Valimiste võitjast võib saada kaotaja!

See, mis juhtus kohalike valimiste tulemusena Valgas, pole Eesti poliitikultuuris mitte hälve vaid pigem laialt levinud erand, mis kinnitab kehtivaid reegleid.

Valgas andis valija selge eelistuse Keskerakonna poliitikale ja minule isiklikult 508 häält, mis tähendas kohalikku tipptulemust. Keskpartei sai volikokku üheksa kohta. Teise tulemusena sai Reformierakond kuus, sotsiaaldemokraadid viis ja IRL ühe koha.

Viisaka partnerina pöördus Keskerakonna esindus kohe teisele kohale jäänud Reformierakonna poole ettepanekuga moodustada linnas kahe erakonna võimuliit. Keskerakond oleks saanud linnapea ja Reformierakond volikogu esimehe koha. Kuid ärimeeste partei jäi ettepaneku suhtes kõhklevale seisukohale. Tuli välja, et enne meie öist kohtumist olid käed löödud juba sotsialdemokraatidega. Moe pärast kutsusid sotsid keskmehed järgmisel hommikul linna raekotta kohtumisele. Ülbusest lõhki mineval kombel tehti ettepanek võimuliiduks äärmiselt alandavatel tingimustel: valimiste võitja erakond taheti jätta ilma nii linnapea, kui kahe aselinnapea kohast, ehk siis kohalikust täitevvõimust üldse. Edaspidine areng sujus juba omasoodu keskmeeste selja taga ja päädis kolme kõige vähem hääli saanud partei liidu sõlmismisega.

Midagi uut ju selles loos pole. President Lennart Meri aegadest peale mäletame, kuidas suruti tagasi esimestel presidendi valimistel rahvalt suure toetuse saanud Arnold Rüütel ja hiljem korduvalt riigikogu valimistel rekordhääli saanud Keskerakond. Ikka ühe valemi järgi, et võimule ei too mitte valimisvõit, vaid hoopis hilisem omavaheline kokkumäng kaotajate vahel. „Tähtis pole mitte saadud häälte hulk vaid sõpruskonna otsus,“ kiitis mulle üks poliitik ühes teises linnas, kui võitjaid järjekordselt ignoreeriti.“ Me oleme Eestis poliitilise kambaka tegemisega nii ära harjunud, et ühiskond peab seda asjade normaalseks käiguks.

Vist küll ainult Edgar Savisaare vastu see libademokraatia ei toimi, sest tema on Tallinnas 40 000 häälega nii võimas ja rahva poolt sedavõrd hinnatud linnapea, et Keskerakond pealinna võimu jaoks koalitsiooni kaaslasi ei vajagi. Ülejäänud kohtades erakondade ainuvõimu nii naljalt saavutada ei suudeta ja seal otsustavad kohaliku võimu tulemuse kavalad läbirääkimised, mis reeglina algavad valimiste ööl kusagil salatikausi ja õllekannu taga. Nii jooksevad osapooled ööhämaruses ühelt valimispeolt teisele, kaasas üha paremad pakkumised järgmistele. Kandideerinud meeste ja naiste ilmavaade ununeb lähimate tundide jooksul pärast valimistulemuste välja kuulutamist ning hommikupäikest võetakse vastu poliitikaülestena, kellele tähtis vaid ametikoht ja palga suurus uues vallavalitsuses.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui  Edgar Savisaar. Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Saksa poliitkultuuri jaoks pole see võimule tulemise viis, mis Eesti poliitikute tavakäitumiseks loetakse, lihtsalt vastuvõetav. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Tulles tagasi Valga juurde, näeme et rahva tahe linnavõimu kujundamisel suurt arvesse ei tulnud. Sotsiaaldemokraate eelistatas valija alles kolmanda valikuna, kuid jõumeetodil pandi just see erakond läbi linnapea ametikoha piirilinna tähtsamaid küsimusi otsustama. Rahvas  tahtis linna juhtima Keskerakonda, kellele andis võimsa valimiseelistuse, kuid sai hoopis  vastupidise maailmavaatega Reformierakonna, kes näiteks tasuta transporti saatanaks peab. IRL sai minimaalse tulemuse, ehk jäi valgalaste toetusest peaaegu ilma, kuid ka tema juhib nüüd linna ja surub valijale oma tahet peale. Juhtus see, mida üks nördinud valgalane mulle saadetud elektronkirjas  rahvast üle karjumiseks nimetas: "Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimuste tulemus kinnitab seda, et mitte "rahva hääl" ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!" 

Lugu ilmus 4. novembri Õhtulehes