Ostupaanika, nagu Nõukogude ajal!

Nüüd leidsid kaupmehed siis uue rahapumba. Munad. Lihavõtte pühade eel erkordselt hea kaubaartikkel, millega raha rahva käest kätte saada. Rahapump on imeline tööriist, mis töötab alati, kui ta õigesse keskkonda tõsta. Nüüd töötab ta siis kanalas.

Tarvitses vaid ühe kaubaketi müügijuhil paar sõna poetada, et munadega on sel aastal raske, kui ostubuum  vallandus. Meedia võttis ka kohe tuld. Lähedane teema, lihtne kirjutada ja telelpilt tuleb kanadest erakordselt kirev. Või pane kaamera tänavale püsti ja oota: munadest tulevad kõik meeleldi heietama. Ja meedia kaagutabki igas saates, kui raske on mune seekord muneda, kui väikesed on puurid ja kui vähe meil kanu on. Oma kolmandik tuleb munadest sisse tuua.

Nõnda lihtne see ongi. Nii tehti tatraga, mille hind üle öö üles löödi, sest Venemaa laod pidid tühjad olema, sest saak vilets. Tuli uus saak, laod said täis, aga tatra hind Eestis jäigi lakke rippuma. Aga kas kohviga on teist moodi? Olgu ubade saak hea või halb, ikka on Eestis hind kõrge. Kas on keegi kuulnud, et maailma turu bensiini hinna langedes on hind ka Eesti tanklates alla läinud.Seda pole minu mälu järgi juhtunud. Kütusetanklad kiidavad siis üksteise võidu, et müüvad vanu ja kalleid varusid.

Ajaloolane Ants Ruusmann kirjutas kunagi nõukogude aja kohta. Jah, poed olid meil tühjad, aga külmkapid kodus liha täis. Kui pidu peeti, siis olid lauad heast paremast lookas. Nii on nüüd ka munadega. Poed tühjad, kuid kpodus kapid mune täis. Vahe on vaid selles, et nõuka ajal oli toit peaaegu ilma rahata käes, nüüd maksame tema eest kaupmehele hinge hinda.  

 

Lisan ka Delfi portaalist võetud Maalehe loo muinade kohta:

Paanika tühjendab poed, aga täidab kodukapid munadega

Bianca Mikovitš, Heli Raamets, Maaleht

29. märts 2012 12:10

Väike-Maarja Georgi poe müüja Heleri Püks hoiab käes viimaste nädalate vaieldamatut trendikaupa.

Munapaanika jõudis niikaugele, et isegi maapoodides kehtestati müügipiirangud. Ostjad küll naersid, kuid soetasid igaks juhuks varusid.

Väike-Maarja Georgi poe müüja Heleri Püks ladus uusi munakarpe külmikusse ja ütles, et ostetakse rohkem küll.

Grossi pood seal lähedal on hakanud juba munade müüki ühe inimese kohta piirama. “Meie seda teha ei kavatse,” lubas ta.

Püks lisas, et hind on ka natuke tõusnud – teisipäeval maksis munakarp Georgi poes 1.72 eurot. Naabermaakonnas Jänedal küsiti munakarbi eest aga 1.94 ning ostjad teadsid rääkida, et viimased päevad on toonud ka teistes poodides tasapisi hinnalisa.

Varud seisavad lihavõteteni

“Mina kavatsen kevadel viis kana võtta, las munevad suvel ja sügisel saab siis kanasuppi,” plaanis Jäneda poodi osturetkele tulnud Gilda Lindmaa.

Koos teiste naistega jõuti otsusele, et küllap on munakriis kunstlikult tekitatud. “Nüüd tuleks välja mõelda, mida endal kodus ja aias rohkem on ning see kuidagi nõutavaks kaubaks muuta,” muigas Lindmaa.

Naerutuju polnud aga Ambla ja Aegviidu poodides. Sealt olid munad sootuks ostetud ning uutele polnud lootust.

“Talleggist öeldi, et pole,” sõnas Aegviidu Karli poe juhataja Kaja Riiberg.

Ta lisas, et inimesed on hakanud viimasel ajal üldse rohkem mune ostma. “Küllap on need hinnalt toiduks sobivad,” arvas ta.

Hiigelsuurte kogustena mune siiski tema sõnul ei osteta, kuid murelikuks võis külarahvast muuta asjaolu, et ka Aegviidu teises poes on munad läbi müüdud.

Mitmed kaubandusketid nii Eestis kui ka Soomes on kehtestanud ühe ostja kohta maksimaalselt müüdava munade arvu, vastasel korral võiks see kaup poest täiesti otsa lõppeda.

Selveri avalike suhete juht Annika Vilu rääkis, kuidas üks klient avaldas soovi osta ära kõik ühes poes lettidel ja ka laos olevad munad.

Väiksemad kohvikupidajad ja pagarid otsisid poodidest tagavaraks odavamaid mune, kuna hulgilaos kipub hind olema poe-hinnast kõrgem.

Praegu soetatud varusid saab rahuliku südamega ka järgmise nädala lihavõttepühade ajal värvida ja koksida. Munad säilivad 25 päeva.

Paanikal kolm põhjust

Munapuudusel on laias laastus kolm põhjust.

Kanad munevad kevadel vähem ja enne lihavõttepühi kipub ikka väike munapuudus paistma, eriti valgete munade osas.

Teiseks hakkas tänavu kehtima Euroopa Nõukogu juba 13 aastat tagasi kinnitatud direktiiv, mille kohaselt peavad kõik munakanad elama uutes ja avaramates puurides.

Kuna paljud ELi munatootjad pole teinud nii suuri investeeringuid, on praegu võimalik pidada varasemast vähem kanu. Seetõttu on ka munatoodang väiksem ning Euroopa riikides tekkis defitsiit.

Eestis toodetakse 60–70% siinsest munavajadusest ja suur osa tuuakse Lätist–Leedust sisse.

Seoses Euroopa munapuuduse ja kerkivate hindadega on lõunanaabrid hakanud oma toodangut Eesti asemel hoopis sinna saatma.

Kodumaised munatootjad ei suuda aga meie poodidele soovitud kogust tarnida, eriti kuna munade ostmine on suurenenud.

Kolmas põhjus ongi ostjate käitumine – tavapärasest suuremas koguses munade kokku ostmine on andnud hoogu defitsiidi tekkeks.

Turuosalised loodavad, et munapaanika vaibub pärast lihavõttepühi. Suvel hakkavad taludes elavad kanad rohkem munele ning ka see peaks olukorda leevendama.

--------------------------------------------------------------------------------

Tootmine ja tarbimine

- Iga Eesti elanik sööb aasta jooksul ära keskmiselt 187 muna.

- Tervise Arengu Instituut soovitab tervetel inimestel süüa kolm-neli muna nädalas.

- Mullu toodeti Eestis 185,4 miljonit kanamuna.

- Neist 30,9 miljonit veeti välja (peamiselt Lätti) keskmise hinnaga 49.82 €/1000 tk.

- Mullu toodi Eestisse 91,7 mln muna (peamiselt Leedust ja Lätist) keskmise hinnaga 53.41 €/1000 tk.

- Tänavu jaanuaris oli munade ja munatoodete sissevedu 28,5% suurem kui 2011. a jaanuaris. Importmunade hind oli eelmise aasta jaanuariga võrreldes 0,4% kõrgem ja detsembriga võrreldes 12,2% madalam.

- Munade ja munatoodete väljavedu oli tänavu jaanuaris mullusest 1,9 korda suurem ja ekspordihind 40% kõrgem. Detsembriga võrreldes oli hinnatõus vaid 1,4%.

Allikas: statistikaamet

Solidaarsus lööb Eestis lõkkele

Vastused ajalehe Võrumaa Teataja küsimustele:

Võru maakonna ajaleht Võrumaa teataja pöördus küsimusega. Mida andis õpetajate streik ühiskonnale. Vastused ilmusid 8. märtsi ajalehes Võrumaa Teataja.

Toimetuse küsimus:

1. Palun Teie seisukohta äsja toimunud õpetajate streigi osas - mida streik andis, kas ta tõi kasu või kahju ning millist?

Vastus: Kindlasti andis õpetajate streik ühiskonnale palju. Enam ei saa keegi öelda, et eestlased on tagasihoidlikud ja streikida ei julge. 16 000 õpetaja ja kümnete toetusstreikide tööseisak  oli muljetavaldav. Solidaarsus lõi lõpuks ka Eestis lõkkele ja jääb vaid oodata järgmisi meeleavaldusi töötajate õiguste kaitseks. Kindlasti ei jää tulemata ka  paar üldstreiki, nagu Euroopas kombeks. Asi läheb hulluks siis, kui ka 380 000 pensionäri tänavale tuleb ja koos töölkäijatega endale paremat pensioni nõudma hakkab. Arvatavasti lõpeb asi võimu pööramisega, sest järgmistel riigikogu valimistel ei hääleta enam ei sterikijad, nende toetajad, kui ka enamik pensionäre praeguse riigivõimu poolt.    

Toimetuse küsimus:

2. Kes veel võiks suurema palga nimel streikima hakata? Kui arvate, et mitte keegi, siis palun põhjendage, miks peaksid õpetajad ja teised alamakstud riigiteenistujad leppima nii madala palgaga nagu see neil praegu on.

Vastus: Streikima võivad hakata kõik need, kes seekord toetusstreikidel osalesid ja lisaks teised väikesepalgalised. Aga, et Eestis ongi enamik töövõtjaid ülekohtuselt madala palga saajad, siis streikima võivad hakata kõik, sulasteni välja. Kui läheb üldiseks palga nõudmiseks välja, siis ei aita enam ka töölt lahti laskmise ähvardused. Ega uusi töötajaid kusagilt juurde ähvardused. Valitsusest ootavad ees väga närvilised päevad, sest midagi tuleb ette võtta. Nii madalate palkadega, nii kõrge hinnatõusu juures,  ei saa Euroopa Liidu liikmesriigis enam jätkata. Eesti ettevõtluse tööviljakus on nii madal, et alustada tuleks ettevõtjate koolitamisest. Igal juhul on röövkapitalismi aeg eestis läbi ja riik vajab uusi juhte, kes ka rahva mure mõistaksid. Ansipi ja Ligi  ülbusega enam edasi minna pole võimalik.

Kas streik muutis midagi?

Ühiskond pole enam Eestis endine ja kevad tuleb sel aastal teistmoodi! Nii võiks kokku võtta Eesti uue aja esimest suurt streiki. See polnud veel üldstreik, kuid kangesti kipub mõte sinnapoole, et ega ka need üleüldised streikimise päevad meil tulemata jää. Seda kinnitab suur toetus 16 000 õpetajale ametiühingute poolt. Bussijuhid, vedurimehed, energeetikud, meedikud ja nii edasi.

Kõik nad toetasid, kuidas oskasid ja said. Mõneti ootamatult kuid meeldivalt mõjus kogu ühiskonna heatahtlik suhtumine tööseisakuisse. Tallinnas, kus seisis praktiliselt kogu linnatransport ja 8. märtsil koges ebameeldivusi iga linnaelanik, polnudki erilist nurinat kuulda. Telemehed pingutasid, kuid streigi hukkamõistjaid nad kaamerate ette suurt ei saanud. Seega näitas avalikkus üksmeelselt, et nad on streikijate ja nende nõudmiste poolel.

Valitsus seevastu uue olukorraga kohaneda ei suutnud. Toompea koridorides kõndides oli närvilisust koalitsioonipoliitikute ridadest lausa õhus tunda ja ministrid ei osanud saalis esinedes sõnu valida. Paistab, et kogu valitsus pandi neil päevil rääkima ühte ja sama, ehk nõunike poolt ette kirjutatud teksti: õpetajaist me saame aru, aga näe ametiühingute käitumine ei kõlba kuhugi! Muidugi pole noored nõunikud marksismiga ja Lääne kogemusega väga tuttavad ja lasidki apsu kõnedesse sisse. Nad vist ei tea, et Euroopas on toetusstreigid ja avalikkuse solidaarsus streikijatega iseenesest mõistetavad asjad.

Riigikogu infotunnis vastas minu küsimusele tööseisakute kohta sel päeval peaministri üleasandeid täitnud Keit Pentus, et õpetajate õigustatud palgamure ära lörtsimist ametiühingute poolt tema küll õigeks ei pea. Järgmisel päeval kordas seda mõtet Eestisse tagasi jõudnud peaminister Andrus Ansip.“Mina käsitlen õpetajate nõudmisi ikka tugeva toetusena haridusreformi läbi viimiseks, aga ametiühingute keskliidu ja transporditöötajate ametiühingute sõnum minule pärale pole jõudnud,“ väljendas valitsusjuht oma arusaamatust ametiühingute nõudmiste suhtes kollektiivlepingute- ja töölepingu seaduste ümber tegemiseks.  Alles süüdistati meie ametiühinguid, et nad on saamatud, nüüd aga siis juba liiga agarad. Juba oli kuulda, et kolm streigipäeva tõid ametiühinguisse isegi hulga uusi liikmeid juurde.

Nagu viimasel ajal ikka, kui keegi midagi valitsuse vastast öelda söendab, läheb rahandusminister endast välja. Nii ka seekord tulistas Jürgen Ligi endale jälle jalga, kui kiirustas teatama, et õpetaja amet ei ole kõige viletsamini tasustatud. "Kui võtta palgalõhe teemaks, siis õpetajad on seal kuskil esimese viiendiku piiril palgasaajate reas. Rõhuv enamik naistest teenib vähem kui naisõpetajad." Peab olema ikka hästi ebaõnnestunud poliitik, kes oskab sellise väitega välja tulla otse rahvusvahelisel naistepäeval!

Ministri ülbuse suutis üle trumbata AS Edelaraudtee juhtkond, kes lubas streikijaile esitada 30 000 eurose kahjunõude, kuna osa ronge jäi välja sõitmata. Avalikkuses kostab juba hääli selle raudtee teenuste boikoteerimiseks. Ühes interneti portaalis aga tuletas tähelepanelik lugeja raudtee juhtkonnale meelde, et varuvariantide välja töötamine tööseiskute puhuks on ettevõtte juhtide endi, mitte aga streikijate ülesanne. Seega on eesti tööinimene õppinud ennast kaitsma ja esimese suure tööseisaku kogemus tõotab ka järgmisi. Eriti tõsiseks võib asi minna, kui koos töölkäijatega tulevad tänavale ka seni kodus istunud 380 000 pensionäri ja lepivad streikijatega kokku, millise erakonna poolt järgmistel riigikogu valimistel üksmeelselt hääletada.

Lugu ilmus 13. märtsi ajalehes Valgamaalane

Õige eestlane? Lits, venelane ja sakslane!

Eesti laulu tiim hoiatab! Mõni vahesketš võib kahjustada närvisüsteemi!
Juhtusin Delfist seda hoiatust lugema just enne seda, kui oma pettumust kirja hakkasin panema.

On ikka tore huumor küll, kui ette on vaja hoiatada, et asi ikka väga hea, aga mõni võib valesti aru saada. See, kuidas rahvas suurt ja andekat nalja mõistis, peegeldus hästi vastu inimeste nägudelt Nokia saalist. Keegi ju ei naernud! Plaksutamine käis seal nii naljade kui ka osade laulude puhul vist küll puha viisakuse pärast. Muidugi võib ju kõik eestlase tagasihoidlikkuse kaela ajada, aga kui lava ja näitlejad ikka plaksutama ei pane, siis pole midagi teha. Publikule jääb alati õigus.

Õnneks ei teadnud ma enne arvuti taha istumist ka naljade autorit. Nii sain oma objektiivsuses kindlust juurde. Algul arvasin, et näitlejad Tiit ja Taavi need ise oma agarusest kokku seadnud, siis lugesin hämmastusega, et autori näol tegemist tuntud kirjamehega. Saan aru, et vahel ei pruugi välja tulla, kuid ka lauluvõistluse tarvis võiks ju pingutada.

Kas tõesti meie elu satiirikutele, kui neid üldse enam on, nii verevaesena näib, et nad sealt peale viina joomise, homode ja rullnokkade midagi leida ei suuda. Aga tundub nii olevat. Seda kõike, mis laulude vahele pakuti, on ju tuhat korda nähtud ja kuuldud. Kuhu, härrased õigete eestlaste originaalsus kadunud? Igal juhul minu meelest on eesti nali küll alla käinud. Poistel tasuks vanad vene aegsed klassikud alates Järvetist ja lõpetades Abeliga filmi pealt üle vaadata ning siis uuesti harjutama hakata.

Aga võibolla tasuks rahvusringhäälingul hoopis Nõmme Raadiost endale Margus Lepa ja Raimo Aasa laenata. Saaks vähemalt nalja! Aga võibolla ma ka eksin? Kinnitas ju lauluvõistluse naissaatejuht väriseval häälel, et keegi Nokia majas näost roheliseks ei läinudki. 

Valitsus ei räägi rahvale tõtt!

Ma pean silmas olukorda Eesti, Euroopa ja maailma majanduses.

Pange tähele, et enne Vabariigi aastapäeva ehk 23. veebruarl läbis riigikogu kiirmenetluse korras riigikogu otsus "Euroopa Komisjoni ja Kreeka Vabariigi vahel sõlmitava konkreetsete majanduspoliitiliste tingimuste vastastikuse mõistmise memorandumi kavandi heakskiitmine". Eelnõu sai teisel lugemisel lõpphääletusel 56 poolthäält ning 32 vastuhäält ning võeti vastu hilisõhtul kell 23.35. Nii kiire oli selle otsusega, et isegi riigi sünnipäeva eelõhtul ei saadud end lõdvaks lasta.  

Kreeka teise abipaketi suuruseks on 130 miljardit eurot. Eesti osa Kreeka abipaketis on kuni 357,24 miljonit eurot. Selles ulatuses garanteerib Eesti Kreekale antavate laenude põhiosa ning lisaks garanteerib Eesti ka nende laenude intresse. Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) raamlepingu kohaselt on liikmesriikidele antava finantsabi peamine vorm EFSFi poolt liikmesriigile antav laen.

Seega pani Eesti löögi alla 357 miljonit eurot, mis võivad mitte niivõrd Kreeka abiprogrammi kuivõrd Euroopa pankade päästmisprogrammi käigus käiku minna, kuid ei pruugi kunagi meile tagasi tulla. Imetlusväärse üksmeelega vaikib sellest Eesti tasakaalustatud ja asus meedia. Viimaste päevade jooksul pole ajalehtedes ei kommentaare ei arvamusi selle meie jaoks „hulljulge sammu“ astumise kohta.

Samamoodi vaikib meie valitsus, Eesti Pank ja ajakirjandus olukorrast maailma majanduses. Eriti Euroopa Liidus. Vaid juhuslikud uudisnupud või mõned pealiskaudsed kommentaarid. Rahval pole vaja teada, mis teda ootab. Meil kõlab vaid oravate kiidulaul suure kokkuhoiu kohta, mille valitsus rahva arvelt saavutas ja see on ka kõik.

Seda meeldivam on lugeda AS Tavid juhi Alar Tammingu äärmiselt huvitavat artiklit Delfis, kus autor ütleb otse välja, mis tema arvates Euroopat ja Eestit ootab. Euro väärtuse langus ja siis devalveerimine. Eesti on oma ülikiire hinnatõusuga juba selle euro devalveerimisega juba alustanud.

Lisan Alar tammingu artikli täisteksti:  

Alar Tamming: Eesti peaks krooni taas kasutusele võtma

 (151)

28. veebruar 2012 16:57

Alar Tamming, AS Tavid nõukogu esimees

 www.DELFI.ee

Kriisis Euroopa ei soovi näha vigu oma süsteemis. Selle asemel öeldakse lihtsalt: "Me ei tea, kuhu see kriis välja viib."

Olen pikemat aega jälginud majanduses toimuvat ja selle kajastamist ajakirjanduses ning ikka ja jälle üllatavad mind ajakirjanduslikud terminid. Viimane uudis ehk piisk minu teetassi, mille peale käesolev kirjutis sündis, oli Euroopa Komisjoni teade, et võlakriis viib Euroopa riikide majanduse lühikese aja jooksul teistkordselt langusesse. Iseenesest normaalne ja õige uudis, kuigi uudiseks on seda raske nimetada, sest tegemist on pigem loogilise protsesside jadaga.

Kuid üllatama panid artiklis toodud väljendid. Näiteks “eelmisel aastal alanud majanduse ootamatu jahtumine” ja et “Euroopa uus majanduslangus tuleb kolm aastat pärast seda, kui USA kinnisvaraturust alguse saanud finantskriis tekitas kogu maailmas ränga majanduskriisi, millest maailm alles hiljuti suutis välja tulla.”

Alustaks sellest, et ootamatuks seda jahtumist ja peagi järgnevat külmumist küll nimetada ei saa. Praegune ja eesolev kriis on osa suuremast protsessist, mida ei ole lihtne näha. Kuid sellel on oma algus, kulminatsioon ja ka lõpp.

Kriisist pole ju välja tuldud

Väga vale on ka arvamus, et kriisist oldi vahepeal välja tuldud. See meenutab mulle haiglas surevat inimest, kellele antakse ühel päeval ergutav kokaiinisüst ja siis väidetakse, et enne surma sai ta vahepeal terveks. Kogu näiline paranemine eelmisel ja üleeelmisel aastal ei olnud tingitud mitte kriisi lahendamisest vaid kriisikolletesse raha juurde andmisest.

Kui eeldada, et kriis oli tingitud liigsest laenamisest (mis on osaliselt tõsi, kuid tingimused kontrollimatuks laenamiseks on pärit veel kaugematest otsustest), siis kõikvõimalikud abipaketid ja rahamassi suurendamised on justkui tulekahju kustutamine piiritusega. Kuskil on teadmine, et vesi kustutab tuld ja kuna piiritus on vedelik ja veelgi tähtsam - see on käepärast, siis tuleb ju seda kasutada.

Majanduskasvu näitab see, kui inimeste palgad tõusevad ja nad saavad sama raha eest rohkem osta ja maksavad ära oma võlad ehk teiste sõnadega inimeste elu läheb paremaks. Ühtegi neist reaalselt majanduskasvu näitavatest teguritest ei ole toimunud.

Kriis hakkab lõppema siis, kui praegune võlaralli lõppeb, aga lõppu sel ei paista. Võlaralli lõpetaks ära intresside tõstmine või - veelgi parem - vabal turul intressidel kujuneda laskmine. Mingil hetkel juhtub see niikuinii, kuid kuna praegu on peamised laenajad riigid, siis seda teed minna ei julgeta.

Soomel väänati käsi

Eraisikutega oleks ju lihtne, nendelt võetaks tagatis ära, aga kui Soome tahtis Kreeka riigilt reaalset laenutagatist, siis väänati Soome käsi seni, kuni nad oma tahtmisest loobusid. Nii et riikide pankrott ja pankrotihaldurite hea tööots jääb olemata.
 
Praegune kriis ei olnud ootamatu, seda ennustati ette juba kümmekond aastat. Ainult et ennustajad ei olnud maailma uudisteagentuuride ega majandusajalehtede töötajad, vaid pigem nende poolt eiratud isemõtlejad.

Väga konkreetselt rääkisid saabuvast kriisist Doug Casey ja Peter Schiff, aga kõik saabuv oli kirjas ka eesti keeles ilmunud Bill Bonneri ja Addison Wiggini raamatus "Võla impeerium".

Tõenäoliselt ei hakka ka Euroopa keskpangalt tulema ennustusi selle kohta, mis on tegelikult tulemas, sest lihtsam on teatada et “me ei tea kuhu see kriis välja viib”. Veel vähem on oodata, et lahataks kriisi põhjusi - pigem piirdutakse mõne konkreetse sündmusega, selle asemel et näha süsteemis olevaid põhimõttelisi vigu.

USA trükib raha juurde ja kõik on justkui korras

Praegu räägitakse Kreekast, kuid teada on, et USA ühe aastane võla kasv on sama suur kui Euroopa probleemsete riikide Kreeka, Portugali ja Itaalia võlad kokku. Kuid kuna USA saab selle võla teenindamiseks piisavalt raha trükkida, siis näiliselt on kõik korras. Intressimaksed laekuvad ja keegi ei kurda.

See et USA võlg suureneb ühes sekundis 52 162 dollarit, ühes minutis 3 129 756 dollarit ja ühes tunnis 187 785 388 dollarit on justkui normaalne. Päeva ja kuu kohta ei hakka ma neid arve välja tooma, sest nad on tavainimese jaoks hoomamatud.

Selge on see, et igavesti selline protsess kesta ei saa. Öeldakse, et on võimalik reaalsust ignoreerida, kuid ei ole võimalik ignoreerida tagajärgi, mis tulevad reaalsuse ignoreerimisest. Ja reaalsus on see, et praegune pangandus, mis on üles ehitatud usaldusele ja raha tekitamisele õhust, ei ole viisakalt öeldes jätkusuutlik. Tegelikult on tegemist põhimõtteliselt vale süsteemiga ehk katsega luua "perpetum mobile".

Kui raha trükkimine, ehk riigi poolt raha loomine, ehk Keynesianlik majanduspoliitika meid pikemas perspektiivis rikkaks teeks, siis elaksime me juba  praegu tõelises utoopia ühiskonnas, kus millestki poleks kellelgi puudust. Raha mis koosneb ainult paberist, lasti esimest korda käibele Hiinas 7. sajandil. Euroopasse jõudis see 17. sajandil ja pani aluse Prantsuse revolutsioonile.

Praegune rahandussüsteem kaose äärel

Peale seda on maailm näinud sadu paberrahasid, mis kõik on kadunud ja muutunud väärtusetuks. Ja mida aeg edasi, seda hullmaks on olukord läinud. Möödunud sajandi 28-st hüperinflatsioonist toimusid 20 peale 80-ndaid aastaid.

Ka praegu tiksuvad peidetud pommid peale Kreeka paljudes teistes riikides. Saksamaa kogu võlg on kümme korda suurem kui Kreekal, Prantsusmaal samuti kümme korda. Eurotsoonist eemale jäänud Suurbritannias on võlg ligi 20 korda suurem.

Majandusajakirjad väldivad aga absoluutnumbreid ning räägivad välisvõla suhtest kogu riigi majandusse. Seda põhjusel, et siis ei ole arvud nii hirmsad.

On selge, et praegune maailmas toimiv ja võlal põhinev rahandussüsteem on jõudnud kaose äärele ja püsib ainult usaldusel. Huvitav on see, et see usaldus piirdub ainult pankade ja keskpankade vaheliste suhetega, sest eraisikult võetakse ikka veel tagatisi - sinnani usaldus veel ei ulatu.

Ent lõpuks jäävad õhku järgmised küsimused. Kust sai see süsteem alguse? Mis on valesti? Ja mis saab edasi? Valesti on sama asi, mis Nõukogude Liidus valesti oli - süsteem.

Kriis lõpeb rahareformiga

Teoreetiliselt oli ka sotsialism väga tore, hoolitses inimese eest ja muud säärast. Sama moodi on teoreetiliselt ka võlal püsiv rahandussüsteem väga hea - see aitab kaasa majandusele ja pangad saavad raha välja laenata seda eelnevalt akumuleerimata ehk luua raha just seal, kus seda näiliselt on vaja. Kahjuks saab see süsteem töötada ainult lühiajaliselt ja teoreetiline arutelu raha pakkumise suurendamisest ja vähendamisest ning intresside muutmine ega lõputud stiimul- ja abipaketid, ei aita pikemas perspektiivis süsteemil kuidagi ellu jääda.

Mis edasi saab, on raske öelda. Võib ju näha, et auto sõidab 150 km/h tunnis vastu seina, kuid väga raske on ennustada, mis deformatsioonid sellega kaasnevad. Selge on aga see, et pauk tuleb võimsam kui kõik senised kriisid kokku ja kindel on ka see, et eelnevaid hoiatusi võimaliku hüperinflatsiooni kohta ei tule. Pealegi on selleni veel mõned aastad aega.

Vaadates ajalugu on selge, et kriis lõppeb paberraha väärtuse langemisega ja rahareformiga. Seejärel on võimalik teha uus algus ja edasi minna.

Ka Eesti riigil oleks vaja teha selged otsused, kuidas saabuvas keerulises olukorras võimalikult väikeste haavadega toime tulla. Kui on tehtud valesid otsuseid, siis tuleks neid parandada. Selle asemel et kreeklastele drahmist rääkida, oleks vaja mõelda Eesti krooni taas kasutusele võtmisele ja tõsiselt vaagida, millega see siduda. See aga nõuaks tõelist riigimehelikkust.

 

Kas tõesti Teine Eesti ärkab?

Poleks uskunud, et kunagi loen Eesti internetiportaalist marksistlikke artikleid ja tööliste üleskutseid töövõtjaile ennast kaitsma. Nüüd on see juhtunud. Delfi avaldas esimese sellelaadse kirjatüki Kreeka ajalehtedest. Kui siia juurde lisada, et meil ka nüüd ametiühingud tänavail ja õpetajad esimese tõelise streigi maha peavad, jääb vaid üle imestada, milliseid muutusi eestlaste seas kohtad.

Kas tõesti Teine Eesti on ärkamas?! Kas tõesti on ka eestlsed nüüd valmis oma õiguste ja parema palga eest seisma? Tuleb välja, et jah on.

Lähemalt räägime sellest ka kolmapäevases telesaates Meedia Keskpunkt. Saade on eetris Tallinna Televisioonis kell 21.30 ehk siis pool kümme õhtul.

Stuudios kommenteerivad viimaseid arenguid alternatiivmeedia esindaja, ajalehe Kesknädal peatoimetaja URMI REINDE, meediaekspert ja Tallinna Televisiooni peatoimetaja MART UMMELAS ning saatejuht HEIMAR LENK. Olge siis 21.30 Tallinna TV ekraanide ees!

Toon siinkohal ka Delfi loo ära 

Eesti Marksistlik Liikumine: Pildikesi Kreeka töölisvõitlusest

21. veebruar 2012 18:53

Eesti Marksistlik Liikumine
 www.DELFI.ee

Kreekat tabanud streikide ja meeleavalduste tõttu avaldab Delfi Eesti Marksistliku Liikumise ajaveebi sissekandeid Kreeka tööliste olukorrast.

Panos Garganas, ajalehe “Tööliste Solidaarsus” toimetaja:

“15 üldstreiki kahe aasta jooksul on põhjustanud tugeva radikaliseerumise. Tööandjad on vastupealetungil. IMF ja Euroopa Liit nõuavad, et valitsus alandaks konkurentsivõime tõstmiseks palku. Alates Papandreou valitsuse lagunemisest on tööandjad järjest enam hakanud palku kärpima. Nad ähvardavad töökohad kaotada, kui ei nõustuta palkade vähendamisega – ja töölised pole sellega nõustunud.

Töölised on alati üldstreike aktsepteerinud, kuid varasemates streikides – ehkki need olid rahvarohked – jäi enamus neist kohale ilmumata. See aga on muutunud iga uue streigiga: ametiühingute tavaliikmed ühinevad nendega järjest enam.

Ametiühingu kohtumised ja piketid on nõudnud rohujuuretasandi organiseerimist ja kokkupõrked politseiga on tekitanud vajaduse jagada protestijad rühmadesse. On arenenud uus kiht aktiviste, kes on väga kogenud organiseerijad. Nüüd on võimalik üldstreik välja kuulutada ühepäevalise etteteatamisega ja see edukalt läbi viia.

Paljud töölised on piisavalt tugevad palgakärbete tagasilükkamiseks ja tööpaikade hõivamiseks. Toimuvad tervete harude tööliste koosolekud, kus massilise töölisvõimu toel luuakse komiteesid. Sellise arengu jätkumine on väga reaalne, seda oli näha viimasest 48-tunnisest üldstreigist. Kui jätkub väljapressimine Kreeka maksejõuetusele viidates, on meil seega vastus olemas.

Enne esimest üldstreiki kaks aastat tagasi olid just revolutsionäärid need, kes haarasid initsiatiivi ametiühingute streigilainele õhutamises. Oktoobris 2009 tuli võimule sotsiaaldemokraatlik PASOKi valitsus, kelle vastu ametiühingud olid esialgu kõhklevad streikima.

Kuid nende tavaliikmeid mõjutasid streikima antikapitalistlikud vasakpoolsed. Ja kui IMF Kreekasse saabus, nõudsid revolutsionäärid võlgade tasumata jätmist ja selle küsimuse andmist tööliste otsustada. Nõnda näeb välja tööliste võim. Seega on revolutsionääridel olnud otsustav roll inimeste ideede kujundamisel ja nende rakendamisel praktikas.”

Moissis Litsis, ajalehe Eleftherotypia tööliskomitee ja Ateena Ajakirjanike Ametiühingu liige:

“Oleme streikinud 22. detsembrist ja meile pole palka makstud eelmisest augustist. On harilik, et tööstused jätavad töölised rahata. Kreekas on seadus, mille järgi pankroti äärel olevad firmad tohivad katkestada töölistele palkade maksmise.

Eleftherotypia on Kreeka suuruselt teine ajaleht ja see on tuntud oma radikaalsuse poolest. Kuid nüüd hakkavad ajalehe töötajad välja andma uut ajalehte, Eleftherotypia Töölised. See on osa uuest radikaalsuse lainest Kreeka töölisliikumises.

Streigi algusest peale on inimesed soovinud streikijate oma ajalehte. Seda on nimetatud utoopiliseks ideeks, kuid kavatseme asutada ajalehe mitte ainult siinsete tööliste, vaid kogu ühiskonna jaoks. Ajalehte hakkab välja andma meie 800 inimesest koosnev kollektiiv. Esialgne trükiarv saab olema 50 000. Varem oli see maksimaalselt 30 000. Oma ideede levitamise kõrval on vaja teenida raha ka meie streigifondi jaoks.

Ajalehe omanik tahab piirata meie ligipääsu toimetuses olevatele abivahenditele. Me ei okupeeri toimetust, kuid meil on ligipääs tööruumidele ja trükkimisvahenditele. Ametiühingud abistavad meid rahaliselt ajalehe trükkimisel, juhul kui me Eleftherotypia trükkimismasinaid kasutada ei saa.

Lugejatel on Eleftherotypia’ga tugev side. Nad on lugenud meie vastuseisust “troika” otsustele. On saabunud aeg võtta ajaleht tööliste valdusse.

Kreeka olukord näib mõnes mõttes sõjaolukorrana. Inimesed on tööta ja toituvad supiköökides, neil puudub sotsiaalne turvatunne. Inimesed on äärmiselt vihased, sest ükski tavaelanikkonna kiht pole kärbetest puutumata jäetud, olgu nad avalikus või erasektoris.

Ka väikeettevõtete omanikud on suurtes raskustes. Ja kuna oleme olnud kaua palgata, sõltume perekondade ja sõprade säästudest ja rahast. Kõik see aitab, kuid paljud meie töölised on meeleheitel. Nagu mujal maailmas, julgustatakse ka Kreekas inimesi olema individualistlikud; kuid praegune kriis on inimesi üksteisele lähendanud. On hakatud mõistma, et me oleme kõik ühes paadis.

Võimuesindajad püüdsid inimesi hirmutada, küsides: „Mis juhtub, kui me Euroopast lahti ütleme?“ Kuid inimesed ei karda enam – neil pole midagi kaotada.”

Tasos Anastasiades, EPASS solidaarsuskomitee koordinaator:

“Püüame ühendada erinevate alade tööliste võitlused. Meediatöötajad on alustamas kooskõlastamist telekanalite ja ajalehtedega. Avaldame survet üldise ja laialdase meediatöötajate streigi alustamiseks. Tuhanded töölised on streikinud Alabise ravimifirmas koondamiste vastu. Mitu nädalat on kestnud streik palga vähendamise vastu elektroonikafirmas Intracom Defence, mis muuhulgas valmistab rakette.

Püüame kõiki neid streike kooskõlastada ja haarata ühendatud võitlusse rohkem töölisi. Lõime EPASS solidaarsuskomitee, mis koosneb peamiselt ametiühingute töölisaktivistidest. Meie komiteesse kuuluvad ka Ravimitööstuse Ametiühingu juhid, keda toetab selles ürituses nende liikmeskond.

Ajalehes Eleftherotypia on viis eri ametiühingut. Sealsed töölised valisid ühise komitee, mis toetab EPASSi. Meie ettevõtmine on osaliselt mitteametlik. On vajalik, et inimesed erinevates töökohtades õpiksid üksteiselt.

Suurem kooskõlastamine on sundinud ametiühingujuhte kuulutama välja laiaulatuslikemaid streike. Meie järgmiseks eesmärgiks on täielik streik kõigi tööliste poolt. Samuti tahame tööliste kontrolli.

Tahame, et töölistele avataks arveraamatud, et nad näeksid, kuhu nende raha on kadunud ja milliseid valesid meile selle kohta on räägitud. Kui ülemus vallandab töölisi, tuleb ettevõte riigistada, ülemuse vara konfiskeerida ja jagada see rahata jäänud töölistele.”

(Tõlgitud ajalehest Socialist Worker).

(Tekst pärineb ajaveebist http://agitatsioon.wordpress.com.)

Kas nad võtavad nüüd Andruse maha?

Pole kahjuks midagi teha, aga kui nüüd oravad ja kampsunid ning äraostamatud hakkavad  korduvate rumalate vastuste pärast Ansipit kohalt kangutama, jääb väike süü selles asjas ka minu kaela. Langes ju peaminister Andrus eelmise kolmapäeva infotunnis just minu küsimusele vastates, et kuhu me ACTAga kiirustame, hüsteeriasse aga võibolla hoopis psühhomotoorsesse rahutusse. „Härra Heimar Lenk, teie olete ikka väga valesti asjast aru saanud,“ alustas ta ning ladus siis välja kogu oma rikkaliku arsenali fooliummütside, mullivannide ja minusuguste seemnesööjate kohta.

Valitsusjuhi värvikas, üleolev ja lõpuks ka veel ülbe kõnepruuk leidis möödunud nädalal rohelise tee nii meie kodukootud kui vähemalt näilist tasakaalu otsivasse välismaa meediasse, kus niisama igat nalja üles ei riputata. Kuid seekord ületas eestlaste valitsusjuht oma loominguga rahvusvahelise uudiskünnise hoobilt.

Te mõelge vaid, need kes on ACTA poolt, kuuluvad tema meelest seemnesööjatest uimaspeade hulka, kelle pead tuleks tinapaberist varjestusega teistest isoleerida ja siis mullivanni pista. Nüüd on selgunud, et taolisi haigevõitu mõtlemisega ja tihti patsiga olevusi tuli Eestis tänavaile nii umbes mõni tuhat ja Euroopas oma paarsada tuhat eksemplari.

Minule see lugu meeldib. Kui siiani oli jäetud valitsuskoalitsiooni ülbe üleoleku talumine vaid opositsiooni erakondade rusuvaks kandamiks, siis nüüd esmakordselt andsid endale selle koorma raskusest aru ka laiemad rahvamassid. Ja mitte ainult riiakad pensionärid või kibestunud töötud, nagu Toompea saalis nende suunas aegajalt nooli pillutud, vaid ühiskonna kõige eesrindlikumakas osaks peetav arvutirahva seltskond. Oli see ju e-maailma esindus, kes  tuli seekord Tallinnas ning Tartus interneti õigust ja enese suhtes austamist nõudma. Nüüd on ka oravate valijad arusaamisele jõudmas, et eesti juhid peavad juba ammu lihtinimeste arvamust eimiskiks.

Hirmuga tajud, et Stenbocki maja kaldub farsina kordama prantslaste klassikat, lootes rahva heintega söönuks saada. Prantsuse suurest revolutsioonist lahutab meid  üle 200 aasta, kuid võimu suhtumine riiki ja seal elavatesse inimestesse on meil täna hirmsasti prantsuse pärane. “Riik – see olen mina” – Louis XIV või “Pärast meid tulgu või veeuputus” – Louis XV ja lisaks veel kõrge riigiamteniku uhke hüüd “Rahvas – see raibe söögu heinu!” 

Mulle tundub, et nüüd on ka Eestis tekkinud tõeline ja enneolematu protestiliikumine. Kui nii üksmeelsed suudetakse olla ACTA küsimuses, siis võib loota  ja valitsusel tasub karta, et sama ühtseks saadakse varsti ka sotsiaalsete probleemide lahendamise jaoks. Müüt eestlaste eraldi hoidumise  kombest ja vaid köögis elu kitsaskohtade kirumise kirest, hakkab  lagunema. Kui häda käes, võivad nad kõvasti kokku hoida. Tänaval käisid juba üliõpilased,  lubavad tulla õpetajad, raudteelaste ametiühingud plaanib vastu hakkamist. Eks ole ühteist ka ajaloost eeskujuks võtta. Pühajärve ja Pühajõe ning Mahtra sõjad, Jüriöö ülestõus ja Laulev revolutsioon.  Nüüd paistab, et ka ACTA vastane protsessioon Facebookis ja Twitteris, ning demonstratsioonid Tallina ning Tartu tänavail, rajavad endale ka teed ajalukku.

Silmapiirile on kerkimas lootus sotsiaalmeedia võimekusest eestlased lõplikult ühendada. Ja mitte ainult omavahel, aga liita ka rahvusvahelise suure ja oma peaga mõtlejate seltskonnaga. Ehk näeme juba lähemas tulevikus võimsaid protestiliikumisi hirmsate hinnatõusude ja riigis leviva korruptsiooni vastu. Võib-olla juba õige pea hakkavad emad-isad sotsiaalmeedias kutsuma  rahvast Toompeale demonstreerima viletsa 19 eurose lapsetoetuse- ja maakoolide kinnipaneku vastu. Üha kiiremini levib interneti usk ka vanema põlvkonna hulgas ja pole võimatu, et meie silmad näevad veel omavahelisi pöördumisi riigis elava 370 000 pensionäri seas üleskutsega-valida parlamenti vaid neid erakondi, kes kohustuvad pensione tõstma mitte näruse nelja protsendi võrra, nagu sel aastal, vaid ikka vastavalt elukalliduse tõusule ja elatustaseme langusele. Algul internetis ja siis tänaval.

 

Oleks teadnud, et ACTA nii tõsiseid tuure üles võtab ja noorte massid tänavale toob, poleks ehk peaministrit infotunnis oma rumala küsimusega torkima hakanudki. Oleksin võinud vaikselt istuda. Mis siis nüüd minust saab, kui Andrus maha võetakse? Kellega ma siis saalis ping-pongi mängima hakkan? Kellega saaks lõbusat sõnasõda edasi pidada? Uut nii värvikat meest, kui praegune valitsusjuht, oravatel ju välja panna pole.   

Lugu ilmus 13. veebruari Õhtulehes