Pensionärid, andestage neile!

Neile tuleb andeks anda, sest nad ei tea, millest räägivad! Sõnavõtjad ja otsustajad on liiga noored, et vanaduse müsteeriumist aru saada.

Toon näiteks vaid ühe viimastel päevadel välja hüütud rumalaist loosungeist. „Pensionäre on järjest rohkem, neid ülal pidavaid töötegijaid aga üha vähem! Pensionäri ülal pidamiseks peab varsti tööd tegema 13 inimest..!“ Loe ja imesta, kuidas küll nii võib?

Kes keda ülal peab?

Jah on palju tublisid lapsi ja lapselapsi, kes vanaemale-isale rahalist tuge pakkuda suudavad ja nende eest igati hästi hoolitsevad. Kuid on olemas tuhandeid perekondi, kus noored pikisilmi vanavanemate pensionipäeva ootavad, sest ilma vanade toetuseta noorpered toime ei tule. Kuid enamik  400 000 liikmelisest eakate seltskonnast toidab ennast ise ära ja elab ilma kellegi abita. Lausa piinlik kuulata, kuidas me päevast päeva ja aastast aastasse üha korrutame, et vanainimesi peavad ülal töölkäijaid noored või keskealised.

See lähenemine on eakate põlvkonnale väga solvav ja samas ka absoluutselt vale. Jutt pensionäride ülal pidamisest töölkäijate poolt on sulaselge müüt. Ühiskond ei alga täna ega lõppe homme. Ta saab eksisteerida vaid põlvkondade pidevas vaheldumises ja uuenemises. Need nooremad, kes täna tööl käivad ja nurisevad, et peavad oma maksudest mitut pensionäri ülal pidama, ehk meenutaksid, kuidas samad pensionärid neid noori omal ajal pissitasid, potitasid ja oma riigimaksudest lastelaste kooli- või sõime kulusid kinni maksid. Nii nagu praeguste  töölkäijate pealt, võeti sotsiaalmaksu ka vanavanematelt. Kui nende nimel igas kuus 20% sotsiaalmaksust pensionifondi läks,  siis võib lapselaps kokku arvestada, kui palju vanaema oma isiklikuks pensioniks panustanud on. Meie vanadus ja rahvapension on jooksval finatseerimisel põhinevad pensionid, kuid sisuliselt kogub igaüks pikkade tööaastate jooksul vanaduseks riigi arve peale kena summakese. Põhimõttel, et eile maksin riigile makse ja täna saan riigilt pensioni.          

Veel üks ausammas kuluks ära!

Riigikontrolli audit tõi veelkord välja, et pensionikassa on 363 miljoni euroga miinuses. Seda poleks juhtunud, kui omal ajal poleks Isamaa, Reformierakonna ja Mõõdukate valitsus otsustanud võtta osa raha pensionäridelt ära ja I samba rahast 4% poleks kanditud siis loodud II sambasse. Tollane rahandusminister Siim Kallas lubas küll asja üle vaadata, kuid nii ta jäi kestma kuni tänaseni.

Meil pole mingit õigust heita eakate põlvkonnale ette, et nad ühiskonnale koormaks on ja keegi neid ülal peab. Eesti pensionär peab ennast ise ülal. Talle tuleks ausammas püstitada! Nii väkese rahaga, nagu praegune umbes 340 eurone keskmine vanaduspension, on väärikalt vananemisest küll kangelastegu saamas. Euroopa mõistes on meie pensionäride pere üks suur vaeste koloonia. Tuleks olla tänulik, et eestlased nõnda vastupidavad ja sitked on, et ka väikese rahaga hakkama saavad ja seejuures veel naeratada suudavad.

Me oleme püüdnud pensionide probleemi lahendada eraldi ümbritsevast ühiskonnast. Mitte pensionäride suur arv ei tohiks meid muretsema panna. Vastupidi, peaksime juubeldama, et sajandite tagune inimkonna unistus saja aastaseks elamisest hakkab tõeseks saama. Peaksime õnnest särama, et võime elada kauem kui esiisade aegadel suudeti. Aga ei, meie jälle muretseme. Kuid vale asja pärast krimpsutame kulmu.

Hoopis meie majandus on käest ära. Pole osanud me tulutoovat riiki luua. Nuumame välispanku ja firmasid, kuid oma tööstuse oleme unarusse jätnud. Tootlikkus ja tootmise kasumlikkus on nii viletsal tasemel, et me jõua oma rahvast ära toita. Eesti on on nagu vaene perekond, kus ema-isa vilets palk ei luba enam ei lapsi sünnitada ega vanavanemaid talus pruukostil hoida. Paistab, et asjaga on leppinud ka riigipea ise. Aastapäeva kõnes ütles otse välja, et laste sündimise peale ta enam ei looda, kuid vanarahval soovitas siiski mõne tööotsa leida.

Lugu ilmus lühendatult 2. aprilli Õhtulehes