pühapäev, 19. oktoober 2014



Vaesus kummitab Eestimaad !
Valijad saaksid olukorda muuta, kui õiglase valiku teeks. 

Tallinna Linnavalitsuses poolt korraldatud vaesuse alasel konverentsil selgus ootamatu tõsiasi. Keskmine statistiline palk on küll tublisti kasvanud, kuid vaesus on elanikkonna seas hoopis suurenenud. Eestlane on jäänud veelgi vaesemaks. Põhjendus on lihtne. Palgatõusust hulga kiiremini kasvavad hinnad ja üleüldine elukallidus. 


1. Teatavasti on suhteline vaesus olukord, kus perekonna elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset. Need inimesed ei kannata küll otsese füüsilise puuduse all, kuid tema naabrid ja ümberkaudsed elavad märkimisväärselt jõukamalt. See olukord on moraalselt erakordselt raske taluda, eriti kui peres on väiksed lapsed, kes näiteks märkavad kibedusega, kui hästi teised koolikaaslased riides käivad. See on ka levinud põhjusi, miks pereisa viinapudelilt korgi võtab.
Eesti toidupanga asutaja Piet Boerefijn imestas, kui vaene eesti inimene on. On šokeeriv, et kui riik on nii väike ja abivajajaid on nii palju, et kuuel protsendil inimestel pole raha, et osta igapäevast toitu, ning 150 000 eestlasel on pidevad finantsprobleemid, kui üks eesti ema saab 300 eurot kuus ja teine inimene saab sada korda rohkem, rääkis aasta kodanikuks valitud hollandlane.
Miks Harjumaal elu parem kui Võrumaal või Valgamaal? Muidugi tuleks seda küsida valitsuses olevate poliitikute käes. Meil pole polnud ja paistab, et lähiajal ka ei tule, regionaalpoliitikat. Kuigi minister nagu palgal on. Oma pikaajaliste kogemuste põhjal ütlen otse, et Stenbocki maja peremeestel, eriti Reformierakonnal, pole sooja ega külma, kuidas Lõuna-Eesti inimesed elavad. Küsimusele, et kas pole kole, et see kant töömeestest tühjaks ja välismaale jookseb, vastas mulle üks parempoliitik Toompea koridoris otse: las lähevad, nagunii on nad Keskerakonna valijad!


2. Kagu-Eesti on kahjuks juba traditsiooniliselt mahajääjate hulgas ja see olukord pruugi lähiaastail paraneda. Süüdi on muidugi meie liberaalne riigivõim ja tema majanduspoliitika, mis annab indiviidile küll ülima vabaduse tegutsemiseks, kuid hädas olijaid abistama ei kipu.
Enne kui Eesti ei suuda läbi vabade valimiste, mille tulemusel peaks vahelduma praegune riigivõim märksa inimkesksema valitsusega ja selle läbi muutuma ka üldine kurss tulevikku, pole ka loota mahajäänud piirkondade kosumist. Kõik oleneb Lõuna-Eesti valijaist endast. Siiani on enamik neist valinud paremerakondi ja see enamik ei tohi ka elu üle viriseda. Enne kui eesti inimene ei õpi jälle mõtlema, asjade sisu üle vaagima ja valimistel õigeid valikuid tegema, ei muutu meil kui midagi. Meil on kujunenud omapärane olukord, kus tavainimene valib Reformierakonna kandidaadi Riigikokku, kuid pärast valimisi jookseb minu, kui Keskerakonna saadiku juurde halama, kui raske ikka see elu siin on!