Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702
Tõepoolest, milleks väikesele Eestile president? Me ei suuda parlamentigi ülal pidada ja nuriseme, et see liiga suur ehk 101 liiget on. Milleks siis veel president? Liiatigi veel selline, kelle tegevuse tulemusena vaid mõne uue harjumatu sõna eesti keelde oleme sunnitud lisama või kelle abikaasa uisutamist peame jälgima.
Kui Kadrioru elu-olu vaid proua Evelini kübarate kaudu rahvale tuttavaks saab või Ärma talu ülalpidamise kulude nimetamisel meenub, siis tõepoolest, milleks see kõik? Viimaste aegade ainukese tõsise poliitilise avaldusena meenub vaid hr. Ilvese läbimõtlematu avaldus Keskerakonna pihta, et viimast mingil juhul valitsusse ei võeta. Lihtsalt imekspandav, mida riigipea arvab endale lubatud olevat. Rahvas valimistel otsustab, kellele president ettepaneku teeb valitsuse moodustamiseks, mitte aga Katariina lossi asukad.
Nüüd kuuleme veel miljonilistest arvetest, mis üks talu rahvale maksma läheb. Piinlik, aga president pole aru saanud, et lõpuks võinuks ta avalikult loobuda sellest hüvest, et riik tema majapidamist sponseerib ja elektrikilpi parandamas käib. Öelnud otse, et tänasest maksan ma ise oma talu kulud.
Ei tahaks end kuidagi võõraste sulgedega ehtida ja seepäras lisan, et enamik eelpool toodust öeldi välja eileõhtusel rahvakoosolekul Otepää Kultuurimajas, kus valijatega kohtumas käisin.
Arvati, et peaministrist ja parlamendi spiikrist aitaks Eestile küll. Viimasest tuleks ehk tulevikus ka loobuda, sest pidevalt koosistuva Riigikogu järgi kaob vajadus. Euroopa seadused on meile taas ülimuslikud, nagu Nõukogude Liitu kuulumise ajal ja need euroseadused võiks ära kinnitada neli korda aastas koos käiv Riigikogu. Nii saaksime oma riigi hulga odavamaks ja võiksime ehk sotsiaalkuludele rohkem tähelepanu pöörata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar