Valgas tulid võimule endised !

1Kuna jagasin valimiskampaania käigus laiali suure hulga nimekaarte, ei jõua nüüd enam telefonis kõnedele vastata. Küsimus ikka seesama: andsime hääled Keskerakonnale, aga linna juhivad hoopis teised. Miks? Vastaksin lehe kaudu korraga kõigile. Mis siis ikka Valgas juhtus?

Tuletan meelde, et valdav enamik Valga valijaid eelistas Keskerakonda ja nende häälte tulemusel sai linnavolikokku üheksa selle erakonna nimekirjas kandideerinut. Reformierakond sai kuus ja sotsiaaldemokraadid viis kohta. Ühe koha sai veel IRL, valimisliit Meie Valga mitte ühtegi.

Muidugi lootis valija, et keskmehed teevad linnas ka valitsuse, kutsudes koalitsiooni kas siis Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide esinduse. Tegelikkuses juhtus aga see, mida poliittehnoloogia õpikutes nimetatakse poliitiliseks kambakaks. Keskerakonna seljataga sõlmisid liidu hoopis valimistel teisele ning komandale kohale jäänud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Need, kellele valija vähem hääli andis ja keda ta linna valitsemisel näha ei tahaks.

Ajaloo ja täpsuse huvides ütlen, et keskmehed käitusid džentelmenidena ja tegid kohe valimisööl Reformierakonnale ettepaneku asuda liidu tegemiseks läbirääkimistesse. Ei öösel ega ka järgmistel päevadel Reformierakonna esindajatelt tagasisidet ei tulnud. Küll kutsus sotside juht Kalev Härk keskmehed järgmisel varahommikul raekotta ja tegi silmatorkavalt üleolevas toonis ettepaneku «koostööks», mida aga Keskerakonna delegatsioon kuidagi vastu võtta ei saanud.

Kuigi saanud valimistel kolmest erakonnast viletsaima tulemuse, nõudis Härk endale linnapea kohta, unustades Keskerakonnale linna täitevvõimu juures üleüldse midagi arvestatavat pakkuda. Keskerakond tuletas Härgile meelde, et kord ta juba sai Keskerakonna naiste armust linna juhiks, kuid seda viga enam ei korrata.

Edasine on lugejaile üldjoontes juba teada. Valimistel ülekaalukalt teisi võitnud Keskerakond mängiti opsitsiooni ja võimule tuli valgalastele hästi tuttav vana sõpruskond. Maakonda ja linna juhivad Margus Lepik, Enno Kase, Kalev Härk, Ivar Unt ja teised, kes aastaid omavahel juhtivaid ametikohti jaganud ning vahetanud.

Just selle seltskonna juhtimisel on Valga linn ja maakond mängitud Eesti edukuse edetabelites häbiväärseile viimastele kohtadele. Just tänu selle vennaskonna vastu võetud otsustele on Valga linna maine langenud erakordselt madalale tasemele ja vabariiklikus ajakirjanduses ilmuvad hirmuäratavad artiklid piirilinna tühjadest tondilossidest või pealkirjaga «Mida teha Valgaga?».

Kuulsin, et teleekraanil olevat Ivar Unt seletanud, et Reformierakond ei saanud Keskerakonnaga koalitsiooni teha, kuna Heimar Lenk ei hakanud linnapeaks. See on puhas vale, sest ühtegi ametlikku kohtumist või läbirääkimist, kus minu kandidatuur võinuks üles tõusta, pole keskmeestel Valga reformikatega olnud. Valimisöine põgus tervitamine ühes kohvikus ei saa arvesse tulla.

Teisest vassimisest lugesin Valgamaalasest, kus «peibutuspart» Margus Lepik põhjendab oma loobumist linnapea kohast: «Arvestades valimistulemusi ja läbirääkimiste käiku, sai mulle selgeks, et linnapea ametisse pürgides minu soovidele vastava linnavalitsuse moodustamine seekord ei õnnestu.» Loe, kuidas tahad, aga selgust ei saa.

Kui Reformierakonnal on kuus ja sotsidel viis kohta, on ju klaar, et enim hääli kogunu otsustab. Pealegi linnavalitsuse moodustamine ju õnnestus hiilgavalt. Ju siis Lepik lihtsalt ei tahtnud kunagisele toolile tagasi istuda. Toompeal omavahel rääkides nimetavad poliitikud maavanemat kohaliku valimisstaabi ülemaks, kelle abil mõnus nii linnavolikogude kui ka Riigikogu valimiskampaaniaid korraldada. Kes siis seda magusat kohta käest annaks.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui Edgar Savisaar.

Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis, kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Valgas aga juhtus see, mida üks valija mulle saadetud elektronkirjas rahvast üle karjumiseks nimetas: «Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimiste tulemus kinnitab seda, et mitte «rahva hääl» ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!» Teiste sõnadega sülitasid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond Valga valijale lihtsalt näkku.

Lugu ilmus  14. novembri ajalehes Valgamaalane