Heimar Lenk, kandidaat Riigikokku Nr. 702
Valgustan lähemate päevade sissekannetes mõnda neist probleemidest, mis valijatega kohtumisel eriti silma paistavad. Üleüldine vaesus maal, oleks neist esimene. Reeglina suurtalunikud minu kohtumistel ei käi, sest nende erakonnad on teised. Seepärast, saan rääkida vaid sellest tavalisest ja keskmisest külainimesest, kellel hakkama saamisega üksjagu tegemist.
Palgad, kui tööd õnnestub leida, on Kagu-Eestis tunduvalt viletsamad kui pealinnas, Harjumaal või isegi Kesk-Eestis. Kui ma toon vahel näiteid inimeste elatustaseme kohta ja nimetan Eesti keskmist palka, siis puhkeb saalis reeglina naer. Kus seda keskmist palka saada? Siinkandis peab enamik hakkama saama nii 8000 krooniga kuus. Suur osa saab vaid miinimumpalka.
Imelik, et kohalik rahvas on selle viletsa elustandardiga nii harjunud, et virisemist suurt ei kuule. Lihtsalt ohatakse vaikselt ja vaadatakse pealinna meest, kui mingit ebamäärast olendit, kes saabus kusagilt ebareaalsest maailmast, millist siinkandis ei teata. Too on Tallinna mees! Mis tal viga! Tallinn on nagu muinasjutu loss, kus kõigil hästi läheks, kui vaid sinna pääseks.
Muide sama moodi räägiti esimese Eesti vabariigi ajal!
Mulle tundub, et suur osa eesti rahvast elabki kusagil kaugel reaalsusest. Tema mõttemaailma formeerib meedia ja televiisoris on ju kõik hästi. Töötute arv väheneb, masu taganeb, kriisist oleme välja tulnud, kinnisvara turg elavneb, pangad taas kasumis... Kui tuletan kohtumistel külarahvale meelde, et meie palk on Euroopa viletsam, pension Euroopa madalam ja sotsiaalhoolekande rahad Euroopaga võrreldes pea olematud, noogutatakse lihtsalt peaga. No ja mis siis? Saal saab väga hästi aru, et nii on ja nii jääb veel kauaks.
Inimesi peab mõistma. Päevast päeva ja õhtust õhtusse kuulevad nad raadiost ja telest vaid häid uudiseid. Meil on kõik hästi, pahasti läheb vaid Egituses ja Venemaal. Kõik rahvusvahelised reitingutabelid, mis näitavad Eesti riigi nigelat olukorda, on Ansipi poolt pihuks ja põrmuks tallatud. Riigikogu saalis on ta korduvalt saadikutega riielnud, et kõik, kes selliseid negatiivseid näiteid toovad, ei sallivat meie riiki. Loomulikult ei tunnistanud valitsusjuht ka seda tõsiasja, et alles hiljuti asetasid rahvusvahelised uuringud Eesti maailma 215 riigi hulgas viie kõige suurema majanduskukkuja hulka. Selle kukkumise maksis kinni tavakodanik ehk lihtrahvas.
2008. aastal elas suhtelises vaesuses iga kolmas 65-aastane. Väga kurb, et see juba enne masu nii oli. Tähendab tänane pilt, pärast kahte aastat kui pension pole märkimisväärselt suurenenud, kuid kütte, energia ja toasooja hinnad ligi kolmandiku võrra kasvanud, oleks statistika peeglis vist üpris hirmuäratav. Kuid sellest me ju ei enne valimisi räägi. Seda statistikat pole avaldatud. Vara veel! Pärast 6. märtsi, palun. Siis juba võib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar