Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702
Olen nüüd mitu nädalat mööda Võru-, Valga- ja Põlvamaa külasid ning alevikke ringi sõitnud. Tänaval või poe ees tuhatkonna inimesesega suhelnud. Neist kümmekond ei tahtnud mind üldse näha ega kuulda ja panid tuima näoga uulitsat pidi edasi. Oma paarkümmend vabandas, et pole aega ja põrutas kiirustades järgmisse kauplusse. Kusagil sadakond korraks peatus, võttis kiiruga bukleti vastu ja jooksis tuhatnelja oma teed. Oli neid, kes lihtsalt sõimasid. Ropult kusjuures.
Kõige raskem seltskond, aga neid pole palju, jääb seisma ning kukub sinuga vaidlema, arutama ja tõestama. Põnevad mehed ja naised, kuid võtavad kampaaniast hirmus palju aega ära. Iseloomulik, et mitte kedagi neid ei õnnestu ümber veenda. Nad on raudselt oma seisukoha juures. Et astmeline maks on hea asi ja seepärast tulebki Ansipit valida. Räägid, et Ansip seda rikaste maksu ei taha, vaadatakse sulle niisuguse näoga otsa, et vaju häbist või maa alla. Kindel seltskond valib Edgarit, mis sest, et Savisaar pole iial Kagu-Eestis kandideerinud. Üks lubas Rüütlile hääle panna.
Põlva kaubamaja ees sattusin kolme mehega kokku, kes kukkusid Ilvest arvustama. Ei julge mina neid sõnu arvutisse lüüa, mis riigipea kohta lendu lasti. Asi läks nii ägedaks, et suur riid puhkes. Üks kaabuga härra tagus vihmavarjuga jääd, nii et asfalt välja tuli. Lõpuks pani kaks meest kumbki isepoole minema, mõlemad vihaselt kätega vehkides. On ikka parajad, kiitis kolmas, kes mulle veel pikaks ajaks kõrvale jäi.
Kõige toredam seltskond on ka kõige suurem. Sajad. Jäävad seisma, naeravad hambad laiali, võtavad lendlehe vastu, küsivad pastakat või helkurit ja soovivad edu. Mõni lubab hääle ka anda, teine jälle tuletab meelde, et eelmine kord juba mind valis. Siis muidugi tänusõnad ja vahel ka kirglikud kallistused. Rahvas on päris tore, kuid ühte võin ma kinnitada: poliitika ei huvita eestlasi enam ammu. Liiga räpane, vastik ja üksteist mustav olevat. Igapäeva muredega toimetulek on rahvale poliitikast tähtsamaks saanud.
Venelased on praegu veel ärksamad. Poliitika huvitab väga, kuid laiemalt: Venemaa, USA, Egiptus. Eesti poliitikaga on neil probleeme vähem-üks kindel keskmeeste partei ja teisi nad ei meenutagi. Ansipit jälle ei kannata neist keegi. Pronksmees pole meelest läinud. Eesti kodakondsus, mis veel eelmistel valimistel tänaval kõige sagedamini jutuks tuli, enam ka kedagi ei huvita.Valima lubavad minna kõik, kel selleks õigus.
Ka eestlased on seekord varmad valima minema. Harva kuuled, et üldse ei kavatse häält anda. Kaugemates külades on aga see probleem, et jaoskonnad vaid keskustes ja lihtsalt raske kohale jõuda. Kambaga ja ühe autoga käiakse, vahel paar-kolm sõitu päevas. Mina arvan, et valimiste aktiivsus tuleb suur ja tulemustes võib nii mõnigi üllatus ilma teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar