kolmapäev, 30. märts 2011

Aaviksoo: tõdegem, mittetõde pole tingimusteta halb.


Elagu! Pooltõdede ja valede maailm on meil kõrgel tasemel, valitsuse tasemel, heaks kiidetud. Kui nii, siis peame arvestama, et samade reeglite järgi nagu vastne haridusminister, käitub ka kogu meie riik. Tegelikult on ammu juba seda teinud, ainult et üles tunnistamist pole senini esitatud. Nüüd on ta kohal. Eks siis samade  reeglite järgi peame suhtuma uude koalitsioonileppesse, noorsoo ja vanuripoliitikasse. Kindlasti ka kaitsepoliitikasse. Eriti meie sõdurite osalemisse Afganistanis ja mujal, kuhu ookeani tagused peremehed meid kutsuvad.

Ega USA parem pole. Kas kunagi selgub tõde Iraagi okupatsiooni kohta. Kuhu kadusid sealsed keemiarelvad? Neid ei leitud, kuid just keemiarelva mindi ju hävitama. Muidugi leiti hoopis naftat ja muid rikkusi, mida nüüd ameeriklaste ning juutide firmad käsutavad.

Kui nõukogude väed Afganistani läksid, siis nimetas Moskva seda operatsiooni piiratud väekontingendi sisseviimiseks, kes pidid kaitsma kohalikku elanikkonda ja tagama riigi demokraatliku arengu. Nüüd räägib USA president täpselt sama sõnaraamatu järgi. Liibüas viibivat piiratud väekontingent, kelle ülesandeks pole mitte praeguse võimu kukutamine vaid kohaliku elanikkonna kaitse ja riigi demokraatliku arengu tagamine. Tõde oleks hoopis lihtsam välja öelda: nafta. Kuid Aaviksoo väidab, et pooltõde elanikkonna kaitsest on parem kui päristõde naftast.

Aga 11. september? Kas ükskord näidatakse teleekraanil kaksiktornidele sõja kuulutajaid. Ehk siis katastroofi tellijaid? Või nende fotosid, kes lennuki valele kursile suunasid? Või hoopis neid hulgalisi ohvreid, kes lennukis istusid. Kas nad on tuvastatud? Me ei tea ju tegelikult midagi. On ka hulk tõendeid, et tornid hoopis lõhati seestpoolt ja lennukil, mis moe pärast torni rammis, polnud aknaid. Et see polnudki reisilennuk vaid hoopis nukk.

Mida me tegelikult teame Estonia huku kohta? Peaaegu, et mitte kui midagi. Ehk vaid seda, et laevakere valati tsementi täis, et keegi sisse ei saaks. Miks oli tarvis seda teha? Keegi pole vastust andnud. Minister, kes asjaga tegeles, puhkes teleekraanil nutma. Seda nägin ma oma silmaga. Ülejäänu on kõik luule valdkonda kalduv.

Nüüd siis ütleb endine kaitseminister ja värske haridusminister, et kõik eelpool toodu peabki nii olema ja käib reeglite järgi, mis läänemaailmas heaks kiidetud. Eestis ka! Kole mõelda, et niisugune õilsa vale ja pooltõdede sõdur hakkab eesti lapsi õpetama. Millise põlvkonna me sellise hariduspoliitika najal üles kasvatame? Eestlase, kes mitte kunagi teile otse silma ei julge vaadata.         

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar