Postitan katke ühest Delfi portaalile laekunud kaastööst pensionäride kohta.
Minu meelest on see rubriigi Rahva hääl autori väga hea näide suhtumise kohta vanemasse põlvkonda.
Pensionär peaministrile: palun pidage oma rahvast lugu!
„Minnes loodusesse jalgsi matkama, käib kõige ees rada tundev inimene ja matkajate rea lõpus samuti kõige tugevam, tähelepanelikum ja reegleid tundev inimene. Matkajate kogemus, tarkus ja tugevus on sõltuv kõige nõrgemast lülist - on see siis laps või füüsiliselt nõrgem inimene. Kui matkarajal hukutame või kaotame selle nõrgema, on ettevõetud rännak nurjunud. Sellega tahan öelda, et püüdes pikkade sammudega edasi minna, tuleb kaasa aidata ka need, kellede võimed ei ole valmis nii pikkadeks sammudeks. Arvan, et vanaemad- vanaisad ja teised eakad inimesed on oma noore aja elujõu andnud selleks, et neist järgnev noorem põlvkond saaks olla ja tegutseda ning nad on igaüks omal moel ära teeninud austuse ja lugupidamise. Ka need inimesed, kes te olete saanud läbi nn. valimiste kõrgetele positsioonidele, ei tohiks lubada endale ülespuhutud väljendeid.
See kui kõrgel kohal ametnik ei taha kuulda, mida küsitakse ja puistab teemast mööda arve, sõnu, sõnu, arve, kahjuks kaotab oma isiksusest palju. Ei saa suhtuda ellu, et ma näen ainult seda, mida tahan näha ja räägin kuldsest pealispinnast, kui aluspõhi on auke täis. Targad inimesed seal eesotsas - ärge tulge mulle ütlema, et ei tea kus on tagatoad ja kuidas teerullid töötavad. Olen 70+, ainult selle pisukese eelisega, et oskan pisut arvutit kasutada. Ma ei taha öelda, et ma oma riigi valitsusest lugu ei pea, kuid palun õppige olema lugupidavad ka oma rahva üle.“
Omalt poolt lisan vaid ühe mõtte. Käsu korras ei saa kedagi teisest lugu pidama panna. Isegi peaministrit mitte. Eriti veel pärast valimisi, kui oravate erakonna esimehe huvi valijate arvamuse vastu kordades vähenenud. Lugupidamine peab tulema ikka südamest. Aga südamed pole meil viimastel aastakümnetel eriti avatud olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar