Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702
Ma mõistan, et minu kirja püüab nii mõnigi ajakirjanikust kolleeg tõlgendada, kui populismi ja vaevalt, et Delfi minu kirja avaldab, aga ma soovikisn siiski, vähemalt arhiivi jaoks oma mõtte jäädvustada.
Püüdkem, kasvõi kordki, olla kristlased ja mõelda, millega me mängime. Meil juhtub üks tulekahju teise otsa, kuigi turvasüsteemid oleks nagu maailma tasemel, mille eest maksame hiigelhinda. Meie trafo alajaaamad oleks nagu parimad, kuid esimese tormi puhul langeb sadade viisi neist rivist välja. Meie tuletõrje süsteemid on rohkem, kui kontrollitud, nagu siseministeerium kinnitab, kuid esimesel tõsisel katsumusel nad ei tööta. Nõmme turul istus turvatöötaja terve öö oma putkas ja valvas, häiresüsteem olevat olnud korras ja tuletõrje komando asub vaid 500 meetri kaugusel turuplatsist. Aga näe, unikaalne turuhoone põletati tunni ajaga maani maha!
Padaorg asub suurel rahvusvahelisel magistraalil saja kilomeetri kaugusel pealinnast, aga lumetormi ohvreid päästsime 24 tundi järjest. Terve ööpäeva! Kuid öelge palun, kui oleks olnud sõda? Mis siis? Kas siis oleks ohvrid jäänudki omapead? Tänaseni vaidlevad maanteeamet ja siseministeerium, kes asja eest vastutama peaks. Kuid vastutajaid ju pole. Keegi pole kedagi vastutama pannud. Kedagi pole tagandatud, kedagi pole karistatud.
Nüüd laseme päise päeva ajal vigaste laste kodu maha põleda. Kesket linna põleb maja ja keegi ei suuda abituid invaliide päästa! Kas pole mitte jube? Kes üldse enam kedagi päästa suudab, kui haigelt sündinud lapsed kaitseta jäetakse? Päev varem põleb maha turismitalu. Enne kui tuletõrje kohale jõuab. Ja jälle mitte kaugel asustatud punktist. Eestis polegi paika, mis asuks kaugel asustatud kohast, aga majad põlevad kui küünlad. Kas pole see mitte meie reformide tulemus? Pooled komandod on ju kinni pandud, päästeametnike palgad naeruväärselt madalaks kärbitud. Kas pole see mitte meie kõigi ükskõiksuse vili? Mitte kedagi enam mitte miski ei huvita. Peale raha, muidugi!
Ma tean, et minu üleskutse ei kõla ja teda keegi ei avalda. Kuid siiski! Kallis eesti rahvas! Ehk annaks kõik, kes kavatsevad presidendi vastuvõtule minna, selle raha, mis glamuurse üritusega kaasneb, hoopis lastekodu taastamise fondi. Meil polegi nii hullu õnnetust lastega olnud. Ehk püüaks kristlaseks saada ja seekord 24. veebruari muuta järele mõtlemise päevaks. Peatugem hetkeks ja andkem endale aru, et nii edasi minna ei saa. Leinakem ometi abitud haigeid lapsi, kes ise ennast aidata ei saanud ja keda meie päästa ei suutnud.
Mõtteavalduse saatsin 20. veebruari õhtul uudiste portaalile Delfi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar