Marju Lauristin kiirustab sündmustest ette!

Hiljuti vastasin ajalehe Võrumaa teataja küsimustele Marju Lauristini avalduse kohta, et Eestis on revolutsiooniline situatsioon. Isiklikult pole ma pr.Lauristiniga nõus. Ta ruttab ajas ette.

Toon vastused koos kahe küsimusega:

1. Sotsioloog Marju Lauristin ütles värske poliitikakogumiku esitlusel, et Eestis on justkui Prantsuse revolutsiooni eelne seis, kus ärksa vaimuga inimesed tunnevad, et neid valitsevad mitteärksad. "Meid võib viia tardumusest välja see, et järjest enam on inimesi, kes tegutsevad ärksa vaimuga oma ümbruses ja tunnevad, et - see tuletab meelde Prantsuse revolutsiooni - neil ei ole väljapääsu reaalselt ühiskonnas millegi muutmiseks," rääkis ta, pidades üheks lahenduseks valimissüsteemi muutmist. Mida Te pr Lauristini sõnavõtust arvate - kas ka Teie tunnete, et meid valitsevad mitteärksad (miks?) ja mida arvate valimissüsteemi muutmisest?

2. Nimetage oma viimase aja kõige ärksam tegu.

Vastused Võrumaa teatajale:

 1. Ma ei ole lugupeetud sotsioloogiga päris nõus. Revolutsioonilisest situatsioonist on asi veel kaugel. Need nn. alumised ühiskonna kihid peavad eestis veel õige kaua vastu, sest päris nälga ju veel pole. Kas nad tahavad nõndaviisi elada on omaette küsimus, aga praegu nad seda teevad ja loosungitega pole tänavatele veel keegi tulnud. Ülemised kihid- Ansip, Ligi, Pevkur jt. saavad vanaviisi valitseda veel tükk aega. Maksud laekuvad hästi, raha võimu teostamiseks jätkub ja Euroopast saab toetusfondidega lisa ka. Veel on meil müüa palju metsa, puutumata loodust, Eesti lennufirma jne. Seega raha ülemisele kihile jätkub.

Mis puutub ärksa vaimuga inimestesse, ehk intelligentsi ja loovinimestesse, siis nemad on kakskümmend aastat istunud üsna vagusi. Pole suurt häält teinud ja ei tee seda praegugi. Ühiskond püsib üsna rahulikuna, sest suurem osa loomingulisest intelligentsist, teadlastest, inseneridest on sõltuvad oma tööandjast, palgast, mõnusatest väliskomandeeringutest ja kõiksugu toetusrahadest. Nii nad ei julgegi palju häält tõsta. Kunstnikud kaotaksid tellimusi, kirjanikud toetusi raamatute väljaandmiseks jne. Seega kasulikum võimude laulu laulda ja revolutsioonile mitte mõelda. Valimissüsteemi ei hakka keegi praegu muutma, sest see rahuldab kõiki parlamendi erakondi.

 

2. Panin kokku raamatu Eesti ülekohtusest omandireformist, „Lõhutud elud“, milles valgustan tuhandete oma kodu kaotanud sundüürnike traagilist ehk lõhutud elu. See on kohutav peatükk meie rahva elust, kus umbes 100 000 eestlast pidid kannatama oma riigi tehtud õiguslikku ülekohut ja omandireformi käigus koos perega oma kodust lahkuma.

Loen ärksaks teoks Tallinna Televisiooni ajakirjanduse ja eesti sisepoliitikat analüüsivat saadet „Meedia keskpunkt“, mis on eetris igal kolmapäeval. Olen saatejuht ja tunnen suurt rahuldust, sest saan rahvale rääkida oma tõde ja avada inimeste silmi nägemaks ebaõiglust ja valelikkust, mida meie ühiskonnas veel üsna palju kohtab ning mis meid selle revolutsioonilise situatsiooni pooli kiiresti edasi viib.

Tervitades H.L.