reede, 23. detsember 2011

Peeter I sõitis Jõuludeks Tallinna


Nii see kord juhtus. Täpselt 300 aastat tagasi, 1711. aasta 13. detsembril saabus tsaar Peeter koos armastatud abikaasa Katariinaga ja saatjaskonnaga Tallinna. Sõidu eesmärgiks polnud mitte ainult siinse talve ja mere nautimine vaid ennekõike linna- ja rannakindlustustega tutvumine. Selle sõidu ajal tekkis tsaaril mõte ehitada endale maja ja lisaks ka veel uhke loss Katharinenthali ehk siis tänasesse Kadriorgu.

Ise peatus ta Toompeal, praegusel aadressil Lossi plats 4, mis asub Aleksander Nevski katedraali kõrval. Nüüd töötab korduvalt ümbeehitatud majas postkontor, 1711. aastal kuulus hoone aga Rootsi kindral Anton Wolmar Schlippenbachile. Viimane kaotas 1701. aasta 30.detsembril vene kindral Boriss Petrovitš Šeremetjevile verise lahingu Põlvamaal Erastvere lähedal.  

Vähesed teavad täna meenutada, et just Erastvere lahing, millest võttis osa ligi 10 000 meest kummalgil poolel, sai Põhjasõja käigus pöördeliseks. Peeter juubeldas võidu puhul, Moskvas korraldati saluut ja iga ellu jäänud vene sõdur sai autasuks terve kuldrubla. Erastvere lahingust alates tabas rootslasi üks kaotus teise järel. Poltaava lahingus 1709 langes Schlippenbach venelaste kätte vangi, kuid imelikul kombel sai ta Peetri suureks sõbraks ja ka veel vene armee tuntud väejuhiks.

Just oma rootsi sõbra maja valis tsaar Peeter endale ja oma võluvale Katariinale peatuspaigaks Tallinnas. Lääne Jõulud pidas perekond siin, kuid õigeusklike  püha 6. jaanuaril tähistati juba Eestist kaugemal. 27. detsembril tsaar lahkus Tallinnast.                

neljapäev, 22. detsember 2011

Seekord astus Ansip üle piiri

Vastates pressikonverentsil üleolevalt, et mõne kuriteo toime panemise pärast, milliseid toimub iga päev, ei pea ükski poliitik tagasi astuma, astus peaminister ise üle lubatud eetilise piiri. See, mis ta ütles ja vist ka mõtles ei ole enam valitsusjuhile kohane. Heas seltskonnas nii ei öelda! Kuid ega seda head seltskonda valitsuses enam palju järele jäänud vist pole.

Ma ei taha küll  isand Mangi rolli enda kanda võtta, kuid minu sisetunne ütleb, et Reformierakond vahetab varsti peaministri välja. Ta on oma mõtlemata avaldustega ja ülbe esinemise maneeriga, mida ta ise vist väga naudib, saanud valitsuse juhterakonnale piinlikkuse koormaks.

Kui need üleolevad vastused kõlaks vaid parlamendisaalis opositsiooni aadressil, oleks veel mõeldav, et näe peaminister teritab keelt. Kuid sama ülbelt esineda ajakirjanike ehk siis avalikkuse ees, on ilmselge üleastumine normaalsest piirist. Pealegi, kui tegemist on Eesti mainet määriva ja rahvusvahelise kõlapinna leidnud elamislubade jälgi looga. Ei ole tarvis olla mõttehiiglane või uurija, et mõista kui vaevalt usutavana tundub seletus, justkui Vaher ja Parts poleks Raudse, Stelmachi ja Kabritsa äridest teadnud. Et endale ja valitsusele mitte varju heita, oleks ministritel loomulikult kohane tagasi astuda.

Uudis Ansipi esinemise kohta avaldati kella nelja paiku päeval ja juba paari esimese tunniga kogus see uudisteportaalides sadu kommentaare, millest valdav enamik peaministri üleastumise hukka mõistis. Ka see on märk!

Kapo altkäemaksu skandaali välja toomine, ei suuda elamislubade skandaali summutada. Selleks on ta liiga nõrk, pealegi on avalikkus korruptsiooni juhtude vastu juba immuunseks muutunud. Neid on lihtsalt liiga palju. Pealegi on elamislubade lugu liiga tõsine, mille selleks, et kaduda. Tema üksikasju alles hakkame kuulma. Ärimeestelt, kelle elamisload nüüd tühistamisele lähevad võib üsna pikantset infot oodata. 

Viimaste kuude Interneti kommentaariumides pole peaminister suurt kiita enam saanudki. Ikka puha riidlemine ja sõim. Kaua see nii kesta ei saa, avalik arvamus muutub valitsusele liiga kahjulikuks. Toompea koridorides liigub juba  kevadest peale jutt, et oravad kavatsevad peaminister Ansipi välisminister Paeti vastu välja vahetada. Tundub, et asjad sinnapoole liiguvadki.


Lisan Dellfi uudise
 Ansip: kuritegusid sooritatakse iga päev, kuid ma ei arva, et poliitikud selle pärast tagasi astuma peaks. Lisatud venekeelne video
 www.DELFI.ee
22. detsember 2011 15:57
 
Venekeelsele Delfile antud videointervjuus elamislubade ja poliitilise vastutuse kohta ütles peaminister Andrus Ansip, et kuritegusid sooritatakse iga päev ning ta ei näe põhjust, miks väärt poliitikud seetõttu tagasi astuma peaksid. Ansip tuletas meelde, et elamislubadega sahkerdati ka Lätis ja Rootsis.
"See räpane äri on vastuvõetamatu. Arvan, et kasu ei saanud sellest keegi. Tulevikus saab sellest aga kasu riik, kuna peame nüüd muutma neid eeskirju, mille järgi inimesed elamislubasid saavad," ütles Ansip.
Samas on mõned avaliku elu tegelased kutsunud Ansipit seoses elamislubade skandaaliga tagasi astuma. "Kuritegusid sooritatakse iga päev ja ma ei arva, et poliitikud seetõttu tagasi peaks astuma. Selline äri, nagu oli Eestis, oli ju ka Lätis. Seal ostsid need, kes soovisid saada elamisluba, alguses endale vara kokku ning pärast loa saamist müüsid selle uuesti maha," rääkis peaminister.
Peaminister tõi välja ka Rootsi juhtumi, kus mõned ärimehed aitasid hiinlastel 50 000 rootsi krooni eest elamisluba saada. "See kõik on poliitikule ebaeetiline," ütles Ansip.

Nüüd veel mõned kommentaarid Internetist:

Kõik mäletavad veel Ansipi ja presidendi sõnavõtte, mis järgnesid nn. esimesele idarahaskandalile. Milline hukkamõist oli nende poolt. Praegu aga on presidendil suu vett täis, Ansip ainult paar korda on maininud. Aga kui omad poisid mängus, eks siis võetakse ringkaitse sisse. Aga mis puutub poliitikute tagasiastumisse, siis iga kuriteo pärast tõesti ei pea poliitik tagasi astuma. Aga kui ta on kuidagi seotud asjaga, siis küll. Elamislubade jama ei saanud toimuda ilma kõrgete riigiametnike teadmata või siis sai toimuda nende vähese kontrolli tõttu . Kas elamislubade kvoodi suurendamisel ei oleks ministreid pidanud huvi tundma, mis tegelaste jaoks neid kvoode suurendataks?

Idaraha skandaali pole tegelikult olnud. See oli Ansipi väljamõeldud plaan Keskerakonna nõrgestamiseks. Savisaar oli alatu laimu ohver, seega kannataja. Ansip oli selle skandaali põhjustaja.

Tore! Ja siis me imestame, et meie noorem põlvkond on koolides imelikult käituv, et nende eetika on väärastunud, et noored varastavad ja tarvitavad aineid, imestame et kujategijaid vanglates palju ja et kuritegevus ka ei vähene....NO mida me imestame, kui meil sellised eeskujud on. No mida siin imestada, kui sellised sõnad öeldakse???? Et kelllel võim, sellel õigus???? Et kui oskad pugeda ja kummardada. ma tahan demokraatlikus riigis elada. Ma olen sellest väsimud ja tülpinud, ma ei taha enam isamaalisi laule koos selliste inimestega laulda. Väkkkkkkkkkkk! Mul on tunne, et olen tagasi nõukogude liidu aegades, kus must oli valge jne.

Aga ,huvitav,mida peaks üleüldse tegema,et oleks peaks tagasi astuma?? Täielik Põhjakorea!! Ja meie,rahvas laseme sel toimuda??!

Vikipeedia: Maffia on sisemise hierarhiaga organiseeritud kuritegevuslike jõukude ühendus, mille tegevuseks on materiaalse kasu saamine peamiselt ebaseadusliku äriga , kasutades selle teostamiseks või soodustamiseks korrumpeerunud riigiametnikke.

A.    Ansip: See on Eestis loomulik nähtus ja selle pärast poliitikud tagasi astuma ei peaks.
Huvitav kes on siis vastutav eesti riigi eest,kui mitte riigikogu ja valitsus?
Kindlasti suur hirm tagasi astumise eest, siis tulevad ja patud välja?
Mis puutub vargustesse, siis eks ikka nii nagu riigijuhid ees nii rahvas taga, vahe
 ainult selles,et rahvas pannakse vangi, suured saksad peavad pidu ja varastavad
 edasi. Miks on ametis veel Parts ja Vaher








































kolmapäev, 21. detsember 2011

Eestlased ei oska olla?

Umbes nii kirjutab täna Delfis näitleja ja kirikuõpetaja Malle Pärn. Ennekõike aga üks aus ja siira südametunnistusega naine. Ma olen temaga täiesti nõus. Eestlased ei oska olla vaba rahvas. See 700 aastat orjapõlve, mida viimasel ajal õukonnameedia ja Mardi ametlik ajalugu enam tunnistada ei taha, on oma ränga jälje jätnud. Isanda vastu tõusta ei julge keegi ja vaielda lubatakse endale vaid kitsas pereringis ja enamasti ka purjus peaga.  Kui kaineks saadakse antakse hääl valitseva parempoolsete bloki poolt.

Delfi artikli kohta ütleksin, et väga õige jutt. Pr. Malle on alati tõde kirjutanud, kuid küsigem: kas keegi ka nendes artiklites esitatud mõtteid arvestab või analüüsib? Kommentaaridega lastakse surve välja ja ongi kõik. Meil on saabunud aeg, kus valitsev klikk ei arvesta ei parlamendi opositsiooniga, ei teisiti mõtlejatega, rääkimata rahva arvamusest.

Ja teisest küljest jälle, ega rahvas ka oma arvamust väga kaitsma ei kipu. Kutsu kedagi piketeerima. Sa ei leia neid. Imelik, et ühest küljest tahavad eestlased olla väga eurooplased, kuid samas euroopalikke kombeid oma õiguste eest seismiseks ei püüa keegi selgeks õppida ega kasutada.

Malle Pärn rääkib õigetest asjadest, kuid pealkirja: Eestis on loll isand — rahvas — lasknud end teenril laostada, ei ole ta ise oma loole pannud.

Ajaloo jaoks lisan siia autori malle kommentaari.

malle pärn

Juhin lugejate tähelepanu sellele, et pealkiri sellele loole on Delfi looming - lugesin ise uuesti läbi, ega leidnud sealt ühtki lauset, mis räägiks RAHVA lollusest! Mina ei pea rahvast lolliks. Kui teener võtab isandalt võimu käest ära, siis on teener häbematu ja ülbe. Kas isand sellepärast loll on - ei tea - äkki on hoopis usaldav ja viisakas? Aus inimene ei tule selle pealegi, et aina kõiki kahtlustada ja kontrollida.
Minu pealkiri oli "SASSIMÄNGITUD RIIGILÕNGAKERA". Minu meelest väga hea pealkiri - miks see ei sobinud?
Minu meelest on ebaviisakas RAHVAST (üldistavalt!) LOLLIKS nimetada! Ka meie rahva hulgas on VÄGA arukaid ja häid inimesi. Ilusaid jõule!


Lisan ka veel ühe kommentaari  Malle Pärna loole.

rahu, nali on kõige alus

21.12.2011 19:14

Kui enam muud rahvale ei jäeta kui ( veel tasuta hing sisse ) siis jääb ju ainult laus nali rahva pärusmaaks või : „ Milleks see kõik ? „ küsis Saatan kurjakuulutava naerulaginaga. „ Absoluutselt mitte millekski. Iga kord läheb inimkond tagasi lähtepunkti. Juba oma tubli miljon aastat te paljunete kõige igavamal kombel ja tapate üksteist samuti äärmiselt monotoonselt.
Milleks? Ükski tarkpea ei suuda minu küsimusele vastata. Kes saab kõigest sellest kasu ? Üksnes käputäis aadlikke, aristokraate ja tühiseid isehakanud monarhe, kes põlgavad teid ja kes peavad enesele rüvetavaks, kui te neid puudutate, ja kes löövad ukse teie nina ees kinni, kui te nende poole pöördute. Nende kasuks te töötate nagu orjad, nende eest te võitlete ja surete ( ja isegi uhkustate selle üle, selle asemel et pidada end häbistatuks ). Juba nende inimeste olemasolu ise on löögiks teie väärikusele, kuigi te kardate seda tunnistada. Nad ei ole midagi muud kui üksnes päevavargad, keda teie oma armust ülal peate, kuid need päevavargad kõõritavad teie peale nagu heategijad armetute kerjuste peale. Nad kõnelevad teiega nagu isand orjaga, ja kuulevad vastuseks isanda poole pöörduva orja lalisemist. Teie ei väsi nende ees kummardamast, kuigi oma hinge põhjas, kui teil üldse on veel hingest midagi säilinud, põlgate iseennast selle pärast. Esimene inimene oli silmakirjateener ja argpüks ning pärandas silmakirjalikkuse ja arguse oma järeltulijatele. See ongi pärm, mis on kergitanud teie tsivilisatsiooni. Joogem siis selle auks, et ta ka edaspidi õitseks ! Joogem, et see ei kustuks! Joogem selleks, et ... „
 Mark Twain „ Salapärane tundmatu „ kirjutatud 1905a.



Nüüd siis ka eelpool nimetatud lugu oma eheduses:

 Eestis on loll isand — rahvas — lasknud end teenril laostada
21. detsember 2011 14:53
Malle Pärn
 Delfi Rahva hääl

Mulle tundub vahel, et Eestis on sisuliselt toimunud midagi järk-järgulise proletaarse revolutsiooni taolist: rahva teenrid on nüüd viimaks kogu võimu enda kätte haaranud ja oma isandaile lõplikult selja pööranud.

 Suur osa kodumaal mitte toimetulevast rahvast, seega mingis mõttes nagu vaenulik kontingent, on osavasti küüditatud välismaale tööle. Kusjuures nad on läinud ise — oma raha eest ostnud piletid, mitte riigi raha eest. Eelmisel küüditamisel said ju kõik vähemalt prii sõidu.

Ja loosung “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” kehtib jälle. Rahva teenrid muudkui lendavad mööda maailma ringi — konverentsid, läbirääkimised, nõupidamised, ametlikud kohtumised, diplomaatilised lõunasöögid…

Kui miski on nässu läinud, kui ollakse eksinud teelt, siis vaadatakse ikka tagasi. Analüüsivalt, otsivalt. Mis me valesti tegime, kuskohas keerasime valele poole? Kas oleks võimalik olnud seda riiki kuidagi teisiti üles ehitada? Äkki oleks teenrid pidanud natuke rohkem oma isandaid kuulama ja usaldama, mitte tõttama otsima väljastpoolt nõuandjaid, kellele meie maa ja rahva olukord oli absoluutselt tundmatu?

Aga nad ei usalda oma isandaid isegi niipalju, et küsiksid, kui palju need on nõus neile palka maksma. Esimese asjana otsustasid nad selle kohe ise enda jaoks ära. Veider kuidagi. Muidu ikka isand otsustab, kui palju ta teenrile palka maksab. Ja kui teener ei tee head tööd, juhib ettevõtte pankrotti, siis ta ilmselt laseb selle kehva teenri lahti. Loll isand, kes laseb teenril enda üle valitseda. Ja ennast laostada.

Äkki oleks pidanud riigihoone ehitamist alustama vundamendist, mitte sarikatest? Siis oleksime ehk enne suurt vihma vähemalt kile peale jõudnud tõmmata, nüüd kõigub see uhke eurokatus, vaesekene, selle alla kombineeritud kehva karkassi najal, ähvardades meile kõige täiega kaela kukkuda.

Meie valitsejad käivad endiselt rõõmsate nägudega ringi, võtavad meilt aina raha vähemaks ja küsivad endale juurde. Nende meelest on meil kõik ikka veel väga hästi. Ja seda tänu nende edukale juhtimisele. Nende mänguhimu ja usk selle mängu tõelisusse on liigutav. Riiki meil praktiliselt pole, põllumajandus on põhja lastud, väikeettevõtjatel hing kinni pigistatud, pool rahvast on varsti laiali jooksnud, aga president ja ministeeriumid ja riigikogu nagu töötavad endiselt täies koosseisus. Ja sõidavad meie raha eest mööda maailma ringi, et jagada teistegagi oma kogemusi.

Nojah, miski ei alga tühja koha pealt. Meie folklooris on niisama osavasti käitunud Kaval-Ants. On, mida õppida. Ja muidugi talitas nõnda ju ka terve nõukogude süsteem, sest ka siis oli töölisklass valitsev klass.

Pealegi kuuluvad ju paljud riigikogulased mingitesse nõukogudesse, mille eest saavad lisaraha — nii et neil oleks nagu isegi nõukogude võim veel alles?

Kui natuke nalja teha, siis võiks niimoodi arutleda. Ja üsna paljudel on elu nii kibedaks läinud, et enam ei jäägi muud üle, kui nalja teha. Sest nii sageli tundub, et meie riigilõngakera on lootusetult sassi mängitud…

teisipäev, 20. detsember 2011

Ka Stalini surm pani nutma!

Viimastel päevadel imestavad paljud ja ka noorte meeste poolt toimetatud meedia ei suuda seletada, kuidas Põhja-Korea täiskasvanud inimesed saavad riigijuhi surma nii südamesse võtta, et massiliselt nutma puhkevad. Rahvusvahelised telekanalid näitavad terveid müsteeriume, kuidas rahvas tänaval või töökohtadel lausa transsi langeb. 

Delfi: „Kohalik televisiooni näitas kaadreid Põhja-Korea ametnikest, kes leinast armastatud juhi Kim Jong Ili surma üle nii murtud, et nutavad grupiviisiliselt ja kõva häälega.
Riigitelevisioon näitas pilti Pyongyangist, kus hüsteerilised põhjakorealased, noored ja vanad, taovad tohutus kurbuses maad, vahendab Daily Telegraph.
Inimesed Pyongyangi tänavatel ulgusid, mõned põlvitasid maas või kummardasid, kui olid teada saanud armastatud juhi surmast.
„Kuidas võivad taevad olla nii julmad? Palun tule tagasi, kindral. Me ei suuda uskuda, et sa oled läinud,“ nuttis intervjuus riigitelevisioonile Hong Son Ok, ise üle kere värisedes.“
Delfi, 19. detsember 2011 12:32


Lisan uudistele ja kommentaatoreile, et Stalini surma päeval 5. märtsil 1953. aastal ja leinaajal nutsid ka eestlased. Olin viie aastane poiss ja mäletan seda selgesti, kui õudne oli diktaatori surm. Moskva Raadios, mida Eesti Raadio üle kandis, luges legendaarne diktor Levitan oma metalsel häälel iga tunni või poole järel, mitu südamelööki Stalini süda minutis teeb, milline on tervise üldine seisund jne.

Et suur juht haigeks jäi, teatasid minu mälu järgi lehed juba paar päeva varem. Minu ema hoidis veel tükk aega alles Rahva Hääle numbreid Stalini tervise teadetega. Need olid suures kirjas esiküljel. Huvitav, et erinevalt Brežnevist, Andropovist, Tšernenkost ja teistest parteijuhtidest, kelle tervise seisundit kuni viimse minutini salajas hoiti, oli Stalini puhul asi natuke teisiti.

Kui surm kätte tuli nutsid inimesed kõikjal. Ka eestlased. Nii Nõmme turul, kui tänaval. Mäletan ka naabreid nutmas. Meeleolu oli hullem, kui oma sugulase surma puhul, kus kõik nagu selge on. Nüüd lisandus õudus tuleviku ees. Tühjus oli kohutav, sest keegi ei teadnud, mis juhtub homme. Nii palju ma mäletan, et ka meil kodus ja kitsamas tuttavate ringis vanemad inimesed pidevalt arutasid, kes võiks edaspidi riiki juhtima hakata.

Lisaks hirmule, mängis rahva seas suurt rolli veel teinegi fenomen. Nimelt olid nii Kim Jong Il kui Jossif Stalin tõstetud meedia poolt jumaluse staatusse. Seda meie kommentaatorid pole millegipärast tähele pannud ega väärtustanud. Kui iga päev korrata vaid ülivõrretes, kui suur ja püha meie riigi juht on, siis kaotab ta oma inimlikud mõõtmed. Lisage siia veel kohutav hirm diktaatori kuritegude ees.

Vanemad inimesed  mäletavad oma koolipäevilt ja noorusajast, et sama juhtus Vladimir Leniniga. Ta muutus juba päris ebajumalaks. Suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea... Nii lauldi. Oleks Nõukogude aeg kauem kestnud, ehk oleksime ühe uue jumaluseni jõudnud.

Sama juhtus Staliniga. Ta oli nii NSV Liidu kui ka kommunistliku partei, NLKP juht kui ka Sümbol. Kirjanik Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.
 
Samasugust sümbolit nutavad nüüd taga Põhja-Korea elanikud. Neid ei maksa välja naerda, ega arvata, et nutetakse vaid hirmust. Esiteks on sealkandis taoline nutmise-halamise komme ja teiseks jäetakse hüväasti oma  jumalusega. Mis siis, et ehk ka vihatud iidoliga. Püüdkem seda mõista!    













          












reede, 16. detsember 2011

Ansip valetas jälle!

Alles mõned nädalad tagasi esitasin Riigikogu infotunnis peaminister Andrus Ansipile
küsimuse vaesuse suurenemise kohta Eestis. Ta noomis mind, nagu tavaliselt selle eest, nagu esitaksin ma valeandmeid. Ansip selgitas, et tegelikult vaesus kahaneb ja materjaalne kihistumine on Eestis üks väiksemaid Euroopas.

Nüüd loeme värsket statistikat, milles öeldakse selge sõnaga, et vaesus muudkui kasvab. „Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,7 protsendipunkti,“ öeldakse teadaandes.

Tegelikult võib pilt olla hoopis hullem, sest  eluheidikud, keda registritest ei leia ja keda ka abirahad ei puuduta, uurimuses arvesse ju ei lähe. Neid inimesi keegi ei leiagi. Seega on Ansipi vale veelgi suurem. Oma väite kinnitamiseks esitan ühe interneti külastaja kommentaari, milles autor tegi ära tänuväärse töö ja otsis Ansipi väited Riigikogu stenogrammist välja:

Siinkohal on kohane nentida, et Ansip on üdini ebakompetentne ja valelik inimene, kes ei sobi Eesti peaministriks!
Väljavõte stenogrammist , 16.november 2011, Ansip: "Eestis on suhteline vaesus vähenenud ka kriisiajal. Mille arvel ta on vähenenud? Sellele on ka võimalik väga lihtsalt vastata: ta on vähenenud selle arvel, et Eestis on kriisiajal suurendatud pensione ja pensionide suurendamine on võtnud vaesusriskist välja kõige haavatavama sihtrühma". Allikas: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=...
Lisaks on sellel teemal varasemalt, septembris, Ansip ütelnud: „Ma julgen veel kord kinnitada, et suhteline vaesus Eestis viimase 10 aasta jooksul on märgatavalt vähenenud,“ rõhutas peaminister. Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti...
Tegelikkus on vastupidine nagu käesolevast artiklist ja statistikast selgub: "Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,7 protsendipunkti. 2009. aastal oli suhtelise vaesuse määr 15,8 protsenti".“
 

Toon siia juurde ka statistikavalitsuse ametliku teadaande.

Suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus suurenes

 www.DELFI.ee

16. detsember 2011 08:53

Suhtelises vaesuses elas 2010. aastal 17,5 protsenti Eesti elanikkonnast, kõige enam oli vaeseid Kirde-Eestis, teatab Statistikaamet.

Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,7 protsendipunkti. 2009. aastal oli suhtelise vaesuse määr 15,8 protsenti.

2010. aastal elanikkonna sissetulek vähenes ja aasta keskmine tööpuudus kasvas. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oli 2010. aasta suhtelise vaesuse määr koguni 41,1 protsenti (2009. aastal 40,8%).


2010. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 280 eurot (2009. aastal 286 eurot). Võrreldes 2009. aastaga elanike sissetulekud vähenesid, see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri langemise kuue euro võrra. 2010. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,3 korda.


Sarnaselt varasemate aastatega on märgata, et suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus kasvab ning 65-aastaste ja vanemate osatähtsus väheneb. 2010. aastal elas 22 protsenti 18–24-aastastest ning 13 protsenti 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses. Oluliseks põhjuseks on noorema vanuserühma kõrge töötus ning pensioniealiste stabiilsem sissetulek võrreldes teiste vanuserühmadega.


Leibkonna tüübi järgi on suhtelise vaesuse määr aasta jooksul tõusnud kõige rohkem vähemalt kolme lapsega paari leibkonnas (7,2 protsendipunkti võrra) ning vähenenud üksiku üle 65-aastase leibkonnas (6,9 protsendipunkti võrra).

Piirkondlikus võrdluses on Kirde-Eesti elanikel suhtelise vaesuse määr ligi kolm korda kõrgem kui Põhja-Eesti elanikel. Samuti on maaelanikel vaesuses elamise risk oluliselt suurem kui linnaelanikel.

Haridustase mõjutab suhtelisse vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga kuueteistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste vaesuse määr (7,5%) üle kolme korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (25,7%). Hea haridus on oluline vaesuse vältimise eeldus.

Hinnangud põhinevad sotsiaaluuringu andmetel, mida statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2011. aastal osales uuringus ligi 5000 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2011. aastal 2010. aasta sissetulekut. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks.

Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Mõned kommentaarid:

Aga Reformierakonnale see sobib!!!

 Valitsus kes ei saa hakkama nii väikese rahvaarvuga riigi juhtimisega ja normaalse riigi loomisega, peaks tagasi astuma!!! Kas on raske nii väikest riiki elamisväärseks muuta?

Aasta tagasi inimesed kiitsid Ansipit, et nii hea, et meil on selline valitsus ja et ei läinud nii nagu Lätis, nüüd aga samad suud on kõik selle unustanud ja kiruvad teda. IRL mängib oma skandaalis tõesti õigele asjale - rahva lühikesele mälule

need andmed pole tõesed sest :
 a)riik ei tea hetkel isegi oma elanike arvu
 b)need kõige vaesemad(kodutud,heitunud töötud jne)on üldse igasugusest statistikast välja kukkunud.kui nad mingit abiraha ei saa,siis riigi jaoks pole neid üldse olemas
 kuidas siis sel juhul toimub protsendi arvutus?


neljapäev, 15. detsember 2011

Elamislubade skandaal valitsuse kontrolli all?

Selline mulje jääb, kui viimastel päevadel seda nalja kõrvalt vaadata. Keegi pole peale kahe poisi süüdi jäänud. Mitte ükski, kes elamislubade väljastamise eest vastutaks. Riigikogu uurimiskomisjoni loomisele on Reformierakond vastu, ametkondlik  uurimine püüab lihtsalt rahvast rahustada. Loodetakse, et Jõulud viivad pahanduse  unustusse ja kampsunid jäävad suures pühade härduses vaikseks. Kaks ministrit, Juhan Parts ja Ken Marti Vaher, kes kindlasti asjast teadlikud olid, jäeti IRLi volikogu koosolekul ametisse. Milleks Kross parteisse toodi? Eks ikka esimeheks ja siseministriks, aga võta näpust - ministriks ta ei saanud. 

Tsiteerin üht kommentaatorit rahva seast, ehk siis ühiskondlikku arvamust: Inimesed vaatasid IRL koosolekut kui alatut näitemängu, kus leebelt otsustati kõik valelikud maha vaikida ja sulidest sõbrad võiksid jälle klaase kõlistada ja hea tujuga lauas istuda?! Kas Eesti on riik, on see on demokraatia kui rahva arvamust ainult jalge alla tallatakse! Nõame asjaosalistele väga ranget karistusi! Ministrid mõlemad peavad minema reameheks! Ükskord tuleb aeg, kus rahva kannatus katkeb. Mõelgu sellele Ergma ja Ilves, partei grupikestes sulitempe tehes!

Lisan ka tänase rahva arvamuse kohta:

 Uuring: üle poole elanikest soovib Vaheri tagasiastumist

 www.DELFI.ee

15. detsember 2011 14:46

Uuringufirma Klaster värske küsitluse järgi leiab 54,3 protsenti elanikest, et siseminister Ken-Marti Vaher peaks pärast IRLi liikmete elamisloaäri ilmsikstulekut tagasi astuma. 40 protsenti leiab, et tagasi peaks astuma nii Vaher kui ka majandusminister Juhan Parts.
 
Seoses novembri lõpus lahvatanud nn. elamisloaskandaaliga viis uuringufirma Klaster Eesti elanike seas läbi küsitluse, kus uuris, kas Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvad siseminister Ken-Marti Vaher ja majandusminister Juhan Parts peaksid ametist tagasi astuma.

Küsitluse tulemusena selgus, et 39,2 protsenti vastanutest soovis nii Ken-Marti Vaheri kui ka Juhan Partsi tagasiastumist. Mõlema ministri tagasiastumist soovisid rohkem vanemad inimesed; vähem aga need, kel kõrgem haridustase.

Skandaalis näevad Eesti elanikud mingil määral suuremat vastutust Ken-Marti Vaheril: 15,1 protsenti vastas, et tagasi peaks astuma ainult Vaher, samas kui 1,8 protsenti arvas, et tagasi peaks astuma ainult Parts.

Kuigi enam kui kolmandik vastajatest ootab mõlema ministri tagasiastumist on samal ajal siiski pea viiendik vastajatest (19,1%) seisukohal, et kumbki ei peaks tagasi astuma.

22,3 protsenti vastanutest ei osanud võtta seisukohta; elamisloaskandaalist ei tea aga midagi 2,6 protsenti vastanutest.

"Avalikkuses on käesoleval hetkel selge ootus, et eelpoolmainitud ministrid võtaksid poliitilise vastutuse ning astuks tagasi. Kas see soov realiseerub või mitte, seda näitab aeg. Küll aga on selge, et hiljemalt uueks aastaks on sündmused avalikust mälust kadunud," kommenteerib uuringukeskuse Klaster juhataja Rauno Salupere.

Küsitlus viidi läbi 12.-14. detsember 2011 uuringukeskuse Klaster poolt; tegemist oli üle-eestilise esindusliku valimiga; ankeedile vastas 500 inimest vanuses 16-65.






















kolmapäev, 7. detsember 2011

Eestlaste moraal sai raske löögi

IRL paanikas, Isamaa lõhki, Reformierakond segaduses. Elamislubade skandaal lõhub valitsust, lõhestab erakondi, räsib rahvuslasi, külvab nõutust iga ausa eestlase südamesse.

Eesti riik läheb raskele 2012. aastale vastu sügavas kõlbelises ja poliitilises kriisis. Kas suudame sellise kahepalgelise valitsusega võita majandusraskusi, mida Euroopa Liit külvab ka Maarjamaale?  Kas oleme valmis uuteks rasketeks reformideks, mida meilt nõutakse eurotsooni säilitamiseks?
Mis aga kõige tähtsam, kas eesti rahvas enam tahabki kõhu kõrvalt kokku hoida, et praeguste valitsejate võimu päästa?

Küsimusi rohkem kui vastuseid
Kas siseminister Ken-Marti Vaher ja majandusminister Juhan Parts teadsid IRI-i noorte liikmete Raudse ja Stelmachi räpasest ärist elamislubadega? Küsimus on tähtsamast tähtsaim, sest sellest selgub valitsuse tõeline pale. Siiani on vaid hämatud.
5. detsembril Riigikogus  küsisin peaminister Ansipi käest, et miks ta pole terve nädala jooksul sõna võtnud majandusministri  ja siseministri rolli kohta elamislubade skandaalis.
Peaminister vastas, nagu ikka, et kui süü pole tõestatud, ei saa ta seisukohta öelda. Ma eeldan, et nad on olnud õigel teel ja ma jään oma eelduse juurde, kuni pole tõestatud vastupidine. Aga antud küsimuses on kindlasti vajalik väga põhjalik uurimine, analüüs, ja järeldusi saab teha siis, kui see analüüs on koostatud,“ selgitas ta. Miks enne süü tõestamist Raudne astus Riigikogust tagasi ja  Stelmach lahkus Tallinna linnavolikogust, seda Ansip ei selgitanud.

Laari rasked valikud
Pärast IRL-i eestseisuse istungit, kus erakonna esimees ja riigi esimene rahvuslane Mart Laar kukkus oma partei liikmeid kaitsma, purunes lootus, mis mõni päev varem oli sündinud – siis, kui Laar telekaamera ees bravuurselt Raudse ja Stelmachi parlamendist ja volikogust väljakihutamist nõudis. Sel hetkel arvasid paljud, et uus aeg on Eesti poliitikasse saabunud ja omameeste sulitempe erakonna tagatubades enam katma ei kiputa. Kuid eestseisuse koosolek näitas, et pöörduti tagasi vanade vahendite arsenali.
Kelle nüüd Laar suudab pehmeks rääkida IRL-i esimehe toolile istumiseks, on eriti ränk küsimus. Kes sinna veel kipuks?  Kas märgiga majandusminister? Vaevalt. Kampsunid ka ei sobi, nemad on mässajad.

Ansip, tuleta Simmi meelde!
Mis Ansipil nüüd üle jääb? Kõigepealt peab ta oma nahka päästma, sest elamislubade skandaal kõigutab kogu valitsuse püsimist. Elamisloa said ju ikkagi ka väidetavad mafioosod. Võib-olla tuleb tal endal tagasi astuda – kui äkki Euroopa seda nõuab.
Minul on tunne, et kogu praegune skandaal tuligi mõnes Euroopa pealinnas välja. Mitte Tallinnas. Mäletate luuraja Herman Simmi juhtumit? Selle magasid ju meie riigi julgeolekustruktuurid ja Kaitseministeerium maha. Pahandus tuli välja ühes teises NATO liikmesriigis.
Võib-olla sai asi ka seekord alguse hoopis Schengeni viisaruumi maadest, kus kahtlase mainega ärimehi märkama hakati. Kes teab?
Selge on see, et Eesti Televisiooni eetris näidatud väga tõsine süüdistav reportaaž poleks iial sinna jõudnud, kui valitsuse tasemel oleks tahetud seda tagasi hoida. Näib, et mingi muu surve oli tugevam kui lihtne pealekaebamine ja ärapanemistahe.
Ansipil on veelgi raskemad valikud kui Laaril. Seoses Euroopa Liidu hullu majandusseisuga tuleb tal tihti Brüsseli vahet sõita. Mida aga öelda sealsetele kolleegidele Eestisse mehkeldatud ettevõtjate kohta? Kes on asja taga? Kuidas süüdlasi karistati?
Küsimusi on palju ja valitsusjuhil tuleb vastused leida. Nüüd oleme ju ühtses riikide liidus ja meie pahandused puudutavad kõiki liikmesmaid. Kas jõuludeks saab asi selgeks?

esmaspäev, 5. detsember 2011

Peaminister Partsi ja Vaherit hukka ei mõista

Tänasel 5. Detsembri arupärimistele vastamisel Riigikogus  küsisin Ansipi käest, et miks ta pole terve nädala jooksul sõna võtnud majandusministri  Juhan Partsi ja siseministri Ken-Matri Vaheri rolli kohta nn. elamislubade skandaalis.   Peaminister vastas, nagu ikka, et kui süü pole tõestatud, ei saa ta seisukohta öelda. Miks siis enne süü tõestamist Raudne Riigikogust  tagasi ja  Stelmach Tallinna Linnavolikogust lahkus, Ansip ei selgitanud. Toon katke  stenogrammist:

 Heimar Lenk
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kuna tänase arupärimise pealkirjas on ka sõnad riigi nõrgast juhtimisest, tuntakse huvi, siis on mul järgmine küsimus teile. Täna üks Interneti portaal annab Tööandjate Liidu arvamuse, kus nad ütlevad välja, et te pole 2007. aastast riigieelarve ja riigi juhtimisel tööandjate nõuannetega sugugi arvestanud, et te töövõtjate arvamusega ei arvesta, on ammu teada, siis mulle tundub, et ka Riigikontrolli aruandega te pole väga arvestanud ega selle vastu huvi tundnud ja siit päevapoliitika kohta küsimus: kas teie kui valitsusjuht, kes te juhite riiki ja sellele arupärimisele praegu nagu allute, kas te olete tundnud huvi kahe ministri, majandusminister Partsi ja veel ka meie siseministri Vaheri tegevuse vastu? Kas nad on praegu riigijuhtimise seisukohalt õigel teel või on nad millegagi määritud või mitte? Aitäh!
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Ma eeldan, et nad on olnud õigel teel ja ma jään oma eelduse juurde, kuni pole tõestatud vastupidine. Aga antud küsimuses on kindlasti vajalik väga põhjalik uurimine, analüüs ja järeldusi saab teha siis, kui see analüüs on koostatud.
Aga nüüd teie poolt esitatud väide selle kohta, et Vabariigi Valitsus ei ole arvestanud tööandjate arvamusega. Sellesse väitesse ma suhtuksin suhteliselt skeptiliselt. Me oleme vägagi arvestanud tööandjate arvamusega, võib-olla mitte niipalju Tööandjate Keskliidu ebakohaste seisukohtadega ja tuleb tunnistada, et riigil on läinud päris hästi. Ka erinevad reintinguagentuurid Moody's, Standard and Poor's, ka Rahvusvaheline Valuutafond on ju kogu selle teie poolt nimetatud perioodi vältel ära märkinud selle, et Eesti riigi reiting on tugev ja seda on tõstetud eelkõige tänu sellele, et avaliku sektori rahandus on väga heas korras ja see tasakaalustab mõneti korrast ära olevat erasektori rahandust. Ma ei taha kuidagimoodi nüüd avalikku sektorit erasektorile vastandada, aga need isikud, kes tulevad praegu kangesti riigi rahandusele näpuga näitama, võiks natuke tutvuda minu poolt nimetatud reitinguagentuuride seisukohtadega, Euroopa Keskpanga, Euroopa Komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi seisukohtadega ja kõigist nendest seisukohtadest leiavad nad kinnituse minu väitele, mis veelkord äramärgituna kõlas nii, et Eestile oli võimalik anda AA reiting ainult tänu sellele, et valitsussektori rahandus on väga heas korras. See on eeskujulik! Aitäh!

Lisan ka Delfi teate küsimuse kohta:

Peaminister: eeldan, et Parts ja Vaher on õigel teel

DELFI

05. detsember 2011 15:44

Peaminister Andrus Ansip ütles täna riigikogu liikmete arupärimistele ja küsimustele vastates, et tema eeldusel on elamislubadega kauplemise skandaali tõmmatud siseminister Ken-Marti Vaher ja majandus-ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts õigel teel.

„Ma eeldan, et nad on olnud õigel teel ja kuni pole tõestatud vastupidine, ma jään oma eelduse juurde,“ ütles peaminister Ansip vastuseks riigikogu liikme Heimar Lengi küsimusele, kas kaks ministrit on õigel teel.

Samas möönis peaminister, et antud küsimuses on vaja põhjalikku uurimist, misjärel saab teha ka otsuseid.

Opositsioonierakonnad esitasid täna peaministrile elamislubadega kauplemise teemal ka arupärimised.

Eesti Ekspress ja ETV saade "Pealtnägija" avalikustasid eelmisel nädalal, et IRLi liikmete Indrek Raudse, Siim Kabritsa ja Nikolai Stelmachiga seotud elamislubade vabrik on toonud Eestisse juba ligi 150 tundmatut, aga rikast venelast.


pühapäev, 4. detsember 2011

Kas uus tase Eesti poliitikas?


Indrek Raudse kiire lahkumine Riigikogust ja Nikolai Stelmachi välja astumine Tallinna Linnavolikogust annavad märku poliitilise kultuuri muutusest meie poliitikas. On see areng? Ehk veel vara öelda. Igal juhul varem ma taolist ei mäleta. Mulle ei meenu, et keegi meie parlamendi saadikuist oleks suurema skandaali puhul Toompealt nö. Isenda pahanduse pärast ja omal soovil ära läinud. Signe Kivi lahkus Viioli rahaskandaali pärast ja Jürgen Ligi perekondlikel põhjustel. Ka Tallinna Linnavolikogu puhul pretsedente väga ei meenu. Kuigi Raudse ja Stelmachi patukahetsuse sammud järgnesid IRLi esimehe Mart Laari käredale korraladusele poistel päevapoliitiikast kiirelt jalga lasta, annavad nad siiski mõtlemisainet.
Jääb kaks võimalust:

a)  Kas meie poliitilise ladviku käitumise moraal on tõusnud? Selles ma veel pisut kahtlen.
b)  Või on juhtunu, mille tegelikku ulatust vaid IRLi juhtpoliitikud ise teada võivad, sedavõrd      
      tõsine, et Raudset ja Stelmachi lihtsalt ei saa enam suure poliitika lähedal hoida. Niivõrd
      kahjulikku mõju avaldaksid nad IRLi mainele. See on vist tõenäolisem variant. 
 

On kuidas on, aga pretsedent on loodud. Kuigi alles eile kahtles selle võimalikkuses isegi nii kogenud politoloog, kui Anu Toots, kes Delfi portaalis esinedes ei pidanud tõenäoliseks, et keegi skandaali pärast hetkel ametist tagasi astuks. „Kui vaadata Eesti poliitilist kultuuri, siis meil ei astuta tagasi ka siis, kui süü on tõestatud,“ rääkis ta.

Vana armas kaitsekilp, et enne kohtuotsust on kõik süütud ja nende tagasi astumist ei nõuta, on nüüdsest vist poliitilise atribuutika kolikambrisse visatud. Järgmise sissekukkujat nüüd lihtne hurjutada, et mis sina veel venitad ja minema ei lähe! Edaspidi hakkabki vist käima nii, et kõigepealt astutakse kõrgelt juhtivalt positsioonilt tagasi ja siis alles hakatakse enda õigustamisega ning välja keerutamisega tegelema. Raudne ja Stelmach püüdsid ka seekord veel vanaviisi kõigile näkku valetamisega asjast puhtalt välja tulla, kuid tüli kiskus IRLi enda sees nii suureks, et korduvalt järeleproovitud meetod enam ei töötanud. Paanika, mis kõige isamaalisemas parteis lahvatas, paistab lausa grandioosne olevat. Ja peabki olema, sest sillad vana villase rahvuslaste poliitika juurde naasmiseks on põletatud. Kes usub enam laarlaste  püha juttu eestluse säilitamisest ja rangest kodakondsuse poliitikast kui rääkijad ise venelastele elamislubade heldemaiks jagajaiks osutunud. Ja veel kellele? Venemaa tippsulidele ja nende ämmadele!

Kadriorg, nagu praeguse presidendi puhul ikka juhtub, ei saanud jälle algul vedama. Tema kaaskond Kärmase telelugu vist tähelepanelikul ei vaadanud või ei osanud selle kaalu hinnata. Kui aga asi välissaatkondes hulga küsimärke tekitas ja Brüsselis tajuti, et eestlastest äraostmatud Shengeni viisaruumi pühaduse vastu patustavad, läks jutt tõsisemaks. Küsivaid pilke tuli Toomas-Henrik Ilvesel tajuda juba Balti ja Poola riigipeade kohtumise laua taga. Skandaali kolmanda päeva õhtuks jõudiski president nii kaugle, et avaldas riigitelevisioonis oma nördimust juhtunu kohta. Ja sedagi vaid paari lausega, mis ühest teisest intervjuust välja lõigatud. Riigipea ja tema kontor olid ilmselgelt hiljaks jäänud. Punktivõit libises seekord mulgimehe mantli kandja käest kampsunitele.

Ja veel üks asi sai selgeks. Laari poolt algatatud ja taevani kiidetud samm Isamaaliidu ning Res Publica ühinemiseks on valeks osutunud. Ei suudetud suurt, ühtset ja mõjuvõimsat erakonda luua. Otse vastpidi. Venelaste poolt ära ostetud Äraostmatud ripuvad aateliste kampsunite kaelas nagu Tõnissoni rasked veskikivid, millega ta saksapoiste parve põhja laskis.
 

Lisan Anu Tootsi Delfi portaalis avaldatud arvamuse

Anu Toots: IRLi hävitab nende endi sisemine majapidamine

 02. detsember 2011 15:07

Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi politoloog Anu Tootsi hinnangul on IRLi tabanud elamislubade skandaal tõsine probleem, mille lahendamisel tuleb kasuks ainult ausus.

„Probleem on minu hinnangul tõsine ja vajab põhjalikku ja erapooletut uurimist,“ ütles Toots Delfile.

„Kindlasti peab IRL ise tegema oma siseparteilise juurdluse, sest ka siin on näha, et partei sees on erimeelsused,“ kõneles Toots. Tema sõnul näeme me praegu, et parteis on ühel pool endised isamaaliitlased ja teisel pool respublikaanid. „See on see, mis IRLi toetust alla kisub,“ sõnas Toots.

„Ausus on ainuke asi, mida IRLile soovitada saab,“ kõneles Toots. „Meil on suusaliidu juhtum liiga värskelt meeles, kus lihtsalt ei jätkunud ausust öelda, kuidas asjad on tegelikult.“ Toots usub enda sõnul, et tõde tuleb varem või hiljem päevavalgele, sest valel olevat lühikesed jalad.

Toots pidas võimalikuks, et uurimise võiks läbi viia ka riigikogu vastav komisjon või korruptsioonivastased ühendused. Lisaks oleks vaja ka ametkondlikku juurdlust, mis selgitaks, kas ametnikud tegid kõik korra kohaselt, sest riigikogu liige ise ei saa ju elamislube väljastada.

Juhul, kui asja hakkab uurima riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, siis peaks skandaaliga seotud Indrek Raudne, kes on selle komisjoni liige, ennast kaasuse menetlemise ajaks taandama.

Toots ei pea tõenäoliseks, et keegi skandaali pärast hetkel ametist tagasi astuks. „Kui vaadata Eesti poliitilist kultuuri, siis meil ei astuta tagasi ka siis, kui süü on tõestatud,“ rääkis ta ja lisas kui uurimine tuvastab, et poliitikud patustasid, siis peaksid nad küll tagasi astuma. „Praegu me seda ei tea. Meil on lihtsalt juhtum, mida peab veel uurima,“ rääkis Toots.

Ka ei jaga Toots seisukohta, et skandaali tekitamine oli Reformierakonna huvides, kes tahaks koalitsioonis vahetada IRLi rahva seas populaarsemate sotside vastu. „See ei ole tõsiseltvõetav,“ lausus Toots. „Kui miski IRLi hävitab, siis nende enda sisemine majapidamine.“














neljapäev, 24. november 2011

Arupärimine peaminister Andrus Ansipile


Seoses Otepää Vallavolikogu 23. novembri otsusega sulgeda, 2008. aastal president Ilvese poolt parima põhikooli tiitliga pärjatud, Pühajärve põhikool, esitasin paeaminister Ansipile arupärimise. Miks taandub Eestis demokraatia ja  kohalikule kogukonnale tähtsaid otsuseid tehakse volikogudes ilma rahvaga nõu pidamata. 
Toon ära arupärimise teksti:


Hr. Andrus Ansip                                                                                          24. november 2011

Peaminister

ARUPÄRIMINE
Koolireformist ja huvigruppide kaasamisest

Lugupeetud härra Andrus Ansip,
23. novembril toimus Valgamaa Otepää Vallavolikogu tormiline istung, kus lastevanematest, õpilastest ja õpetajaist pungil saalis tehti otsus Pühajärve põhikooli sulgemise kohta. Seda vaatamata lastevanemate varasematele korduvatele protestidele ja arupärimistele otsuse õigsuse kohta. Enne istungit kogunes vallavolikogu hoone ette suur rahvahulk, kes skandeeris kavatsetava otsuse vastu.

Pühajärve põhikooli eest võitlev kogukond on viimase paari aasta jooksul mitmel korral nõudnud valla juhtkonnalt selgitust kooli sulgemise põhjuste kohta, kuid ammendavat vastust pole saadud. "Pühajärve põhikool on tugev, innovaatiline ja elujõuline kool, mis vastab riikliku rahastamisesüsteemi mudelile. Pühajärve põhikooli lapsed saavad hea hariduse ning sellel on oluline koht kogukonna identiteedile ja selle hoidmisele. Vallavalitsuse otsus kool sulgeda ei ole põhjendatud," on öelnud kooli hoolekogu esimees Andrus Eensoo.

Kooli hoolekogu liikme Teet Reedi sõnul on mõistetav, et gümnaasiumivõrk võib vajada ümberkorraldust. "Kuid nagu on väljendanud nii peaminister kui ka haridusminister, tuleb hoida ning säilitada kodulähedasi põhikoole," ütles ta. "Pühajärve kooli sulgemise põhjendamiseks ei ole vallavõim esitanud sisulisi argumente ega fakte, samuti puudub neil tulevikuvisioon," lisas ta.
Seoses eelpool tooduga on meil Teile järgmised küsimused:
1.      Kuivõrd oluliseks peate, et õpilastel oleks võimalik käia kodu lähedal põhikoolis?

2.      Kas põhikoolide sulgemine on üks osa koolireformist, mille käigus on plaanis sulgeda hulk gümnaasiumeid?

3.      Miks on Otepääl läinud asjad nii, et tähtis otsus vallavolikogus, mis peaks teenima valla ja tema elanike huve, tehakse räigelt elanike tahte vastaselt ja tuleb vastu võtta suure rahvahulga protestide taustal?

4.      Miks juhtub Otepääl, kus võimul Teie juhitav Reformierakond, et kooli hoolekogule ei suvatse vallavõim anda selgitusi ja arvestusi kooli sulgemise vajaduse kohta?

5.      Miks Teie arvates lähevad Eestis asjad tihtipeale sedaviisi, et kohalik elanikkond jäetakse tähtsate kohalike küsimuste arutamisel kõrvale ja otsused sünnivad vallamaja kabinettide kinniste uste taga?

6.      Miks juhtub meil nii, nagu läks seekord Otepääl, et kogukonna ja kooli hoolekogu ettepanekutega kohalike probleemide lahendamisel enam üldse ei arvestata ja kooli sulgemise otsusest saab direktor teada kohalikust ajalehest?

7.      Pühajärve põhikooli hoolekogu on juba välja öelnud, et kavatseb vallavolikogu otsuse kohtusse kaevata. Kas peate seda loomulikuks, et Euroopa Liidu liikmesriigi ühe vallakooli saatuse peab otsustama kohus?

8.      Kas Teie ei näe Otepää Vallavolikogu otsuste tegemise jäiga stiili taga demokraatia kriisi ilminguid kohaliku elu juhtimisel?


Lugupidamisega, Heimar Lenk
Võru-, Valga- ja Põlvamaalt valitud Riigikogu liige 

                                  


esmaspäev, 21. november 2011

Maaelu hääbub valitsuse tahtel?

