pühapäev, 15. juuni 2014



Haldusreformi raha lendas korstnasse!


Raha lennutajaks sai Reformierakond. Viisteist aastat on ta torpedeerinud omavalitsusreformi ellu viimist. Juba isamaalasest siseministri Tarmo Looduse aegadest peale. Minister Siim-Valmar Kiisleri reformi taluti viis aastat ja alles nüüd tõmmati seaduseelnõule 647SE vesi peale. Koos sellega läks torust alla ka seni haldusreformile kulutatud raha.
Toompea koridorides räägitakse, et oravad pelgavad reformi seepärast, et omavalitsuste arvu kahanemisega väheneb ka Reformierakonna mõju kohalikel valimistel. Sundühindamisel võib hulk hääli kaduma minna. Aga ka seda, et mida rohkem valdasid jääb, seda kergem neis riigi raha keerutada.

Nii tõmmatigi pärast sotsidega liidu loomist haldusreformile kiirelt hädapidurit. Kahju, et Rõivas põnnama lõi, oleks pesnud koduerakonnalt igipõlise piduri maine - on endine minister Kiisler meediale öelnud. Siiski hellitavad IRL poliitikud veel õhkõrna lootust. Andsid nad ju seaduseelnõu  647SE parlamendi menetlusse ja teisipäeva hilisõhtul tehti ka esimene lugemine ära. Kurjad keeled julgevad arvata, et sinnapaika see paber ka seisma jääb. Eelnõu tuli saali,  naeratades teda ka menetleti ja nüüd unustatakse pikemaks ajaks sahtlisse. Ei uus sise-, rahandus- ega justiitsminister pole seadust toetanud. Rahandusminister Jürgen Ligi peab 42 miljonit eurot maksvat haldusreformi liiga kalliks, 350 miljonilist töövõime reformi aga mitte.

Oravad kasutavad vana nippi ja lubavad ise oma seadusega välja tulla. Kuid seda ei tehta kiirustades. Uue siseministri Hanno Pevkuri sõnul tuleb kõigepealt eesmärk paika saada ja siis tegevuskava koostada. Ka sellega ei tohtivat uisapäisa tuuseldada. Enne on ministeeriumil kavas omavalitsuste ülesanded ära kaardistada! Uskumatu, kaardistada ülesanded! Seda haldusreformi kuueteistkümnendal aastal! Pevkuri kirjas riigikantseleile on kõik kaunilt kirja pandud. „Jätkuvalt toetame ühinemisi ning elujõuliste ja tugevate omavalitsuste teket ja peame vajalikuks vabatahtlike ühinemist senisest intensiivsemat soodustamist, et tulevikus suudaksid omavalitsused seista silmitsi ühiskonna vananemise ja demograafiliste protsessidega seotud väljakutsetega.“ Ilusasti öeldud, kuid ometi ei toeta valitsus IRLi juba valmis seaduse edasi arendamist vaid alustab uue reformikava välja töötamist. Miks siis nii tehakse?

Pevkur on oma kirjas öelnud: „Tõmbekeskuste konseptsioon ei võimalda lahendada riigi keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse üksuste vahelisi olulisi probleeme.“ Võibolla on see nii. Kuid miks ei andnud endine koalitsiooni kaaslane IRLi ministrile sellest teada juba siis, kui nad koos riiki juhtisid. Oma viis aasta tegeles Kiisler reformiga, rääkis tõmbekeskustest, kooskõlastas nad omavalitsustega ja kiitis meedias oma kava. Oravate suust ei kostnud siis vähimatki kriitikat. Ja nüüd järsku ei kõlba tõmbekeskused kuhugi.
Valitsuse kava kohaselt hakatakse keskusi uuesti kirja panema ja kaardile kandma. Milleks? Jääb ju Võru ikka Võruks ja Räpina jääb Räpinaks. Ega uusi uusi tõmbekeskusi kusagilt juurde võtta pole. Kui koht rahvast ei tõmba, siis ikka ei tõmba. Kui kohapeal tööd ei ole, siis teda ei ole. Ehita kasvõi kullast kultuurimaja külla, pereisa sõidab ikka ära. Tallinna tööd otsima!

Lohutust leiab Kiisler ehk sellest, perearstid ja sotsiaalministeerium kavandavad uusi tervisekeskusi vastavalt tema tõmbekeskustele. Euroopa Liidu toetusrahaga hakatakse rajama laiemat esmatasandi tervishoiusüsteemi, mis koosneb kaasaegsetest tervisekeskustest ehk polikliinikutest. Need tulevadki põhiliselt maakonna linnadesse ja suurematesse keskustesse, kuhu rahvast tõmbab.

Reformierakond aga loodab järgmise aasta 1. märtsi riigikogu valimistele minna  omavalitsuste vana süsteemiga ja oravate juhitud valdadest kõvasti hääli koguda. Küll hiljem jõuab valdu ühendada. Võitu loodab ka IRL ja Kiisler lubab siis seaduse 647SE riigikantselei sahtlist välja võtta ning tõmbekeskuste süsteemi ikka ellu viia.
Asja otsustab muidugi valija, kuid küsimuste küsimus jääb üles. Miks lubas Reformierakond oma IRLi partneril aastaid haldusjaotusega mängida ja miljoneid eurosid maksumaksja raha tuulde laste, kui oli teada, et oravad reformi ei toeta. Kas raisatud raha eest peaks vastutama endine peaminister Andrus Ansip või rahandusminister Jürgen Ligi?

Lugu ilmus 13. juuni Õhtulehes    
     



teisipäev, 10. juuni 2014



Töövõime võimetu reform !

Vastus Põlvamaa ajalehe Koit küsimusele, kas ma toetan töövõimereformi:

Kindlasti pole ma töövõimereformi toetaja. Vähegi oma peaga mõtlev inimene ei saa toetada reformi, mille eesmärgiks on tõestada, et inimene polegi nii haige, kui arstid seda seni kinnitasid. Toompea saalis on avalik saladus, et reformi tehakse riigi raha kokku hoidmiseks. Et puuetega inimeste toetusi kärpida ehk nende abistamist vähendada ja seega riigi raha kokku hoida. Aga ka selleks, et Euroopale parem välja paista ja puuetega inimeste arvu vähendada.  

Endise sotsiaalministri Taavi Rõivase enda poolt valmis kirjutatud töövõimereform on sisult inimvaenulik. 100 000 puudega ehk siis raskelt haiget inimest vaadatakse komisjoni poolt uuesti läbi lootusega neile tulevikus väiksemat toetust maksta. Selleks võetakse töötuskindlustusse tööle 500 ametnikku. Lisaks veel ajutisele palgale sajad arstid. Sotsiaalministeeriumi andmeil kulub praegu ühe inimese töövõimekao hindamiseks 10 eurot, siis uue süsteemi järgi töövõime suurenemise hindamiseks kulub 250 eurot, mis on 25 korda rohkem kui täna.

Kogu see kampaania läheb maksma 180 miljonit Euroopa raha, millele lisatakse kohalikud miljonid. Kas tõesti sotsiaaldemokraadid valitsuses nõustuvad Reformierakonna varjatud plaaniga muuta kümned tuhanded puudega inimesed tavalisteks töötuteks, kes koatavad ka senise puuderaha?

Et ka pooled ehk 50 000 invaliidi saaks reformi käigus endale töökoha, on ju utoopia, tingimustes, kus niigi tööpuudus suur on. Toompea koridorides levivad jutud, et just see reform võib uuele valitsusliidule saatuslikuks saada ja Rõivase  valitsuse kukutada.


pühapäev, 1. juuni 2014



Bilderbergi Grupp: Euroopa Ühendriigid? Elagu!


Bilderbergi grupp kogunes taas. Seekord siis Taanis, Kopenhaageni Mariotti hotellis. Ikka peetakse nõu salaja ja kõnesid osavõtjate tarvis ei salvestata. Üks päevakorra punkt ongi Euroliidu tulevik. Nüüd pärast eurovalimisi on kõikjalt Euroopas kuulda, et liikuda tuleks ühisriigi suunas. Kuigi eestlased astusid Euroopa Liitu kindla veendumusega ja nõudega, et ELiit jääb riikide liiduks, paistab reaalsus teiseks kippuma ja eestlastel tuleb sellega leppida.
Hiljaaegu küsis ajakirjanik minult, et kas Eesti liitumine on meile ikka kasulik. Vastasin:  

Pea võimatu on hetkel hinnata Euroopa Liiduga ühinemise plusse ja miinuseid. Põhjusel, et me ei tea, milline oleks olnud Eesti majanduslik areng väljaspool liitu. Meie ajud on peavoolumeedia poolt nõnda tugevasti pestud, et alternatiivseid variante liitumisele keegi enam isegi tagantjärele ei aruta. Ma olen nõus, et oleme 10 aastaga saanud märkimisväärset rahalist toetust ja need on aidanud maapiirkondaes elu sisse puhuda suurtel talumajanditel.

Aga samal ajal olen mures, et meie suurtööstus on välja suretatud. Kus on Volta, RET, Klementi, Marat, Kreenholm, Tallinna ekskavaatorite Võru gaasianalüsaatorite tehas, mis andsid tööd sadadele tuhandetele. Eesti ekskavaatoreid eksporditi 32 maailma riiki. Milline on Eesti firmatoode täna? Meil on alles jäänud vaid väike ja mikroettevõtted. Väikeriikide iseseisva tööstuse arengust pole Brüssel kunagi huvitatud olnud. Suurriike huvitab vaid turg, sest tootmine on neil endal. Pole ju tänapäeval kunst toota, kunst on toodang maha müüa, seda teab iga eesti ettevõtja ise.

Ma ei pea ennast liidu vastaseks, sest muud variandid oleksid vist veel hullemad. Kuid ma kardan, et selle liidu ohuks saab liigne priiskamine. Milleks eurosaadikule kuupalk 17 000 eurot pluss 18 000 abipersonali palkamiseks ja 0,5 eurot isikliku sõiduauto kilomeetri kohta? 

Järgmise kümne aastaga saame suure liitriigi osariigiks. Me peame liikuma föderatsiooni suunas, kinnitas juba 2012. aasta septembris Postimehes Euroopa Komisjoni president Barroso. Sama aasta 28. juunil kirjutati alla Spinelli grupi (www.spinelligoup.ee) memorandum, kus lausa hüsteeriliselt hüüti, et enam ei sa oodata ja vajatakse kohe föderaalset lepingut (Federal Acti).

Föderaalriigi loomine pidi teoks saama juba Maastrichti lepinguga, kuid Suurbritaania vastuseisule jäi see ära. Tegelikult oligi Euroopa Liit oma loomisel mõeldud ühtse föderaalriigina. Eestlastele on siiani aetud prügi silma, sest liitumisel me ju kinnitasime, et ühineme vaid riikide liidu, mitte liitriigina. Rahvale tõde ei räägitud, sest siis poleks liitumishääli kokku saadud.

Nii, et väljend ühest liidust teise polegi nii väga vale. Kui palju meie suveräänsusest alles jääb on küsimus omaette. Laulupeod tulevad ikka, aga mis keeltes seal lauldakse, ei praegu oska öelda. Tegelikult on föderatsiooni loomisega hiljaks jäädud. Juba Winston Churchill ütles, et kui tahetakse Euroopa Ühendriike, tuleks nende loomisega alata täna. Oli aasta 1947.