliteetset tööjõudu. Muidugi ei jätku, kui keegi pole kulutanud ühtegi eurot nende koolitamisele ja kes vähemgi parem töömees, see läheb välismaale. Mõni aeg tagasi pakkus Kuku raadio välja arvu, et läinud on umbes 100 000 inimest. On ka teistsugust statistikat. Ametlikku kahjuks vähe.

2. Tallinnas ma lahkujaid peale arstide ja õdede ei tea, kuid Lõuna-Eesti küll ja küll. Põhiliselt heas töömehe eas ehitajad, elektrikud, oskustöölised. Soome, Norra, Rootsi aga ka Saksamaale ja Inglismaale. Viimasel ajal viiakse üha rohkem ka perekondi kaasa. Kui kuuled välismaal tööl käivate noorte muljeid, siis on nad üllatavalt positiivselt. Mina ei heida neile midagi ette. Eestis elav keskmine noor mees, kui ta kavatseb abielluda ja omale kodu rajada, siis ta peab arvestama, et kodumaise keskmise palgaga pole seda lihtsalt võimalik teha. Pereisa võib isegi kolmel kohal rabada, kuid maja ehitamiseks, auto ja traktori ostmiseks ning laste kasvatamiseks raha ei jätku. On kaks võimalust, kas hakata ebaseaduslikku äri ajama või lahkuda välismaale.

3. Ainult hea palgaga. Kahjuks elame röövkapitalistlikus ühiskonnas, kus raha mängib esimest viiulit ja kui raha perekonnal ei ole, siis ei ole võimalik ka õnnelikult elada. Kui aga rahandusminister Ligi ütleb häbenemata välja, et näiteks riigiteenistujate palgad on niigi head ja lähiajal neid tõsta pole kavaski, siis pole mõet isegi unistada meie kadunud noorte tagasi tulemisele. Olukord on tõsine ja rahva kestma jäämiseks isegi traagiline.
Vastused ilmusid 6. septembri ajalehes

PS!  Pakkusin esimeses punktis välja võimaluse, et õige varsti hakatakse meil rääkima võõrtööjõu sisse toomise kasulikkusest.
14. septembri Postimehes ilmuski artikkel pealkirjaga „Eesti vajab immigrante“. Selle soovituse andis Tallinna külastanud USA rahandusekspert Joseph Quinlan.        

 

teisipäev, 21. august 2012


Ärge suvel sauna unustage!
Avaldatud ajalehes Võrumaa Teataja


1. Milline on teie suhe saunaga - kas armastate saunas käia või mitte? Kui sageli saunas käite?
Minu suhe saunaga on parim, mis olla saab. Armastan teda lapsepõlvest peale. Isegi need päevad veel meeles, kui veel ema meid lapsi sauna saatis. Pärast saunast tulekut ootasid meid ahjutulised võisaiad, mida piimaga pugisime. Ja muidugi laupäevaselt koristatud elamine ja puhtad linad voodis.
 
2. Kas Teil on kodus saun või käite saunas kuskil mujal? Kus?
 Nii ja naa. Käin kodus saunas ja olen palju aastaid ka Tallinnas Kivimäe saunas käinud. Suure sauna eelis on see, et näed inimesi ja saad kõvasti suhelda. Minul on koolipoisina olnud suur õnn olla saunakülaliseks korduvalt koos Voldemar Panso ja Jüri Järvetiga. Mõlemad olid Nõmme poisid ja käisid kindlal päeval ning täpsel kellaajal leili võtmas. Poistena jälgisime neid alati suure huviga, sest kuulsad näitlejad rääkisid  väga suurtel ja tõsistel teemadel, nii et rahvas pesuruumis kohe kuulas neid. Mõned lausa unustasid pesemise, nii põnev oli.

3. Millised on Teie saunarituaalid?
Rituaalid üsna tavalised. Kuum keris, külm vesi või lumi väljas sauna ees aias, kus siis püherdamas käin. Pärast sauna kindlasti õlu ja hea õhtusöök. Siis kallimaga voodisse. Hommikul ärkad uue inimesena.

4. Millist sauna eelistate - kas soome sauna, aurusauna, suitsusauna vm?
Pole suurt võimalust valida. Ikka enamasti olen tavalises soome saunas käinud.

5. Kui tugevat leili võtate?
Leil olgu kõva, kuid väga pikalt ma vihelda ei viitsi. Pigem käin mitu korda laval. Ennast väga läbi tõmmata ei taha.            

reede, 17. august 2012

Oleme unustanud piduliku ilukõne!

Isegi sünnipäeva õnnitluste ja pulmakõnede pidamisega tundub viimasel ajal raskeks minema. Eestlane oleks nagu unustanud kauni kõnekunsti oskuse. Oleme muutunud liiga asjalikuks, räägime vaid praktilisest vajadusest või oleme lihtsalt vait. Kaunis ilukõne, helisev häälekõla, retoorika ja oraatorikunst on kadumas minevikku. Kahju!

Lisan samateemalise artikli, mis ilmus 16. augusti Õhtulehes.


Kuhu kadusid meie kõnemehed?

Heimar Lenk
suvepidude külastaja

Tänavune suvi on eriti rikas vabaõhu etenduste, festivalide ja pidude poolest. Olen neist õige mitmel käinud ja enamasti väga rahule jäänud. Kuid mul on tekkinud üks muremõte, mida lugejaga jagada sooviks. Kui pidude kunstiline tase on üsna hea, siis minu meelest jääb puudu ühest väikesest asjast. Side publiku ehk rahvaga muutub üha nõrgemaks. On eeskava, puhvetid ja müügiplatsid, on laulu ja tantsu. Aga tõelisi kõnemehi näen ma Eestimaal üha vähemaks jäämas. Hiilgavaid oraatoreid ei kohanud ma ühelgi suveüritusel.   

Enamik pidusid läheb meil lahti lihtsalt muusikute lavale palumisega. Õhtu avaja tänab mokaotsast kohaletulnuid, selgitab, kust midagi osta saab ja siis kiirustades kutsub mikrofonide ette esimese külalisbändi. Nii palju kui ansambli solist või liikmed ise edaspidi oma kollektiivist räägivad, nii palju seda juttu ka on. Aga võiks olla hulga rohkem. Mina ootaks näiteks mõne kohaliku rahvaliidri või sädeinimese sõnavõttu, tuntud  külalauliku esinemist suveleeloga, aga miks ka mitte kodukandi juhtpoliitiku sooja pöördumist. Ürituse sissejuhatuseks tahaks kuulata hingelist kõne Eestimaa sumedate õhtute kohta, hulga häid sõnu kohaliku rahva kiituseks. Ma sooviks kuulda põiget kodukandi ajalukku. Ma ootaks selgitust, miks festival uuele ajastule, armastuse radadele või möödunud päevadele pühendatud on. Enamikel juhtudel ma seda ei kuule, kuigi festivale nende kõlavate nimedega ristitakse. Mulle, kui tavalisele külastajale antakse vaid võimalus käreda rocki taustal söögitelki minna ja endale õlut tellida.   

Suur osa suvepidusid meenutab eestlaste sünnipäeva, kus enne kolmandat pitsi juttu kuidagi lahti ei saa. Õnneks on hea raha eest kohale tellitud tuntud rockmuusikud, kes piinliku vaikuse basskitarri pumpsudes peagi lõpetavad. Kui folgi üritused välja arvata, siis kujutavadki kõikvõimalikud simmanid ja ööfestivalid vaid populaarsete ansamblite esinemist. Üks lugu tuimalt teise otsa. Kes tahab see tantsib, kes ei tantsi, rüüpab põue peidetud lapikpudelist järjekordse lõuatäie. Keegi ütles mulle, et noored nii tahavadki. Olen nõus, et niisugust pidu teismelised ihkavadki, sest teistsugust ju neile ei pakuta. Kui aga keegi Tartu üliõpilastest astuks ootamatult püüne peale ja tantsumuusika vaheajal kütkestava kõne noorusest, õnnest ja armastusest peaks? Aplaus ei tuleks väiksem, kui muusikuile. Olen selles kindel. Roomas peeti kõrgema hariduse tähtsamaks osaks retoorikat ja oraatorikunsti. Igaüks, kes tahtis karjääri teha, pidi kõnekunsti hästi tundma.

Mida aasta edasi, seda vähem oskame meie kõnemehed olla. Poliitkõnelejate tippudest saaks näiteks tuua näiteks vaid paari kolme. Ülejäänud, kas kordavad kulunud käibetõdesid või siis lihtsalt ajavad udu, millest võimatu aru saada. Aga meenutagem Jakob Hurda isamaalikke kõnesid või laulva revolutsiooni aegset üleüldist vabaduseloitsu. Igas külas leidus imeline kõneisik. 

Kahjuks on see kõik minevik. Varsti ei oska me kaunilt rääkidagi. Üksteisega, avalikkusega ja isegi telefoniga. Mobiiltelefoniga jooksu pealt eetrisse paisatud lausekatked ja Interneti lühikesed ning külmad kirjatekstid on meid võõrutanud südamlikust ning soojast suhtlemisest üksteisega. Kahju, et me  hakkame unustama elava sõna ilu, väljenduse täpsust ja esineja meisterlikkust. Tundub, et kaunist kõne- ehk oraatorikunsti tasuks taas õppima asuda! Nii kodus, koolis kui ülikoolis.




teisipäev, 14. august 2012


Suviste pidude  hiilgus ja viletsus?

Tänavune suvi on eriti rikas vabaõhu etenduste, festivalide ja pidude poolest. Olen neist õige paljudel käinud ja enamasti väga rahule jäänud. Kuid mul on tekkinud mõte, mille uute etenduste korraldajaile südamele paneks. Kui pidude kunstiline tase on üsna hea, siis minu meelest jääb puudu ühest väikesest asjast. Side publiku ehk rahvaga jääb minu meelest  nõrgaks.

Enamik pidusid läheb meil lahti lihtsalt mõne moebandi lavale astumisega. Nii palju kui ansambli solist või liikmed ise räägivad, nii palju seda juttu ka on. Aga võiks olla hulga rohkem. Mina ootaks näiteks mõne kohaliku rahvaliidri või sädeinimese sõnavõttu, tuntud  külalauliku esinemist suveleeloga, aga miks ka mitte kodukandi juhtpoliitiku sooja pöördumist.

Võibolla ma eksin, kuid mulle tundub, et mida aasta edasi, seda vähem oskame me rääkida. Üksteisega, avalikkusega ja isegi telefoniga. Interneti lühikesed ja külmad kirjatekstid on meid võõrutanud südamlikust ning soojast suhtlemisest üksteisega. Aga ka ühiskonnaga. Tundub, et kaunist kõne- ehk oraatorikunsti tasuks taas õppima asuma!


Lisan siia Põlvamaa ajalehe tänases numbris ilmunud artikli samal teemal.     
Ajaleht Koit 14.august 2012

Tunnike Uues Ajastus!
Heimar Lenk
Festivali külastaja

Tahtsin minagi võnkuda Põlva õnne sagedusel ja viisaka pealtvaatajana olin viis minutit enne kella viit kohal, et linnavalitsuse tagusel platsil istet võtta. Paraku pidin kohe nutitelefonist oma kella kontrollima, et ta äkki kuram valetab. Publikut ju polnudki! Aga selgus, et ajanäitaja ei valetanud.

Kell oli juba viis läbi, kuid mina olin ikka veel Uue Ajastu Festivali avakontserdi ainus külaline. Kõik ülejäänud kohad minu ümber haigutasid tühjalt. Nii juhtus minu elus esimest korda ja seepärast hüüdsin enda juurde valges suvemantlis fotograafineiu, et ta tühjast platsist, mida ma ainukesena oma punase vihmavarjuga kaunistasin, pilti teeks. Nüüd vähemalt foto Põlva linna arhiivi panna.

Kell viis ei juhtunud midagi. Mõni aeg hiljem astus lavale keegi naisterahvas, kes lohutas, et pole hullu, rahvast tuleb hiljem juurde. Paar peo korraldajat tütarlast võtsidki rohu pealt suured padjad ja istusid sinise põrandariidega kaetud asfaldile. Milleks siledal platsil tuule käes tolmune riie lehvimas, jäigi arusaamatuks. Hoidsin teda enda all jalgadega kõvasti kinni, et prahti pükste peale ei puhuks.

Nüüd pani läti band Young, Active, Greative voolumi põhja. Lahedat muusikat tegid! Lätlaste muusika taustal jõudis kohale ka teine külaline, kena blond daam. Kolmas pealtvaataja võttis istet, kui lätlased just lõpetama hakkasid. Naisterahvas tuli taas tühjale lavale ja teatas, et järgmise esinejaga, ehk Popside ansambliga läheb vähe aega, nii umbes paarkümmend minutit. Et sisustagu igaüks nüüd ise oma kinnimakstud vaba aega, kuidas oskab. Sooja toitu veel ei saa, aga jäätist juba antakse.

Esialgu ei osanud ma midagi peale hakata. Milleks teha avakontsert päeval, kui teatakse, et publik tuleb öösel? Olin noortefestivali võimsat avaakordi oodanud. Et keegi linna juhtkonnast ka esimese kontserdi ajaks kohale palutakse, Põlva linna sünnipäev ju! Et lavalt ka midagi Uue Ajastu kohta öeldaks. Et, kus ta siis algamas on? Kas Maarja orus või kogu maailmas? Lootsin, et keegi ka õnnest räägiks. Mida see õnne sagedus ikka tähendab? Kas mõeldakse õnnelikku põlvalast kodukandis õppimas, tööd otsimas või hoopis Soomes ehitamas? 

Läksin siis lava taha, et mõnele küsimusele korraldajate endi käest vastuse saaks. Ehk on pidulik avamine hoopis hiljem ja kusagil mujal? Eelreklaamis pole avamisest sõnagi kirjas, kavalehte piletikontrollist ka ei antud. Et, miks festival? Tavalised kontserdid ju. Siiri Siask ja Tõnis Mägi ja teised.

Paraku ei osanud keegi mulle midagi vastata. Lubati peakorraldaja kutsuda. Keegi nagu helistaski kellelegi. Ootasin, ootasin ja jalutasin siis peoplatsilt minema. Kannu õllega ei saanud ka õnne sagedusele tõusmiseks tuju tõsta, sest olin va rumal autoga Põlvasse tulnud. Uut Aega otsima. Muide, juba kolmandat aastat järjest! Siiani pole ma  neid sagedusi üles leidnud. Ju seda Uut ikka veel ei ole!  Aga ehk ei oska ma otsida?   


teisipäev, 24. juuli 2012


Euroopa Ühendriikidest oleks eestlastele kasu!

Meie kohalik valitsemise kultuur on sedavõrd käest läinud, et vaevalt helgele tulevikule loota võime. Parlamendi maine on maha tambitud, ametnikud avalikkuse ees täis lastud ja valitsuse tegevuse üle peab rahvas vaid peent naeru. Peale rahandusministri ülbuste, et rahvas ei saa Euroopa asjadest aru ja Riigikogu ei oska üldse Euroliidu arengu kohta seisukohta võtta, polegi viimasel ajal valitsusest midagi kuulda.

 Meenutan Ligi väljaütlemisi möödunud nädalal: Euroopa Liidu probleem on selles, et ei suudeta üle olla avalikust arvamusest. „See on see probleem,“ kinnitas rahandusminister Jürgen Ligi oma sõnu ja lisas öeldule värve juurde. „Ma defineerin seda pornona, kui nõutakse, et viimane kui inimene saaks kõigest aru...“

Kui asjad nii on, et valitsus ei pea rahvast ega parlamenti miskiks, siis pole ju ka loota, et see võim rahvast teenida sooviks. Nii olemegi oma viletsa palga, olematu pensioni ja piinlikult väikeste sotsiaaltoetustega jäänud Euroopa punaseks laternaks. Minu meelest oleks üsna kena, kui Euroopa keskvõim koonduks, loodaks ühine suur riik, kus kehtiks ka ühised seadused. Tahaksime meiegi Euroopa keskmist palka saada, Euroopa pensioni loota ja Euroopa arstiabi saada. Ühisriigis ehk seda saaksime. Seega, toetagem Euroopa Ühendriike!

  Lisan Indrek Neiveldi artikli Õhtulehest, mis räägib täpselt samal teemal.


Indrek Neivelt: Euroopal tuleks luua ühine pension (46)

Toimetas Kristin Aasma
 23. juuli 2012, 16:50

Rahandustegelane Indrek Neivelt peab eurotsooni probleemiks sisemist tasakaalustamatust, mis tähendab, et nn ääremaades on raha puudu ja keskuses jääb raha üle. Tema arvates peaksid Euroopa rikkad tuumikriigid ja ääremaad jagama ühiselt tulusid ja kulusid, mille üheks väljenduseks oleks nn Euroopa pensioni loomine.

„"Ääremaadeks" on Kreeka, Portugal, Küpros ja "keskuseks" Saksamaa, Holland, Prantsusmaa," kirjutab Indrek Neivelt oma blogis. „Hispaania ja Itaalia jäävad kusagile vahepeale ehk siis nende riikide põhjapoolsed osad on justnagu keskus ja lõunapoolsed ääremaa."

Neivelt arutleb, et keskustesse kogunevad kallimad töökohad, ääremaadest toimub aga inimeste äravool keskustesse ning kuna keskuses tehakse kallimat tööd kui ääremaal, elab keskus paremini osaliselt ka ääremaade arvelt, sest seal on inimesed valmis töötama väiksemate kuludega.

„Kui järele mõelda on nii ka Eestis," jätkab Neivelt. „Tallinn tõmbab teistest piirkondadest inimesi ja annab neile kallimaid töökohti."

Samas on Tallinna kõrvale tekkinud teisi keskusi, sest piirid on avatud. Mujal Euroopas või maailmas töötaja Eestis makse ei maksa. „Probleemi ei ole, kui väljaspool töötab paar protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Aga kui väljaspool töötajaid on juba 10 või isegi 20 protsenti, on praegune süsteem väga vildakas," kirjutab Neivelt.

 Neivelti sõnul on Euroopa Liit oma kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumisega majanduslikus mõttes üha rohkem riigi moodi ning seepärast on vajalik ka suurem sisemiste ressursside ümberjaotamine.

„Euroopa Liidu abirahad ei peaks olema mitte ainult a la kiviaedade ja Mäo ristmike rajamiseks, vaid sealt tuleb osaliselt katta ka sotsiaalkulutused. Arvestades tööjõu vaba liikumist tuleks lisaks sisse viia ka nn. Euroopa pension," kirjutab Neivelt. „Kõigil peaks näiteks olema nn. Euroopa pension ja kohalik pension jne. See oleks ühest küljest õiglasem, aga teisest küljest ka ratsionaalsem, sest praegu läheb rahade ümberjaotamisel väga palju ressurssi projektide kirjutamisele."

 Neivelt arvab, et Kreeka kirumise ja enda eelarve tasakaalu kiitmise asemel tuleks meil koos teiste ääremaadega seljad kokku panna ning selgitada, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik ja ääremaade tühjakstõmbamine ei saa kaua kesta.

Samal teemal

 18.05.2012Neivelt: Eestist voolab raha välja (11)

 13.12.2011Indrek Neivelt: pensioniraha kogumine on mõttetus! (57)




reede, 20. juuli 2012

Heimar Lenk elust ENSVs

(350)
www.DELFI.ee
Heimar Lenk elust ENSVs: banaane polnud ja verivorstide saamiseks tuli sabas seista
Foto: Ilmar Saabas
Kõrgharidus ja arstiabi olid tasuta ning pension viimase keskmise palga suurune. Aga jah, poliitiline olukord, vabadus ja inimõigused on omaette teema...
Ma loen ja imestan, kuidas nõukogude aja kasvõi episoodiline meenutamine meedias tekitab lugejate hulgas tohutu emotsioonide tormi. Ajaloolane Margus Kiis tabas kümnesse ja on juba ära teeninud üle 800 kommetaari! Kuigi kakskümmend aastat on eelmisest elust möödas, tundub paljusid see aeg endiselt puudutavat ja võrdlused kütavad meeletuid kirgi üles.

Vaevalt, et keegi kommenteerijaist endist elu tagasi ihaldaks, kuid meenutused tunduvad minu jaoks, kes ma seda eelmist aega oma silmaga näinud, olema ausad ja elulähedased. Delfi kommentaare loed kui seiklusromaani.
Üks lugeja kirjutab: „Teenisime piisavalt, elu oli muretu, rahapuudust ei olnud. Ainus mida tagantjärele mõtlen, pesumasin oli vilets. Inimesed olid lõbusamad, polnud niipalju pätte ega otse paadi või põõsa all elanikke ei tea ühtki. Käisime restoranis söömas ja tantsimas.“
Kommentaatoril on õigus. Töötasin ise vene ajal aastaid mitmes ajalehetoimetuses Tallinna kesklinnas ja võin kinnitada, et nii Gloria, Astoria, kui ka Vana Toomase restoranides oli päeval nn kohustuslik menüü, mille lõuna koosnes kolmest toidust ja maksis igal pool samapalju ehk siis täpselt üks rubla. See lõuna hind oli töölkäijale sümboolne. Õhtuti ei suutnud odavad kõrtsid rahvast ära majutada, maksta tuli šveitserile, et sisse saada. Seejuures oli Tallinna kesklinnas restorane ja kohvikuid väga palju.

Tasuta arstiabi
„Ei tasu ära unustada, et arstiabi, s.h. hambaravi oli täiesti tasuta, ka arstide koduvisiidid olid tasuta. Ravimid maksid kopikaid. Peale selle veel sanatooriumi ja puhkekodu tuusikud, lastelaagrid jne.“
Mäletan tööaastaid Eesti Televisioonis. Vana maja neljandal korrusel asus ametiühingu komitee. Tarvitses vaid minna ja endale tuusik mõnda sanatooriumisse kinni panna. Lõviosa maksis riik ehk ametiühing ja ühe osa puhkaja. Töö „Aktuaalse Kaamera“ toimetuses oli väga pingeline. Meenub, kuidas ühel õhtul peale saadet saatis peatoimetaja otse käsu korras kolm inimest Kääriku spordibaasi nädalaks puhkama. Et mingu ning kosutagu vaimu ja keha. Riigi kulul muidugi.
„Tööd oli nii et tapab, isa tegi sageli pikad päevad, hommikust kuni hilisõhtuni välja, et teenida rohkem raha meie maja valmis ehitamiseks. 400 rubla oli 70ndate keskel hea palk, kuid mitte üle mõistuse suur. Selle teenis välja isegi transporditööline vaguneid laadides, kes kõvasti tööle pihta andis. Kombainer kolhoosis võis viljalõikuse ajal saada 1000 rubla kuus, mida oli rohkem kui suure tehase direktoril.“
Kommentaari kommentaariks võib vaid öelda, tubli kombainer või majandi esimees olid rajoonis nii sissetuleku poolest kui sõnaõiguselt kõvemad käed, kui kohalik parteiboss. Kui mõni tuntud põllumees koosolekul häält tõstis, tähendas see probleemi lahendamist. Eesti Televisioonis oli igal esmaspäeval suur üle stuudioline koosolek, kus igaüks sõna võis saada ja juhtkonda kritiseerida, kuidas soovis. Töötajate kõik ettepanekud pandi kirja. Järgmisel koosolekul kandsid ülemused alandlikult ette, mida asja lahendamiseks tehtud või mitte.
„Samuti KGB ja partei roll polnud tavainimese jaoks sugugi nii suur, kui sellest praegu kaagutatakse. Kedagi see punane möla ei huvitanud ja tavalise töölise järel keegi ei nuhkinud. Ameerika Hääle kuulamise eest kedagi kinni ei pandud. Probleeme võis tekkida siis kui hakkasid keelatud raamatuid või artikleid levitama, suhtlesid dissidentidega vms.“

BBC poliitikasaated
Meie peres kuulati Ameerika Häält, nii palju kui segajad lubasid lapsepõlvest peale, kuni uue Eesti tulekuni. Poistega sai kuulatud rohkem BBC saateid ja ikka nii, et kõlar aknale, et aias ka kuulda oleks. Kuldseil kuuekümnendail Nõmme Gümnaasiumis õppides ja hiljem TPIs olid BBC legendaarse kommentaatori Anatoli Goldbergi esinemised noorte poliitikahuviliste peamiseks kõneaineks.
„See, et elu oli stabiilne, ei kuulu isegi vaidlustamisele. Ka raha oli kuni Gorba-aja lõpuni väga stabiilne ja kes tööd viitsis teha, teenis palju rohkem kui esmatarbimisest üle jäi. Praegu võib tavaline tööline rabada end kasvõi lolliks, esmavajadustest ei jää üle midagi ja 500 euroste palkadega ei ehita endale maja ega osta korterit.“ Polegi nagu midagi kommenteerida.
„Võis elada, lapsed olid suvel Valkla pioneerilaagris, üks kuu maksis mingi 25-30rbl. Meri, päike ja mängud, neli korda päevas söök, spordivõistlused ja lõkkeõhtud - ilus ja muretu lapsepõlv. Aga täna - mida meie lapsed näevad? Olen juba aastaid raske liikumispuudega vanaduspensionär ja võin täie tõsidusega öelda, et võrreldes tollase ajaga ma praegu lihtsalt eksisteerin ning ei saa endale sageli lubada kõige elementaarsemat.“
Nii lastelaagrite, kui õpilas- ja üliõpilasmaleva kohti jätkus kõigile. Majandid ootasid malevlasi, nendega oli elu maal lõbusam. Noored said muidugi hea töökasvatuse ning ettekujutuse töömehe elust.
Kõmu tekitanud loo autor, ajaloolane Kiis nimetab kümnenda müüdina kirikus käimise keelamist. „Nõukogude ajal oli kirikus käimine keelatud. Nõukamütoloogia kubiseb lugudest jõulude ajal salaja kirikus käimisest, sellest, kuidas ümber sakraalhoone luurasid kurjad õpetajad, komsomolkused ja kaagebeelased.“

Jõulude ajal kirikusse
Nagu eelmised üheksa müüti, annab autor ka sellele omapoolse selgituse: „Jõulude ajal kirikus käimine polnudki niiväga erandlik kui tagantjärgi tundub, seda tehti üsnagi avalikult ja sellest kirjutati näiteks ilukirjandusteostes. Samas muidugi, kirikus käimine võis olla üks rida paturegistris, kui oli vaja persoonist kusagil (õppeasutuses, töökohas, komsomolis, Parteis) lahti saada.“
Mulle tundub see väga tasakaaluka selgitusena. Ise olen noorepõlvest peale kirikus käinud ja ei mäleta ma ainsatki juhust, et keegi mulle seda tööl ette oleks heitnud. Nõukogude ajal sai noorte seas kiriku külastamine isegi omamoodi moejooneks. Tallinnas oli Mere puiestee pühakoda minu ajal noorte seas väga populaarne. Seal peeti väga põnevaid jutlusi, mis kaugeltki ametliku maailmavaatega kokku ei läinud.
Eks nii meenutades tundub kauge nooruse aeg ilusam, kui ta ehk päriselt oli. Kuid oma elus midagi koledat meenutada ka pole. Ülikoolide uksed tasuta haridusega olid noorte ees lahti, tasuta oli arstiabi, prii hambaravi, viimase keskmise palga suurune pension - need on asjad, mis meelde tulevad. Loomulikult on poliitiline olukord, vabadus ja inimõigused omaette teema, aga sellest mõnes teises loos - ajaloolane Margus Kiis oma loos neid ju samuti ei puudutanud.
Rääkides aga sissetulekust, oli ajakirjaniku palk nõukogude ajal soliidne. Vabalt võis põhitöö kõrvalt kõikidele väljaannetele kaastööd teha, nii palju kui jõudsid. Honorarid moodustasid vähemalt pool põhipalgast. Kuid jah, banaane ei olnud saada ja välismaale turismireisile sai vaid komsomoli Sputniku firma kaudu. Jõuludeks verivorsti ostmiseks tuli turul sabas seista ja jõulupuud tuli ka järjekorras oodata.
Nõukogude aeg oli minu noorus, aga noorus jääb ju alati ilusamana meelde, kui tegelik elu seda oli... Mis puutub toonase elu meenutamisse, siis minu meelest on see ju tore. Peaksime üle saama neist müütidest, et siis kõik nii kole oli. Kardan, et sama võib mõni järgmine põlvkond ka tänasest päevast rääkida. Lisaks ei maksa kedagi hukka mõista, kui keegi oma isikliku arvamuse või elutarga kogemusega välja tuleb. Ärgem ehmugem, et see ei lähe alati valitseva mõttelaadiga kokku. Õigus on kõigil, mis sest, et igaühel omamoodi!


Lugu ilmus portaalis Delfi 19. juulil ja kogus 350 kommentaari 
www.DELFI.ee

pühapäev, 15. juuli 2012


Kas ikka Euroopa Ühendriikide poole?

Lõpuks ometi tuli üks inimene ja kirjutas tõe Euroopa Liidu sünni  ja võibolla ka üsna reaalse tuleviku kohta. Teleprodustent Toomas Lepp annab Delfis ammendava pildi Euroopa Liidu kujunemise loost ja meid ootavast suurest liitriigist, millesse me pole kunagi astunud.
 
„Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Niikaua kui Euroopa liidrid hoiavad tegelikult kõrvale reaalsetest otsustest, peab Euroopa komisjon võtma täieliku vastutuse. See on ainus institutsioon, kes võib edasi viia seaduste eelnõusid…
30 aastat pärast “Single Acti” (Maastrichti lepingut) vajame nüüd vältimatult kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut). Födaraalne leping peab koosnema 12 elemendist 4-s blokis, mis on identifitseeritud kui “genuiinse majandusliku ja rahandsuliku ühenduse poole, mida juhivad 4 presidenti…“

Kas pole mittte mõjuv avaldus, mis 28. juunil Spinelli grupi poolt vastu võeti. Ja samas vaid imesta, kui 7. juulil teatab meile eurosaadik Kristiina Ojuland, et Euroopa föderatsiooni jutt on milllestki väga kaugest asjast. Kahju, et eestlasi on euromuinasjuttudega toidetud juba sellesse liitu astumisest peale. Pidevalt käib üks uimane keerutamine, kui toredasti asjad ikka Brüsselis lähevad. Tasub vaid mõnda televisiooni väliskanalit vaadata, et veenduda, kui raskelt hoopis asjad praegu Euroopa Liidus liiguvad. Selge, et selle suure moodustise juhtimiseks on vaja ühtset juhtimist nagu USAs või NSVLiidus.  Aeg oleks hakata eestlastele ka tõde rääkima, aga peavoolumeedia on sellest asjast veel ikka väga kaugel.

Toon ära Toomas Lepa loo tänasest Delfist:   

Toomas Lepp: Altiero Spinelli ehitis ehk Euroopa Ühendriikide poole. Kas eestlastele valetatakse?

 (170)

15. juuli 2012 14:20

Toomas Lepp, teleprodutsent

www.DELFI.ee



Igale eestlasele peaks olema kohustuslik tutvuda professor Lauri Mälksoo sisukate arvamustega, mida ta andis vastates Peeter Ernitsale juulikuises Maalehes.
 
Lugu “Kas Euroopa Ühendriigid viivad Eesti iseseisvuse”, sedastab: “Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderatsiooni peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam. Aeg selleks on käes.”

Esitan alljärgneva ekskursi Euroopa ajaloo radadele vaid seepärast, et mulle tundub, et eestlastele pole antud piisavalt infot, et osaleda debatis, mis Brüsselis tundub endastmõstetav - födreatsiooni nimel tuleb rahvusriikide suverineteeti vähendada.
 
Lauri Mälksoo ütleb, et “me ei saa endale lubada, et samal ajal kui meid tiritakse kaasa (Euroopa Ühendriikidesse), ei ole me ise piisvalt järele mõelnud, mida me tahame.”
 
Kuidagi leiged on Eestis asjad. Peavoolumeedia pole arutlustest piisavalt huvitatud, meie MEP-id pole födeartsiooniasjades eriti sõna võtnud. ERR, kes peaks olema Eestile olemuslike asjade arutluses esirinnas, pole indu näidanud. Vastupidi – ERR-st saame 7. juulil teada Kristiina Ojulandi arvamuse, kelle jutu järgi on Euroopa Föderatsioon veel kaugel.

“Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Panganduses on otsustatud teha tihedamat koostööd, mis praeguses olukorras on igati mõistetav ja aktsepteeritav, aga kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus.”

Kas on ikka nii?
Ojulandi avaldus on tehtud nädal peale Spinelli grupi memorandumit.
Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu.

Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud Föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti, Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant. Spinelli gruppi kuuluvad nii sotsialistid kui ka neoliberaalid.

Memorandum algab nii:

“Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Niikaua kui Euroopa liidrid hoiavad tegelikult kõrvale reaalsetest otsustest, peab Euroopa komisjon võtma täieliku vastutuse. See on ainus institutsioon, kes võib edasi viia seaduste eelnõusid…

30 aastat pärast “Single Acti” (Maastrichti lepingut) vajame nüüd vältimatult kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut). Födaraalne leping peab koosnema 12 elemendist 4-s blokis, mis on identifitseeritud kui “genuiinse majandusliku ja rahandsuliku ühenduse poole, mida juhivad 4 presidenti…

See kriis on sügavalt demonstreerinud, et jagatud Euroopa projekt ei saa enam eksisteerida kuni rahvuslikud debatid on Europiseeritud (Europeanized). Euroopa ühenduse poliitiline konstruktsioon esindab pretsedenditut ajaloolist võimalust tuua demokraatia välja oma rahvuslikust kontekstist ja saada tõeliseks rahvusüleseks föderaalset tüüpi demokraatiaks (true transnational democracy of a federal type).”

Kes on Altiero Spinelli?
Mis on Spinelli grupp? Kes sinna kuuluvad?
Minu suureks üllatuseks on nimi Spinelli Eestis täiesti tundmatu. Ei teadnud Spinellist midagi kolm Eestis võtmepositsioonidel olevat arvamusliidrit , kelle käest tema kohta küsisin ja mis täiesti arusaamatu – Altiero Spinelli kohta ei leia interntist eesti keeles midagi.

Just niisuguse vastuse sain Euroopa Parlamendi inforbüroolt:

 “Internetis ei ole tõesti mingit infot eesti keeles peale lühikese lause Wikipedias: 15. septembril 2010 toetas Delors uut algatust nimega Spinelli Group, mis asutati, tugevdamaks Euroopa Liidu föderaliseerumispüüdlusi.

Ometi kannab Altiero Spinelli nime ehitis, kus käib koos Euroopa Parlament.
(Spinelli building)

Ometi kuulub Altiero Spinelli Euroopa asutajate hulka samas reas Konrad Adenaueri, Winston Churchilli, Robert Schumani, Jean Monnet ja veel paari tuntud nimega.
 
Spinellit kutsutakse Euroopa Ristiisaks. Tema juhtimisel on koostatud ja vastu võetud hulk Euuropa Liidu alusdokumente jne jne.
 

Kes siis oli Altiero Spinelli (1907 – 1986)?
Tema põhitöö oligi Euroopa Föderalistide liikumisele alusepanemine. Nooruses huvitus ta Lenini ja Trotski töödest, ning 1920ndatel ühines kommunistidega. Mussolini arreteeris ta ja saatis Spinelli vangi, kus ta veetis 12 aastat. Spinelliit seostatakse ka staliniismiideedega, mida ta püüdis demokratiseerida.. Ta uskus, et rahvusriikide ajad on möödas.

 Ühes oma artiklis Euroopa Ühendriigid (The United States of Europe) Spinelli soovitab:

 " ... väheste lihtsate föderaalinstitutsioonide rajamine, mis peavad olema tugevad, muutumatud /sõna, mida me oleme kuulnud nüüd juba palju kordi/ ja kergestimõistetavad. Pole vaja palju tüüdata individuaalsete rahvuslike probleemidega. Föderatsioon peaks pakkuma vajalikku sisemist korda, millega progressiivsed jõud raskusteta kohaneks ja millest need jõud saaks tulevikus end välja arendada.“

Spinelli kirjutab alla dokumendile Ventotene Manifesto:

“Me tahame minna riikide ja riikide ühenduste absoluutse suväriniteedi dogmade taha”

Spinelli ideed viisid 1984. aastal Euroopa Parlamendi hääletusele dokumendi üle, mis oli Draft Treaty for Union. See oli katse teha nn “suur hüpe” Föderaalse Euroopa moodustamiseks. Ainult kaks riiki kutsusid dokumenti ratifitseerima – need olid Itaalia ja Belgia. Spinelli oli pettunud. Aasta hiljem moderniseeris dokumenti Iiri senaator James Dooge. Ilmusid mõisted “kvaliteethüpe” ja “genuine poliitiline sisend”. Spinelli ideed aga jäid ka Maastrichti lepingusse. Tänu peamiselt Suurbritannia tegutsemisele ei sündinud tol ajal föderaalset Euroopat.

Ilmselt tänu hiljutisele NSVL 50 aastasele okupatsioonile ei julgeta Eestis rääkida, et Euroopa Liidu ajalugu ongi suures osas Föderalistide võitlus oma ideede eest. Riigiehituslikud paralleelid kahe liidu vahel on ilmsed. Ka Mälksoo ütleb, et NSVL kogemus on veel liiga värske.

Paavo Palgi Euroopa õpikust leiame järgmised read:
“Föderalistid leiavad, et Euroopa osatähtsuse tõstmiseks maailmas tuleb rahvusriigid ühendada ja luua neile ühine demokraatlikult kontrollitav valitsus, mis tegeleks kõigi eluvaldkondadega.”


Välisminister Toomas Hendrik Ilves ütles 1998. aasta mais Helsingis: "Ühe nägemuse kohaselt on EL nagu NATOgi vältimatu pahe. Selle tõlgenduse pooldajad usuvad, et EL on ennetav vahend halvimate arengute vältimiseks Euroopa ajaloos. Niisuguse suhtumisega inimesed tahavad, et ELi liikmelisuse mõju rahvastele püsiks võimalikult väikesena. Tegelikkuses on see üks pehme euroskeptitsismi variant. Teise nägemuse kohaselt on EL ämmaemand uuele tsivilisatsioonile, kus liikmesriigid on vabatahtlikult otsustanud töötada üha sügavama koostöö nimel, et toonitada Lääne-Euroopa valgustusajale iseloomulikke väärtusi. Mina isiklikult kuulun viimaste hulka."


1751. aastal kirjeldas Voltaire Euroopat kui ühte suurt vabariiki, mis on jagatud provintsideks, milledest mõned on monarhiad, mõned segasüsteemiga, kuid kõiki ühendab sama religioosne vundament, isegi kui see on jagatud erinevate usutunnistuste vahel

Rousseau ennustas 1771, et varsti ei ole enam prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ega inglasi, on vaid eurooplased.

 Suur-Euroopa idee avaldas 1923. aastal oma raamatus “Pan-Euroopa” austria krahv Richard von Goudenhove-Kalergi, millest sai alguse pan-euroopa liikumine.

Teise maailmasõja kestel toetas ühendatud Euroopa ideed järjekindlalt vastupanuliikumine, mis juba 1940. aastal avaldas üleskutse föderatiivse liidu loomiseks.
 
Winston Churchill pidas 19. septembril 1946 Zürichis kõne, kus kutsus üles rajama Euroopa Ühendriike. “Kui meil on plaanis moodustada Euroopa Ühendriigid, peame alustama praegu”, ütles ta.

Liikumised Euroopas käivitas USA välisministri Marshalli plaan 1947 aastal, See oli Euroopa ülesehitamiseks mõeldud projekt, Marshalli plaan nägi ette Euroopale finantsabi andmise, tingimusel, et luuakse tugev organisatsioon, mille ülesandeks saaks rahaabi haldamine ja jagamine. See oli loomulikult ka poliitiline projekt, mis pani paika tegutsemise nõukogude ohu vastu ja võimaldas sakslastel üle saada maailmasõja tagajärgedest.'

Siinkohal on huvitav märkida, et just USA mängis otsustavat rolli muuhulgas selles, et britid üldse Euroopa ühndusse astusid. 1948 asutati USA-s Europpa Ühenduse Ameerika komitee (ACUE) mida rahastasid Rockfelleri ja Fordi fondid. Komitee essotas olid USA salaluurega seotud mehed nagu Walter Smith ja Allen Dulles.

Tänapäeval ilmsiks tulnud dokumentide järgi, mida avastas Joshua Paul, Georgetowni Ülikooli uurija, finantseeris Ameerika Komitee Euroopa Liikumist ja Euroopa nõukogu suures ulatuses. Komitee toetas eriti Euroopa födelraliste ja andis ka Euroopaöe salajasi soovitusi näiteks finantsfondide loomiseks 1965 aastsal.

Äärmiselt huvitava, aga kinnitamist vajava versiooni pakub Ameerika jätkuva hegemoonia Euroopas tõstuseks kirjanik Gerd-Helmut Komossa oma Austrias ilmunud ja Saksamaal keelatud raamatus (DIE DEUTSCHE KARTE. Das verdeckte Spiel der geheimen Dienste. Ares-Verlag, Graz 2007).

Komossa versiooni kohaselt on USA ja Saksamaa vahel sõlmitud 1949 aastal salaleping, mille järgi USA-l on võimalus kontrollida Saksamaa teatavaid samme kuni aastani 2099. See võis olla ka Marshalli plaani üks salajane osa. Kui see vähegi tõsi on, siis on Saksamaa osast oma suväreniteedist loobunud ning tänu Hitlerile sunnitud maksma lõivu oma sõltumatuse eest veel 77 aastat.

Euroopa ühinemise ajalugu on põnev, täis kirgi, pettumusi ja saladusi. On veel üks mees, kes föderaalse Euroopa eest võidelnud ja kelleta Euroopa ajaloost ei saa rääkida. See mees on Jean Monnet. I maailmasõja järel oli Monnet Rahvasteliidu asepeasekretär, II sõja eel Prantsuse-Suurbritannia koordinatsioonikomitee esimees. .

Monnet' sümpaatia kuulus Ameerika Ühendriikidele. Kindarl De Gaulle nimetas teda "suureks ameeriklaseks", Kui 1949. aastal oli Suurbritannia loobunud Monnet’ pakutud liidust Prantsusmaaga, esitas Monnet Prantsuse välisministrile Robert Schumanile Saksa-Prantsuse liidu kavandi. Sellest sai Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühendus, mille alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise.

Siiski ei sujunud see Monnet ja ka USA soovide kohaselt ning seda rõhutades astus Monnet Söe- ja Teraseühenduse Ülemameti presidendi kohalt 1954 tagasi. Seejärel lõi Monnet 1955 aastal algatuskomitee Euroopa Ühendriikide loomiseks, kuhu kuulusid poliitiliste parteide ja ametiühingute esindajad.

Niisiis on Euroopa ajalugu vastuoluline, kuid püüded Superriigi poole on olnud valdavad. Seda ka tänapäeval just praegu.

Kas Eesti rahvas on piisvalt kursis Euroopa juhtkõnelejate tegude ja eesmärkidega ja kas need eesmärgid on meile mõistetavad. Kas Eesti poliitiline eliit mängib ausat mängu?
 
Lauri Mälksoo küsib: “Kas keegi Euroopa eliidist võis mängida topeltmängu – anna algul sõrm, pärast võtame ka käe? Kes tahab födeartsiooni minna peab suutma Eesti rahavast selle vajalikkuses veenda. Siis on näha kas rahavas tahab seda või ei taha. Kui tahab tuleb põhiseadust muutma hakata.”

Senikaua töötavad kümned organisatsioonid Euroopas ja Ameerikas eesmärgiga luau Föderatiivne Euroopa. See toimub demokraatia nimel, aga rahavõimu huvides. 29. mail ostis Jacob Rotcshild 37% David Rockefelleri kontrollitavatest aktsiatest. Nemad kontrollivad suurt osa majandusruumist ka mõtekodadest, ja nende kõrval ei ole ülemäära palju kontrollijaid.

Koondub Kapital ja kas tuleb koonduda ka Poliitikal?