Kas ikka Euroopa Ühendriikide poole?

Lõpuks ometi tuli üks inimene ja kirjutas tõe Euroopa Liidu sünni  ja võibolla ka üsna reaalse tuleviku kohta. Teleprodustent Toomas Lepp annab Delfis ammendava pildi Euroopa Liidu kujunemise loost ja meid ootavast suurest liitriigist, millesse me pole kunagi astunud.

 

„Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Niikaua kui Euroopa liidrid hoiavad tegelikult kõrvale reaalsetest otsustest, peab Euroopa komisjon võtma täieliku vastutuse. See on ainus institutsioon, kes võib edasi viia seaduste eelnõusid…

30 aastat pärast “Single Acti” (Maastrichti lepingut) vajame nüüd vältimatult kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut). Födaraalne leping peab koosnema 12 elemendist 4-s blokis, mis on identifitseeritud kui “genuiinse majandusliku ja rahandsuliku ühenduse poole, mida juhivad 4 presidenti…“

Kas pole mittte mõjuv avaldus, mis 28. juunil Spinelli grupi poolt vastu võeti. Ja samas vaid imesta, kui 7. juulil teatab meile eurosaadik Kristiina Ojuland, et Euroopa föderatsiooni jutt on milllestki väga kaugest asjast. Kahju, et eestlasi on euromuinasjuttudega toidetud juba sellesse liitu astumisest peale. Pidevalt käib üks uimane keerutamine, kui toredasti asjad ikka Brüsselis lähevad. Tasub vaid mõnda televisiooni väliskanalit vaadata, et veenduda, kui raskelt hoopis asjad praegu Euroopa Liidus liiguvad. Selge, et selle suure moodustise juhtimiseks on vaja ühtset juhtimist nagu USAs või NSVLiidus.  Aeg oleks hakata eestlastele ka tõde rääkima, aga peavoolumeedia on sellest asjast veel ikka väga kaugel.

Toon ära Toomas Lepa loo tänasest Delfist:   

Toomas Lepp: Altiero Spinelli ehitis ehk Euroopa Ühendriikide poole. Kas eestlastele valetatakse?

 (170)

15. juuli 2012 14:20

Toomas Lepp, teleprodutsent

www.DELFI.ee

Igale eestlasele peaks olema kohustuslik tutvuda professor Lauri Mälksoo sisukate arvamustega, mida ta andis vastates Peeter Ernitsale juulikuises Maalehes.

 

Lugu “Kas Euroopa Ühendriigid viivad Eesti iseseisvuse”, sedastab: “Debatt selle üle, kuidas me võlakriisi ühe lahendusena kummitavasse Euroopa föderatsiooni peaksime suhtuma, peaks olema palju tõhusam. Aeg selleks on käes.”

Esitan alljärgneva ekskursi Euroopa ajaloo radadele vaid seepärast, et mulle tundub, et eestlastele pole antud piisavalt infot, et osaleda debatis, mis Brüsselis tundub endastmõstetav - födreatsiooni nimel tuleb rahvusriikide suverineteeti vähendada.

 

Lauri Mälksoo ütleb, et “me ei saa endale lubada, et samal ajal kui meid tiritakse kaasa (Euroopa Ühendriikidesse), ei ole me ise piisvalt järele mõelnud, mida me tahame.”

 

Kuidagi leiged on Eestis asjad. Peavoolumeedia pole arutlustest piisavalt huvitatud, meie MEP-id pole födeartsiooniasjades eriti sõna võtnud. ERR, kes peaks olema Eestile olemuslike asjade arutluses esirinnas, pole indu näidanud. Vastupidi – ERR-st saame 7. juulil teada Kristiina Ojulandi arvamuse, kelle jutu järgi on Euroopa Föderatsioon veel kaugel.

“Euroopa Liit on olnud aastakümneid üks protsess ja näha nüüd selles protsessis mingit kiiret föderaliseerumist on ilmne liialdus. Panganduses on otsustatud teha tihedamat koostööd, mis praeguses olukorras on igati mõistetav ja aktsepteeritav, aga kõik sellised tuuled, et kohe ollakse föderatsiooni loomas, on ilmselge liialdus.”

Kas on ikka nii?

Ojulandi avaldus on tehtud nädal peale Spinelli grupi memorandumit.
Memorandum on alla kirjutatud Euroopa endiste ja praeguste tippjuhtide poolt 28. juunil. See asub leheküljel www.spinelligroup.eu.

Spinelli gruppi juhivad sellised tuntud nimed, aga ka jäägitud Föderatiivse Euroopa pooldajad nagu Mario Monti, Guy Verhofstadt, Joschka Fisher, Jacques Delors ja Euroopa Parlamendi praegune asepresident Isabelle Durant. Spinelli gruppi kuuluvad nii sotsialistid kui ka neoliberaalid.

Memorandum algab nii:

“Situatsioon on kriitiline. Me ei saa enam kauem oodata. Niikaua kui Euroopa liidrid hoiavad tegelikult kõrvale reaalsetest otsustest, peab Euroopa komisjon võtma täieliku vastutuse. See on ainus institutsioon, kes võib edasi viia seaduste eelnõusid…

30 aastat pärast “Single Acti” (Maastrichti lepingut) vajame nüüd vältimatult kiiresti “Federal Acti” (Föderaalset lepingut). Födaraalne leping peab koosnema 12 elemendist 4-s blokis, mis on identifitseeritud kui “genuiinse majandusliku ja rahandsuliku ühenduse poole, mida juhivad 4 presidenti…

See kriis on sügavalt demonstreerinud, et jagatud Euroopa projekt ei saa enam eksisteerida kuni rahvuslikud debatid on Europiseeritud (Europeanized). Euroopa ühenduse poliitiline konstruktsioon esindab pretsedenditut ajaloolist võimalust tuua demokraatia välja oma rahvuslikust kontekstist ja saada tõeliseks rahvusüleseks föderaalset tüüpi demokraatiaks (true transnational democracy of a federal type).”

Kes on Altiero Spinelli?

Mis on Spinelli grupp? Kes sinna kuuluvad?
Minu suureks üllatuseks on nimi Spinelli Eestis täiesti tundmatu. Ei teadnud Spinellist midagi kolm Eestis võtmepositsioonidel olevat arvamusliidrit , kelle käest tema kohta küsisin ja mis täiesti arusaamatu – Altiero Spinelli kohta ei leia interntist eesti keeles midagi.

Just niisuguse vastuse sain Euroopa Parlamendi inforbüroolt:

 “Internetis ei ole tõesti mingit infot eesti keeles peale lühikese lause Wikipedias: 15. septembril 2010 toetas Delors uut algatust nimega Spinelli Group, mis asutati, tugevdamaks Euroopa Liidu föderaliseerumispüüdlusi.

Ometi kannab Altiero Spinelli nime ehitis, kus käib koos Euroopa Parlament.

(Spinelli building)

Ometi kuulub Altiero Spinelli Euroopa asutajate hulka samas reas Konrad Adenaueri, Winston Churchilli, Robert Schumani, Jean Monnet ja veel paari tuntud nimega.

 

Spinellit kutsutakse Euroopa Ristiisaks. Tema juhtimisel on koostatud ja vastu võetud hulk Euuropa Liidu alusdokumente jne jne.

 

Kes siis oli Altiero Spinelli (1907 – 1986)?

Tema põhitöö oligi Euroopa Föderalistide liikumisele alusepanemine. Nooruses huvitus ta Lenini ja Trotski töödest, ning 1920ndatel ühines kommunistidega. Mussolini arreteeris ta ja saatis Spinelli vangi, kus ta veetis 12 aastat. Spinelliit seostatakse ka staliniismiideedega, mida ta püüdis demokratiseerida.. Ta uskus, et rahvusriikide ajad on möödas.

 Ühes oma artiklis Euroopa Ühendriigid (The United States of Europe) Spinelli soovitab:

 " ... väheste lihtsate föderaalinstitutsioonide rajamine, mis peavad olema tugevad, muutumatud /sõna, mida me oleme kuulnud nüüd juba palju kordi/ ja kergestimõistetavad. Pole vaja palju tüüdata individuaalsete rahvuslike probleemidega. Föderatsioon peaks pakkuma vajalikku sisemist korda, millega progressiivsed jõud raskusteta kohaneks ja millest need jõud saaks tulevikus end välja arendada.“

Spinelli kirjutab alla dokumendile Ventotene Manifesto:

“Me tahame minna riikide ja riikide ühenduste absoluutse suväriniteedi dogmade taha”

Spinelli ideed viisid 1984. aastal Euroopa Parlamendi hääletusele dokumendi üle, mis oli Draft Treaty for Union. See oli katse teha nn “suur hüpe” Föderaalse Euroopa moodustamiseks. Ainult kaks riiki kutsusid dokumenti ratifitseerima – need olid Itaalia ja Belgia. Spinelli oli pettunud. Aasta hiljem moderniseeris dokumenti Iiri senaator James Dooge. Ilmusid mõisted “kvaliteethüpe” ja “genuine poliitiline sisend”. Spinelli ideed aga jäid ka Maastrichti lepingusse. Tänu peamiselt Suurbritannia tegutsemisele ei sündinud tol ajal föderaalset Euroopat.

Ilmselt tänu hiljutisele NSVL 50 aastasele okupatsioonile ei julgeta Eestis rääkida, et Euroopa Liidu ajalugu ongi suures osas Föderalistide võitlus oma ideede eest. Riigiehituslikud paralleelid kahe liidu vahel on ilmsed. Ka Mälksoo ütleb, et NSVL kogemus on veel liiga värske.

Paavo Palgi Euroopa õpikust leiame järgmised read:

“Föderalistid leiavad, et Euroopa osatähtsuse tõstmiseks maailmas tuleb rahvusriigid ühendada ja luua neile ühine demokraatlikult kontrollitav valitsus, mis tegeleks kõigi eluvaldkondadega.”

Välisminister Toomas Hendrik Ilves ütles 1998. aasta mais Helsingis: "Ühe nägemuse kohaselt on EL nagu NATOgi vältimatu pahe. Selle tõlgenduse pooldajad usuvad, et EL on ennetav vahend halvimate arengute vältimiseks Euroopa ajaloos. Niisuguse suhtumisega inimesed tahavad, et ELi liikmelisuse mõju rahvastele püsiks võimalikult väikesena. Tegelikkuses on see üks pehme euroskeptitsismi variant. Teise nägemuse kohaselt on EL ämmaemand uuele tsivilisatsioonile, kus liikmesriigid on vabatahtlikult otsustanud töötada üha sügavama koostöö nimel, et toonitada Lääne-Euroopa valgustusajale iseloomulikke väärtusi. Mina isiklikult kuulun viimaste hulka."

1751. aastal kirjeldas Voltaire Euroopat kui ühte suurt vabariiki, mis on jagatud provintsideks, milledest mõned on monarhiad, mõned segasüsteemiga, kuid kõiki ühendab sama religioosne vundament, isegi kui see on jagatud erinevate usutunnistuste vahel

Rousseau ennustas 1771, et varsti ei ole enam prantslasi, sakslasi, hispaanlasi ega inglasi, on vaid eurooplased.

 Suur-Euroopa idee avaldas 1923. aastal oma raamatus “Pan-Euroopa” austria krahv Richard von Goudenhove-Kalergi, millest sai alguse pan-euroopa liikumine.

Teise maailmasõja kestel toetas ühendatud Euroopa ideed järjekindlalt vastupanuliikumine, mis juba 1940. aastal avaldas üleskutse föderatiivse liidu loomiseks.

 

Winston Churchill pidas 19. septembril 1946 Zürichis kõne, kus kutsus üles rajama Euroopa Ühendriike. “Kui meil on plaanis moodustada Euroopa Ühendriigid, peame alustama praegu”, ütles ta.

Liikumised Euroopas käivitas USA välisministri Marshalli plaan 1947 aastal, See oli Euroopa ülesehitamiseks mõeldud projekt, Marshalli plaan nägi ette Euroopale finantsabi andmise, tingimusel, et luuakse tugev organisatsioon, mille ülesandeks saaks rahaabi haldamine ja jagamine. See oli loomulikult ka poliitiline projekt, mis pani paika tegutsemise nõukogude ohu vastu ja võimaldas sakslastel üle saada maailmasõja tagajärgedest.'

Siinkohal on huvitav märkida, et just USA mängis otsustavat rolli muuhulgas selles, et britid üldse Euroopa ühndusse astusid. 1948 asutati USA-s Europpa Ühenduse Ameerika komitee (ACUE) mida rahastasid Rockfelleri ja Fordi fondid. Komitee essotas olid USA salaluurega seotud mehed nagu Walter Smith ja Allen Dulles.

Tänapäeval ilmsiks tulnud dokumentide järgi, mida avastas Joshua Paul, Georgetowni Ülikooli uurija, finantseeris Ameerika Komitee Euroopa Liikumist ja Euroopa nõukogu suures ulatuses. Komitee toetas eriti Euroopa födelraliste ja andis ka Euroopaöe salajasi soovitusi näiteks finantsfondide loomiseks 1965 aastsal.

Äärmiselt huvitava, aga kinnitamist vajava versiooni pakub Ameerika jätkuva hegemoonia Euroopas tõstuseks kirjanik Gerd-Helmut Komossa oma Austrias ilmunud ja Saksamaal keelatud raamatus (DIE DEUTSCHE KARTE. Das verdeckte Spiel der geheimen Dienste. Ares-Verlag, Graz 2007).

Komossa versiooni kohaselt on USA ja Saksamaa vahel sõlmitud 1949 aastal salaleping, mille järgi USA-l on võimalus kontrollida Saksamaa teatavaid samme kuni aastani 2099. See võis olla ka Marshalli plaani üks salajane osa. Kui see vähegi tõsi on, siis on Saksamaa osast oma suväreniteedist loobunud ning tänu Hitlerile sunnitud maksma lõivu oma sõltumatuse eest veel 77 aastat.

Euroopa ühinemise ajalugu on põnev, täis kirgi, pettumusi ja saladusi. On veel üks mees, kes föderaalse Euroopa eest võidelnud ja kelleta Euroopa ajaloost ei saa rääkida. See mees on Jean Monnet. I maailmasõja järel oli Monnet Rahvasteliidu asepeasekretär, II sõja eel Prantsuse-Suurbritannia koordinatsioonikomitee esimees. .

Monnet' sümpaatia kuulus Ameerika Ühendriikidele. Kindarl De Gaulle nimetas teda "suureks ameeriklaseks", Kui 1949. aastal oli Suurbritannia loobunud Monnet’ pakutud liidust Prantsusmaaga, esitas Monnet Prantsuse välisministrile Robert Schumanile Saksa-Prantsuse liidu kavandi. Sellest sai Euroopa Söe- ja terasetööstuse Ühendus, mille alusdokumendid nägid ette tulevikus Euroopa Ühendriikide moodustamise.

Siiski ei sujunud see Monnet ja ka USA soovide kohaselt ning seda rõhutades astus Monnet Söe- ja Teraseühenduse Ülemameti presidendi kohalt 1954 tagasi. Seejärel lõi Monnet 1955 aastal algatuskomitee Euroopa Ühendriikide loomiseks, kuhu kuulusid poliitiliste parteide ja ametiühingute esindajad.

Niisiis on Euroopa ajalugu vastuoluline, kuid püüded Superriigi poole on olnud valdavad. Seda ka tänapäeval just praegu.

Kas Eesti rahvas on piisvalt kursis Euroopa juhtkõnelejate tegude ja eesmärkidega ja kas need eesmärgid on meile mõistetavad. Kas Eesti poliitiline eliit mängib ausat mängu?

 

Lauri Mälksoo küsib: “Kas keegi Euroopa eliidist võis mängida topeltmängu – anna algul sõrm, pärast võtame ka käe? Kes tahab födeartsiooni minna peab suutma Eesti rahavast selle vajalikkuses veenda. Siis on näha kas rahavas tahab seda või ei taha. Kui tahab tuleb põhiseadust muutma hakata.”

Senikaua töötavad kümned organisatsioonid Euroopas ja Ameerikas eesmärgiga luau Föderatiivne Euroopa. See toimub demokraatia nimel, aga rahavõimu huvides. 29. mail ostis Jacob Rotcshild 37% David Rockefelleri kontrollitavatest aktsiatest. Nemad kontrollivad suurt osa majandusruumist ka mõtekodadest, ja nende kõrval ei ole ülemäära palju kontrollijaid.

Koondub Kapital ja kas tuleb koonduda ka Poliitikal?