laupäev, 27. detsember 2014



Mitte vananev, vaid noortevaene ühiskond!
Kui piinlik kuulata, kui kurdetakse, et ühiskond vananeb. See on vale seisukoht. Mitte vanu pole palju, vaid noori on vähe!


Praegune põlvkond ehk need, kes me elus oleme, peaksime rõõmust hõiskama. Mitte keegi mõtlevaist surelikest pole elanud kauem, kui antud päevi meile tänastele. Tuhandeid aastaid inimkonda saatnud unistus elada saja aastaseks, on täitunud. Loodus on need aastad meile annetanud ja meie asi oleks kingitusega hästi ringi käia. Kuid mida teeb inimene, see ülimalt tänamatu olevus?

Selle asemel, et rõõmust hõisata, tõstab ta käed taeva poole ja halab, et inimkond vananeb. Ta ei tea, et vanadus võib olla palju nauditavam, kui seda eeldab. Euroopa on vananev ühiskond, oigavad noored riigijuhid, kes suures raha põletamise tuhinas on tuulde lasknud ka vahendid pensionäride ülal pidamiseks. Ja veel nooremad nutavad ajalehes, kuidas vanad nende töökohti kinni hoiavad. Unustades, et need samad vanad ohverdasid oma paremad aastad praeguste noorte mähkmete vahetamisele. 

Unustades, et nüüd oleks uue põlvkonna asi töökohti juurde luua, mitte eakate käest neid ära tirida. Tahan öelda, et pikem eluiga tabas Euroopa pealinnu ootamatusena ja ettevalmistused helgemaks eluks jäid tegemata. Kõrvad jäid lukku teadlaste hinnangule, et tihtipeale on inimesed on seda õnnelikumad, mida vanemaks nad saavad ning head aastad saabuvad paljudele sageli alles 70-ndates eluaastates.

Kaasaegne lääne ühiskond on võttis pikemalt järele mõtlemiseta omaks nooruse ülistamise hulluse. Ka meie tundsime uhkust Euroopa noorima peaministri üle. Tänutäheks saime eestlaste jaoks Euroopa ühed väiksemad pensionid. Hiinlased andsid noorusele piiramatu vabaduse ja oleks kultuurirevolutsiooni käigus viie tuhande aasta vanuse kultuuri peaaegu, et hävitanud. Siim Kallas oleks olnud parem peaminister kui Taavi Rõivas. Sellepärast, et pikast elust on tal rikkalikum kogemus käepärast. Eesti rahva kaua kestmisest pole ma praeguse presidendi suust suurt midagi kuulnud. Kuid eluküpse Arnold Rüütli jaoks oli see kõikidest kõige tähtsam teema.

Eestlaste ja nende riigi jätkumise põhiküsimusteks on saamas kaks: eestlaste ja venelaste ning noorte ja vanemate vahelised head suhted. Vaid ühiskond, mis loodud kõigile, on suuteline kaua jätkuma. Töövõime seaduse eelnõu on küll vilets, kuid soov kõrvale jäänuid ellu tagasi kutsuda, annab lootust. Sama kehtib pensionäride hõivamise kohta. Kuuekümnesed sobivad hiilgavalt nõuandjaks kohaliku omavalitsuse juures, tööstusettevõtte vahetusvanema asetäitjaks või pangatelleriks. Mina näiteks kuulaks hallipäise teenindaja nõuandeid erilise tähelepanuga. Vanemad töötaksid sõbralikult koos noortega, kuid poole lühema tööajaga. Nende palganõuded oleksid mõõdukad ja tööandjale vastuvõetavamad. Seoses lastele valimisõiguse andmise poleemikaga soovitatakse kohalikele volikogudele noorte oma kõrvale teha. Kuid miks mitte vanade nõukoda? Elukogenud inimesed oskaksid vallavolikogule hiilgavalt head nõu anda. Kuidas see vanade eestlaste juures oligi? Ikka hallipäine valiti külavanemaks!

Pensioniea jäik tõstmine tuleks asendada nn. libiseva graafikuga. Igaüks läheks  pensionile siis, kui ta seda vajalikuks peab ja tervis nõuab. Riigile oleks see kasulik, sest enamik tahab ju edasi töötada ja lisaraha teenida. Jutt sellest, et eakad on ühiskonnale koormaks, tuleb lõpetada. Ei ole veel ükski noor  pidanud pensionäri üleval. Kõik see raha, mis pensionideks makstakse on vanainimestel nooruses iseenda poolt välja töötatud ja maksude näol ette ära makstud. Kõrgesse ikka jõudnuna küsib ta riigilt lihtsalt võla tagasi.

Toompeal lugematuid turismigruppe vaadates imestan, kui head välismaa eakad välja näevad. Puha valgetes ülikondades ja kirevates kostüümides. Eluterved ning iseteadlike nägudega. Riigikogu maja vaatavad suure austusega. Oma kogemustest teavad, et parlamendist oleneb seenioride hea käekäik. Seepärast suhtuvad pika demokraatiaga maade pensionärid valimistesse äärmise tõsidusega. Hääle saab vaid see poliitik, kes vanade eest seista oskab.

Tasapidi hakkab see teadlikkus ka meie eakaile kohale jõudma. 400 000 pensionäri on jõud, mis suudab igale võimule pürgijale selgeks teha, et vanadus on väärtus, mida peab austama. See on varandus, mille üle riik peaks uhkust tundma. Teada on ju iidne tõde, et mida kauem elavad tema inimesed, seda küpsem on ühiskond!