Ärgem ennast enneaega vanaks mõelgem !

Pealkiri kõlab ehk naljakalt, aga see on elust võetud tarkus. Meedikud kurdavad, et Eesti inimene peab ennast tihtipeale vanemaks, kui ta tegelikult on. Mul ju nii palju aastaid – kordab ta endale päevast päeva ja hakkabki elust kõrvale jääma. Taolist hoiakut ei tohi võtta! Samas leiame hulgaliselt näiteid, kus isegi haigusega võitlev vanainimene erakordselt energiline ja elurõõmus olla suudab.

Statistika näitab, et neid optimiste on meil tunduvalt rohkem kui mõnes teises riigis. Eestit eakate tööhõive on üks kõrgemaid Euroopa Liidus. Ühest küljest räägib see kindlasti meie väga madalast keskmisest pensionist, mis kõigub 320 euro ringis ja millele tuleb ära elamiseks juurde teenida. Kuid teisalt ka vanema põlvkonna valmisolekust ennast teostada.

Uurimused näitavad, et vanemad mehed soovivad tööturul rohkem osaleda kui naised, kuid kahjuks jääb meeste tervis alla ja nii on tööl käivate naiste osakaal pisut suurem kui meestel.

Aktiivsena vananemise aasta, mida tänavu Euroopa Liidus laialdaselt tähistatakse, on Eestile juba teinud väikese heateo. Meie, eestlased, tuntud eurokuulekuse ja püüdluse poolest iga direktiivi täita enam kui seda nõutakse, oleme täpselt asunud täitma ka eakate aasta eeskirju. Aga need näevad ette aupaklikku suhtumist vanarahvasse!

Nii paistavadki jutud pensionäridest kui ülalpeetavatest ja noorema maksumaksja seisukohalt raskest koormast meil tasapisi kaduvat. Meie vara­kapitalistlik ühiskond, kus ainsaks väärtuseks seni rikkust ja raha peetud, hakkab lõpuks aru saama, et põlvkondade vaheline solidaarsus ehk üksmeel on jõud, mis maailma aastatuhandete jooksul edasi viinud.

Aktiivsena vananemise aastast oleme teisegi võidupunkti saanud. Nimelt nõuab aasta moto vanemale põlvkonnale inimväärikat äraelamist. Meie nigelad pensionid sellele nõudele ei vasta. Nii ongi Riigikogus taas päevakorrale tõusnud praeguse pensionisüsteemi ümbertegemine.

Keskerakonna fraktsioon on korduvalt esitanud ettepanekuid nõndanimetatud «kolm aastat ühe eest» süsteemi muutmiseks. Praegu käib asi nii, et alla keskmise palga teenijad ei saagi aastase töölkäimise eest täisaastat oma pensionistaaži. Minimaalpalga puhul tuleb aastase staaži saamiseks kolma aastat tööl käia. See süsteem pole Euroopa mõistes õiglane.

Seega peab lähemate aastate jooksul saama pensionärist ka Eesti ühiskonna austatud liige. Nii nagu see meie esiisade aegu kombeks oli. Noored ettevõtjad võiksid vanarahva tööle võtmist rohkem kaaluda. Statistika ütleb, et 80% pensionäridest oleks nõus kohe tööle hakkama, kui vaid ettepanek tehtaks.

Euroopas ei vaadelda vanemat põlvkonda juba ammu kui abituid inimesi, kellest palju kasu pole. Uurimused kinnitavad, et vananedes kasvavad vaimsed võimed, nagu näiteks strateegiline mõtlemine, olukorra objektiivsem hindamine, hoolivus, targem mõtteviis ja õigemate järelduste tegemine.

Nii saaks pensionile jäänud insenere, oskustöölisi, õpetajaid, arste, õdesid edukalt kasutada seal, kus elukogemus kasuks tuleb. Eks enamik meist taha kogenud arsti juurde minna või merel ikka staažika kapteniga seilata.

Pealegi suudavad vanemaealised tööle rohkem pühenduda, on kohusetundlikumad ja tööandjale lojaalsemad. Ka konflikte esineb vanemaealiste töökollektiivis vähem. Ja palka küsivad vanemad meistrimehed reeglina tunduvalt vähem kui noored.

Aktiivsena vananemise aasta on eluküpsele põlvkonnale ka Eestis hulga uksi lukust lahti teinud. Tarvitseb vaid minna ja nendele koputada. Aga enne tuleb mõelda ennast palju nooremaks, kui passis olev number näitab. Eks ütle vanasõnagi, et inimene on täpselt nii vana, kui nooreks ta ennast ise peab.

Artikkel ilmus 13.detsembri ajalehes Valgamaalane