Just nii see vist läheb! Mida päev edasi, seda rohkem veendud, et meie regionaalpoliitika pole mitte lihtsalt unustuse hõlma vajunud, vaid teda suretatakse sihikindlalt. Samasuguse sihipärase tegevusega hävitataks elu külas.

Riikliku aktsiaseltsi Eesti Post tegevus on selle kinnituseks. Juba on üle saja postkontori maal kinni pandud ja jutu järgi pidanuks suure kasumiga firma sellega piirduma. Aga ei! Taas ähvardab kaugete maapiirkondade postkontori võrgu kokku tõmbamine. Eriti halvasti käib jälle Kagu-Eesti käsi, kus kohalik elanikkond niigi üha kahaneb. Kuid külas, kus pole ei kooli algkooli, õiget kauplust, ei spordi ei puhkekohta, saa elu kaua kesta.

Kui ümberringi haigutavad vaid tühjade kortermajade klaasideta aknad, nagu Valgamaa Taheva valla Koikülas või kus puudub isegi pangaautomaat, nagu Võrumaa Haanja valla Ruusmäe külas, pikemaks peatumiseks noortel lusti pole. Arusaamatu, kus on võimul olevate erakondade regionaalpoliitika? Kus on hariduspoliitika, kui Koikülas pandi isegi algkool kinni?

Et neile küsimustele, kasvõi pealiskaudsedki vastust saada, esitasin täna peaminister Andrus Ansipile arupärimise kahe järjekordse küla suletavate postkontorite kohta.

Lisan arupärimise täieliku teksti:
 

Hr. Andrus Ansip
Eesti Vabariigi Peaminister

Arupärimine

Lp. Peaminister. Minu poole  pöördusid Võrumaa Haanja valla ja Valgamaa Taheva valla elanikud. Nad on mures oma kodukoha ja maaelu tuleviku pärast. Nende pöördumiste sõnul, on Eestimaal käimas protsess, kus riikliku poliitika tulemusena suretatakse elu ääremaade külades välja.

Kuigi riiklik aktsiaselts Eesti Post on juba sadakond postkontorit sulgenud, millega pidi ka protsess lõppema, selgub nüüd, et see nii ei ole. Minu poole pöördunud muretsevad Võrumaa Ruusmäe küla ja Valgamaa Koiküla rahvas. Mõlemas kohas on kavas järgmise aasta alguses postkontorid sulgeda. Külarahvas on meeleheitel, sest halveneb nende elu kvaliteet, mida juba praegu viletsaks peetakse, veelgi.

Mõlemas külas asuvad postkontorid piirkonnas, kus puuduvad alternatiivid postkontori teenustele. Külades pole ei pangaautomaati, ei ajakirjade-postmarkide müügiletti kaupluses. Koikülas suleti kahe aasta eest isegi algkool. Postkontori sulgemisega kaob lähedusest viimanegi riigiasutus ehk side riigiga. Siiani on postkontorid seda ülesannet jõudumööda täitnud. Paljud pensionärid saavad ka pensioni postkontori kaudu, sest postkontori teenustasu on kojutoomise tasust väiksem. Bussisõit on keskustesse kallis ja bussid liiguvad harva.

Lp. Peaminister! Postkontorite töö säilitamine nii Ruusmäel kui Koikülas on külaelu alles hoidmiseks hädavajalik, kuid kahjuks riik seda seisukohta ei jaga.

Sellega seoses on minul Teile alljärgnevad küsimused:

Miks eelistatakse riigiaktsiaseltsi Eesti Post ärihuve kõrgemaks, kui konkreetse maakoha arengut?

Miks järjekordse postkontori sulgemist kohaliku võimu ja elanikega ei arutata?

Eesti Post on sulgenud juba sadakond postkontorit, mille tulemusena on märgatavalt langenud nende piirkondade rahvastiku elu kvaliteet. Miks riik ei kaalu nende tõsiste sammude mõju kohalikule elule?

Kas valitsus on tundnud huvi nende valdade, kus postkontorid juba varem suletud, edasise käekäigu  kohta ja mõõtnud elu kvaliteedi langust neis kohtades?

Miks postkontorite sulgemise puhul maal, ei arvesta riik vallavanemate arvamusega? Valdavas enamuses on vallavanemad nende sammude vastu.

Kas valitsus on kasvõi kordki arutanud probleeme, mis tekivad kohapeal pärast järjekordse postkontori sulgemist?

Millise sõnumi saadaks  lp. Peaminister Ruusmäe ja Koiküla rahvale? Sõnastage see, palun! Ma meelsasti edastan Teie sõnumi kohalikule kogukonnale ja vallavanemale.            

Lugupidamisega Heimar Lenk
Kagu-Eestist valitud Riigikogu liige  

.




pühapäev, 13. november 2011

Vaesus kummitab ja ähvardab eestlasi!


Toidukaupade hinnad tõusevad meil tundidega, sotsiaaltoetuste poolest oleme Euroopa viimased. Elektriraudtee tõstab hindu juba neljandat korda aastas, aga teenuse kvaliteet ega rongiliikluse sagedus pole paremaks läinud. Toakütte arved ehmatavad lähinädalatel kümneid tuhandeid perekondi. Kütte hind kasvab kuni 45 %! 


Üks ettevõtjast soojatootja julge välja öelda, et lähitulevikus kasvab toasoojuse hind kõrgemaks, kui keegui hetkel oskab arvata. Ka puukütte hind tõuseb taevasse. Ja seda peamiselt meie endi tagurliku kütusepoliitika tõttu. Kütame ju puiduga suuri katlaid, mis hinna üles ajab. Ka tänavuse aasta hinnatõus – puit kallines võrreldes möödunud aastaga umbes 20 protsenti – on põhjustatud sellest, et põlevkivienergeetikas kasvas nõudlus puidu järele järsult. Nii siis kargabki ka toasoojuse hind kuni 45% kõrgemale.


See on ju enne kuulmatu! Seda võib juhtuda ainult Eestis, kes rahvas vaikselt kannatab, köögis purjus peaga sajatab, aga protestima minna ei julge. Pole ka mõtet. Õpetajad käisid. Ministrid ei viitsinud isegi neid vaatama tulla. Ja kui pedagoogid Riigikogu majja sisse tulid, siis võeti neid vastu vaenulike pilkudega. Lumpen pääses lossi, oli keegi poetanud oma põlgust demonstrantide vastu.  


Nii hüüdis omal ajal ka Mart Laar, kui rahvas Narva elektrijaamade müümise vastu Toompea lossi ette kogunes. Hüüdis, mis ta hüüdis, aga kahe kuu pärast kaotas ka peaministri koha. Saab näha, kui kaua uusvaeste väljakannatamatut olukorda praegune valitsus välja suudab kannatada. Kas hakkab piinlik? Vaevalt küll!    



Lisan ühe ausa ja kristliku naise artikli meie üha inimvaenulikumaks muutuva ühiskonna iseloomustamiseks.   



Riina Vändre: Eestis on kujunemas probleemiks uusvaesed ja ühiskonna kihistumine
13. november 2011 16:13

www.DELFI.ee

Riina Vändre

Mittetulundusühingu Oleviste Hoolekanne eestvedaja Riina Vändre ei näe suuri probleeme kodutute eest hoolitsemisel, kuid probleemiks on kujunemas uusvaesed ja ühiskonna kihistumine.

„Linn on oma teenuse suures osas välja arendanud. Neile on öömajad, kus nad saavad pesta ja magada, ja kust nad saavad riideid,“ rääkis Vändre Delfile kodutute kohta. „Päris-kodutute heaks saab üsna vähe ära teha, sest kui inimese tahe on murdunud, siis saab ainult leevendada Tüüpiline uusvaene on eluraskustesse sattunud noor mees

Vändre sõnul on ühiskonnas tekkinud uued ohud ja esile on kerkinud nn uusvaesed, kes on sattunud eluraskustesse tulenevalt juhuslikust majanduslikust kaotusest.

Tüüpiline uusvaene on Vändre sõnul alla või 30 ringis mees, kes on ka jäänud mitte endast tuleneval põhjusel elu hammasrataste vahele.

 „Tal on häbi minna supikööki ja toimetulekutoetust vormistama või abi paluma oma lähedastelt,“ kirjeldas ta. „Ei taheta lapsi ega vanemaid kurvastada, jõlgutakse ja hulgutakse niisama, sest Eesti mees ei julge tunnistada muret, kuna ühiskonnamudel näeb ette, et mees peab olema tugev ja edukas.“


Ta tõi näiteks noormehe, kes käendas heas usus pereliikme laenu, kuid peab nüüd ise kohtutäituriga tegemist tegema ja sellest jääb raha üle vaid varjupaigas ööbimiseks.

Uusvaesed on sageli ka pikaajalised töötud, kes psühholoogilisele survele enam vastu ei pane, enda eest enam ei võitle ja ka alkoholiprobleemide küüsis olevad inimesed.

Hariduslik kihistumine

Teise probleemina tõi Vändre välja haridusliku kihistumise. „Ma ise sain hariduse nõukogude ajal ja kulun põlvkonda 35+,“ kõneles Vändre. „Meil kõigil oli suhteliselt võrdne stardipositsioon.“

Täna saavad aga need pered, kes on vaesemad, oma lastele pakkuda vähem kui üldse, silmaringi laiendavaid tegevusi ja huviharidust. Kindlasti ei saa nad panna oma lapsi eliitkoolidesse, mis annab tulevikuks inimesele külge justkui kvaliteedimärgi või kaubamärgi, seega ka suuremad eelised hakkamasaamiseks tasuvamatel elualadel.

Ka on Vändre sõnul vaesematel peredel puudulik infole ligipääs. Selle kõige tõttu jäävad nende lapsed otse öeldes rumalamaks ja kindlasti vähemate võimalustega edasises elus. „Osad lapsed võõranduvad võimaluste nägemisest,“ lausus ta ja lisas, et ühiskondlik kihistumine ja majanduslik lõhe on Eestis ka statistiliselt Euroopa liidu üks kõrgemaid.

Me taastoodame vaesust

„Valitsus saab raha ümber jagada nii palju, kui raha on,“ tõdes Vändre. „Pigem on see suhtumise küsimus.“ Tema sõnul on üks meede toetuste ümbervaatamine ja jagamine nendele, kes on reaalselt hädas. Taotluste arvu järgi on hädas ikka väga paljud inimesed ning silmas pidades toetuse määrasid, ei imesta Vändre, kui need viivad terve mõtlemise meeleheite piirile.

Vändre viitas, et sotsiaalministeeriumi kodulehel on tõsised andmed. „Seal on näha kui paljud inimesed sotsiaaltoetusi saavad,“ lausus ta. Näiteks tänavu esimesel poolaastal maksti toimetulekutoetust 13,8 miljonit eurot enam kui 20 000 leibkonnale, kus oli kokku üle 163 000 inimese.

Toimetulekupiiri määr on 76,70 eurot kuus, 61,36 eurot igale järgnevale liikmele ning toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot. Kui need täiendavat sotsiaaltoetust saavad alaealised käivad koolis, siis on selle summaga praktiliselt võimatu iga päev korralikult toita, rääkimata jalanõudest-riietest, ammugi huviharidusest või hobidest.

 Üksikud on haavatavamad

 Vändre sõnul on riskirühmad üksivanemad, paljulapselised ja pikaajaliste töötutega pered ja üksikud vanainimesed. „Neil ei olegi mõeldav, et peale toidu ja üürikulude jääks veel raha muu jaoks,“ tõdes Vändre. „Sealt, kust niigi midagi võtta ei ole, võetakse veelgi enam hindade tõusuga ära. Paraku me taastoodame vaesust.“
 
Üheks abivahendiks vaesuse vastu on Vändre sõnul seos pereväärtustega. "Üksinduses ja üksiolevad inimesed ongi nõrgemad ja haavatavamad," nentis ta. "Kahekesi ja perekonnaga on ikka soojem, kahele kulub üks tekk ja kommunaalkulud on jagatavad."
 
"Liberaalne ühiskonnamudel soodustab aga hedonismi ja individualismi, mille tulemusena jagunevadki inimesed hakkama saavateks elukunstnikeks ja mittehakkamasaavateks, kelle seljas saab ratsutada ja keda enda kasuks rakendada," kõneles Vändre.

Ühiskondlikud majakad
 
Vändre nimetas ühiskondlikeks veduriteks ja majakateks, kes saavad midagi parandada, ühiskondlikke arvamusliidreid ja meediat, eelkõige kindlasti neid riiklike institutsioone, kelle tegevusi ka tasustatakse rahvalt kogutud maksudest.
 
„Tuntud ja kõrge profiiliga arvamusliidrid nagu kindlasti on riigikokku valitud rahvasaadikud, samuti president, saavad suhtumist vaesusesse oma eeskujuga muuta, olemasolevaid ja süvenevaid lõhesid kas vähendada või suurendada," usub Vändre.

Ta leiab, et oleks hea, kui kõrgelennuliste tegevuste ja intellektuaalselt huvitavate arutelude kõrval jaksaksid nad samal ajal ka nõrgemate ja löögialuste eest seista. "Need institutsioonid võiksid võtta vaesuse teema oma südameasjaks,“ soovitas ta. „Täna see on ebamugav ja kollasele meediale jäänud osa, aga päris tegelike olukordadega ei ole riigilt palka saavad kõrge profiiliga vastutavad isikud kursis. Tegelikult ei taha mitte keegi tegeleda viletsusega.“

„Need kümme aastat, mil mina olen Oleviste hoolekande tööd teinud, on oma silmaga ja ilma pasunakoorita meie vaeste üritusi kaemas käinud vaid üks minister, so tänane haridusminister ja mõned riigikogu liikmed. Kindlasti on olukordadega hästi kursis ka sotsiaalminister," märkis Vändre.

 Ajakirjanikke on vaesuse teema tema sõnul olemuslikult huvitanud kogu aeg ja seda tõepoolest just „maailma parandamise“ eesmärgil. "Ajakirjanikke seob liiga tihti meediakanali, kui äriettevõtte formaat, mille tulemus peab olema suunatud suuremale vaadatavusele ja klikkide arvule," lisas ta.

Rikkus ja vaesus on seotud

„Eestis on päris palju viletsust,“ tõdes Vändre. „Üks asi on edukad majandusnäitajad ja üldistatud väline keskmine, kuid päris arvestatavast rikkusest saab osa ainult kümnendik elanikest.“ Varanduslik kihistumine ei tohiks Vändre hinnangul olla ka rikkamate ja hästi toime tulevate inimeste eesmärk.

„Ka rikkamatel ühiskonna majakatel või veduritel oma roll ühiskonna lõhenemise vastu võitlemisel. Mõtlen siinkohal just avalikku rolli, sest väga paljud neist toetavad omi eelistusi varjatult. Loogiline, sest nad ei soovi abivajajate horde ja kurikaelu oma kukile. Samas ei anna varjatud tegevused ühiskondliku suhtumise paremaks muutumisele midagi juurde. Arvamusliidri avalik eeskuju, heateod, millest teatakse, saavad oluliselt maailma helgemaks muuta ja uut lootust anda.

„Meil kõigil on homme parem elada, kui kohe oma hätta sattunud naabrimehe käekäigu pärast muret tunneme,“ vaatas Vändre ajas kaugemale. „Kui ühiskond on lõhenenud, siis tulevikus võib vaesusest tingitud probleemide tõttu kannatada saada ka rikaste vanemate laps.“

„Põhjala mudel ja suurem hoolivus peaks peaks olema silme ees“, leidis Vändre, kelle sõnul toovad seda ühiskonda eelkõige naised. Naised, kes täna ei pääse niisama lihtsalt otsustajate hulka. Just sel põhjusel toetab ta enda sõnul sookvootide kehtestamist. „ Meie riigi tänane juhtimine on mehelik ja maskuliinne - liialt ratsionaalne, liialt võidule, edule, konkurentsile ja terendavatele medalitele suunatud, mille tõttu unustatakse tihti inimesed sootuks ära. Aga inimesed ei ole pelgad töövahendid soovitud tulemuse saavutamiseks. Püsiv tulemus on seotud paljude inimese pikaajalise hea enesetundega, mitte ainult eliiti kuuluvate inimeste hea enesetundega,“nentis Vändre.

Abivajajate hulk kasvab

Vändre, kes on kümme aastat juhtinud MTÜ Oleviste hoolekande tegevust, kutsub kõiki üles ka tänavu kuduma sokke, kindaid, salle ja mütse, mida Oleviste kirikus vähekindlusatute jõulupuul ja vabariigi aastapäeval jõulupuule tulevatele abivajajatele jagada saaks. Et üritus õnnestuks, on vaja ka vähemalt 600 kommikotti puudust kannatavatele peredele ja lastele.

Kes leiab endas jõudu annetada, siis oleme väga tänulikud. Olemasolevad ressursid kuluvad meil Sepa tänava „Sõbra käe“ supiköögi iganädalaseks käigushoidmiseks.“ Oleviste koguduse kodutute konto on 110220025984010, selgituses "annetus kodututele".

Vändre meenutas, et kui kümne aasta eest tuli kirikusse 300 inimest, kes sõna otseses mõttes toitusid prügikastis leiduvast, haisesid, olid muhklikud ja verised, siis viimastel aastatel on need inimesed kadunud, asendunud toimetulekuraskustes peredega. Abivajajaid, keda on juurde tulnud ei pruugi olla välimuselt teistest tänaval vastutulijatest eristatavad, küll aga kehvemalt riides. Eelmisel aastal käis jõulupeol kõvasti üle 600 inimese.

 „Kodutu saab täna omale varjupaigast riided selga,“ kõneles Vändre. „Täna tulevad kirikusse inimesed, kellel ei ole ostujõudu ning minu hinnangul süvenevad just varandusliku kihistumisega seotud ohud.“

Vändre sõnul tundub talle, et riigi tasandil on vaesuse teemal mingi kurdistumine või tardumine, sellega ei taha keegi eriti tegeleda, sest pole trendikas, ega edukas teema.

 „Sotsiaaltöötajad ise on juba teatud määral riskirühm, suhteliselt madalapalgalistena peavad nad toime tulema teiste hädade ja muredega. Head kaadrit on tulnud juurde tööpuuduse tõttu - need, kes on mujal töö kaotanud ja sotsiaaltööle läinud,“ rääkis ta. „Esimesel võimalusel lähevad nad aga sealt sektorist ära, kuna seal ei teeni suurt midagi. Aga neile kõigile tuleb öelda suur aitäh, sest see on üks suur häda ja viletsus, millega nad kokku puutuvad.“

 „Eesti rahvas on harjunud olema kannatlik, töökas, kohati nagu põllul atra vedav härg, et annad aga piitsa ja läheb ilma nurinata edasi,“ kirjeldas Vändre kujundlikult kannatajaid. „Me räägime, et Eestil on hästi läinud ja on ka, aga kahju, et me ei räägi selle medali teisest poolest, viletsusega seotud olukordadest piisavalt. Justkui seda polekski, kui me sellest avalikult ei räägi. Justkui meie mure on ainult üldised kõrged näitajad teiste riikidega võrreldes, väline pool, eriti naabritega võrreldes. Inimeste käekäiguga seonduvatest ohtudest tuleks enam rääkida,“ leidis Vändre.






















neljapäev, 10. november 2011

Kui vähe president meist teab!

Õhtuleht 10.11.2011

Välismaalt tulnud presidendile, kes tegelikult, nagu ta ise öelnud, nii väga ei tahtnudki tulla, on küll äärmiselt ettevaatamatu hakata analüüsima asju, millest ta ise suurt midagi ei tea. Minu ealised said teisipäevast Õhtulehte lugedes küll kõvasti naerda selle üle, kuidas Toomas-Hendrik  avaldas Briti ajalehes The Guardian oma arvamust nõuka aegsete restoranide kohta.“Restorane ei olnud, valikut polnud…“ teadis ta rääkida!?  


Arvaku riigipea, mis tahes, aga kõrtsikultuur oli vene ajal küll heal tasemel. Tasub meenutada kasvõi varietee Tallinna lugu. Nüüd tundub naljakana, aga nii ta oli, et šikk šveitser vaatas sinu väljanägemise enne saali minekut üle. Ilma lipsuta, väljaveninud kampsuniga või lõhnadega ikka sisse ei saanud! Ja milline eeskujulik teeninduskultuur oli saalis! Rääkimata kõrge kunstilise tasemega eeskavast, milles tegid kaasa paremad näitlejad Estoniast. Soomlased tulid, kuulasid ja imestasid - kas tõesti võib see olla Tallinnas!   
Aknast üle Vabaduse platsi vaadates säras vastu öölokaal Astoria helkiv neoonreklaam. Samal ajal lõid hotell Viru alumistel korrustel laineid sealne Viru varietee ja legendaarne Viru grill, kus otse teie silme all värske kohalik liha hõrgutavaks suupisteks küpsetati.

Aga tagasi vanalinna! Mõnisada meetrit Tallinna varieteest Raekoja platsi poole ja siis ümber nurga, võisid sisse astuda lux-restorani Gloria. Minu nooruses oli seal veel ka eesti aegseid kelnereid. Milline teenindus ja milline köök. Gloria populaarse püstijala baari koorega seljanka paneb praegugi neelatama.
Aga veel mõnisada meetrit Raekoja platsi suunas ja uksed avas teile romantiline Vana Toomas. Millised savinõud seal serviisis olid! Õlu otse vaadist ja kadakapuust kappades. Kuid vara veel peatuda. Jälle ümber nurga ja vaid mõnikümmend meetrit. Keldriuksel keskaegne silt Mündi Baar. Astusid kitsast trepist alla ja avastasid paekivist seintega võlumaailma. Leti taga kogu nõukogudemaa parim noor teenindaja Dmitri Demjanov.
Kui eelpool meenutatud kõrtsid iidset Keskaega pidid meenutama, siis kuldseil kuuekümnendail Tallinna Kaubamaja kõrgemal korrusel avatud hiigelsuur restoran Kevad rõhutas tollast kaasaega. Peente jalgadega lauad, naturaalsest vineerist seinatahvlid ja muidugi imeline vaade linnale.

Koos magalalinnaku Mustamäe sünniga kerkis sinna ka uusi restorane ja kohvikuid kui seeni sooja vihmaga. Säravaim nendest oli kindlasti Kännu Kukk samanimelise kuulsa kokteili ja hiilgava baariga. Vaid mõni peatust bussiga ja võisite astuda imelisse Tulukese baari. Nõmme restoranist ja legendaarsest Hiiu kõrtsist pole mõtet rääkidagi. Nõmmelaste lemmikkohad rikkaliku ja taskukohase menüüga. Kes väikese jalutuskäigu ette võttis, jõudis õige pea Nikolai von Glehni lossi kõrvale. Täpselt 101 astet trepist alla ja teie ees avanes maaliline basseinide kompleks fantastilise eesti aegse suverestorani- ja kohvikute kompleksiga. Palaval suvepäeval juhtus sageli, et nii mõnigi mehepoeg kohvikuuksest otse basseini sulpsatas. Valgetel suveöödel jäi orkester koos viimaste külalistega sageli hommikupäiksest tervitama.

Paljud armunud baarid ootasid hommikupäikest aga hoopis Pirital, sest vanal kuunaril laiutas uhke merekõrts Kihnu Jõnn, mis pani trümmid kinni alles kell neli hommikul. Paras aeg suplema minna, et pärast seda rannas ka parem päevituskoht sisse võtta. No näiteks Pirita rannahoone või Regati baari lähedusse! Hea päeval lõunale tulla. Söögid missugused ja tolleaegse palga suhtes, peaaegu tasuta!

Lõpuks ka üks viktoriini küsimus: kus oli Tallinnas lõunatunnil kõige rohkem külalisi kohta ootamas? Õige! Raudteejaama ehk tolleaegse Balti vaksali teise korruse restoranis Tallinn-Balti. Sealsed kokad ja nende maitsev kanapuljong oli kuulus Moskva linnani välja, sest sama köök teenindas ka öiste ekspresside legendaarseid restoranvaguneid.  

Tallinna kohvikud sellesse artiklisse ei mahu. Kohvik Tallinn, Harju, Moskva, Palace, Gnoom, Pärl on tänaseks vaid kaunis mälestus. Viimase ruumides müüakse praegu vene matrjoškasid, ülejäänud pakuvad Tallinna tänavaile eksinud kohalikele inimestele vaid ammuste aegade nostalgiat. Presidendile ei saa see tunne tuttav olla, tema noorus möödus hoopis teises linnas.        




esmaspäev, 7. november 2011

Kas meid ootab liivlaste saatus?



Nii küsib Mati Väärtnõu ehk Rahva hääl, nagu Delfi oma rubriiki nimetab. Tõepoolest, tulevik tundub tume olevat. Eestlaste oma, ma mõtlen. Mida päev edasi, seda mustemaid värve lisandub. Rahanduminister  Jürgen Ligi hüüab täna uudistes, et pole vaja karta, euro on meil olemas ka viie aasta pärast. Võibolla? Ei oska ju keegi seda täpselt öelda, kuid välisagentuurid räägivad täna Kreeka kõrval juba üsna konkreetselt Itaalia ja Prantsusmaa võimalikust kriisist. Aegajalt kirjutatakse taas ka euro devalveerimisest.

Kõik võib tulla. Ligi ma ju uskuda ei saa. Oli ta esimene, kes kinnitas, et ega euro hindu tõsta. Nüüd näeme, et ta eksis.  Ansip ei julgenud parlamendis kriisi algust 2008. aastal isegi tunnistada. Minu valitsuse ajal negatiivset eelarvet ei tule, kinnitas ta. Pärast tegi kokku mitu negatiivset. Meenutan neid seiku sellepärast, et viimastel aastatel ma meie võimupoliitikuid uskuda ei saa ja kuulan pigem välismaa eksperte. Aga nende prognoosid tulevikuks on üsna pessimistlikud.

Alles eelmisel reedel oli kummaline uudis, et Eestis tuleb Euroopa abiga päästa vaid Nordea pank. Aga mis saab ülejäänud hoiurahast Swed- ja Seb pankades? Mis saab eestlastest, kelllel üks viletsamaid palku Euroopas aga toiduhinnad kõrgemad kui soomlastel? Kuidas tulevad toime noored pered, pensionärid, töötud? Küsimusi nii palju, et õudne hakkab. Ja nüüd veel Rahva hääl, et hääbumegi!    


Lisan mõtlema paneva kirjutise Mati Väärtnõu sulest
 

Tehtud! 20 aastaga suur osa eestlusest hävitatud!

Mati Väärtnõu

07. november 2011 14:54
Loetud 9823 korda
145 kommentaari


Delfi Rahva hääl

Täna tundub ketserlik olevat meenutada seda ülevat tunnet, mis valdas meid omariikluse taastamisel 90ndate alguses. Öölaulupeod, Balti kett — unustamatu õlatunne ja rahvuslik ühtsus. Tagasi saadud vabadus ja iseseisvus näis andvat rahvale uue elujõu. Paraku sellega kõik ka lõppes.

Keegi ei osanud tookord arvata, et juba 20 aastat hiljem peame tunnistama, et me ei ole osanud oma riiki valitseda ja oleme ise oma rahva hoopis hukule määranud.

Oma riigi ülesehitamise asemel põgenesime kogu aeg mineviku varjude eest. Kogu meie teadlik riiklik poliitika toimus ainult ühel eesmärgil — kaugemale Venemaast. Selle sihi elluviimisel kadus kaine mõistus ja loogiline mõtlemine. Jäi ainult minevikuemotsioon. Selle tulemusena peame tõdema, et tänaseks on Venemaa eest kaitsmiseks ette võetud meetmed palju rängemate tagajärgedega kui ükskõik milline agressioon ida poolt seda saanuks või võinuks tekitada.

Me unustasime oma lapsed. Meie ideaaliks sai raha, mitte rahvuslik ühtsus. Meie suundumuseks sai jõudmine 5 rikkama riigi hulka, mitte Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikus. Meie lapsed kasvasid selles vaimus. Need lapsed, kes oma nooruse tõttu enam ei mäleta taasiseseisvuse hardaid hetki. Nad on täna 25 ja nooremad ning suures osas on nende arusaamine oma rahvast, kultuurist ja keelest olematud. Just see võib saada kirstunaelaks Eesti riigi ja rahva kestvusele.

Praegu ei ole enam saladus, mis plaanid on EL eestkõnelejatel algusest peale olnud. Me saame lugeda sellest näiteks 13. oktoobri EPL artiklist „Kas käes on Euroopa Ühendriikide aeg?“ või sama lehe 4. novembri artiklist „Euroopa euroopastamine”.

See on ühtse liitriigi, Euroopa Ühendriigid, loomine. Selles suunas on liikunud kogu meie valitsus viimase 10 aasta jooksul. Kedagi ei ole häirinud see, et tegelikkuses puudub selleks rahva volitus, kuna meie põhiseadus keelab sellises föderatsiooni loomises osalemise. Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletus andis ainult volituse riikide liitu kuulumiseks lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Igasugune ühtse liitriigi ehk föderatsiooni ilming on vastuolus põhiseaduse paragrahviga 1 ja sellel teel liikumine (ka EFSF-i heakskiit riigikogus) on võrdsustatav varjatud riigipöördega.

Vesteldes Tallinnas kasvanud noortega sellel teemal, tõdesin üllatuseks, et suur osa nendest näevadki Eesti tulevikku ainult Euroopa liitriigi osana. Täiesti süüdimatult leitakse, et oma rahvuskultuuril ei ole mingit väärtust ning Euroopas võikski olla üks keel ja ühtne uus rahvusidentiteet. Teisisõnu meie noorsugu on valmis looma ise meie vanema generatsiooni poolt põlatud nn juurteta nõukogude inimest ehk sovjetti Euroopa kastmes. Põhiseaduse vastuolu kohapealt arvatakse, et eks tuleb see hääletusele panna ja Euroopa Ühendriikide kasuks ümber teha. See on meie riigivalitsemise tulemus. Viies kolonn ei ole mitte siinelavad muulased, vaid meie endi tänased riigivalitsejad ja nende poolt kasvatatud juurteta noorsugu.

Selle valguses on mõistetav, miks Lauluväljakul toimunud „Vabaduse Laul“ ära vusserdati. Selle organisaatorite põlvkonna jaoks ei ole mingit tähendust enam meile vabaduse toonud aadetel ja tunnetel. Ja just seetõttu ollakse valmis ka tagasivõidetud suveräänsusest koheselt loobuma. Ma ei oska öelda, millisel viisil on nende noorte inimeste rinnus võimalik rahvustunnet elustada. Ja kas üldse on see enam võimalik. Kuid ma tean seda, et oma rahvusest ja kultuurist loobumisega sülitame oma esivanemate mälestusele ja aadetele, nende poolt oma rahva kestmise eest valatud pisaratele ja verele. Kas me tõesti peame jagama liivlastega sama saatust või on meil veel mingi väljapääs?!