laupäev, 23. aprill 2011

Käisin kevadises järves suplemas!


Sel aastal käisin esimest korda vees 21. aprillil. Et ikka enne Lihavõtteid oleks karastus tehtud. Möödunud aastal suplesin 12. aprillil. Pühad olid vist ka varem.

Mõlemal korral alustasin hooaega Põlva järves. Et järv jääb minu Võru-, Valga- ja Põlvamaa valimispiirkonda, siis sattun selle järve äärde üsna tihti. Teine põhjus, et sellele järvele saab häsi lähedale ja kena rand on seal ka. Ega neid rahvale vabu järvi või jõekaldaid palju alles jäetud pole. Suvel olen Lõuna-Eestis päris hädas kohe, et vaba päevitamise kohta leida. Vaid mõned rannad ongi avalikkusele jäetud, kõik ülejäänud kaunimad kaldad kõik erastatud ja ärastatud. Endised kolhooside ja metsamajandite puhkebaasid puha pika näpuga meeste käpa alla saadud. Suur sissesõitu keelav märk üleval ja siis kindlasti mõjuv eramaa silt ka kõrval. Ma küll ei mõista, miks mõned inimesed end märkidega rahuldada püüavad. Aga nii see kahjuks on, et sajandeid orjadena elanud mehepojad ennast nüüd peremeheks püüavad.

Aga see selleks. Püüan ikka kevadel võimalikult vara ja sügisel võimalikult hilja vees käia. Mõned ei kiida seda, minule on seni küll mõjunud hästi. Käin ka iga päev külma dušši all. Ka selle kohta on kriitikat, aga mulle on  seni meeldinud. Eks näe kuidas edasi, seni olen külmast veest tervist leidnud. Lisan ka ühe kommentaari, mille leidsin külma vee otsingu alt blogist Kikivarvul.

Mellu
Mis põnev teema siin blogis: Pajatan korra oma suhtest külma veega! Eelmise aasta aprilli varahommikul hakkasin käima järves ujumas, lihtsalt võrratu kogemus nautida päikese tõusu ja vaikust külmas vees. Tasapisi kujunes rituaaliks igahommikune ujumine kuni tänase päevani. Ei teinud mingeid eesmärke hakata ka talvel käima jää-auagus, kõik läks nii sujuvalt. Vahele on jäänud vaid paar päeva kui oli -30, kõige külmem kui vees sai käidud oli -26 ja jäin ellu. Tunne, mis vees tekib on võrratu, tundub isegi mugavam kui külm dušš. Võibolla saab keegi inspiratsiooni.
   

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar