neljapäev, 10. november 2011

Kui vähe president meist teab!

Õhtuleht 10.11.2011

Välismaalt tulnud presidendile, kes tegelikult, nagu ta ise öelnud, nii väga ei tahtnudki tulla, on küll äärmiselt ettevaatamatu hakata analüüsima asju, millest ta ise suurt midagi ei tea. Minu ealised said teisipäevast Õhtulehte lugedes küll kõvasti naerda selle üle, kuidas Toomas-Hendrik  avaldas Briti ajalehes The Guardian oma arvamust nõuka aegsete restoranide kohta.“Restorane ei olnud, valikut polnud…“ teadis ta rääkida!?  


Arvaku riigipea, mis tahes, aga kõrtsikultuur oli vene ajal küll heal tasemel. Tasub meenutada kasvõi varietee Tallinna lugu. Nüüd tundub naljakana, aga nii ta oli, et šikk šveitser vaatas sinu väljanägemise enne saali minekut üle. Ilma lipsuta, väljaveninud kampsuniga või lõhnadega ikka sisse ei saanud! Ja milline eeskujulik teeninduskultuur oli saalis! Rääkimata kõrge kunstilise tasemega eeskavast, milles tegid kaasa paremad näitlejad Estoniast. Soomlased tulid, kuulasid ja imestasid - kas tõesti võib see olla Tallinnas!   
Aknast üle Vabaduse platsi vaadates säras vastu öölokaal Astoria helkiv neoonreklaam. Samal ajal lõid hotell Viru alumistel korrustel laineid sealne Viru varietee ja legendaarne Viru grill, kus otse teie silme all värske kohalik liha hõrgutavaks suupisteks küpsetati.

Aga tagasi vanalinna! Mõnisada meetrit Tallinna varieteest Raekoja platsi poole ja siis ümber nurga, võisid sisse astuda lux-restorani Gloria. Minu nooruses oli seal veel ka eesti aegseid kelnereid. Milline teenindus ja milline köök. Gloria populaarse püstijala baari koorega seljanka paneb praegugi neelatama.
Aga veel mõnisada meetrit Raekoja platsi suunas ja uksed avas teile romantiline Vana Toomas. Millised savinõud seal serviisis olid! Õlu otse vaadist ja kadakapuust kappades. Kuid vara veel peatuda. Jälle ümber nurga ja vaid mõnikümmend meetrit. Keldriuksel keskaegne silt Mündi Baar. Astusid kitsast trepist alla ja avastasid paekivist seintega võlumaailma. Leti taga kogu nõukogudemaa parim noor teenindaja Dmitri Demjanov.
Kui eelpool meenutatud kõrtsid iidset Keskaega pidid meenutama, siis kuldseil kuuekümnendail Tallinna Kaubamaja kõrgemal korrusel avatud hiigelsuur restoran Kevad rõhutas tollast kaasaega. Peente jalgadega lauad, naturaalsest vineerist seinatahvlid ja muidugi imeline vaade linnale.

Koos magalalinnaku Mustamäe sünniga kerkis sinna ka uusi restorane ja kohvikuid kui seeni sooja vihmaga. Säravaim nendest oli kindlasti Kännu Kukk samanimelise kuulsa kokteili ja hiilgava baariga. Vaid mõni peatust bussiga ja võisite astuda imelisse Tulukese baari. Nõmme restoranist ja legendaarsest Hiiu kõrtsist pole mõtet rääkidagi. Nõmmelaste lemmikkohad rikkaliku ja taskukohase menüüga. Kes väikese jalutuskäigu ette võttis, jõudis õige pea Nikolai von Glehni lossi kõrvale. Täpselt 101 astet trepist alla ja teie ees avanes maaliline basseinide kompleks fantastilise eesti aegse suverestorani- ja kohvikute kompleksiga. Palaval suvepäeval juhtus sageli, et nii mõnigi mehepoeg kohvikuuksest otse basseini sulpsatas. Valgetel suveöödel jäi orkester koos viimaste külalistega sageli hommikupäiksest tervitama.

Paljud armunud baarid ootasid hommikupäikest aga hoopis Pirital, sest vanal kuunaril laiutas uhke merekõrts Kihnu Jõnn, mis pani trümmid kinni alles kell neli hommikul. Paras aeg suplema minna, et pärast seda rannas ka parem päevituskoht sisse võtta. No näiteks Pirita rannahoone või Regati baari lähedusse! Hea päeval lõunale tulla. Söögid missugused ja tolleaegse palga suhtes, peaaegu tasuta!

Lõpuks ka üks viktoriini küsimus: kus oli Tallinnas lõunatunnil kõige rohkem külalisi kohta ootamas? Õige! Raudteejaama ehk tolleaegse Balti vaksali teise korruse restoranis Tallinn-Balti. Sealsed kokad ja nende maitsev kanapuljong oli kuulus Moskva linnani välja, sest sama köök teenindas ka öiste ekspresside legendaarseid restoranvaguneid.  

Tallinna kohvikud sellesse artiklisse ei mahu. Kohvik Tallinn, Harju, Moskva, Palace, Gnoom, Pärl on tänaseks vaid kaunis mälestus. Viimase ruumides müüakse praegu vene matrjoškasid, ülejäänud pakuvad Tallinna tänavaile eksinud kohalikele inimestele vaid ammuste aegade nostalgiat. Presidendile ei saa see tunne tuttav olla, tema noorus möödus hoopis teises linnas.        




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar