Kui kuulasin peaminister Andrus Ansipi kõnet Riigikogu saalis teispäeval 5. aprillil, kus ta andis hinnangu ajaloo hetkeseisule ja panin selle kõrvale helisalvestise 4. veeruarist 1939. aastal, kus esines Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts kõnega rahva ees samal teemal, kergelt selline hirm tõepoolest tekkis. Eriti kui uskuda ajaloo eripäralist omadust ennast korrata.
Nagu kaks tilka vett!
Ansip ütles: „Eesti on kiirelt arenev riik. Kui Eesti riiklus muutub järjest stabiilsemaks ja kindlamaks, siis maailma tervikuna paistab ees ootavat pigem rahutu ja keeruline ajajärk. Rahvusvahelised suhted tähtsustuvad üha enam: nii Liibanonis, Põhja-Aafrikas kui Jaapanis toimuv puudutab meid vahetult. Me peame toimuvat mõistma, et olla valmis õigel hetkel vajalikke samme astuma. Läbi liikmelisuse mõjukates rahvusvahelistes organisatsioonides on Eesti otsustajate hulgas...“
Päts ütles: „Sõdurid ja kaaskodanikud. Meie oleme oma riigis jälle ühe aasta rahulikult mööda saatnud. Sel ajal kui kogu maailm on ärevust täis olnud. Kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist, on meie väike Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatuses. Millega seda seletada? Mitte meie jõu ja kangusega vaid ainult sellega et meie oleme oma riigi loonud ja õigusele rajanud. Ja meie ei nõua teiste riikide käest, ega rahvaste käest midagit, mis ülekohtune oleks. Meie tahame rahus elada, rahus tööd teha, meie tahame tülidest eemale jääda ja tahame kaasa aidata, et terves maailmas rahu võidule pääseks.“
Kuigi sõnastus erineb vastavalt ajastu kommetele ja kõnepruugile, langevad kahe kõne sisu ja sõnum rahvale ootamatult täpselt kokku. Ajal, mil kogu maailm on ärevil, lähevad väikeses Eestis lähevad asjad endist viisi ülesmäge, meie areneme ja meie riiklus muutub üha stabiilsemaks. Nii 2011. kui ka 1939. aastal. Mõlemad mehed nagu rõhutaksid Eesti erilist rolli ja erinevust üleüldisest kaosest.
Kas soov rahvast rahustada?
Aga võibolla hoopis petta. Mõlema mehe puhul võrdse tõenäosusega. Kui arvestada endise kaitseministri ja uues valitsuses noore põlvkonna kasvataja Jaak Aaviksoo skandaalset mõtteavaldust, et ülla eesmärgi nimel võib ka ajalugu võltsida ning rahvale vahel valetada, saab pilt selgemaks. Viis kuud enne maailmasõja puhkemist oli Pätsil suure tõenäosusega üsna selge pilt toimuvast ja sellest, mis Eestit lähitulevikus oodata võis. Aga ta ei öelnud seda oma kõnes rahvale.
Ansipil on arvatavasti ka päris selge ettekujutus suurest ebastabiilsusest maailmas kui ka rahanduskriisi võimalikkusest Euroopa Liidus, suurtest probleemidest tööpuuduse lahendamisel ja rahva elatustaseme languse pidurdamisel Eestis. Kuid uue valitsuse loomise eelõhtul ta neist asjadest ei räägi. Tuleviku nägemus on päikseline ja mitte midagi ütlev: „Valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika eesmärk on luua Eestist peresõbralik riik, kus inimesed soovivad hea meelega lapsi saada ja kasvatada ning väärikalt vananeda...“
Tuleb tõdeda, et kolmest kõige ausamaks jäi ajaloo ees opositsiooni poliitik Jaan Tõnisson.
1939. aasta 5. mail, kolm kuud enne Teise Maailmasõja valla päästmist, palusid raadiomehed ka temal poliitilist olukorda hinnata. Justkui tunnetades oma esinemise ajaloolist missiooni ei pöördunud Tõnisson raadiokõnes mitte oma kaasaegsete, vaid justkui meie, tulevikuinimeste poole, alustades sõnadega - aulikud tulevikukuulajad: „ Aulikud tulevikukuulajad! Ohtuderikkal silmapilgul ütlen teile neid sõnu. Kogu Euroopa rahvusvahelises õhkkonnas hõljub suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole üksnes mitte suurriigid vaid ka väikesed Balti riigid haaratud üldisest katastroofist. Eriti ühes nendega ka Eesti. Kuidas kujuneb meie välispoliitika eesti rahvusriiklike huvide kaitsel, ei tea mina kindlasti ette ütelda, sest, et ma eemal seisan valitsuse tegevusest.“
Kas ehk nüüd peaks ka meie raadiomehed ajalugu kordama ja küsima tuleviku tarvis tänapäeva Tõnissonilt, ehk riigivõimust eemal seisvalt Edgar Savisaarelt, kui ohtude rikkaks tema meie lähitulevikku peab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar