Üks meediagentuur päris minult seda. Panen nüüd vastuse ka blogisse.
Esimene nädal on möödunud suurepäraselt! Vanade olijate suhtes, keda valija uuesti oma õigusi esindama volitas, pole mingeid muutusi tähele panna. Aga uute saadikute seas oli õhinat palju. Nad said esmakordselt elus omale kabineti Toompea lossis, nad said riigikogu telefoninumbri, meiliaadressi. Neile selgitati, kus nad tohivad oma autosid parkida ja koolitusel tehti selgeks, millised on nende isiklikud õigused Eesti riigi käekäigus kaasa rääkida. Paljudele uutele oravatele ja kampsunitele selgus üllatusena, et neid võimalusi eriti palju polegi, sest tuleb täita täpselt valitsuskoalitsiooni lepingut ja hääletada nii, nagu fraktsiooni juhtkond ette kirjutab. Opositsiooni saadikuist pole mõtet rääkida, sest valitsuse karm teerulli taktika, kus kõigist opositsiooni ettepanekuist räigelt üle sõidetakse, tundub jätkuvat oma täies hiilguses.
Millega on silma paistnud uued liikmed riigikogus?
Silma pole paistnud neist veel keegi. Kuid silma torkab, et seekord on paljud uued nii uued, et keegi pole neist varem kuulnudki. Paremerakonnad on ühelt poolt sisse toonud rea hästi haritud noori, kuid samas ka üsna halle kohalikke tegelasi, kes said vist nimekirjas koha mõne konkreetse teenuse või kohaliku parteirakukese arendamise eest. Ma ei tea, kas eesti poliitikute pink hakkab juba lühikeseks jääma, kuid uusi lootustandvaid ja säravaid tulevasi megatähti, ma sel nädal parlamendi saalis kohanud pole.
Milline on õhkkond? Võrrelge eelmise koosseisuga.
Õhk parlamendi saalis tahaks tuulutamist, aga iidse lossi kõrged aknad eriti kergelt lahti ei käi. Ma räägin vaid valitsuskoalitsiooni fraktsioonidest, sest opositsioonist ei sõltu meie riigis praegu mitte kui miski. Valija peaks küll rahul olema. Ta sai saali kõik need, keda tahtis. Kõik need, kes teevad jõulisi hinnatõuse, kärbivad südame rahuga meditsiini- ja sotsiaalhoolduse ning pensionide raha.
Kui otse öelda, siis valitseb Eesti Vabariigi parlamendis kohutav stagnatsioon. Seisak, tuleks eesti keeli öelda. Kes jälgis avaistungite teleülekandeid, veendusid ise, et ühtegi uut mõtet ei presidendi, spiikeri ega peaministri kõnedes ei kõlanud. Kadrioru peremehest saan ehk aru, temal seisavad suve lõpul valimised ees, tuleb hääli koguda ja seepärast midagi teravat, nagu varematel aastatel, õhku visata pole mõtet. Spiiker pole Toompea saalis viimastel aastatel kunagi midagi tähtsat öelnud, kuid peaministrilt oleks nagu üht-teist oodanud. Kuid ei tulnud ka sealt midagi uut. Täpselt sama tekst, nagu kolm kuud tagasi - Eesti areneb Euroopa Liidu maadest kõige kiiremini! Opositsioon ei jätnud võimalust kasutamata ja lisas, et eriti kiiresti areneb Ansipi poliitika hinnatõusude osas. Kõige kiiremini Eurooopa Liidus!
Selle sõnavahetuse peale kostis üks kolleeg üsna tabavalt: oleks nagu puhkuselt tagasi tulnud, kõik käib Riigikogus vanaviisi, siin muudatusi ei toimu. Isegi jutt on sama, mis eelmises koosseisus.
Tegelikult vajaks Eesti juba ammu üht tõsist poliitilist reformi, mis tõstaks valitsuse tööviljakust, lõpetaks koalitsiooni tühja sõnamulina riigi suurtest saavutustest ja tooks meile normaalse euroopaliku parlamendi, kus ühtemoodi saaks sõna nii valitsuse poolel kui ka opositsioonis olevad poliitikud. Ilma selle reformita Eesti hakkama ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar