Nii vist läheb. Algus on igatahes jõuline. Täistabamus Kadrioru lossi pihta. Seda, mille WikiLeaks Toomas-Henrik Ilvese kohta päevavalgele tõi, on raske maha pesta. Asi ehk polegi niivõrd poliitikute Savisaare ja Rüütli mustamises Ilvese poolt. Kuigi ka see on lausa solvav meeste suhtes, kellele kogu eesti rahvas iseisvuse tagasi toomise eest suure tänu võlgneb. Pole Ilvesel endal midagi nende kahe tegude kõrvale panna. Kuid dokumendid, mis eelmisel nädalal avalikkuse ette toodi, räägivad hullemast. See on Ilvese üldine hoiak Eesti ja tema rahva suhtes. Halvustav, mahategev ja välja naerev.
Mõelge vaid, noormees Ilves ei tahtnudki presidendiks tulla, aga teda nii väga paluti ja siis ta nõustus. “Nagu ka paaril korral varem said sõprade ja mõttekaaslaste palved temast võitu ning ta lubas end kandidaadiks üles seada,” ruttas eurosaadik Padar endist erakonna kaaslast Delfis kaitsma, lisades veel, et veenda ja paluda tuli teda tublisti. Minu meelest tõmbas selle avaldusega Padar endale paraja ämbri sogast vette kaela. “Ilvese endine sissetulek oli oluliselt suurem sellest, mida Eestis presidendile makstakse ja seda ta ilmselt ka silmas pidas,” püüdis Padar veel siluda ka presidendi rumalaid ütlemisi oma „vaesusega sarnaneva elu“ kohta Eestis.
Minu arvates on riigipea eesti rahva ees vabanduse võlgu. Kuidas saab ühe rahva president välismaiste diplomaatide seltskonnas edvistada, et kuidas teda ikka paluti ja et ta tunneb oma 5200 eurose palga juures Eestis, kus keskmine palk 760 euro kandis, vaesena aga ta kannatab, sest muidu oleksid Savisaar või Rüütel presidendiks saanud. Ei usu, et suve lõpul, kui presidendi valimiste kampaania haripunkti jõuab, keegi enam Tammsaare kuju juurde Ilvest üles laulma tuleks, nagu eelmisel korral juhtus. Oma üle olemise ja viletsa tööga tundub ta enda maha mänginud olevat.
Miks lekitati Postimehes WikiLeaksi dokumente just praegu, riigikogu valimiste kampaania ajal? Küllap tahavad oravad lüüa mitut kärbest korraga. Teha ära Ilvesele ja selle suure kära käigus juhtida ajakirjandusest ning valimiskampaaniast kõrvale rahva kasvav pahameel kõrgete hindade ja europettumuse vastu. Paljastas ju uus raha meie üliväikesed palga- ja pensioninumbrid, madala elatustaseme ja viletsa perspektiivi tulevikku. Krooni ajal olid need asjad erinevate rahakursside vahel peidus, ei torganud silma. Aga nüüd tulevad võrdlused teiste Euroopa riikide elustandariga otse koju kätte. Palgapäeva nagu polekski, laekuv raha ju nii tühine. Aga kui iga päev tulevad šokeerivad uudised taevani kiidetud presidendi tõelise palge kohta, unustad oma palga ära.
Lõpuks hakkad mõistma, miks Reformierakonna ja IRLi valitsuskoalitsioon presidendi otsevalimist pole parlamendis ära vormistanud. Kuigi Keskerakond on seda juba ammu nõudnud. Ilma rahva arvamuseta on lihtsam oma meest paika panna.
Artikli aluseks on 2. veebruari Kesknädala juhkiri
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar