esmaspäev, 7. november 2011

Kas meid ootab liivlaste saatus?



Nii küsib Mati Väärtnõu ehk Rahva hääl, nagu Delfi oma rubriiki nimetab. Tõepoolest, tulevik tundub tume olevat. Eestlaste oma, ma mõtlen. Mida päev edasi, seda mustemaid värve lisandub. Rahanduminister  Jürgen Ligi hüüab täna uudistes, et pole vaja karta, euro on meil olemas ka viie aasta pärast. Võibolla? Ei oska ju keegi seda täpselt öelda, kuid välisagentuurid räägivad täna Kreeka kõrval juba üsna konkreetselt Itaalia ja Prantsusmaa võimalikust kriisist. Aegajalt kirjutatakse taas ka euro devalveerimisest.

Kõik võib tulla. Ligi ma ju uskuda ei saa. Oli ta esimene, kes kinnitas, et ega euro hindu tõsta. Nüüd näeme, et ta eksis.  Ansip ei julgenud parlamendis kriisi algust 2008. aastal isegi tunnistada. Minu valitsuse ajal negatiivset eelarvet ei tule, kinnitas ta. Pärast tegi kokku mitu negatiivset. Meenutan neid seiku sellepärast, et viimastel aastatel ma meie võimupoliitikuid uskuda ei saa ja kuulan pigem välismaa eksperte. Aga nende prognoosid tulevikuks on üsna pessimistlikud.

Alles eelmisel reedel oli kummaline uudis, et Eestis tuleb Euroopa abiga päästa vaid Nordea pank. Aga mis saab ülejäänud hoiurahast Swed- ja Seb pankades? Mis saab eestlastest, kelllel üks viletsamaid palku Euroopas aga toiduhinnad kõrgemad kui soomlastel? Kuidas tulevad toime noored pered, pensionärid, töötud? Küsimusi nii palju, et õudne hakkab. Ja nüüd veel Rahva hääl, et hääbumegi!    


Lisan mõtlema paneva kirjutise Mati Väärtnõu sulest
 

Tehtud! 20 aastaga suur osa eestlusest hävitatud!

Mati Väärtnõu

07. november 2011 14:54
Loetud 9823 korda
145 kommentaari


Delfi Rahva hääl

Täna tundub ketserlik olevat meenutada seda ülevat tunnet, mis valdas meid omariikluse taastamisel 90ndate alguses. Öölaulupeod, Balti kett — unustamatu õlatunne ja rahvuslik ühtsus. Tagasi saadud vabadus ja iseseisvus näis andvat rahvale uue elujõu. Paraku sellega kõik ka lõppes.

Keegi ei osanud tookord arvata, et juba 20 aastat hiljem peame tunnistama, et me ei ole osanud oma riiki valitseda ja oleme ise oma rahva hoopis hukule määranud.

Oma riigi ülesehitamise asemel põgenesime kogu aeg mineviku varjude eest. Kogu meie teadlik riiklik poliitika toimus ainult ühel eesmärgil — kaugemale Venemaast. Selle sihi elluviimisel kadus kaine mõistus ja loogiline mõtlemine. Jäi ainult minevikuemotsioon. Selle tulemusena peame tõdema, et tänaseks on Venemaa eest kaitsmiseks ette võetud meetmed palju rängemate tagajärgedega kui ükskõik milline agressioon ida poolt seda saanuks või võinuks tekitada.

Me unustasime oma lapsed. Meie ideaaliks sai raha, mitte rahvuslik ühtsus. Meie suundumuseks sai jõudmine 5 rikkama riigi hulka, mitte Eesti riigi ja rahva jätkusuutlikus. Meie lapsed kasvasid selles vaimus. Need lapsed, kes oma nooruse tõttu enam ei mäleta taasiseseisvuse hardaid hetki. Nad on täna 25 ja nooremad ning suures osas on nende arusaamine oma rahvast, kultuurist ja keelest olematud. Just see võib saada kirstunaelaks Eesti riigi ja rahva kestvusele.

Praegu ei ole enam saladus, mis plaanid on EL eestkõnelejatel algusest peale olnud. Me saame lugeda sellest näiteks 13. oktoobri EPL artiklist „Kas käes on Euroopa Ühendriikide aeg?“ või sama lehe 4. novembri artiklist „Euroopa euroopastamine”.

See on ühtse liitriigi, Euroopa Ühendriigid, loomine. Selles suunas on liikunud kogu meie valitsus viimase 10 aasta jooksul. Kedagi ei ole häirinud see, et tegelikkuses puudub selleks rahva volitus, kuna meie põhiseadus keelab sellises föderatsiooni loomises osalemise. Euroopa Liiduga ühinemise rahvahääletus andis ainult volituse riikide liitu kuulumiseks lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Igasugune ühtse liitriigi ehk föderatsiooni ilming on vastuolus põhiseaduse paragrahviga 1 ja sellel teel liikumine (ka EFSF-i heakskiit riigikogus) on võrdsustatav varjatud riigipöördega.

Vesteldes Tallinnas kasvanud noortega sellel teemal, tõdesin üllatuseks, et suur osa nendest näevadki Eesti tulevikku ainult Euroopa liitriigi osana. Täiesti süüdimatult leitakse, et oma rahvuskultuuril ei ole mingit väärtust ning Euroopas võikski olla üks keel ja ühtne uus rahvusidentiteet. Teisisõnu meie noorsugu on valmis looma ise meie vanema generatsiooni poolt põlatud nn juurteta nõukogude inimest ehk sovjetti Euroopa kastmes. Põhiseaduse vastuolu kohapealt arvatakse, et eks tuleb see hääletusele panna ja Euroopa Ühendriikide kasuks ümber teha. See on meie riigivalitsemise tulemus. Viies kolonn ei ole mitte siinelavad muulased, vaid meie endi tänased riigivalitsejad ja nende poolt kasvatatud juurteta noorsugu.

Selle valguses on mõistetav, miks Lauluväljakul toimunud „Vabaduse Laul“ ära vusserdati. Selle organisaatorite põlvkonna jaoks ei ole mingit tähendust enam meile vabaduse toonud aadetel ja tunnetel. Ja just seetõttu ollakse valmis ka tagasivõidetud suveräänsusest koheselt loobuma. Ma ei oska öelda, millisel viisil on nende noorte inimeste rinnus võimalik rahvustunnet elustada. Ja kas üldse on see enam võimalik. Kuid ma tean seda, et oma rahvusest ja kultuurist loobumisega sülitame oma esivanemate mälestusele ja aadetele, nende poolt oma rahva kestmise eest valatud pisaratele ja verele. Kas me tõesti peame jagama liivlastega sama saatust või on meil veel mingi väljapääs?!

1 kommentaar:

  1. Milliste noortega Te küll suhtlete? Minu lapsed(5)ja nende sõbrad,kes kõik sellesse vanuserühma kuuluvad, teavad küll, mis on eestlus ja kodumaa.Tõsi, ma ei ole neile ka euromuinasjutte vestnud.Aga sellist suhtumist ei ole täheldanud ka Facebookis, kus pidevalt noortega suhtlen.Iseasi on see, et nii palju neid noori kihutatakse oma kodumaalt minema sõna otseses mõttes, sest siin ära elada ei ole võimalik, kõik ei mahu marjamaale...Aga nad ei lähe mitte sellepärast, et euroleib magusam oleks.Kuidas saab rääkida rahvusest ja kultuurist loobumisest, kui riigil ei olegi vaja oma inimesi, eriti maainimesi, me elame siin nagu kirbud rebase kasukas ja ootame, millal meid lõplikult maha raputatakse. Praegu peaks meie eesti riik seisma hea selle eest, et noortel jätkuks tööd ja võimalusi oma kodumaal, aga mida pole, seda pole.Eestimaal ei ole vaja rahvust ega kultuuri, kultuur imporditakse nüüd Brüsselist, nagu varem Moskvast, noori selles süüdisdtada, mis kallid riigiisad kokku on käkkinud, ei ole mõtet.

    VastaKustuta