pühapäev, 6. november 2011

Kes vastutab Euroopa eest?


Ma pean silmas vastutust Euroopa allakäigu eest. „Õhtumaa allakäiku“ oleme lugenud, kuid uut Oswald Spenglerit, kes hindaks praegust mandumise astet, vist veel pole. Nii tuleb meil endil hakkama saada ja olukorda hinnata.

Jälgides juba lahvatanud Kreeka kriisi või üha süvenevast Itaalia ummikseisu, pole vaja suurt fantaasiat, et tõmmata parralleele kogu liidu kohta. Isegi siis, kui Lissaboni lepingut muutma hakataks ja Euroopa ühisriik, nagu Nõukogude Liit loodaks, pole vist pääsu üleüldise hävingu eest. Sellise bürokraatide armee juures, nagu praegu Brüsselis istub, puudub vist küll lootus pääsemiseks. Kõrvalt vaatajana ei leia me nende kümnete tuhandete hulgast ühtegi tõelist riigimeest, kelle sõnal kaalu  ja mõju oleks. Lõputud vaidlemised ja ühisidee otsingud kurnavad ühiseuroopalikku aparaati. EFSFi taoliste mehhanismide loomine paistab olevat vaid ajutiste lahendustena. Pole silmapiiril ühtegi garantiid liidu pikemaks kestmiseks. Ühisraha ei ole ennast õigustanud. Itaalia riigipea Berlusconi ütles otse välja, et hädad algasid siis, kui riik eurole üle läks.

Ja see lõputu raiskamine. Aparaadi enneolematult kõrged palgad, prisked lähetuskulud, üüratud kantseleide pidamise rahad ja veel naeruväärne koduigatsuse tasu. Sellise raiskamise tulemusena jookseb liit verest ehk rahast tühjaks. Minu meelest need ülikõrged palgad ongi jäänud veel selleks jõuks, mis aparaati kinni hoiab. Viimase tilgani püütakse kassa puhtaks teha ja siis jalga lasta.

Meenutagem Spenglerit, kes kirjutas Euroopa tuleviku kohta järgmist:

Kultuur tardub tsivilisatsiooniks. Lõppeb loomine. Eelnenud vaimupingutused muudetakse standardiseeritud masstoodanguks kogu kultuuripiirkonnas. Kunstist saab ajaviide ja hobi, teadusest tehnika, filosoofiast kabinetitarkus ja religioonist lunastusõpetus kõigile. Pluralistlik -ismide aeg. Poliitilise elu keskmeiks üksikud maailmalinnad. Ümberringi provintsid täis vana hiilguse jälgi. Poliitika peateguriks massid ja nende juhid. Riigielu aina primitiivsem ja võimukultuslikum. Lõpuks sattub vastutava ülemklassi puudumisel riigimasin seiklejate, küündimatute ja vallutajate kätte. Kaob rafineeritus ja taastuvad kultuurieelsed primitiivsed eluvormid. Aeg tardub...
 

Lisan siia väga huvitava Mart Helme Artikli Delfi portaalist

Mart Helme: Europa ist kaputt!

06. november 2011 11:40 
 
Mart Helme

 www.DELFI.ee


Mõned päevad tagasi üheks loenguks valmistudes värskendasin mälu Hiina ja Lääneriikide suhete kujunemisest 20. sajandi algul. Ning selle juures tabasin end Hiina tollast olukorda võrdlemast Euroopa tänase olukorraga.

Hiina oli sajandeid elanud geograafiliselt oludes, kus ei Keskmise Riigi riiklust ega hiinlasi kui rahvust ähvardanud mingi eksistentsiaalne oht. Kokkupuude eurooplastega 19. sajandil ja kaks kaotatud oopiumisõda, samuti eurooplaste ühisjõududega veriselt maha surutud bokserite mäss muutsid olukorda. Korraga oli Hiina vastamisi jõuga, millele ta vähemalt sõjaliselt vastu seista ei suutnud. Ometi iseloomustas Hiinat ja hiinlasi selle juures põlgus ja üleolev suhtumine eurooplastesse, kes esindasid nende arvates hiinlaste omast madalamat kultuuri ja kvalifitseerusid ei kellekski muuks kui barbariteks.

Siit kasvas välja ka hiinlaste vastuseis kõigele eurooplaste poolt kaasa toodule, olgu tegu siis ristiusu või tehnoloogiliste uuendustega. Viie tuhande aasta vanuse tsivilisatsiooni esindajatena ei näinud hiinlased põhjust, miks nad peaksid midagi uuendama, kui saab ka vana moodi. Ehk siis: hiinlased lihtsalt keeldusid eurooplastelt õppimast ja moderniseerumast. Erinevalt naabritest jaapanlastest.

Võimalik, et avaramapilgulise ja otsuse- ning teovõimelisema valitsemise korral oleks tõsiselt võetavad ja süstemaatilised reformid Hiinas siiski alanud, kuid õnnetuseks juhtisid riiki nendel saatuslikel aastakümnetel ka nõrgad valitsejad, kellede rumalus ja ebakompetentsus olid lausa silmatorkavad.

Kõige selle tulemusena langes keiserlik Qingi dünastia, maailma rahvarohkeim riik ise vajus aga alanduse ja rahvusvahelise röövimise sohu, millest suutis ennast suurte vaevade ja ohvritega välja kiskuda alles uue, kommunistliku dünastia võimu all.

Viimane seik vääriks muide nende tähelepanu, kes pikisilmi ootavad hiinlaste ülestõusu kompartei diktatuuri vastu. Seda ei tule. Vähemalt seni mitte, kuni Hiina kommunistide juhtimisel suudab tagada majanduse arengu ja Hiina positsiooni nr. 2 maailma suurriikide hulgas. Sest hiinlastele on kommunistid mitte kommunistid, vaid dünastia, mis tõi riigi välja alandusest ning tõstis ta uuesti suurvõimude hulka.

Ent mis on sellel kõigel pistmist Euroopaga? Väga palju. Nagu hiinlased varem, nii on ka eurooplased pikka aega, täpsemalt 1945. aastast alates nautinud julgeolekut, millesse nad ise pole märkimisväärselt panustanud. Kui hiinlastele tagas nende varasema julgeoleku (ärme räägime rändhõimude rünnakutest) geograafia, siis Euroopa on istunud USA vihmavarju all. Ning ehitanud armeede asemel üle jõu käivat heaolu. Praeguseks on Euroopa selle tulemusena sisuliselt kaitsevõimetu. Ent mis veel hullem: 30-40 aastastest lastest ja nende ühelt puhkusereisilt teisele tormavatest vanematest on saanud patsifistlik lambakari, kes pole ka mentaalselt valmis enda eest seisma. Kõige kahetsusväärsemal kombel oli selle veenvaks tunnistuseks Norras üheainsa mehe poolt korraldatud veresaun.

Ent nagu hiinlased omal ajal suhtusid üleolevalt eurooplastesse, suhtuvad tänapäeva eurooplased sama üleolevalt kõigisse teistesse. Tõe monopol asub Brüsselis, Pariisis ja Berliinis, mis on ainsad paigad maailmas, kus teatakse, kuidas kõik teised elama ja käituma peavad.

Paraku, nii nagu hiinlased omal ajal eurooplastelt peksa said, nii saavad eurooplased tänapäeval peksa oma slummides elavatelt moslemitelt. Utoopiline projekt nimega Euroopa Ühendriigid kerjab oma eksistentsi hädapäraseks pikendamiseks veeringuid aga kolmanda maailma riikidelt, keda siiani on usinalt õpetatud „õigesti“ elama: Hiinalt, Venemaalt, Saudi-Araabialt, Brasiilialt. Äkki küsiks abi ka Zimbabwe Mugabelt, Põhja-Korea Kimilt ja Somaalia piraatidelt? Sest – vene keeles – dalše nekuda!

 Ja veel viimane paralleel. Kui keiserliku Hiina viimased valitsejad paistsid silma erilise tõelusest irdumise ning riikliku käpardlikkusega, siis sedasama näeme praeguses Euroopas. Pikk rahuaeg ja laenurahal õilmitsenud heaoluühiskond on kogu Euroopa poliitilise eliidi kujundanud negatiivse selektsiooni põhimõttel. Ehk siis, edutatud pole mitte võimekaid isemõtlejaid ja teokaid visionääre vaid pugejaid, intrigaane ja reetureid. Tulemuseks on piinlik plejaad poliitikuid, kes praeguses kriisiolukorras on osanud kõike teha liiga hilja, valesti ja poolikult. Eelöeldu käib ka Eesti valitsuse kohta, kes kõige selle eest, mida me juba, veel enam aga lähiaastatel üle elama hakkame, peaks kandma mitte üksnes mingit abstraktset poliitilist vastutust, vaid ka kriminaalset vastutust.
Mida pidanuks Euroopa juhid siis kummi lõputu venitamise asemel tegema?

Kõigepealt tulnuks euro juba 2010. aastal majanduse tugevdamiseks ja Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks kolmandiku võrra devalveerida. Ühtlasi tulnuks üle vaadata riikide laenuportfellid ning asuda laene resoluutselt restruktureerima. Kolmandaks tulnuks pangad karmilt auditeerida, rämpspangad likvideerida, riikidega tihedalt seotud pangad natsionaliseerida ja üksnes tugevad pangad turule edasi jätta.

Neljandaks tulnuks administratiivselt tegeleda suure hulga elanike enamikku otseselt puudutavate hindade reguleerimise ja külmutamisega.

Ja last but not least. Kogu Euroopa - KOGU EUROOPA! - pidanuks juba aasta tagasi minema üleüldisele säästurežiimile. Me oleme ju üksteise suhtes solidaarsed, või kuidas?




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar