reede, 23. detsember 2011

Peeter I sõitis Jõuludeks Tallinna


Nii see kord juhtus. Täpselt 300 aastat tagasi, 1711. aasta 13. detsembril saabus tsaar Peeter koos armastatud abikaasa Katariinaga ja saatjaskonnaga Tallinna. Sõidu eesmärgiks polnud mitte ainult siinse talve ja mere nautimine vaid ennekõike linna- ja rannakindlustustega tutvumine. Selle sõidu ajal tekkis tsaaril mõte ehitada endale maja ja lisaks ka veel uhke loss Katharinenthali ehk siis tänasesse Kadriorgu.

Ise peatus ta Toompeal, praegusel aadressil Lossi plats 4, mis asub Aleksander Nevski katedraali kõrval. Nüüd töötab korduvalt ümbeehitatud majas postkontor, 1711. aastal kuulus hoone aga Rootsi kindral Anton Wolmar Schlippenbachile. Viimane kaotas 1701. aasta 30.detsembril vene kindral Boriss Petrovitš Šeremetjevile verise lahingu Põlvamaal Erastvere lähedal.  

Vähesed teavad täna meenutada, et just Erastvere lahing, millest võttis osa ligi 10 000 meest kummalgil poolel, sai Põhjasõja käigus pöördeliseks. Peeter juubeldas võidu puhul, Moskvas korraldati saluut ja iga ellu jäänud vene sõdur sai autasuks terve kuldrubla. Erastvere lahingust alates tabas rootslasi üks kaotus teise järel. Poltaava lahingus 1709 langes Schlippenbach venelaste kätte vangi, kuid imelikul kombel sai ta Peetri suureks sõbraks ja ka veel vene armee tuntud väejuhiks.

Just oma rootsi sõbra maja valis tsaar Peeter endale ja oma võluvale Katariinale peatuspaigaks Tallinnas. Lääne Jõulud pidas perekond siin, kuid õigeusklike  püha 6. jaanuaril tähistati juba Eestist kaugemal. 27. detsembril tsaar lahkus Tallinnast.                

neljapäev, 22. detsember 2011

Seekord astus Ansip üle piiri

Vastates pressikonverentsil üleolevalt, et mõne kuriteo toime panemise pärast, milliseid toimub iga päev, ei pea ükski poliitik tagasi astuma, astus peaminister ise üle lubatud eetilise piiri. See, mis ta ütles ja vist ka mõtles ei ole enam valitsusjuhile kohane. Heas seltskonnas nii ei öelda! Kuid ega seda head seltskonda valitsuses enam palju järele jäänud vist pole.

Ma ei taha küll  isand Mangi rolli enda kanda võtta, kuid minu sisetunne ütleb, et Reformierakond vahetab varsti peaministri välja. Ta on oma mõtlemata avaldustega ja ülbe esinemise maneeriga, mida ta ise vist väga naudib, saanud valitsuse juhterakonnale piinlikkuse koormaks.

Kui need üleolevad vastused kõlaks vaid parlamendisaalis opositsiooni aadressil, oleks veel mõeldav, et näe peaminister teritab keelt. Kuid sama ülbelt esineda ajakirjanike ehk siis avalikkuse ees, on ilmselge üleastumine normaalsest piirist. Pealegi, kui tegemist on Eesti mainet määriva ja rahvusvahelise kõlapinna leidnud elamislubade jälgi looga. Ei ole tarvis olla mõttehiiglane või uurija, et mõista kui vaevalt usutavana tundub seletus, justkui Vaher ja Parts poleks Raudse, Stelmachi ja Kabritsa äridest teadnud. Et endale ja valitsusele mitte varju heita, oleks ministritel loomulikult kohane tagasi astuda.

Uudis Ansipi esinemise kohta avaldati kella nelja paiku päeval ja juba paari esimese tunniga kogus see uudisteportaalides sadu kommentaare, millest valdav enamik peaministri üleastumise hukka mõistis. Ka see on märk!

Kapo altkäemaksu skandaali välja toomine, ei suuda elamislubade skandaali summutada. Selleks on ta liiga nõrk, pealegi on avalikkus korruptsiooni juhtude vastu juba immuunseks muutunud. Neid on lihtsalt liiga palju. Pealegi on elamislubade lugu liiga tõsine, mille selleks, et kaduda. Tema üksikasju alles hakkame kuulma. Ärimeestelt, kelle elamisload nüüd tühistamisele lähevad võib üsna pikantset infot oodata. 

Viimaste kuude Interneti kommentaariumides pole peaminister suurt kiita enam saanudki. Ikka puha riidlemine ja sõim. Kaua see nii kesta ei saa, avalik arvamus muutub valitsusele liiga kahjulikuks. Toompea koridorides liigub juba  kevadest peale jutt, et oravad kavatsevad peaminister Ansipi välisminister Paeti vastu välja vahetada. Tundub, et asjad sinnapoole liiguvadki.


Lisan Dellfi uudise
 Ansip: kuritegusid sooritatakse iga päev, kuid ma ei arva, et poliitikud selle pärast tagasi astuma peaks. Lisatud venekeelne video
 www.DELFI.ee
22. detsember 2011 15:57
 
Venekeelsele Delfile antud videointervjuus elamislubade ja poliitilise vastutuse kohta ütles peaminister Andrus Ansip, et kuritegusid sooritatakse iga päev ning ta ei näe põhjust, miks väärt poliitikud seetõttu tagasi astuma peaksid. Ansip tuletas meelde, et elamislubadega sahkerdati ka Lätis ja Rootsis.
"See räpane äri on vastuvõetamatu. Arvan, et kasu ei saanud sellest keegi. Tulevikus saab sellest aga kasu riik, kuna peame nüüd muutma neid eeskirju, mille järgi inimesed elamislubasid saavad," ütles Ansip.
Samas on mõned avaliku elu tegelased kutsunud Ansipit seoses elamislubade skandaaliga tagasi astuma. "Kuritegusid sooritatakse iga päev ja ma ei arva, et poliitikud seetõttu tagasi peaks astuma. Selline äri, nagu oli Eestis, oli ju ka Lätis. Seal ostsid need, kes soovisid saada elamisluba, alguses endale vara kokku ning pärast loa saamist müüsid selle uuesti maha," rääkis peaminister.
Peaminister tõi välja ka Rootsi juhtumi, kus mõned ärimehed aitasid hiinlastel 50 000 rootsi krooni eest elamisluba saada. "See kõik on poliitikule ebaeetiline," ütles Ansip.

Nüüd veel mõned kommentaarid Internetist:

Kõik mäletavad veel Ansipi ja presidendi sõnavõtte, mis järgnesid nn. esimesele idarahaskandalile. Milline hukkamõist oli nende poolt. Praegu aga on presidendil suu vett täis, Ansip ainult paar korda on maininud. Aga kui omad poisid mängus, eks siis võetakse ringkaitse sisse. Aga mis puutub poliitikute tagasiastumisse, siis iga kuriteo pärast tõesti ei pea poliitik tagasi astuma. Aga kui ta on kuidagi seotud asjaga, siis küll. Elamislubade jama ei saanud toimuda ilma kõrgete riigiametnike teadmata või siis sai toimuda nende vähese kontrolli tõttu . Kas elamislubade kvoodi suurendamisel ei oleks ministreid pidanud huvi tundma, mis tegelaste jaoks neid kvoode suurendataks?

Idaraha skandaali pole tegelikult olnud. See oli Ansipi väljamõeldud plaan Keskerakonna nõrgestamiseks. Savisaar oli alatu laimu ohver, seega kannataja. Ansip oli selle skandaali põhjustaja.

Tore! Ja siis me imestame, et meie noorem põlvkond on koolides imelikult käituv, et nende eetika on väärastunud, et noored varastavad ja tarvitavad aineid, imestame et kujategijaid vanglates palju ja et kuritegevus ka ei vähene....NO mida me imestame, kui meil sellised eeskujud on. No mida siin imestada, kui sellised sõnad öeldakse???? Et kelllel võim, sellel õigus???? Et kui oskad pugeda ja kummardada. ma tahan demokraatlikus riigis elada. Ma olen sellest väsimud ja tülpinud, ma ei taha enam isamaalisi laule koos selliste inimestega laulda. Väkkkkkkkkkkk! Mul on tunne, et olen tagasi nõukogude liidu aegades, kus must oli valge jne.

Aga ,huvitav,mida peaks üleüldse tegema,et oleks peaks tagasi astuma?? Täielik Põhjakorea!! Ja meie,rahvas laseme sel toimuda??!

Vikipeedia: Maffia on sisemise hierarhiaga organiseeritud kuritegevuslike jõukude ühendus, mille tegevuseks on materiaalse kasu saamine peamiselt ebaseadusliku äriga , kasutades selle teostamiseks või soodustamiseks korrumpeerunud riigiametnikke.

A.    Ansip: See on Eestis loomulik nähtus ja selle pärast poliitikud tagasi astuma ei peaks.
Huvitav kes on siis vastutav eesti riigi eest,kui mitte riigikogu ja valitsus?
Kindlasti suur hirm tagasi astumise eest, siis tulevad ja patud välja?
Mis puutub vargustesse, siis eks ikka nii nagu riigijuhid ees nii rahvas taga, vahe
 ainult selles,et rahvas pannakse vangi, suured saksad peavad pidu ja varastavad
 edasi. Miks on ametis veel Parts ja Vaher








































kolmapäev, 21. detsember 2011

Eestlased ei oska olla?

Umbes nii kirjutab täna Delfis näitleja ja kirikuõpetaja Malle Pärn. Ennekõike aga üks aus ja siira südametunnistusega naine. Ma olen temaga täiesti nõus. Eestlased ei oska olla vaba rahvas. See 700 aastat orjapõlve, mida viimasel ajal õukonnameedia ja Mardi ametlik ajalugu enam tunnistada ei taha, on oma ränga jälje jätnud. Isanda vastu tõusta ei julge keegi ja vaielda lubatakse endale vaid kitsas pereringis ja enamasti ka purjus peaga.  Kui kaineks saadakse antakse hääl valitseva parempoolsete bloki poolt.

Delfi artikli kohta ütleksin, et väga õige jutt. Pr. Malle on alati tõde kirjutanud, kuid küsigem: kas keegi ka nendes artiklites esitatud mõtteid arvestab või analüüsib? Kommentaaridega lastakse surve välja ja ongi kõik. Meil on saabunud aeg, kus valitsev klikk ei arvesta ei parlamendi opositsiooniga, ei teisiti mõtlejatega, rääkimata rahva arvamusest.

Ja teisest küljest jälle, ega rahvas ka oma arvamust väga kaitsma ei kipu. Kutsu kedagi piketeerima. Sa ei leia neid. Imelik, et ühest küljest tahavad eestlased olla väga eurooplased, kuid samas euroopalikke kombeid oma õiguste eest seismiseks ei püüa keegi selgeks õppida ega kasutada.

Malle Pärn rääkib õigetest asjadest, kuid pealkirja: Eestis on loll isand — rahvas — lasknud end teenril laostada, ei ole ta ise oma loole pannud.

Ajaloo jaoks lisan siia autori malle kommentaari.

malle pärn

Juhin lugejate tähelepanu sellele, et pealkiri sellele loole on Delfi looming - lugesin ise uuesti läbi, ega leidnud sealt ühtki lauset, mis räägiks RAHVA lollusest! Mina ei pea rahvast lolliks. Kui teener võtab isandalt võimu käest ära, siis on teener häbematu ja ülbe. Kas isand sellepärast loll on - ei tea - äkki on hoopis usaldav ja viisakas? Aus inimene ei tule selle pealegi, et aina kõiki kahtlustada ja kontrollida.
Minu pealkiri oli "SASSIMÄNGITUD RIIGILÕNGAKERA". Minu meelest väga hea pealkiri - miks see ei sobinud?
Minu meelest on ebaviisakas RAHVAST (üldistavalt!) LOLLIKS nimetada! Ka meie rahva hulgas on VÄGA arukaid ja häid inimesi. Ilusaid jõule!


Lisan ka veel ühe kommentaari  Malle Pärna loole.

rahu, nali on kõige alus

21.12.2011 19:14

Kui enam muud rahvale ei jäeta kui ( veel tasuta hing sisse ) siis jääb ju ainult laus nali rahva pärusmaaks või : „ Milleks see kõik ? „ küsis Saatan kurjakuulutava naerulaginaga. „ Absoluutselt mitte millekski. Iga kord läheb inimkond tagasi lähtepunkti. Juba oma tubli miljon aastat te paljunete kõige igavamal kombel ja tapate üksteist samuti äärmiselt monotoonselt.
Milleks? Ükski tarkpea ei suuda minu küsimusele vastata. Kes saab kõigest sellest kasu ? Üksnes käputäis aadlikke, aristokraate ja tühiseid isehakanud monarhe, kes põlgavad teid ja kes peavad enesele rüvetavaks, kui te neid puudutate, ja kes löövad ukse teie nina ees kinni, kui te nende poole pöördute. Nende kasuks te töötate nagu orjad, nende eest te võitlete ja surete ( ja isegi uhkustate selle üle, selle asemel et pidada end häbistatuks ). Juba nende inimeste olemasolu ise on löögiks teie väärikusele, kuigi te kardate seda tunnistada. Nad ei ole midagi muud kui üksnes päevavargad, keda teie oma armust ülal peate, kuid need päevavargad kõõritavad teie peale nagu heategijad armetute kerjuste peale. Nad kõnelevad teiega nagu isand orjaga, ja kuulevad vastuseks isanda poole pöörduva orja lalisemist. Teie ei väsi nende ees kummardamast, kuigi oma hinge põhjas, kui teil üldse on veel hingest midagi säilinud, põlgate iseennast selle pärast. Esimene inimene oli silmakirjateener ja argpüks ning pärandas silmakirjalikkuse ja arguse oma järeltulijatele. See ongi pärm, mis on kergitanud teie tsivilisatsiooni. Joogem siis selle auks, et ta ka edaspidi õitseks ! Joogem, et see ei kustuks! Joogem selleks, et ... „
 Mark Twain „ Salapärane tundmatu „ kirjutatud 1905a.



Nüüd siis ka eelpool nimetatud lugu oma eheduses:

 Eestis on loll isand — rahvas — lasknud end teenril laostada
21. detsember 2011 14:53
Malle Pärn
 Delfi Rahva hääl

Mulle tundub vahel, et Eestis on sisuliselt toimunud midagi järk-järgulise proletaarse revolutsiooni taolist: rahva teenrid on nüüd viimaks kogu võimu enda kätte haaranud ja oma isandaile lõplikult selja pööranud.

 Suur osa kodumaal mitte toimetulevast rahvast, seega mingis mõttes nagu vaenulik kontingent, on osavasti küüditatud välismaale tööle. Kusjuures nad on läinud ise — oma raha eest ostnud piletid, mitte riigi raha eest. Eelmisel küüditamisel said ju kõik vähemalt prii sõidu.

Ja loosung “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” kehtib jälle. Rahva teenrid muudkui lendavad mööda maailma ringi — konverentsid, läbirääkimised, nõupidamised, ametlikud kohtumised, diplomaatilised lõunasöögid…

Kui miski on nässu läinud, kui ollakse eksinud teelt, siis vaadatakse ikka tagasi. Analüüsivalt, otsivalt. Mis me valesti tegime, kuskohas keerasime valele poole? Kas oleks võimalik olnud seda riiki kuidagi teisiti üles ehitada? Äkki oleks teenrid pidanud natuke rohkem oma isandaid kuulama ja usaldama, mitte tõttama otsima väljastpoolt nõuandjaid, kellele meie maa ja rahva olukord oli absoluutselt tundmatu?

Aga nad ei usalda oma isandaid isegi niipalju, et küsiksid, kui palju need on nõus neile palka maksma. Esimese asjana otsustasid nad selle kohe ise enda jaoks ära. Veider kuidagi. Muidu ikka isand otsustab, kui palju ta teenrile palka maksab. Ja kui teener ei tee head tööd, juhib ettevõtte pankrotti, siis ta ilmselt laseb selle kehva teenri lahti. Loll isand, kes laseb teenril enda üle valitseda. Ja ennast laostada.

Äkki oleks pidanud riigihoone ehitamist alustama vundamendist, mitte sarikatest? Siis oleksime ehk enne suurt vihma vähemalt kile peale jõudnud tõmmata, nüüd kõigub see uhke eurokatus, vaesekene, selle alla kombineeritud kehva karkassi najal, ähvardades meile kõige täiega kaela kukkuda.

Meie valitsejad käivad endiselt rõõmsate nägudega ringi, võtavad meilt aina raha vähemaks ja küsivad endale juurde. Nende meelest on meil kõik ikka veel väga hästi. Ja seda tänu nende edukale juhtimisele. Nende mänguhimu ja usk selle mängu tõelisusse on liigutav. Riiki meil praktiliselt pole, põllumajandus on põhja lastud, väikeettevõtjatel hing kinni pigistatud, pool rahvast on varsti laiali jooksnud, aga president ja ministeeriumid ja riigikogu nagu töötavad endiselt täies koosseisus. Ja sõidavad meie raha eest mööda maailma ringi, et jagada teistegagi oma kogemusi.

Nojah, miski ei alga tühja koha pealt. Meie folklooris on niisama osavasti käitunud Kaval-Ants. On, mida õppida. Ja muidugi talitas nõnda ju ka terve nõukogude süsteem, sest ka siis oli töölisklass valitsev klass.

Pealegi kuuluvad ju paljud riigikogulased mingitesse nõukogudesse, mille eest saavad lisaraha — nii et neil oleks nagu isegi nõukogude võim veel alles?

Kui natuke nalja teha, siis võiks niimoodi arutleda. Ja üsna paljudel on elu nii kibedaks läinud, et enam ei jäägi muud üle, kui nalja teha. Sest nii sageli tundub, et meie riigilõngakera on lootusetult sassi mängitud…

teisipäev, 20. detsember 2011

Ka Stalini surm pani nutma!

Viimastel päevadel imestavad paljud ja ka noorte meeste poolt toimetatud meedia ei suuda seletada, kuidas Põhja-Korea täiskasvanud inimesed saavad riigijuhi surma nii südamesse võtta, et massiliselt nutma puhkevad. Rahvusvahelised telekanalid näitavad terveid müsteeriume, kuidas rahvas tänaval või töökohtadel lausa transsi langeb. 

Delfi: „Kohalik televisiooni näitas kaadreid Põhja-Korea ametnikest, kes leinast armastatud juhi Kim Jong Ili surma üle nii murtud, et nutavad grupiviisiliselt ja kõva häälega.
Riigitelevisioon näitas pilti Pyongyangist, kus hüsteerilised põhjakorealased, noored ja vanad, taovad tohutus kurbuses maad, vahendab Daily Telegraph.
Inimesed Pyongyangi tänavatel ulgusid, mõned põlvitasid maas või kummardasid, kui olid teada saanud armastatud juhi surmast.
„Kuidas võivad taevad olla nii julmad? Palun tule tagasi, kindral. Me ei suuda uskuda, et sa oled läinud,“ nuttis intervjuus riigitelevisioonile Hong Son Ok, ise üle kere värisedes.“
Delfi, 19. detsember 2011 12:32


Lisan uudistele ja kommentaatoreile, et Stalini surma päeval 5. märtsil 1953. aastal ja leinaajal nutsid ka eestlased. Olin viie aastane poiss ja mäletan seda selgesti, kui õudne oli diktaatori surm. Moskva Raadios, mida Eesti Raadio üle kandis, luges legendaarne diktor Levitan oma metalsel häälel iga tunni või poole järel, mitu südamelööki Stalini süda minutis teeb, milline on tervise üldine seisund jne.

Et suur juht haigeks jäi, teatasid minu mälu järgi lehed juba paar päeva varem. Minu ema hoidis veel tükk aega alles Rahva Hääle numbreid Stalini tervise teadetega. Need olid suures kirjas esiküljel. Huvitav, et erinevalt Brežnevist, Andropovist, Tšernenkost ja teistest parteijuhtidest, kelle tervise seisundit kuni viimse minutini salajas hoiti, oli Stalini puhul asi natuke teisiti.

Kui surm kätte tuli nutsid inimesed kõikjal. Ka eestlased. Nii Nõmme turul, kui tänaval. Mäletan ka naabreid nutmas. Meeleolu oli hullem, kui oma sugulase surma puhul, kus kõik nagu selge on. Nüüd lisandus õudus tuleviku ees. Tühjus oli kohutav, sest keegi ei teadnud, mis juhtub homme. Nii palju ma mäletan, et ka meil kodus ja kitsamas tuttavate ringis vanemad inimesed pidevalt arutasid, kes võiks edaspidi riiki juhtima hakata.

Lisaks hirmule, mängis rahva seas suurt rolli veel teinegi fenomen. Nimelt olid nii Kim Jong Il kui Jossif Stalin tõstetud meedia poolt jumaluse staatusse. Seda meie kommentaatorid pole millegipärast tähele pannud ega väärtustanud. Kui iga päev korrata vaid ülivõrretes, kui suur ja püha meie riigi juht on, siis kaotab ta oma inimlikud mõõtmed. Lisage siia veel kohutav hirm diktaatori kuritegude ees.

Vanemad inimesed  mäletavad oma koolipäevilt ja noorusajast, et sama juhtus Vladimir Leniniga. Ta muutus juba päris ebajumalaks. Suur Lenin ta oli üllas, nii hoolitsev, tark ja hea... Nii lauldi. Oleks Nõukogude aeg kauem kestnud, ehk oleksime ühe uue jumaluseni jõudnud.

Sama juhtus Staliniga. Ta oli nii NSV Liidu kui ka kommunistliku partei, NLKP juht kui ka Sümbol. Kirjanik Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik. Kui Stalini surma järel hakati tema tegevust ümber hindama, miljonite kaupa süüdi mõistetuid vangilaagritest vabastama ja tapetuid postuumselt rehabiliteerima, loobuti ka Stalinist NSV Liidu sümbolina.
 
Samasugust sümbolit nutavad nüüd taga Põhja-Korea elanikud. Neid ei maksa välja naerda, ega arvata, et nutetakse vaid hirmust. Esiteks on sealkandis taoline nutmise-halamise komme ja teiseks jäetakse hüväasti oma  jumalusega. Mis siis, et ehk ka vihatud iidoliga. Püüdkem seda mõista!    













          












reede, 16. detsember 2011

Ansip valetas jälle!

Alles mõned nädalad tagasi esitasin Riigikogu infotunnis peaminister Andrus Ansipile
küsimuse vaesuse suurenemise kohta Eestis. Ta noomis mind, nagu tavaliselt selle eest, nagu esitaksin ma valeandmeid. Ansip selgitas, et tegelikult vaesus kahaneb ja materjaalne kihistumine on Eestis üks väiksemaid Euroopas.

Nüüd loeme värsket statistikat, milles öeldakse selge sõnaga, et vaesus muudkui kasvab. „Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,7 protsendipunkti,“ öeldakse teadaandes.

Tegelikult võib pilt olla hoopis hullem, sest  eluheidikud, keda registritest ei leia ja keda ka abirahad ei puuduta, uurimuses arvesse ju ei lähe. Neid inimesi keegi ei leiagi. Seega on Ansipi vale veelgi suurem. Oma väite kinnitamiseks esitan ühe interneti külastaja kommentaari, milles autor tegi ära tänuväärse töö ja otsis Ansipi väited Riigikogu stenogrammist välja:

Siinkohal on kohane nentida, et Ansip on üdini ebakompetentne ja valelik inimene, kes ei sobi Eesti peaministriks!
Väljavõte stenogrammist , 16.november 2011, Ansip: "Eestis on suhteline vaesus vähenenud ka kriisiajal. Mille arvel ta on vähenenud? Sellele on ka võimalik väga lihtsalt vastata: ta on vähenenud selle arvel, et Eestis on kriisiajal suurendatud pensione ja pensionide suurendamine on võtnud vaesusriskist välja kõige haavatavama sihtrühma". Allikas: http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=...
Lisaks on sellel teemal varasemalt, septembris, Ansip ütelnud: „Ma julgen veel kord kinnitada, et suhteline vaesus Eestis viimase 10 aasta jooksul on märgatavalt vähenenud,“ rõhutas peaminister. Allikas: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti...
Tegelikkus on vastupidine nagu käesolevast artiklist ja statistikast selgub: "Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,7 protsendipunkti. 2009. aastal oli suhtelise vaesuse määr 15,8 protsenti".“
 

Toon siia juurde ka statistikavalitsuse ametliku teadaande.

Suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus suurenes

 www.DELFI.ee

16. detsember 2011 08:53

Suhtelises vaesuses elas 2010. aastal 17,5 protsenti Eesti elanikkonnast, kõige enam oli vaeseid Kirde-Eestis, teatab Statistikaamet.

Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,7 protsendipunkti. 2009. aastal oli suhtelise vaesuse määr 15,8 protsenti.

2010. aastal elanikkonna sissetulek vähenes ja aasta keskmine tööpuudus kasvas. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oli 2010. aasta suhtelise vaesuse määr koguni 41,1 protsenti (2009. aastal 40,8%).


2010. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 280 eurot (2009. aastal 286 eurot). Võrreldes 2009. aastaga elanike sissetulekud vähenesid, see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri langemise kuue euro võrra. 2010. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,3 korda.


Sarnaselt varasemate aastatega on märgata, et suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus kasvab ning 65-aastaste ja vanemate osatähtsus väheneb. 2010. aastal elas 22 protsenti 18–24-aastastest ning 13 protsenti 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses. Oluliseks põhjuseks on noorema vanuserühma kõrge töötus ning pensioniealiste stabiilsem sissetulek võrreldes teiste vanuserühmadega.


Leibkonna tüübi järgi on suhtelise vaesuse määr aasta jooksul tõusnud kõige rohkem vähemalt kolme lapsega paari leibkonnas (7,2 protsendipunkti võrra) ning vähenenud üksiku üle 65-aastase leibkonnas (6,9 protsendipunkti võrra).

Piirkondlikus võrdluses on Kirde-Eesti elanikel suhtelise vaesuse määr ligi kolm korda kõrgem kui Põhja-Eesti elanikel. Samuti on maaelanikel vaesuses elamise risk oluliselt suurem kui linnaelanikel.

Haridustase mõjutab suhtelisse vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga kuueteistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste vaesuse määr (7,5%) üle kolme korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (25,7%). Hea haridus on oluline vaesuse vältimise eeldus.

Hinnangud põhinevad sotsiaaluuringu andmetel, mida statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2011. aastal osales uuringus ligi 5000 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsitakse 2011. aastal 2010. aasta sissetulekut. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks.

Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 protsenti leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Mõned kommentaarid:

Aga Reformierakonnale see sobib!!!

 Valitsus kes ei saa hakkama nii väikese rahvaarvuga riigi juhtimisega ja normaalse riigi loomisega, peaks tagasi astuma!!! Kas on raske nii väikest riiki elamisväärseks muuta?

Aasta tagasi inimesed kiitsid Ansipit, et nii hea, et meil on selline valitsus ja et ei läinud nii nagu Lätis, nüüd aga samad suud on kõik selle unustanud ja kiruvad teda. IRL mängib oma skandaalis tõesti õigele asjale - rahva lühikesele mälule

need andmed pole tõesed sest :
 a)riik ei tea hetkel isegi oma elanike arvu
 b)need kõige vaesemad(kodutud,heitunud töötud jne)on üldse igasugusest statistikast välja kukkunud.kui nad mingit abiraha ei saa,siis riigi jaoks pole neid üldse olemas
 kuidas siis sel juhul toimub protsendi arvutus?


neljapäev, 15. detsember 2011

Elamislubade skandaal valitsuse kontrolli all?

Selline mulje jääb, kui viimastel päevadel seda nalja kõrvalt vaadata. Keegi pole peale kahe poisi süüdi jäänud. Mitte ükski, kes elamislubade väljastamise eest vastutaks. Riigikogu uurimiskomisjoni loomisele on Reformierakond vastu, ametkondlik  uurimine püüab lihtsalt rahvast rahustada. Loodetakse, et Jõulud viivad pahanduse  unustusse ja kampsunid jäävad suures pühade härduses vaikseks. Kaks ministrit, Juhan Parts ja Ken Marti Vaher, kes kindlasti asjast teadlikud olid, jäeti IRLi volikogu koosolekul ametisse. Milleks Kross parteisse toodi? Eks ikka esimeheks ja siseministriks, aga võta näpust - ministriks ta ei saanud. 

Tsiteerin üht kommentaatorit rahva seast, ehk siis ühiskondlikku arvamust: Inimesed vaatasid IRL koosolekut kui alatut näitemängu, kus leebelt otsustati kõik valelikud maha vaikida ja sulidest sõbrad võiksid jälle klaase kõlistada ja hea tujuga lauas istuda?! Kas Eesti on riik, on see on demokraatia kui rahva arvamust ainult jalge alla tallatakse! Nõame asjaosalistele väga ranget karistusi! Ministrid mõlemad peavad minema reameheks! Ükskord tuleb aeg, kus rahva kannatus katkeb. Mõelgu sellele Ergma ja Ilves, partei grupikestes sulitempe tehes!

Lisan ka tänase rahva arvamuse kohta:

 Uuring: üle poole elanikest soovib Vaheri tagasiastumist

 www.DELFI.ee

15. detsember 2011 14:46

Uuringufirma Klaster värske küsitluse järgi leiab 54,3 protsenti elanikest, et siseminister Ken-Marti Vaher peaks pärast IRLi liikmete elamisloaäri ilmsikstulekut tagasi astuma. 40 protsenti leiab, et tagasi peaks astuma nii Vaher kui ka majandusminister Juhan Parts.
 
Seoses novembri lõpus lahvatanud nn. elamisloaskandaaliga viis uuringufirma Klaster Eesti elanike seas läbi küsitluse, kus uuris, kas Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluvad siseminister Ken-Marti Vaher ja majandusminister Juhan Parts peaksid ametist tagasi astuma.

Küsitluse tulemusena selgus, et 39,2 protsenti vastanutest soovis nii Ken-Marti Vaheri kui ka Juhan Partsi tagasiastumist. Mõlema ministri tagasiastumist soovisid rohkem vanemad inimesed; vähem aga need, kel kõrgem haridustase.

Skandaalis näevad Eesti elanikud mingil määral suuremat vastutust Ken-Marti Vaheril: 15,1 protsenti vastas, et tagasi peaks astuma ainult Vaher, samas kui 1,8 protsenti arvas, et tagasi peaks astuma ainult Parts.

Kuigi enam kui kolmandik vastajatest ootab mõlema ministri tagasiastumist on samal ajal siiski pea viiendik vastajatest (19,1%) seisukohal, et kumbki ei peaks tagasi astuma.

22,3 protsenti vastanutest ei osanud võtta seisukohta; elamisloaskandaalist ei tea aga midagi 2,6 protsenti vastanutest.

"Avalikkuses on käesoleval hetkel selge ootus, et eelpoolmainitud ministrid võtaksid poliitilise vastutuse ning astuks tagasi. Kas see soov realiseerub või mitte, seda näitab aeg. Küll aga on selge, et hiljemalt uueks aastaks on sündmused avalikust mälust kadunud," kommenteerib uuringukeskuse Klaster juhataja Rauno Salupere.

Küsitlus viidi läbi 12.-14. detsember 2011 uuringukeskuse Klaster poolt; tegemist oli üle-eestilise esindusliku valimiga; ankeedile vastas 500 inimest vanuses 16-65.






















kolmapäev, 7. detsember 2011

Eestlaste moraal sai raske löögi

IRL paanikas, Isamaa lõhki, Reformierakond segaduses. Elamislubade skandaal lõhub valitsust, lõhestab erakondi, räsib rahvuslasi, külvab nõutust iga ausa eestlase südamesse.

Eesti riik läheb raskele 2012. aastale vastu sügavas kõlbelises ja poliitilises kriisis. Kas suudame sellise kahepalgelise valitsusega võita majandusraskusi, mida Euroopa Liit külvab ka Maarjamaale?  Kas oleme valmis uuteks rasketeks reformideks, mida meilt nõutakse eurotsooni säilitamiseks?
Mis aga kõige tähtsam, kas eesti rahvas enam tahabki kõhu kõrvalt kokku hoida, et praeguste valitsejate võimu päästa?

Küsimusi rohkem kui vastuseid
Kas siseminister Ken-Marti Vaher ja majandusminister Juhan Parts teadsid IRI-i noorte liikmete Raudse ja Stelmachi räpasest ärist elamislubadega? Küsimus on tähtsamast tähtsaim, sest sellest selgub valitsuse tõeline pale. Siiani on vaid hämatud.
5. detsembril Riigikogus  küsisin peaminister Ansipi käest, et miks ta pole terve nädala jooksul sõna võtnud majandusministri  ja siseministri rolli kohta elamislubade skandaalis.
Peaminister vastas, nagu ikka, et kui süü pole tõestatud, ei saa ta seisukohta öelda. Ma eeldan, et nad on olnud õigel teel ja ma jään oma eelduse juurde, kuni pole tõestatud vastupidine. Aga antud küsimuses on kindlasti vajalik väga põhjalik uurimine, analüüs, ja järeldusi saab teha siis, kui see analüüs on koostatud,“ selgitas ta. Miks enne süü tõestamist Raudne astus Riigikogust tagasi ja  Stelmach lahkus Tallinna linnavolikogust, seda Ansip ei selgitanud.

Laari rasked valikud
Pärast IRL-i eestseisuse istungit, kus erakonna esimees ja riigi esimene rahvuslane Mart Laar kukkus oma partei liikmeid kaitsma, purunes lootus, mis mõni päev varem oli sündinud – siis, kui Laar telekaamera ees bravuurselt Raudse ja Stelmachi parlamendist ja volikogust väljakihutamist nõudis. Sel hetkel arvasid paljud, et uus aeg on Eesti poliitikasse saabunud ja omameeste sulitempe erakonna tagatubades enam katma ei kiputa. Kuid eestseisuse koosolek näitas, et pöörduti tagasi vanade vahendite arsenali.
Kelle nüüd Laar suudab pehmeks rääkida IRL-i esimehe toolile istumiseks, on eriti ränk küsimus. Kes sinna veel kipuks?  Kas märgiga majandusminister? Vaevalt. Kampsunid ka ei sobi, nemad on mässajad.

Ansip, tuleta Simmi meelde!
Mis Ansipil nüüd üle jääb? Kõigepealt peab ta oma nahka päästma, sest elamislubade skandaal kõigutab kogu valitsuse püsimist. Elamisloa said ju ikkagi ka väidetavad mafioosod. Võib-olla tuleb tal endal tagasi astuda – kui äkki Euroopa seda nõuab.
Minul on tunne, et kogu praegune skandaal tuligi mõnes Euroopa pealinnas välja. Mitte Tallinnas. Mäletate luuraja Herman Simmi juhtumit? Selle magasid ju meie riigi julgeolekustruktuurid ja Kaitseministeerium maha. Pahandus tuli välja ühes teises NATO liikmesriigis.
Võib-olla sai asi ka seekord alguse hoopis Schengeni viisaruumi maadest, kus kahtlase mainega ärimehi märkama hakati. Kes teab?
Selge on see, et Eesti Televisiooni eetris näidatud väga tõsine süüdistav reportaaž poleks iial sinna jõudnud, kui valitsuse tasemel oleks tahetud seda tagasi hoida. Näib, et mingi muu surve oli tugevam kui lihtne pealekaebamine ja ärapanemistahe.
Ansipil on veelgi raskemad valikud kui Laaril. Seoses Euroopa Liidu hullu majandusseisuga tuleb tal tihti Brüsseli vahet sõita. Mida aga öelda sealsetele kolleegidele Eestisse mehkeldatud ettevõtjate kohta? Kes on asja taga? Kuidas süüdlasi karistati?
Küsimusi on palju ja valitsusjuhil tuleb vastused leida. Nüüd oleme ju ühtses riikide liidus ja meie pahandused puudutavad kõiki liikmesmaid. Kas jõuludeks saab asi selgeks?

esmaspäev, 5. detsember 2011

Peaminister Partsi ja Vaherit hukka ei mõista

Tänasel 5. Detsembri arupärimistele vastamisel Riigikogus  küsisin Ansipi käest, et miks ta pole terve nädala jooksul sõna võtnud majandusministri  Juhan Partsi ja siseministri Ken-Matri Vaheri rolli kohta nn. elamislubade skandaalis.   Peaminister vastas, nagu ikka, et kui süü pole tõestatud, ei saa ta seisukohta öelda. Miks siis enne süü tõestamist Raudne Riigikogust  tagasi ja  Stelmach Tallinna Linnavolikogust lahkus, Ansip ei selgitanud. Toon katke  stenogrammist:

 Heimar Lenk
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kuna tänase arupärimise pealkirjas on ka sõnad riigi nõrgast juhtimisest, tuntakse huvi, siis on mul järgmine küsimus teile. Täna üks Interneti portaal annab Tööandjate Liidu arvamuse, kus nad ütlevad välja, et te pole 2007. aastast riigieelarve ja riigi juhtimisel tööandjate nõuannetega sugugi arvestanud, et te töövõtjate arvamusega ei arvesta, on ammu teada, siis mulle tundub, et ka Riigikontrolli aruandega te pole väga arvestanud ega selle vastu huvi tundnud ja siit päevapoliitika kohta küsimus: kas teie kui valitsusjuht, kes te juhite riiki ja sellele arupärimisele praegu nagu allute, kas te olete tundnud huvi kahe ministri, majandusminister Partsi ja veel ka meie siseministri Vaheri tegevuse vastu? Kas nad on praegu riigijuhtimise seisukohalt õigel teel või on nad millegagi määritud või mitte? Aitäh!
Peaminister Andrus Ansip
Aitäh! Ma eeldan, et nad on olnud õigel teel ja ma jään oma eelduse juurde, kuni pole tõestatud vastupidine. Aga antud küsimuses on kindlasti vajalik väga põhjalik uurimine, analüüs ja järeldusi saab teha siis, kui see analüüs on koostatud.
Aga nüüd teie poolt esitatud väide selle kohta, et Vabariigi Valitsus ei ole arvestanud tööandjate arvamusega. Sellesse väitesse ma suhtuksin suhteliselt skeptiliselt. Me oleme vägagi arvestanud tööandjate arvamusega, võib-olla mitte niipalju Tööandjate Keskliidu ebakohaste seisukohtadega ja tuleb tunnistada, et riigil on läinud päris hästi. Ka erinevad reintinguagentuurid Moody's, Standard and Poor's, ka Rahvusvaheline Valuutafond on ju kogu selle teie poolt nimetatud perioodi vältel ära märkinud selle, et Eesti riigi reiting on tugev ja seda on tõstetud eelkõige tänu sellele, et avaliku sektori rahandus on väga heas korras ja see tasakaalustab mõneti korrast ära olevat erasektori rahandust. Ma ei taha kuidagimoodi nüüd avalikku sektorit erasektorile vastandada, aga need isikud, kes tulevad praegu kangesti riigi rahandusele näpuga näitama, võiks natuke tutvuda minu poolt nimetatud reitinguagentuuride seisukohtadega, Euroopa Keskpanga, Euroopa Komisjoni, Rahvusvahelise Valuutafondi seisukohtadega ja kõigist nendest seisukohtadest leiavad nad kinnituse minu väitele, mis veelkord äramärgituna kõlas nii, et Eestile oli võimalik anda AA reiting ainult tänu sellele, et valitsussektori rahandus on väga heas korras. See on eeskujulik! Aitäh!

Lisan ka Delfi teate küsimuse kohta:

Peaminister: eeldan, et Parts ja Vaher on õigel teel

DELFI

05. detsember 2011 15:44

Peaminister Andrus Ansip ütles täna riigikogu liikmete arupärimistele ja küsimustele vastates, et tema eeldusel on elamislubadega kauplemise skandaali tõmmatud siseminister Ken-Marti Vaher ja majandus-ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts õigel teel.

„Ma eeldan, et nad on olnud õigel teel ja kuni pole tõestatud vastupidine, ma jään oma eelduse juurde,“ ütles peaminister Ansip vastuseks riigikogu liikme Heimar Lengi küsimusele, kas kaks ministrit on õigel teel.

Samas möönis peaminister, et antud küsimuses on vaja põhjalikku uurimist, misjärel saab teha ka otsuseid.

Opositsioonierakonnad esitasid täna peaministrile elamislubadega kauplemise teemal ka arupärimised.

Eesti Ekspress ja ETV saade "Pealtnägija" avalikustasid eelmisel nädalal, et IRLi liikmete Indrek Raudse, Siim Kabritsa ja Nikolai Stelmachiga seotud elamislubade vabrik on toonud Eestisse juba ligi 150 tundmatut, aga rikast venelast.


pühapäev, 4. detsember 2011

Kas uus tase Eesti poliitikas?


Indrek Raudse kiire lahkumine Riigikogust ja Nikolai Stelmachi välja astumine Tallinna Linnavolikogust annavad märku poliitilise kultuuri muutusest meie poliitikas. On see areng? Ehk veel vara öelda. Igal juhul varem ma taolist ei mäleta. Mulle ei meenu, et keegi meie parlamendi saadikuist oleks suurema skandaali puhul Toompealt nö. Isenda pahanduse pärast ja omal soovil ära läinud. Signe Kivi lahkus Viioli rahaskandaali pärast ja Jürgen Ligi perekondlikel põhjustel. Ka Tallinna Linnavolikogu puhul pretsedente väga ei meenu. Kuigi Raudse ja Stelmachi patukahetsuse sammud järgnesid IRLi esimehe Mart Laari käredale korraladusele poistel päevapoliitiikast kiirelt jalga lasta, annavad nad siiski mõtlemisainet.
Jääb kaks võimalust:

a)  Kas meie poliitilise ladviku käitumise moraal on tõusnud? Selles ma veel pisut kahtlen.
b)  Või on juhtunu, mille tegelikku ulatust vaid IRLi juhtpoliitikud ise teada võivad, sedavõrd      
      tõsine, et Raudset ja Stelmachi lihtsalt ei saa enam suure poliitika lähedal hoida. Niivõrd
      kahjulikku mõju avaldaksid nad IRLi mainele. See on vist tõenäolisem variant. 
 

On kuidas on, aga pretsedent on loodud. Kuigi alles eile kahtles selle võimalikkuses isegi nii kogenud politoloog, kui Anu Toots, kes Delfi portaalis esinedes ei pidanud tõenäoliseks, et keegi skandaali pärast hetkel ametist tagasi astuks. „Kui vaadata Eesti poliitilist kultuuri, siis meil ei astuta tagasi ka siis, kui süü on tõestatud,“ rääkis ta.

Vana armas kaitsekilp, et enne kohtuotsust on kõik süütud ja nende tagasi astumist ei nõuta, on nüüdsest vist poliitilise atribuutika kolikambrisse visatud. Järgmise sissekukkujat nüüd lihtne hurjutada, et mis sina veel venitad ja minema ei lähe! Edaspidi hakkabki vist käima nii, et kõigepealt astutakse kõrgelt juhtivalt positsioonilt tagasi ja siis alles hakatakse enda õigustamisega ning välja keerutamisega tegelema. Raudne ja Stelmach püüdsid ka seekord veel vanaviisi kõigile näkku valetamisega asjast puhtalt välja tulla, kuid tüli kiskus IRLi enda sees nii suureks, et korduvalt järeleproovitud meetod enam ei töötanud. Paanika, mis kõige isamaalisemas parteis lahvatas, paistab lausa grandioosne olevat. Ja peabki olema, sest sillad vana villase rahvuslaste poliitika juurde naasmiseks on põletatud. Kes usub enam laarlaste  püha juttu eestluse säilitamisest ja rangest kodakondsuse poliitikast kui rääkijad ise venelastele elamislubade heldemaiks jagajaiks osutunud. Ja veel kellele? Venemaa tippsulidele ja nende ämmadele!

Kadriorg, nagu praeguse presidendi puhul ikka juhtub, ei saanud jälle algul vedama. Tema kaaskond Kärmase telelugu vist tähelepanelikul ei vaadanud või ei osanud selle kaalu hinnata. Kui aga asi välissaatkondes hulga küsimärke tekitas ja Brüsselis tajuti, et eestlastest äraostmatud Shengeni viisaruumi pühaduse vastu patustavad, läks jutt tõsisemaks. Küsivaid pilke tuli Toomas-Henrik Ilvesel tajuda juba Balti ja Poola riigipeade kohtumise laua taga. Skandaali kolmanda päeva õhtuks jõudiski president nii kaugle, et avaldas riigitelevisioonis oma nördimust juhtunu kohta. Ja sedagi vaid paari lausega, mis ühest teisest intervjuust välja lõigatud. Riigipea ja tema kontor olid ilmselgelt hiljaks jäänud. Punktivõit libises seekord mulgimehe mantli kandja käest kampsunitele.

Ja veel üks asi sai selgeks. Laari poolt algatatud ja taevani kiidetud samm Isamaaliidu ning Res Publica ühinemiseks on valeks osutunud. Ei suudetud suurt, ühtset ja mõjuvõimsat erakonda luua. Otse vastpidi. Venelaste poolt ära ostetud Äraostmatud ripuvad aateliste kampsunite kaelas nagu Tõnissoni rasked veskikivid, millega ta saksapoiste parve põhja laskis.
 

Lisan Anu Tootsi Delfi portaalis avaldatud arvamuse

Anu Toots: IRLi hävitab nende endi sisemine majapidamine

 02. detsember 2011 15:07

Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituudi politoloog Anu Tootsi hinnangul on IRLi tabanud elamislubade skandaal tõsine probleem, mille lahendamisel tuleb kasuks ainult ausus.

„Probleem on minu hinnangul tõsine ja vajab põhjalikku ja erapooletut uurimist,“ ütles Toots Delfile.

„Kindlasti peab IRL ise tegema oma siseparteilise juurdluse, sest ka siin on näha, et partei sees on erimeelsused,“ kõneles Toots. Tema sõnul näeme me praegu, et parteis on ühel pool endised isamaaliitlased ja teisel pool respublikaanid. „See on see, mis IRLi toetust alla kisub,“ sõnas Toots.

„Ausus on ainuke asi, mida IRLile soovitada saab,“ kõneles Toots. „Meil on suusaliidu juhtum liiga värskelt meeles, kus lihtsalt ei jätkunud ausust öelda, kuidas asjad on tegelikult.“ Toots usub enda sõnul, et tõde tuleb varem või hiljem päevavalgele, sest valel olevat lühikesed jalad.

Toots pidas võimalikuks, et uurimise võiks läbi viia ka riigikogu vastav komisjon või korruptsioonivastased ühendused. Lisaks oleks vaja ka ametkondlikku juurdlust, mis selgitaks, kas ametnikud tegid kõik korra kohaselt, sest riigikogu liige ise ei saa ju elamislube väljastada.

Juhul, kui asja hakkab uurima riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, siis peaks skandaaliga seotud Indrek Raudne, kes on selle komisjoni liige, ennast kaasuse menetlemise ajaks taandama.

Toots ei pea tõenäoliseks, et keegi skandaali pärast hetkel ametist tagasi astuks. „Kui vaadata Eesti poliitilist kultuuri, siis meil ei astuta tagasi ka siis, kui süü on tõestatud,“ rääkis ta ja lisas kui uurimine tuvastab, et poliitikud patustasid, siis peaksid nad küll tagasi astuma. „Praegu me seda ei tea. Meil on lihtsalt juhtum, mida peab veel uurima,“ rääkis Toots.

Ka ei jaga Toots seisukohta, et skandaali tekitamine oli Reformierakonna huvides, kes tahaks koalitsioonis vahetada IRLi rahva seas populaarsemate sotside vastu. „See ei ole tõsiseltvõetav,“ lausus Toots. „Kui miski IRLi hävitab, siis nende enda sisemine majapidamine.“