teisipäev, 29. mai 2012


Toobal tagasi ei astu!

Täna õhtul võib seda juba päris kindlalt öelda. Pärast hommikust pressikonverentsi, kus Keskerakonna peasekretär Priit Toobal oma tagasiastumise võimalikkuse välja pakkus, kutsudes üles sama tegema ka Reformierakonna ja IRLi endisi peasekretäre Kristen Michalit ja Ken-Marti Vaherit, pole meestelt päeva jooksul reageeringuid kuulda olnud. Ometi ütles Toobal päris selgelt: Teatan, et Eesti erakondade usaldusväärsuse drastilise erosiooni peatamiseks olen mina ja ilmselt ka Indrek Saar valmis endale võtma kohe poliitilise vastutuse kui seda teevad ka Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher. Astun tagasi, kui seda teevad ka valitsusparteilased.
 
Vaevalt, et valitsusprteid seda avaldust edaspidi üldse palju kommenteerima hakkavad. See on piinlik lugu nende jaoks. Isegi peaminister Ansip on segatud, kes oma ette valmistamata esinemisega kaamerate ees Eesti riigi halenaljakasse olukorda sättis. Peaminister Andrus Ansip avaldas eile kahetsust, et Eestis on kujunenud olukord, et ettevõtete juhid ja erakonna peasekretärid ei eelda, et nende telefonikõnesid ei kuulata pealt. „Eeldus on pigem selline, et kõik telefonikõned on salvestatavad ja sisuliselt avalikud," ütles Ansip.

Olin ise ka tänasel pressikonverentsil ja tulin sealt ära üsna heade tunnetega. Toobali avaldus oli sisukas ja minu meelest said ajakirjanikud päris hea pildi sellest, kuidas Reformierakonna musta parteiraha skandaali püütakse summutada Toobali uue süüdistusega.



Toon siinkohal täispikkuses ära ka Toobali tänase avalduse pressile.   
 

Priit Toobal: Miks Suure-Jaan​i Vares on ohtlikum Vene kotkast?
Keskerakonna peasekretäri Priit Toobali avaldus Keskerakonna pressikonverentsil 29. mail.

Peaminister Ansipi  28.mai k.a. avaldus sellest, et kõik suuremate ettevõtete ning erakondade juhid peavad eeldama, et nende telefone kuulatakse pealt on sisuliselt riikluse alustalade vastu suunatud kuriteo teade, millele pole seni millegipärast reageerinud kohus ega prokuratuur.

Valitsuse julgeolekukomisjoni liikme, peaminister Ansipi kuriteoteatele vastas vaid kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp, et sellel ametil pole vastavaid võimekusi. Lükkamata isegi ümber kahtlust, et eriteenistus on ebaseaduslikult jälginud ka valitsuserakonna juhtpoliitikuid.

Keskerakonna poolt tervitan peaministri eilset avaldust. Keskerakond on juba aastaid rääkinud poliitilisest kaitsepolitseist ja prokuratuurist ning meil on heameel, et riigi üks enim informeeritud kodanikke, julgeolekukomisjoni liige, on seda nüüd samuti avalikult tunnistanud. Reformierakonnas asetub Ansip sellest juba varem rääkinud ausate ning asja tundvate poliitikute ritta koos Rait Maruste, Igor Gräzini ning Jaanus Rahumägiga.

Kui veel mõne kuu eest nägi peaminister suurt põhiseaduse riivet selles, kui ühe poliitiku kirjavahetus on sattunud teise erakonna valdusse, siis nüüd räägib ta ju märksa laiaulatuslikumast põhiseaduslike normide rikkumisest lausa riiklike struktuuride poolt.

Nüüd on käes hetk, kus täitevvõim peab põhiseadusliku korra tagamiseks tagandama kaitsepolitsei juhi Raivo Aegi ja peaprokuröri Norman Aasa, kes ebaseadusliku üleüldise pealtkuulamise eest otseselt vastutavad.

Kui Ansipi valitsus ei suuda riigis kehtestada demokraatlikku kontrolli poliitilist võimu kontrollivate eriteenistuste üle, siis tuleb tagandada Ansipi valitsus. 

Möödunud reedel lisandus peaministripartei kohale kogunenud rünkpilvedesse päikesekiir mulle esitatud kahtlustusena, et justkui olen mina võltsinud kolme suurejaanilase Keskerakonnale tehtud annetuse dokumente. 

Kolmest kaks kinnitavad siiski jätkuvalt, et nemad on need annetused erakonnale teinud ja mingit probleemi sellega pole. Kolmas sponsor, Uno Vares, väidab aga alles nüüd, et pole Keskerakonnale midagi annetanud.

Endine miilits ja politseinik on aknaaluse riigikogulase Kalle Laaneti kamraad, Eesti Politsei Spordiliidu asepresident, mille presidendiks on Laanet. Lasin Varese lahti parteitöölt (ta oli Keskerakonna Viljandimaa koordinaator) ja lahti sai ta ka Suure-Jaani Gümnaasiumi spordisaali juhi ametist (kuuldavasti ei saanud ta ka seal lihtsalt tööga hakkama). Kurb aga juhtub. Mis ei peaks olema siiski aluseks vimmale minu vastu ega õigustuseks valetamisele.

Kaitsepolitseis käis ta juba paar kuud tagasi, tema annetused olid tehtud juba üle aastat tagasi ning need olid erakonna avalikes valimiskulude aruannetes ja annetuste registris sendi pealt kajastatud. Ning see oli ka härra Varesele hästi teada. Millegipärast tegi prokuratuur selle loo avalikuks aga just nüüd kui Reformierakonda oli rabanud annetusskandaal.

Pangem tähele, et tavaliselt õiguskaitseorganite poolt mänglevalt manipuleeritava meedia suhtumises on märgatavaid erinevusi Keskerakonna ja Reformierakonna annetuste loo kajastamisel.

Kui Reformierakonna puhul veeretatakse süüd Meikari kui varjatud annetuste paljastaja suunal (mida näitab muuhulgas skandaali ristimine Silver-geitiks, mitte aga  Kristen-geitiks ega Andrus-geidiks), siis Keskerakonna puhul rünnatakse just annetuste vormistajat.

Kui varjatud annetuste asjas tahetakse hirmsasti süüdistada Keskerakonna peasekretär Toobalit, siis tuleb süüdistada ka vähemalt Reformierakonna endist peasekretäri Michalit. Samas prokuratuur ei kiirusta Michali ülekuulamisega, muide ka tema kodu pole läbi otsitud ning ka Reformierakonna peakorteri läbiotsimine toimus pärast kolmepäevast etteteatamist. Rääkimata AK erisaadetest ja muust taolisest. Te teate küll, millest jutt. Mina ei soovi, et poliitiline politsei otsiks läbi Michali või mistahes teise partei peasekretäri kodu. Ma tahan, et KAPO ja prokuratuur tunnistaksid, et nad on teinud vea, sekkudes poliitikasse.

Veelgi enam. Meikari loo puhul on ajakirjandus sisuliselt maha vaikinud peamise – raha päritolu. On küll räägitud julgeolekuriskist, kuid mitte sellest, et Meikar ei eita raha päritolu seost Gazpromi ja Vene luurega.

25. mai Õhtuleht kirjutab sõna-sõnalt järgmist:  „Skeem oli selline, et esmalt tõi tundmatu sularaha erakonna kontorisse. "Kes antud juhul tõi, ma ei tea," lausub Meikar. Põhimõtteliselt võib see ju siis olla kas või Vene luure, Gazprom või ükskõik kes? "Ma ei tea," lausub Meikar vaid.“

On tähelepanuväärne, kuidas ka õiguskaitseorganid ei püüagi tuvastada raha päritolu, vaid keskenduvad küsimusele, kes selle parteidele edasi andis. Jahitakse kullereid, mitte tegelikke sullereid, ehk musta raha allikaid.

Muidugi pole mulle esitatud ametlik kahtlustus ühe suure-jaanilase annetuse suhtes ligilähedaseltki samas kaalukategoorias nende varjudega, mis saadavad sotsiaaldemokraatide valimiskassat täitnud perekond Ossinovskite raha pärinemist Vene transiidiahelast. Aga sotside Vene raha oli vähemalt osaliselt ametlikult deklareeritud.

Opositsiooniparteide rahaskandaalikesed ei kanna kuidagi välja võrdlust Reformierakonna endise peasekretäri, tänase justiitsministri Kristen Michalit ja IRLi endise peasekretäri, tänase siseministri Ken-Marti Vaherit varjutavate kahtlustustega Vene eriteenistuste, sealse gaasimonopoli ja maffiaraha süsteemsest pumpamisest Eesti parteipoliitikasse. Nende haldusalas toimuv on omandanud ilmselged organiseeritud kuritegevuse tunnused, mille kaasosalisteks on ka valitsusparteid.

Seepärast teatan, et Eesti erakondade usaldusväärsuse drastilise erosiooni peatamiseks olen mina ja ilmselt ka Indrek Saar valmis endale võtma kohe poliitilise vastutuse kui seda teevad ka Kristen Michal ja Ken-Marti Vaher. Astun tagasi, kui seda teevad ka valitsusparteilased.

pühapäev, 27. mai 2012


Kas organiseeritud kuritegevus Kapos?
 
Täna avaldas Delfi äärmiselt põneva Kapo kohta. Jutt on kaitsepolitsei endise kõrge ametniku Indrek Põdra tegevusest. Klandorf jõuab järeldusele, et Kapo kontorist juhiti ametnike poolt organiseeritud kuritegevust, mis ulatus välja Venemaa grupeeringuteni ja isegi spionaažini.

 Aastate jooksul korraldas musta südametunnistusega kaitsepolitseinik oma ametiseisundit kasutades vahi alt vabastamisi, mõjutas kriminaalmenetlusi kurjategijate kasuks, kogus isikute kohta andmeid ja püüdis muuta kurjategijate vastutust mõjutavaid asjaolusid, kirjutab Klandorf.

 Teised grupeeringu liikmed kogusid andmeid inimeste kohta, kes tegid ebaseaduslikke majandustehinguid või olid sattunud erinevate grupeeringute vahelise võitluse ohvriteks. Indrek Põdra käsilased võtsid võitlusest ka ise aktiivselt osa, aitasid oma juhile raha välja pressida ning korraldasid talle kohtumisi nii Eesti kui ka välismaiste kuritegelike juhtidega.

Selle loo avaldas eelmisel kolmapäeval ajaleht kesknädala ja sellest rääkisime ka Tallinna TV saates „Meedia keskpunkt“. Samal päeval saatis autor oma loo ka Delfisse. Täna siis portaal selle loo ka avaldab. See on väga huvitav lugemine ja tasub ära pikemat süvenemist.



Lisan Delfi versiooni, mis avaldadati täna. Täispikk variant loost asub ajalehe Kesknädal koduleheküljel.  


Kalle Klandorf: Indrek Põdra ja ta grupi lugu ehk Organiseeritud kuritegevus õiguskaitseorganites

  www.DELFI.ee

 27. mai 2012 12:00



Lugedes kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud Indrek Põdra kohtuotsust, leidsin Põdra ja tema grupi tegevuses hämmastavaid ühisjooni organiseeritud kuritegevusega.

Prokurör tõi kohtusaali selgelt kuritegeliku ühenduse tunnustega organisatsiooni, aga kohut mõisteti nende üle altkäemaksu saamise, andmise ja vahendamise eest.

 Organiseeritud kuritegevus on pikaajaline, teadlik ja tahtlik, omavaheliste ülesannete jaotusega tegevus, mis hõlmab üksikisikuid ja kuritegelikke gruppe. Selle tegevuse eesmärgiks on majanduslik kasu, kasutades nii legaalseid kui illegaalseid vahendeid. Osa tegevusest sooritatakse vägivalla või sellega ähvardamise teel. Iseloomulik on ka korruptiivsed sidemed riigi või omavalitsusasutustes, mis võimaldavad vältida sotsiaalset kontrolli ühiskonna poolt ning osutada vastutegevust. Organiseeritud kuritegevuse põhieesmärgiks on majanduslik kasu, seda mitte ainult illegaalse tegevusega, vaid ka legaalselt, luues või kasutades legaalses majandustegevuses osalevaid äriettevõtteid, milles pestakse raha või varjatakse kuritegelikke tulusid.

Sellise kuritegevusega käib tihedalt kaasas ka korruptsioon, mis on sillaks majanduskuritegevuse juurde ja võib sageli olla toime pandud muude kuritegude katteks. Äraostetavust on sealjuures kahte tüüpi. Üheltpoolt instrumentaalne korruptsioon, mis seisneb ametniku mõjutamises konkreetse teo sooritamiseks, mis on ühekordne. Teisalt endogeeniline korruptsioon, mis seisneb organiseeritud kuritegevuse varjatus ja tulevikku suunatud lähenemises võimu otsustusprotsessidele.

Kohtumaterjalides on kirjas, et püsiv kuritegelik ühendus sündis Põdra juhtimisel 2009. aasta kevadel ja tegutses 2011. aasta detsembrini. Enne seda osutas Põder väiksemaid teeneid ja vähema raha eest. Kolme aasta eest langes Põder lõplikult kurjategijate ringi ning tajudes oma tugevat positsiooni kapo töötajana, asus teenima suurt raha, osutades kurjategijatele teeneid. See tuletab meelde Astrid Lindgreni lastejuttu, kus mõõganeelaja Alfredo õpetas lapsi enne mõõkade kallale asumist neelama esmalt nööpnõelu.
 

Esimese kindlakstehtud nööpnõelana aitas Indrek Põder vahi at vabastada autovarga ja kelmi Valeri Vassilenko. Edasi järgnesid juba suuremate terariistadena esimese astme kuriteod ning moodustus püsiv kuritegelik grupp, kuhu kuulusid Aleksandr Avdenja, Oleg Smoli, Nikolay Kholopov, Aleksandr Arhipov. Hiljem liitus grupeeringuga Rene Keivsar. Järgnevate aastate jooksul ehitas Põder järjekindlalt üles oma kuritegelikku organisatsiooni, kasutades ära oma positsiooni Kaitsepolitseiametis.

Aastate jooksul korraldas musta südametunnistusega kaitsepolitseinik oma ametiseisundit kasutades vahi alt vabastamisi, mõjutas kriminaalmenetlusi kurjategijate kasuks, kogus isikute kohta andmeid ja püüdis muuta kurjategijate vastutust mõjutavaid asjaolusid. Teised grupeeringu liikmed kogusid andmeid inimeste kohta, kes tegid ebaseaduslikke majandustehinguid või olid sattunud erinevate grupeeringute vahelise võitluse ohvriteks. Indrek Põdra käsilased võtsid võitlusest ka ise aktiivselt osa, aitasid oma juhile raha välja pressida ning korraldasid talle kohtumisi nii Eesti kui ka välismaiste kuritegelike juhtidega.

Organiseeritud kuritegevuse küsimuse tõstatas enne jõule Eesti Päevalehe veergudel ka Kärt Anvelt. Ta osutas, et Päevaleht oli rääkinud kõnealusest kriminaalasjast kümnete asjassepuutuvate inimestega ning selgunud suund oli üllatav. Anvelt viitas lausa riigipiire ületavale organiseeritud kuritegevusele ja rahapesule. Ja tõepoolest, Indrek Põder kohtus Lätis koos Nikolay Kholopoviga ühe sealse allilma juhi, Vjatseslav Šestakoviga, hüüdnimega Sliva. Päevalehe väitel oli arutlusel, kuidas hakata kontrollima ja manipuleerida suurt hulka Baltimaid läbivat kuritegeliku raha.

Nende kohtumiste osas algatasid Läti julgeolekuasutused kriminaalmenetluse, uurimaks meie kaitsepolitseinik Põdra väidetavaid sidemeid Läti kuritegeliku maailmaga. Läti siseminister Rihards Kozlovskis ütles sealsele TV3-le antud intervjuus, et riigi julgeolekuasutused algatasid koos Eesti kolleegidega uurimise, selgitamaks, kas Lätis elamisloaga elavad Venemaa kodanikud võivad olla seotud Põdra ebaseadusliku tegevusega.

Võimalik, et organiseeritud kuritegevusele pidi hakkama raha pesema Eesti Krediidipank. 2011. aastal teatas Krediidipanga senine omanik Moskva Pank, et müüb oma osaluse ühele Šveitsi ettevõttele, mis oli kuuldavasti seotud lennufirmaga, mille teeneid kasutasid Interpoli poolt tagaotsitavad Andrei Borodin ja Dimitri Akulin. Viimane neist sai Eestis tuntuks, kui lasi Stelmach-Raudse kontoril oma lähisugulastele Eesti elamisload vormistada.

Moskva panga juhid andsid ühtekokku 3,6 miljardi euro eest laene Küprose firmadele, mis lõpetasid peagi tegevuse, kuid raha jäigi kadunuks. Arvatakse, et väike osa sellest hiiglaslikust rahavoost liikus just läbi Krediidipanga. Samuti on kuulda, et Šveitsi firma ja Moskva pankurid on seotud ning võib arvata, et Krediidipanka soovisid nad oma huvisfääri, et varjata selles peituvaid hämaraid saladusi.

Selle panga kaaperdamiseks saigi Indrek Põder volitused ja asus tegevusplaani ellu viima. Esmalt sokutas ta oma käsilased panga järelvalvenõukogusse. Teised liikmed, kes polnud temaga seotud, langesid ebaseadusliku jälitustegevuse ohvriks. Põder nõudis nende ja nendega seotud firmade kohta Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Rahapesu andmebüroolt (RAB) välja materjalid, kontrollis Meelis Taanieli kaudu politsei andmebaase, et leida kompromiteerivaid materjale. Enne kui panga kaaperdamine õnnestus, võtsid kolleegid ta vahi alla.

Omaette küsimus on, kas Indrek Põder oli Stelmach-Raudse kontoriga elamislubade afääris seotud või soovis ta lihtsalt selle pealt teenida, nagu mõnel pool osundati. Siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort ütles detsembri keskel Delfile, et PPA sisekontrolli juht Meelis Taniel ja Indrek Põder ei olnud elamislubade äriga seotud. Raivo Aeg rõhutas samuti, et kindlasti polnud kinnipidamised seotud elamislubade müügiga.

Tõepoolest, kohtutoimikust selgub vaid, et Põder püüdis oma kuritegeliku grupiga raha eest sekkuda PPA elamislubade väljastamise kontrolli. Põder teatas oma kaasosaliste kaudu kümnetele inimestele, et ta saab mõjutada PPA tegevust, võtmaks ära elamislubasid, mille olid hankinud Stelmach ja Raudne. Mulle tundub seejuures äärmiselt kahtlane, et Eestis tegutses jõustruktuuride vaateväljas pikka aega märkamatult kaks „organisatsiooni“. Üks hankis elamislube ja teine pressis nende eest raha välja. Küllap asjalikumal uurimisel oleks nendevaheline side tuvastatud.

Võimalik, et tänu moodustatud Riigikogu erikomisjonile, mis nõudis Stelmach-Raudse afääri suhtes kriminaalasja algatamist, on võimalik need seosed hiljem tuvastada, kuid isiklikult usun ma, et pigem on kõik otsad juba vette kadunud, sest kriminaalasja algatamisega jäädi pool aastat hiljaks.

Detsembri lõpus kirjutas Delfi, et Põder võis olla seotud Rahapesu andmebüroo kaudu tulnud info manipuleerimisega. Antud tegevust kirjeldati seal nii, et RAB jälgib raha liikumist Eestis tegutsevate pankade kontodel ja bürool on õigus pankade arveid kontrollimiseks kuni 4 kuud kinni hoida. Väidetavalt hoiti teatud kahtlasi summasid kinni, aga riigi julgeolekuasutustega seotud inimesed asusid 10-15% teenustasu eest kahtlasi summasid avama või protežeerima.

Delfi versioon kõlab seejuures üsna tõepäraselt. Indrek Põdra kohtuotsusest käib läbi Rahapesu andmebüroo tundmatu töötaja „O“, kes kohtuotsuse kohaselt osutas Põdrale korduvalt ebaseaduslikke teenuseid. Sealhulgas firmade ja eraisikute taustauuringute osas, kelle rahad olid RAB-i või prokuratuuri poolt arestitud. Kohus tuvastas juhuse, kui RAB tühistas ettekirjutusega piirangud ühe Põdra protežeeritava konto suhtes.

Seesama „O“ osutas Indrek Põdrale korduvalt abi. Näiteks kontrollis ta Põdra esitatud nimekirja firmadest, mida oli vaja seoses pangaafääriga uurida. Samuti teatas Põder Oleg Smolile, et „O“ ootab teda seoses Krediidipanga aktsiatehingutega läbirääkimistele. Nii elamislubade andmisel kui ka RAB-i tegevuses on palju hämaraid aspekte ning on võimalik, et Rahapesu andmebüroo üksikud töötajad said Põdralt oma koostöö eest tasu ehk altkäemaksu.

Mõnda aega tagasi ilmus Eesti Ekspressis intervjuu endise kapo asedirektori lähisugulase Rene Keivsarega, mis sisaldas eneseõigustusi ja suisa valet. Huvitav, miks Ekspress Keivsarele sellise võimaluse üldse andis. Kohtutoimikutes on faktid, mis näitavad selgelt, et leheintervjuus end vaid talgulisena Põdra maja ehitanud mees tegutses kuritegelikus grupis aktiivselt altkäemaksu vahendamise ja rahapesuga.

Vaadates kohtualuste tausta ja võrrelda nende tegevust eelpool nimetatud organiseeritud kuritegevuse tunnustega, vastab seltskond igal juhul kuritegeliku grupeeringu erijoontele.

Indrek Põder – pani toime I astme kuriteo, varem kriminaalkorras karistamata kapo ametnik, Aleksandr Avgdenja – pani toime II astme kuritöö, varem karistatud, Valeri Vassilenki – pani toime I astme kuriteo, varem karistatud, Rene Keivsar – pani toime II astme kuritöö, varem karistamata, OÜ Webholding(Andres Tiisler) – pani toime II astme kuritöö, varem karistamata, Oleg Smoli – II astme kuritegu, varem karistamata, Nikolay Kholopov – pani toime I astme kuritöö, varem karistatud, Aleksandr Arhipov – I astme kuritöö, varem karistamata.

Kohtuasjas kokkuleppemenetluses sündinud kohtuotsus ei vastanud kindlasti ühiskonna ootustele. Reaalse vanglakaristuse sai vaid kuritegeliku grupi edev liider. Võideldes riigireeturite ja organiseeritud kuritegevusega, ei tohiks me minna kokkulepetele, sest inimestele jääb nii raskete kuritegude puhul kokkuleppe sisu mõistmatuks.
 

Seoses kohtuprotsessiga jäi aga õhku rida küsimusi, millest väike osa on siin:

Kas Põdra ja Stelmach-Raudse asjas on üle kuulatud ka mõni prokurör, sest ajakirjanduse andmetel oli ka prokuratuuri töötajatel neis kuritegudes oma osa?

Nagu selgub kohtuotsusest, olid kriminaalasja segatud veel mitmed eraisikud, kelle nimesid kohtuotsus ei kajasta. Ajakirjanduse andmetel oli vahi all näiteks Ats Pärnaste. Kas tema osatäitmine antud kriminaalasjas piirdus ainult šašlõkiküpsetamisega või oli ta asjaga seotud ka lähemalt?

Kas prokuratuur arvestas ka nende andmetega, mis tulid Põdra kohta Läti julgeolekustruktuuridelt, mis kajastasid tema sidemeid Läti allilmategelastega?

Kas RAB-i üksikud töötajad olid seotud Põdraga ja osutasid talle ebaseaduslikke teeneid?

Kas kapo komissar Viljar Subka vabastati töölt seoses ebaseaduslike teenetega Põdrale?

Miks Meelis Taanieli kriminaalasi eraldati Indrek Põdra menetlusest? Kas põhjuseks on ainult see, et Taaniel otsustas pika menetluse kasuks ega läinud kokkuleppele prokuratuuriga?

Kas Põder kasutas Vene allilmaliidritega kohtumiseks töölähetusi, kui ta käis Riias, Inglismaal ja Prantsusmaal?

Kas keegi kavatseb uurida Indrek Põdra mahitatud politseiametnike vabastamist ja kriminaalmenetluste alustamist?

Kuigi seda menetlust on lastud paista suure töövõidu ja enesepuhastusena, siis kokkuvõttes jäävad paljud otsad õhku rippuma ja seetõttu on lõpptulemus poolik.

Sellise kiirustatud lahendusega ei näita õiguskaitseorganid mingil juhul läbipaistvust ja avatust vaid asi muutub analüüsimisel veel segasemaks.




laupäev, 26. mai 2012


Valetamine on saanud oravate normiks!


Kahjuks tuleb seda tõdeda. Aastate pikkune paremerakondade võim Eestis on muutnud nad äärmiselt enesekindlaks ja ülbeks. Kui ühe jõu ehk Reformiearkonna käes on nii peaministri, justiitsministri, riigikohtu esimehe kohad ning lisaks veel suurim ajaleht Postimees ja rahvusringhääling, siis võib seda üleolekut teistest endale lubada. Paistab, et nüüd hakkab see õnneaeg lõppema.

Kui Alar Sudak esitab küsimuse, kas Ansip valetas või on ta halb juht, siis ma vastaksin, et mõlemad. Meil on aastatega meedia abiga saanud justkui dogmaks, et oravad oskavad hästi valitseda. Tegelikult see nii pole. Kui 2008. aasta alguses majanduskriisi sukeldusime, siis Ansip tegi järjest vigu, kuulmata opositsiooni hoiatusi, et häda tuleb. Peaminister hüüdis mitmel korral Toompea saalis, et tema valitsuse ajal negatiivet eelarvet ei tehta. Pärast tehti ja veel koguni kaks korda.

Kui Keskerakond 2010. aastal Valga linnas Reformierakonnale umbusaldust avaldas ja nad võimult kõrvaldas, siis linnavalitsuse pabereid vaadates, selgus, et oravate valitsus oli  üsna ebaprofessionaalne olnud. Kehtis vaid müüt, et oskavad hästi linna valitseda. Tegelikult mitte. Hea nägu rahva ees suudeti säilitada vaid riigipoolsete suurte rahasüstide abil.  

Veel on siiani arvatud, et oravate PR tegevus on maailmata kõrgel tasemel. Meikari skandaali puhul purunes see arvamus pihuks ja põrmuks. Ei Michal, ei Ansip osanud targalt talitada ega olukorra kohta erakonnas õigeid vastuseid anda. Tegelikult kukuti otse valetama ja vett sogama. Pole tarvis olla ekspert, et mõista Meikari jutu õigsust. Poiss ei valeta. Nii need asjad paremerakondades paistvadki käivat. Raha on neil palju, kampaaniad kallid ja nõnda moodi ka valimistel hääli saadakse. Suure valega, et näiteks tõstame pensionid kahekordseks või saame Euroopa rikaste hulka, hullutatakse valija ära ja saadakse võimu juurde. Ausus selles erakonnas au sees ei ole.      

Toon ära ka Alar Sudaku väga hea artikli, mis täna Dellfis üles riputati.


Alar Sudak: Ansip kas valetas või tunnistas, et on halb juht



26. mai 2012 06:00

 www.DELFI.ee

Allar Jõksi sõnul on üks ettevõtja talle öelnud, et seaduse tellimine Riigikogust maksab 32 000 eurot. Sven Kivisildnikul on õigus, kui ta liigitas Eesti poliitika organiseeritud kuritegevuseks.

Riigijuhid peavad lõpuks mõistma, et Eestis on tekkinud klassikaline revolutsiooniline situatsioon, mis teatavasti seisneb selles, et valitsejad ei saa enam vanaviisi valitseda, sest kodanikud ei taha endist viisi elada. 2012 esimene poolaasta on skandaalide ja rahva rahuolematuse poolest olnud kõige kuumem poolaasta kogu taasiseisvumise ajal. ACTA, õpetajate üldstreik, transporditöötajate streik, rahvaliikumine avalik kiri peaministrile, õiguskantsler versus valitsus Riigikohtus. Need ei ole stiihilised loodusõnnetused, need on Reformi valitsemise tulemused.

Nii nagu äike valgustab öist maastikku ja pärast äikest lööb õhu klaariks, niisamuti on loota, et ka erakondade ebaseadusliku rahastamise skandaal mõjub kuumal poliitmaastikul äikesena.

Ootamatu äikesena puhkenud skandaal saab Eesti riigile ja rahvale mitmes mõttes proovikiviks. Kas hakatakse seadust kohandama olukorra järgi või lahendatakse olukord seaduse järgi? Mida teha, et tulevikus sellised jamad ei korduks ja õhk ei sumbuks? Kas poliitikutel on jõudu ja tarkust viia riik ja rahvas viia välja valede labürindist? Kui on, siis kus suunas?

Valetamine või haldussuutmatus

Arenenud demokraatiaga riikides on riigijuhtide ja ministrite seotused korruptsiooniga tinginud nende vältimatu tagasiastumise. Aga ugrimugri demokraatiaga Eestis sai oravast peaminister väita silmagi pilgutamata, et tema on kogu aeg puu otsas olnud, öeldes, et “Reformierakonnas ei ole ministrid ning eriti peaminister ja erakonna juht partei rahastamisküsimustega kursis”.

Tule taevas appi ja näita Ansipile teed erakonna tagatuppa, kus raha loetakse. Ta ei tea ju üldse, kust raha tuleb ja mis tema parteis toimub. Sama hästi võiks ta peaministrina öelda, et ta ei tea, mis seisus on riigieelarve. Tegelikult peaminister valetas. Rahulikumal ajal saaks peaministrile valetamine saatuslikuks, aga praeguse skandaali uudiste laviinimühin matab hädise hädavale enda alla.

Isegi juhul, kui Ansip ei valetanud, peaks puhkema tõsine skandaal. Ansip väitis ju ennast haldussuutmatuks, kes esimehena ei kontrolli erakonnas toimuvat ja peaministrina ei juhi valitsuse tegevust, sest ta ei tea, kui täidab kinnimakstud tellimustööd.

Kala hakkab mädanema peast, Eesti riik Toompeast, peaminister heast peast

Kristen Michal ja Kalev Lillo ajasid teleintervjuus selge silmavaatega segast juttu. Vale on saanud eesti poliitika lahutamatuks osaks. Võimule enam ei mindagi, enne kui valijatel näod täis valetatakse.

Lubadust viia 15 aastaga riik Euroopa viie rikkama riigi hulka on Reform vähemalt enda puhul võtnud tõsiselt, soovides vist saada Euroopa viie rikkaima partei sekka.

Ausalt öeldes arvasin, et Eesti poliitikas polegi enam ühtegi ausat riigimeest ega -naist. Kui mõni aeg tagasi tuli uudis, et Siberis nähti mammutit, siis kirjutasin kommentaariks, et Toompeal nähti ükskord ausat riigimeest. Aga see oli nii ammu, et keegi ei mäleta, kes ta oli ja millisesse fraktsiooni ta kuulus.

Silver Meikari tõehetk siiski meenutas ütlust, et eesti mees su mehemeel pole mitte surnud veel. Riigiprokurör Heili Sepa resoluutsus, millega ta läheb justiitsministri vastu, näitas, et Riigiprokuratuuris on üks naine kangem kui tema meeskolleegid kokku.

Augeiase tallide puhastamisel on tehtud väga tugev algus. Kuid samas on kartus, et jällegi tahetakse kõige paremat, aga välja kukub nagu alati. Kui Riigikogu asub kiirendatud korras dekriminaliseerima ettevõtete sponsorlust, siis selleks ajaks, kui süüdlased kohtu ette jõuaksid, on nad seaduse väänamisega juba süütuks tembeldatud.

Tegeliku olukorra seadustamine

Esimesed märgid seaduse ümbertegemiseks on antud. Ansip juba teatas, et parteide rahastamises tuleks seadustada tegelik olukord. Kas tõesti Riigikogu muudab seadust, et kuriteokahtlusega justiitsminister pääseks kohtu alt, seda näitab aeg.

Tegelikult peaks kõik skeemitajad võtma juriidilisele vastutusele ja seebitajad võtma endale poliitilise vastutuse varjamise ja rahvale valetamise eest. Plats puhtaks, õhk klaariks, ainult nii saaks minna edasi.

Kui suures ulatuses on skeemitamine tegelikult levinud, näitab opositsiooni tegutsemine Riigikogus. Praegu oleks ju ideaalne võimalus vastanduda võimule, nõudes seadusi, mis muudaksid olukorda kapitaalselt. Kui opositsioon võimaluse kasutamata jätab, tekib kahtlus, et pada hoidub katelt sõimamast, sest ühed auklikud mõlemad.

Mida siis muuta? Mida edasi teha?

Suuremat selgust ja kontrolli erakondade rahastamises on nõutud juba aastaid. Nüüd on saabunud hetk, mil ühiskonna survel ja avalikkuse valvsa pilgu all saaks tugevama kontrolli lõpuks seadustada. Valimiskuludele piirangu panemine on seni ainus kord, kus toetan peaministrit, kuid järgnevas peaminister kahtlemata nõus ei ole.

Opositsiooniparteid peaks avalikustama kahtlused kõigi parlamendiseaduste ja valitsuse otsuste suhtes, millel on sponsorite hais küljes. Allar Jõks teatas meediale, et talle tunnistas ettevõtja, nagu maksaks Riigikogust tellitud seadus 32 000 eurot. Seadus altkäemaksu eest. Sven Kivisildnikul on õigus, kui ta määratles eesti poliitika organiseeritud kuritegevuse liigiks.

Eesti poliitmaastik on muudetud Buratino muinasjutust tuntud Lollide maaks, kus seemneks pandud mündist pidi kasvama rahapuu. Muinasjutus nii ei juhtunud, aga Eesti poliitikas on juhtunud päriselt. 0,032 miljonit tuli külvata peasekretäri kilekotti, et tellitud seadusest kasvaks tulu mitukümmend miljonit või veel rohkem. Äri on vaba ja lollikindel, sest peaministri enda väitel ei ole ta kursis, mis toimub ja mida ta teeb, kuid teeb kõike, mille eest maksti.

Olari Taal ja teised teadjamad on nimetanud elektrihinda tõstnud taastusenergia toetushindu tellimustööks. Seega kannatavad korruptsioonist sündinud hinnatõusu all terve riik ja kogu rahvas.

Vaesed üliõpilased ja õpetajad oleks vist pidanud tegema korjanduse ja samuti parteidele maksma, siis oleks ehk nemadki oma tahtmised saanud. Aga tõesti, kes peaks parteidele maksma, et need hooliksid rahva muredest ja riigi probleemidest?

Uued poliitilised jõud

Skeemitajad võivad ausalt tunnistada, et müüvad rahvast kuupalga eest, aga kena oleks, kui saaks haltuurat teha ja veel kallimalt meid müüa.

Praeguse skandaali valgel sai selgeks, et Edward Burkhardt rääkis tõtt, kui ta endise Eesti Raudtee nõukogu esimehena 2007. aastal paljastas, et Reformierakond nõudis 15 miljonit krooni, lubades vastutasuks valitsuses pooldada raudtee tagasiostu.

Millised on teised tellimustööd, see peaks selguma, kui prokuratuur menetlust tõsiselt võtaks ja kõrvutaks sularahavoogusid Reformi kontole Riigikogu ja valitsuse tööplaanidega. Siis selguks ka, millised on tellimustööd, sest tellimustöödena tehtud seadused on vastuolus õigusriigi põhimõtetega vastuvõtmise hetkest alates ja need tuleks ümber teha.

Teiseks suunaks peaks võtma praeguste poliitiliste tavade muutmise uute poliitiliste jõudude toetamisega rohujuure tasandilt Riigikokku.

Idealistid, pragmaatikud, poliitbroilerid, selgrootud

Poliitikute põlvkondade vahetus on 20 aasta jooksul toimunud taandarengus. Laulva revolutsiooni idealistid asendusid pragmaatikutega, pragmaatikud on asendumas poliitboileritega, aga poliitboilerid asenduvad selgrootute klassiga. Neile mõeldes meenub anekdoot. Saadikukandidaat räägib elevil, “kas teate ka millised on Riigikogus palgad? Millised hüvitised? Millised raiskamised?” “Ja teie tahate seda kõike kaotada?” “Ei, ma tahan sellest osa saada!”

Kui Riigikogu erakonnad oma ahnuses seadsid sisse MSAd, siis selgitus, nagu nad tahaksid tutvustada maailmavaateid demokraatia arenguks Kiievis, Kirgiisias ja Kuveidis, oli jutuks hea küll. Kui nad peaksidki soovima ideoloogiaid tutvustada, siis selgitagu kõigepealt oma poliitboileritele, et lisaks karjäärile, pugemisele ja saamahimule peaks olema ka mingid ideoloogiad. Vähemasti teoreetiliselt.

Praegustes erakondades uut riigimeeste põlvkonda ei kasva, sest erakondade sisemised jõud selekteerivad tulevased riigimehed parteidest välja. IRLi pintsakud kõrvaldasid Riigikogust ja valitsusest kampsunid nagu riidekapist. Reformierakonnas pole sellist võimuvõitlust olnud, sest aatelisi riigimehi pole seal enam ammu.


Parlament peaks tõsiselt mõtlema poliitilise kultuuri taandarengu peatamisele ja ugrimugri demokaatia arendamisele arenenud demokraatiaks riigi toetusel.

Nii nagu Kultuurkapital on loodud kultuuri arenguks, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ettevõtluse arenguks, Pria põllumajanduse toetuseks, Kredex ekspordiks ja elamuehituse viljelemiseks, tuleks kodanikuühiskonna arendamiseks ja tegevuse toetamiseks luua Poliitkapital. Et siis tuleks ja võidaks erakonnad, kes on senistest riugastest vabad. Ja et nende käed oleksid vabad, mitte aheldatud võimuparteide rahakohvrite külge.

Kui olete eeltooduga nõus, siis palun toetage oma allkirjaga rahvakirja erakondade rahastamise kohta, mille algatasid Sven Kivisildnik, Ivar Raig ja siinkirjutaja. Rahvakiri on üks võimalustest erakondadele meelde tuletada, et võim on rahva käes ja rahvas pole rahul erakondade, parlamendi ega valitsusega, andes samas nõu, mismoodi olukorrast väljuda.

 Praegustes erakondades uut riigimeeste põlvkonda ei kasva, sest erakondade sisemised jõud selekteerivad tulevased riigimehed parteidest välja. IRLi pintsakud kõrvaldasid Riigikogust ja valitsusest kampsunid nagu riidekapist. Reformierakonnas pole sellist võimuvõitlust olnud, sest aatelisi riigimehi pole seal enam ammu.

Parlament peaks tõsiselt mõtlema poliitilise kultuuri taandarengu peatamisele ja ugrimugri demokaatia arendamisele arenenud demokraatiaks riigi toetusel.

Nii nagu Kultuurkapital on loodud kultuuri arenguks, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ettevõtluse arenguks, Pria põllumajanduse toetuseks, Kredex ekspordiks ja elamuehituse viljelemiseks, tuleks kodanikuühiskonna arendamiseks ja tegevuse toetamiseks luua Poliitkapital. Et siis tuleks ja võidaks erakonnad, kes on senistest riugastest vabad. Ja et nende käed oleksid vabad, mitte aheldatud võimuparteide rahakohvrite külge.

Kui olete eeltooduga nõus, siis palun toetage oma allkirjaga rahvakirja erakondade rahastamise kohta, mille algatasid Sven Kivisildnik, Ivar Raig ja siinkirjutaja. Rahvakiri on üks võimalustest erakondadele meelde tuletada, et võim on rahva käes ja rahvas pole rahul erakondade, parlamendi ega valitsusega, andes samas nõu, mismoodi olukorrast väljuda.

neljapäev, 24. mai 2012


Oravate lõpu algus!
 
Midagi pole teha, iga asi peab kord lõppema. Kiiremini siis, kui lugu rajatud valele ja kiiresti suure kasu saamisele. Reformierakond on jõudnud nüüd just sellisesse lõpufaasi, kus vale enam püsti ei seisa. See erakond pole kunagi olnud maailmavateline, vaid lihtsalt raha tegemise masinaks välja mõeldud. Nüüd on raha käes, riik on välispankade ja „investorite“ ehk siis Eestimaa röövijate abiga tühjaks lüpstud ja mehed võivad kohvreid pakkima hakata. Täpselt sama skeemi kasutas omaaegne Koonderakond, kes samuti kassa täitudes tegevuse lõpetas.

 Arvan, et oravad ei hakkagi väga pingutama, et edasi eksisteerida. Küll näete, saamamehed mõtlevad välja uue skeemi, kuidas raha teha. Kõige targem ehk kõige kavalam neist istub praegu Brüsselis ja mingi vangerdusena tuuakse ta tagasi Eestisse. Enne seda sünnib aga Maarjamaal mõni uus liikumine, mis rahva poolt jälle rõõmuga vastu võetakse ja võimu juurde upitatakse. Ükski suli pole oma tempusid maha jätnud, ka pärast vangimaja mitte.

 Kõigepealt püüavad aga oravad end päästa uue valitsuskoalitsiooniga, kuhu võidakse IRLi asemel paluda nii Keskerakonda kui ka sotsiaaldemokraate. See võib juhtuda juba lähemal ajal. Eilses Tallinna TV saates „Meedia keskpunkt“ ekspert Allan Alaküla ennustas äikselist poliitikasuve Eestile. Paralleelselt võime kuulda lähiajal ka uue erakonna või liidu tekkimist, mille tööpealkirjaks ma paneksin  „Jõksi-Meikari Liit“.

 Michali ähvardus Meikarile kinnitab südametunnistuse puudumist oravapoiste seltskonnas. Kes vähegi paremparteide tegevusega tuttav, mõistab hetkega, et Meikar räägib õigust. Mille ajendil, see on omaette küsimus. Justiitsminister võinuks vähemalt viisakusestki, erakonna kaaslasega, keda ta algul kavalalt oma sõbraks nimetas, avalikku diskussiooni pidada. Aga ei, ta ähvardab teda juba valekaebuse eest kohtuhagiga. Piinlik lugeda. Kuid just sellised mehed ongi Eestis 20 aastat võimul olnud. 

Lisan justiitsministri uudisteksti Delfist ja ühe kommentaari sellele:



Michal ähvardab Meikarit suure kahjunõudega (341)

23. mai 2012 00:30                    Vahur KooritsEesti Päevaleht 

Kristen Michal ütles, et on Silver Meikari käitumises pettunud.
 

Reformierakonna endine peasekretär ja praegune justiitsminister Kristen Michal eitas süüdistust, et ta on palunud Silver Meikaril osaleda erakonna varjatud rahastamise skeemis, millest Meikar eile Postimehes kirjutas. Meikarile sularaha andmist eitas ka teine skandaaliosaline Kalev Lillo.


Michal oli Meikari käitumisest löödud. „Pettumus on muidugi see, et Silver Meikar ütleb, et ta on oma kampaaniakulutused katnud kellegi teise vara arvelt. Mina tänase hommikuni midagi taolist ei aimanud ja pidasin teda ka isiklikult sõbraks. Kurb on.”
 
Michal tuletas meelde Meikarile osutatud teeneid. „Oli ka keerulisi hetki, kus ta jäi parlamendist välja ja tal oli väheke keerulisem, ja me võtsime ta tollal erakonna kontorisse tööle. Mina peasekretärina võtsin ta tööle, et ta maha ei käiks,” lausus Michal.


Kommentaar: Algusest peale afääri peal väljas

23.05.2012 07:23 Küünilise parempoolsuse ajajärk Eestis algas Reformierakonna loomisega. Asutamiskoosolekul osalenud prof.Ülo Vooglaid: “Seltskond jättis halva mulje. Oldi väljas afääri peale tulla võimule ja teha karjääri, mitte rahva ja riigi pärast. Arvan, et algatajaks oli nn.Hansagrupp. Tulin tulema. Siim Kallas on finantsringkonna teenistuses.”

Põhjalikult saab sellest lugeda Siim Kallase kohta kirjutatud Ester Šanki raamatust “Peategelane”. Pole ime, et Reformierakond on võidelnud selle eest, et Balti sakslastele juba väljamakstud varad veel ka tagastada - ju siis loodeti füüri...

Tiit Made teade samast raamatust:

“Ootasin välisminister Siim Kallase kabineti ukse taga.Kui uks lahti tehti,väljus Kallase kabinetist peaaegu kogu Hansapanga ja Eesti Panga juhtkond!”

Tekib küsimus: kes kauples mõjuvõimuga? Kas Kallas või pankurid? Mida arutasid ja otsustasid pankurid välisministri kabinetis? Kas mitte seda, kuidas maksumaksja raha seadusandlikult peamiselt finantsgrupeeringu kaukasse pumbata?!

Kallas oli seotud 10 miljoni dollari afääriga. Minu mäletamist mööda ei lõpetanud seda kohus, vaid peaprokurör ainuisiklikult? Kas must raha otsib nüüd väljapääsu?...

Tuletage meelde - MIchal olevat küsinud seoses raudtee erastamisega miljoni ka USA investorilt Burkhardilt, see lugu oli Pealtnägijas.

Teades reformierakonna risti-isa Siim Kallase varajasemaid tegusid, kaldun toetama Meikarit, mitte Kallase ja Ansipi taolisi.

Oravad on Eesti riigi kriisi juhtinud ja kardavad valimiskaotust. Nüüd otsitakse õlekõrsi, et vee peal püsida. Selleks käidi välja kõigepealt valimisea alandamine 16.eluaastale.

Oravad ja IRL võiks välja käia radikaalsema idee - anda 16-aaastastele ka Riigikokku kandideerimise õigus ja koostada valimisnmekirjad nii, et esimeses pooles kandideeriks ainult 16-aastased!

DASA-MSA idee on samuti Reformierakonna algatatud, valijate petmiseks. Reformarid on ca 10 aastat võimul olnud ja õnnetuseks ongi Eestis nende maailmavaadet praktiliselt ellu viidud. Nüüd tahetakse lisraha Eesti riigi sügavasse kriisi viinud maailmavaaate edasiseks propageerimiseks.

Loodame, et president Ilvesel jatkub tervet mõistsust DASA-MSA afääriga mitte kaasa minna.




teisipäev, 22. mai 2012








Kuhu jäi presidendi esinemine TVs?


Kui Kapo poolt Keskerakonna bürood tuuseldati, siis ilmus president Ilves juba varaõhtul ootamatult teleekraanile ning hüüdis, et moraal ja Eesti riik on hädaohus.  
Tänase Reformierakonna „musta raha skandaalile“ reageeris president Ilves üksnes lahja avaldusega. Ometi on tegemist äärmiselt tõsise asjaga, kui erakonna liige süüdistab partei peasekretäri ja tänast justiitsministrit ebaseadusliku rahalise annetuse küsimisel. Kristen Michal oleks minu meelest pidanud kohe asja põhjalikult selgitama, kuid tema kukkus Silver Meikarit süüdistama valetamises.

Jääme ootama, kumb siis prokuratuurilt ametliku süüdistuse saab. Vaevalt küll, et vabariigi justiitsminister. Kui Ansip ütleb, et tema usub ministrit, siis minu usun jälle Meikarit. Tal pole põhjust sellist valet välja mõelda, mis igati tõepärane tundub olevat. Oravapartei ainult raha tegemisega ju tegelebki ja Meikari skeem oleks neile väga iseloomulik.

Kõige rohkem huvitab mind asja juures see, kui kaugele meedia peaministri partei skandaaliga minna julgeb. Varasemale kogemusele toetudes julgen arvata, et asi kustub kui vette visatud tuline süsi. Kuid kõik on võimalik. Asjad mustade tehingutega poliitikas on läinud liiga kaugele ja selles osas on liidriroll oravate käes. Äkki leidub nüüd mõni aus uurija, kes asjale punkti paneks. 
 

Lisan presidendi teksti:



President Ilves: meie riigi tuleviku huvides tuleb välja selgitada, kas varjatud rahastamine leidis aset või mitte
 www.DELFI.ee
22. mai 2012 15:50

President Toomas Hendrik Ilves ütles Reformierakonna ümber lahvatanud rahaskandaali kommenteerides, et riigi tuleviku, demokraatia tervise ja poliitikute usaldusväärsuse huvides tuleb välja selgitada, kas Silver Meikari kirjeldatud sündmused on sellisel kujul aset leidnud.
 

"Oleme viimastel aastatel olnud korduvalt tunnistajaiks juhtumeile, kus keeldude ja piirangute näilisus ning otsese heidutuse puudumine erakondade rahastamise ja mõjuvõimuga kauplemise õiguslikes regulatsioonides on soodustanud kõikvõimalikke JOKK-skeeme, soosinud parteideülest ringkäendust, korrumpeerinud avalikku otsuseruumi ning õõnestanud koos sellega Eesti rahva usku meie esindusdemokraatiasse," ütles Ilves saadetud teates.

Endine riigikogu liige Silver Meikar on avalikult rääkinud Reformierakonna väidetava varjatud rahastamise skeemist. "Meie riigi tuleviku, demokraatia tervise ja poliitikute usaldusväärsuse huvides tuleb välja selgitada, kas kirjeldatud sündmused on sellisel kujul aset leidnud," oli Ilves kindel.

President leiab, et just praegu käib ühiskonnas elav diskussioon ettepaneku üle hakata riigieelarvest täiendavalt rahastama erakondlikke sihtasutusi ning seda ideed näib toetavat peaaegu täielik maailmavaate piire ületav parteiline konsensus.

"Kahetsusväärsel kombel pole ma täheldanud samasugust erakonnaülest teotahet ja üksmeelt, kui parteide rahastamise piiramise või tingimuste karmistamise ideedega on välja tulnud sõltumatud eksperdid, rahastamise õiguspärasust kontrolliva erikomisjoni liikmed ning kodanikuühiskonna esindajad," ütles Ilves ja lisas, et "seesuguse topeltmoraali taunimine on meie kohus ning poliitilise kultuuri paranemise vältimatu eeldus."
























pühapäev, 20. mai 2012


Otepää Lihatööstus "Edgar" 20!
 
See oli 7. aprillil 1992. aastal, kui tootmine lahti läks ja turule ilmus Nuustaku poolsuitsu vorst. Firmajuht Maie Niit lõi ajakohase väiketööstuse, mis täna annab tööd kolmekümnele inimesele. See on paraja suurusega ettevõte, et toota paindlikult ja tagada toodete kõrge kvaliteet. Värske, omanäoline ja kohalikust toorainest lihatoodang on Edgari siht. Päevas valmib keskmiselt 2 tonni lihatooteid.

Otepää Lihatööstus on Eesti Lihatöötlejate Assotsiatsiooni liige ja kasutab oma toodetel „Aus kaup“ märki, mis tähendab, et tema tooted ei sisalda kondilihamassi. 2003. aastal saadi Veterinaar- ja Toiduameti vääriline tunnustus. Otepää Lihatööstuse hõrgutised on müügil Tartumaa, Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa, Pärnumaa ja Tallinna kauplustes. Turustatakse oma toodangut ka sma Peremarketis,  Stockmanni, Tallinna Kaubamaja, ABC Supermarketsi  ja muudes müügikohtades. Firma müügiletid on Tartu, Võru ja Nõmme turgudel. Toodete hulk küünib varsti juba saja nimetuseni.

„Rõõm on tulla tööle ja kuulata, kuidas tootmine suriseb ja töötab,“ hindas firmajuht Maie Niit hellitavate sõnadega lihatööstust. „Alustasime juhuslike inimestega, aga täna koolitame töölisintelligentsi välja,“ tundis ta ettevõtte kollektiivi üle uhkust.


Piltidel:
Reipal sammul: hoogsa rongkäiguga marssis  Otepää Lihatööstuse Edgar pere läbi Otepää linna ja tõmbas rahva tähelepanu ühe tõelise eestlaste ettevõtte kahekümnenda aasta tähtpäevale. Edgarist on saanud Otepää firmamärk.
Aus kaup: ennekõike tähendab see kõrget kvaliteeti. Maitsev vorst ja sink kohalikust puhtast toorainest. Hoole ja armastusega tehtud ning ostajate poolt rõõmuga vastu võetud. Otepää Lihatööstus on raskustele vaatamata vastu pidanud, eesti toidu marki kõrgel hoidnud, eestlaste rahvusmenüüd rikastanud.
Meie Maie: nii Otepää Lihatööstuse asutaja ja kindlakäese juhi Maie Niidu kohta öeldakse. See tuleb südamest ja austusest, naise vastu, kes annab tööd rohkem kui kolmekümnele inimesele ja katab laua tuhandeile. 20. juubeli aktusel võis Maie oma suurest tööst ka suurt rõõmu tunda.

Tekst ja fotod: HEIMAR LENK 
 

Tähtpäeva lugu ilmus 16. mai ajalehes Kesknädal








reede, 4. mai 2012


Kuidas arendada Kagu-Eesti majandust?

Nimeta viis võimalust
Vastus ajalehe Võrumaa Teataja küsimusele:

Need viis sammu on olemas, kuid vaevalt, et keegi praeguse enesekindla valitsuse otsustajaist neid astub.

1. Regionaalpoliitika muutmise kaudu moodustada Kagu-Eesti kui pealinnast kauge kandi oma majanduspiirkond, vastavate soodustustega siinsele ettevõtlusele.

2. Maksupoliitika arendamise kaudu, luua Kagu-Eesti ettevõtjate jaoks maksu soodustusi, et siinse kandi ettevõtlus muutuks investeerijaile eriti meelepäraseks.

3. Riiklik toetusprogramm Kagu-Eesti majanduse arendamiseks.

4. Ühistulise liikumise riiklik toetamine ja Kagu-Eesti ühistegevuse arenguprogrammi loomine.

5. Riigipoolsete abinõude pakkumine piiriülese kaubanduse soodus-arendamiseks Venemaaga. Peterburi turg eestlastele avatuks!

Isiklikult jätkan enda, kui opositsiooni esindaja nappide vahendite kasutamist Ansipi valitsuse ääremaastamise poliitika kritiseerimisele ja selle vastu võitlemiseks. Võru-,Valga ja Põlvamaa kaotavad pidevalt positsioone tootmises ja rahvastiku kinnihoidmiseks maal, tänu äärmiselt küünilisele regionaalpoliitikale. Nii näiteks jätkus möödunud aastal postkontorite sulgemine Valga- ja Võrumaal. Isiklikult käisin kohal Ruusmäel ja Koikkülas, nägin inimeste meeleheidet, tegin arupärimisi ministritele, esinesin Riigikogus, kirjutasin artikleid ja pidasin koosolekuid, kuid... Kõik see oli asjata. Reformierakonna ja IRLi teerulli vastu ei suuda seista. Riiklike ettevõtete, nagu Eesti Post, Eesti Energia jne. kasum paistab riigile tähtsam olevat, kui ääremaade areng ja rahva inimväärne elu maal.
 
Vastus ilmus ajalehes „Võrumaaa Teataja“ rubriigis „Riigikogulane vastab“.