Üürnikud  nõuavad ülekohtu heastamist!

Heimar Lenk

Riigikogu liige,

Keskerakond

Teisipäeval, 14. juunil meenutame kurbusega eestlaste Siberisse küüditamise aastapäeva. Tuhanded pered aeti välja nende kodudest ja saadeti kaugele külmale maale. Pool sajandit hiljem on püütud seda Jossif Stalini juhitud ülekohut heastada. 13 juunil 1991. aastal võeti  vastu omandireformi aluste seaduse esimene variant. Sellel oli äärmiselt inimlik sisu: anda tagasi eluase ja varandus neile, kellelt see segastel aegadel ära võeti ehk natsionaliseeriti.

Reformiga sündis uus ülekohus

Kuid juba õige pea selgus, et eestlased on palju ahnemad, kui seadusandja seda ette oskas kujutada. Isamaaliidu poliitikute juhtimisel algas seaduse lõputu muutmine. Ikka selles suunas, et viimane kui majalogu, viimane kui kuurialune koos ümberkaudse maaga, saaks kellelegi tagastatud.

Iga uus seadusemuudatus laiendas oluliselt nn. endiste omanike ringi. Kui kujundlikult öelda, siis tulid varanduse tagasi saajate ringi ülikauged sugulased, nende lastelastelaste sõbrad ja tuttavad. Tihtipeale ei õnnestunudki enam tõestada, kas majakarp kommunistide poolt ikka sai natsionaliseeritud või mitte. Ilmusid välja terved hordid libaomanikke meil ja välismaal, kes olematute volituste alusel mingi maja jälle omale said. Asi läks nii hulluks, et maju hakati tagastama isegi surnutele!

Advokaadid ja kinnisvara sulide tööpõldu jätkus rohkem kui kümneks aastaks. Ajakirjanikuna töötades ja omandireformi võigast käiku kajastades, olen oma silmaga näinud arhiivikaustu, kust lehekülgede kaupa kinnistuid välja rebitud, et poleks võimalik nende kunagist tegelikku omanikku tuvastada. Olen lugenud mitmeid libavolitusi, millel välisriigi saatkonna võltstempel, kinnitamaks mõne Tallinna kalli maja omandiõiguse üleminekut kahtlasele kinnisvara firmale.  

Mart Laari esimese valitsuse ajal, kui sotsiaaldemokraat Liia Hänni näol seati sisse isegi reformiministri ametikoht, võttis omandireform kohutavad mõõtmed ja tagastavate majade üürnike hakati kohtlema kui loomi. Stalin viis eestlased loomavaguneis Siberisse, eestlased ise küüditasid oma rahvuskaaslasi kui loomi nende kodudest otse tänavale.

Kodutud üürnikud jäeti saatuse hooleks

Neid on kokku umbes 100 000 inimest, kes omandireformi käigus oma kodu kaotas ja kellele Eesti riik pole kompenseerinud ühtegi rubla, ühtegi krooni ega ühtegi eurot. Keegi neist ei saanud ka oma kodu erastada, kuigi ülejäänud Eesti rahvas seda teha sai. Selline ebavõrdne kohtlemine on kestnud Eestis viimase kahekümne aasta jooksul ja valitseb edasi ka praegu.

Vähesed mäletavad, et Riigikogu, võttis 13. märtsil 1996. aastal vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest”.

Tuletan meelde, et Eesti parlament tegi  seaduse vastu võtmisel reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eestis omandireformi seadustele!

See ebaõiglus kestab tänaseni. Üürnikud ei kavatse edaspidi sellega enam leppida! Eesti Üürnike Liit nõuab ka meie riigis inimõiguste kehtestamist sarnaselt Euroopaga. Üürnikud  ootavad oma kannatuste moraalset ja materiaalset heastamist riigi poolt. Andrus Ansipi valitsusel on paras aeg hakata mõtlema sundüürnikele tehtud ülekohtu heastamisele. Järgmise aasta riigieelarve on juba ette valmistamisel ja sinna tuleks lisada esimesed miljardid omandireformi tekitatud ülekohtu heastamiseks.    

Kui eelmisel nädalal tulid rahvuslased välja nõudega kõik stalinlikule küüditamisele kaasa aitajad üles leida ja kohtu  alla anda, siis üürnikud ühinevad selle nõudmisega. Lisades aga omalt poolt juurde, et vastutusele tuleks võtta ka eesti omandireformi julmad ellu viijad.

Lugu ilmus 13. juuni Õhtulehes