reede, 15. november 2013


Valgas tulid võimule endised !


1Kuna jagasin valimiskampaania käigus laiali suure hulga nimekaarte, ei jõua nüüd enam telefonis kõnedele vastata. Küsimus ikka seesama: andsime hääled Keskerakonnale, aga linna juhivad hoopis teised. Miks? Vastaksin lehe kaudu korraga kõigile. Mis siis ikka Valgas juhtus?

Tuletan meelde, et valdav enamik Valga valijaid eelistas Keskerakonda ja nende häälte tulemusel sai linnavolikokku üheksa selle erakonna nimekirjas kandideerinut. Reformierakond sai kuus ja sotsiaaldemokraadid viis kohta. Ühe koha sai veel IRL, valimisliit Meie Valga mitte ühtegi.

Muidugi lootis valija, et keskmehed teevad linnas ka valitsuse, kutsudes koalitsiooni kas siis Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide esinduse. Tegelikkuses juhtus aga see, mida poliittehnoloogia õpikutes nimetatakse poliitiliseks kambakaks. Keskerakonna seljataga sõlmisid liidu hoopis valimistel teisele ning komandale kohale jäänud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Need, kellele valija vähem hääli andis ja keda ta linna valitsemisel näha ei tahaks.

Ajaloo ja täpsuse huvides ütlen, et keskmehed käitusid džentelmenidena ja tegid kohe valimisööl Reformierakonnale ettepaneku asuda liidu tegemiseks läbirääkimistesse. Ei öösel ega ka järgmistel päevadel Reformierakonna esindajatelt tagasisidet ei tulnud. Küll kutsus sotside juht Kalev Härk keskmehed järgmisel varahommikul raekotta ja tegi silmatorkavalt üleolevas toonis ettepaneku «koostööks», mida aga Keskerakonna delegatsioon kuidagi vastu võtta ei saanud.

Kuigi saanud valimistel kolmest erakonnast viletsaima tulemuse, nõudis Härk endale linnapea kohta, unustades Keskerakonnale linna täitevvõimu juures üleüldse midagi arvestatavat pakkuda. Keskerakond tuletas Härgile meelde, et kord ta juba sai Keskerakonna naiste armust linna juhiks, kuid seda viga enam ei korrata.

Edasine on lugejaile üldjoontes juba teada. Valimistel ülekaalukalt teisi võitnud Keskerakond mängiti opsitsiooni ja võimule tuli valgalastele hästi tuttav vana sõpruskond. Maakonda ja linna juhivad Margus Lepik, Enno Kase, Kalev Härk, Ivar Unt ja teised, kes aastaid omavahel juhtivaid ametikohti jaganud ning vahetanud.

Just selle seltskonna juhtimisel on Valga linn ja maakond mängitud Eesti edukuse edetabelites häbiväärseile viimastele kohtadele. Just tänu selle vennaskonna vastu võetud otsustele on Valga linna maine langenud erakordselt madalale tasemele ja vabariiklikus ajakirjanduses ilmuvad hirmuäratavad artiklid piirilinna tühjadest tondilossidest või pealkirjaga «Mida teha Valgaga?».

Kuulsin, et teleekraanil olevat Ivar Unt seletanud, et Reformierakond ei saanud Keskerakonnaga koalitsiooni teha, kuna Heimar Lenk ei hakanud linnapeaks. See on puhas vale, sest ühtegi ametlikku kohtumist või läbirääkimist, kus minu kandidatuur võinuks üles tõusta, pole keskmeestel Valga reformikatega olnud. Valimisöine põgus tervitamine ühes kohvikus ei saa arvesse tulla.

Teisest vassimisest lugesin Valgamaalasest, kus «peibutuspart» Margus Lepik põhjendab oma loobumist linnapea kohast: «Arvestades valimistulemusi ja läbirääkimiste käiku, sai mulle selgeks, et linnapea ametisse pürgides minu soovidele vastava linnavalitsuse moodustamine seekord ei õnnestu.» Loe, kuidas tahad, aga selgust ei saa.

Kui Reformierakonnal on kuus ja sotsidel viis kohta, on ju klaar, et enim hääli kogunu otsustab. Pealegi linnavalitsuse moodustamine ju õnnestus hiilgavalt. Ju siis Lepik lihtsalt ei tahtnud kunagisele toolile tagasi istuda. Toompeal omavahel rääkides nimetavad poliitikud maavanemat kohaliku valimisstaabi ülemaks, kelle abil mõnus nii linnavolikogude kui ka Riigikogu valimiskampaaniaid korraldada. Kes siis seda magusat kohta käest annaks.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui Edgar Savisaar.

Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis, kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Valgas aga juhtus see, mida üks valija mulle saadetud elektronkirjas rahvast üle karjumiseks nimetas: «Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimiste tulemus kinnitab seda, et mitte «rahva hääl» ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!» Teiste sõnadega sülitasid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond Valga valijale lihtsalt näkku.

Lugu ilmus  14. novembri ajalehes Valgamaalane

 

pühapäev, 10. november 2013


Valimiste võitjast võib saada kaotaja!

See, mis juhtus kohalike valimiste tulemusena Valgas, pole Eesti poliitikultuuris mitte hälve vaid pigem laialt levinud erand, mis kinnitab kehtivaid reegleid.
Valgas andis valija selge eelistuse Keskerakonna poliitikale ja minule isiklikult 508 häält, mis tähendas kohalikku tipptulemust. Keskpartei sai volikokku üheksa kohta. Teise tulemusena sai Reformierakond kuus, sotsiaaldemokraadid viis ja IRL ühe koha.

Viisaka partnerina pöördus Keskerakonna esindus kohe teisele kohale jäänud Reformierakonna poole ettepanekuga moodustada linnas kahe erakonna võimuliit. Keskerakond oleks saanud linnapea ja Reformierakond volikogu esimehe koha. Kuid ärimeeste partei jäi ettepaneku suhtes kõhklevale seisukohale. Tuli välja, et enne meie öist kohtumist olid käed löödud juba sotsialdemokraatidega. Moe pärast kutsusid sotsid keskmehed järgmisel hommikul linna raekotta kohtumisele. Ülbusest lõhki mineval kombel tehti ettepanek võimuliiduks äärmiselt alandavatel tingimustel: valimiste võitja erakond taheti jätta ilma nii linnapea, kui kahe aselinnapea kohast, ehk siis kohalikust täitevvõimust üldse. Edaspidine areng sujus juba omasoodu keskmeeste selja taga ja päädis kolme kõige vähem hääli saanud partei liidu sõlmismisega.

Midagi uut ju selles loos pole. President Lennart Meri aegadest peale mäletame, kuidas suruti tagasi esimestel presidendi valimistel rahvalt suure toetuse saanud Arnold Rüütel ja hiljem korduvalt riigikogu valimistel rekordhääli saanud Keskerakond. Ikka ühe valemi järgi, et võimule ei too mitte valimisvõit, vaid hoopis hilisem omavaheline kokkumäng kaotajate vahel. „Tähtis pole mitte saadud häälte hulk vaid sõpruskonna otsus,“ kiitis mulle üks poliitik ühes teises linnas, kui võitjaid järjekordselt ignoreeriti.“ Me oleme Eestis poliitilise kambaka tegemisega nii ära harjunud, et ühiskond peab seda asjade normaalseks käiguks.
Vist küll ainult Edgar Savisaare vastu see libademokraatia ei toimi, sest tema on Tallinnas 40 000 häälega nii võimas ja rahva poolt sedavõrd hinnatud linnapea, et Keskerakond pealinna võimu jaoks koalitsiooni kaaslasi ei vajagi. Ülejäänud kohtades erakondade ainuvõimu nii naljalt saavutada ei suudeta ja seal otsustavad kohaliku võimu tulemuse kavalad läbirääkimised, mis reeglina algavad valimiste ööl kusagil salatikausi ja õllekannu taga. Nii jooksevad osapooled ööhämaruses ühelt valimispeolt teisele, kaasas üha paremad pakkumised järgmistele. Kandideerinud meeste ja naiste ilmavaade ununeb lähimate tundide jooksul pärast valimistulemuste välja kuulutamist ning hommikupäikest võetakse vastu poliitikaülestena, kellele tähtis vaid ametikoht ja palga suurus uues vallavalitsuses.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui  Edgar Savisaar. Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Saksa poliitkultuuri jaoks pole see võimule tulemise viis, mis Eesti poliitikute tavakäitumiseks loetakse, lihtsalt vastuvõetav. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Tulles tagasi Valga juurde, näeme et rahva tahe linnavõimu kujundamisel suurt arvesse ei tulnud. Sotsiaaldemokraate eelistatas valija alles kolmanda valikuna, kuid jõumeetodil pandi just see erakond läbi linnapea ametikoha piirilinna tähtsamaid küsimusi otsustama. Rahvas  tahtis linna juhtima Keskerakonda, kellele andis võimsa valimiseelistuse, kuid sai hoopis  vastupidise maailmavaatega Reformierakonna, kes näiteks tasuta transporti saatanaks peab. IRL sai minimaalse tulemuse, ehk jäi valgalaste toetusest peaaegu ilma, kuid ka tema juhib nüüd linna ja surub valijale oma tahet peale. Juhtus see, mida üks nördinud valgalane mulle saadetud elektronkirjas  rahvast üle karjumiseks nimetas: "Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimuste tulemus kinnitab seda, et mitte "rahva hääl" ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!" 

Lugu ilmus 4. novembri Õhtulehes