Peaprokurör jäi kommentaatoreile alla!

Seoses Keskerakonna büroo massiivse läbiotsimisega, mis tekitas laia tagasiside ka ühiskonnas, püüdis peaprokurör Norman Aas Delfi portaalis tegu õigustada ja kaitsepolitsei käitumist normaalseks pidada. Kahjuks kõrgel ametnikul see ei õnnetsunud. Kommentaatorite valdav enamus jäi prokuröri seisukohtadest eriarvamusele ja hindas tema esinemist üsna krõbedate kommentaaridega.

Oma kommentaari võin lisada prokuröri väitele, et läbi otsiti vaid osa Keskerakonna büroost.  Teades oma erakonna bürood läbi ja lõhki, võin küll  öelda, et läbi otsimata jäid sisuliselt vaid koridorid ja tualetid. Ei käidud Kesknädala toimetuses, tehnilise sekretäri vastuvõtu ja ühes majandustoas. Silmnähtavalt oli läbiotsimine laiem, kui ilutulestiku skandaali 600 euro tõestamiseks tarvis olnuks. Aga pole minu asi Kapo töövõtete üle arutleda.

Toonitaksin vaid ühte. Kui kõrge riigiametnik otsustab tema alluvuses olevat haldusala meedias kaitsta, siis peaks välja tulema väga korraliku ja läbimõeldud artikliga. Seekordne peaprokuröri lugu ei suutnud neid kriteerime lihtsalt täita. Nii teeniski nimetatud artikkel ära kommentaatorite kriitika ja halvas silmnähtavalt valitsusasutuste ning nende juhtide prestiiži avalikkuse silmis.  

Toon ära ka Norman Aasa artikli ja mõned kommentaarid:    

Norman Aas: Prokuratuuri kaitseks

 (104)
Riigi peaprokurör
03. veebruar 2012 02:38

Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud mitu juhtumit, kus üsna konfliktsel moel on kokku puutunud demokraatlike institutsioonide (erakonnad, parlament) esindajad ja riigi õiguskaitseasutused.

Sellega seoses on õigustatult õhku heidetud mitmeid olulisi õigusriiklust ja parlamentaarset demokraatiat puudutavaid küsimusi, mis alles ootavad vastust.

Kõigile küsimustele ei ole prokuratuur õige adressaat. Mõnele küsimusele prokuratuur seadusest tulenevalt vastata ei saa – vähemalt praegu mitte. On aga üks küsimus, millele vastuse andmises võiks ja peaks prokuratuur kindlasti osalema juba täna. See on küsimus täitevvõimu (õiguskaitseorganite) vastutusest ja osast demokraatlikus protsessis.

Alustuseks pean ära õiendama mõned ekslikud väited, mis on viimastel päevadel lendu lastud seoses Keskerakonna kontoris toimunud läbiotsimisega. Läbi ei otsitud erakonna kogu keskkontorit. Läbi otsiti üksnes peasekretäri kabinet ja tema poolt läbiotsimisel osutatud kaks ruumi. Vastavalt seadusele esitati läbiotsimisprotokoll läbiotsimise lõpus tutvumiseks ja sellele võeti erakonna esindajalt äravõetud esemete nimekirja läbivaatamise kohta allkiri. Otsitavate dokumentide äravõtmine „võetusega” ei olnud võimalik, sest võetust kui eraldi menetlustoimingut ei tunne Eesti kriminaalmenetlus enam 2004. aastast, kui see toiming ühendati läbiotsimisega. Samal aastal kaotati kohustus kutsuda läbiotsimise juurde manukad.

Ma ei soovi rohkem keskenduda konkreetsele juhtumile, millest kerkivad õiguslikud küsimused lahendatakse seadustes ettenähtud korras. Teema on mõistetavalt laiem: mil viisil võivad demokraatlikud institutsioonid ja õiguskaitseasutused üksteise tegevusse sekkuda?

Meil kõigil on ettekujutus demokraatiast, me kõik soovime õigusriiki. Demokraatlik õigusriik on aga midagi enamat kui nende kahe summa. Demokraatlik õigusriik eeldab ühest küljest võimu vastutust ja kohtulikku kontrolli, teisalt on see riigikorraldus, kus õigusotsustusi tehes juhindutakse seaduste kõrval ka õiglusest ning õiguse ja demokraatia üldtuntud printsiipidest.

Demokraatliku õigusriigi üks, isegi sümboolne väljendus on parlamendiliikme immuniteet, mis peab ühest küljest tagama demokraatliku mandaadi vaba teostamise sõltumata isiku poliitilistest vaadetest, teisalt võrdsuse ja vastutuse seaduse ees. Riigikogu liige on puutumatu. Nii ütleb põhiseaduse § 76 ja täpsustab seejärel: „Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.” (Selgituseks: kriminaalvastutusele võtmise all peetakse Eestis praegu silmas kriminaalasja süüdistusega kohtusse saatmist.)

Nõnda siis ei ole ka parlamendiliikme puutumatus piiramatu. Põhiseadus annab võimaluse selgitada välja ühtviisi nii tavainimese kui ka parlamendiliikmega seotud kuriteokahtluse asjaolud, rahvasaadiku kohtu alla andmiseks on aga vaja riigikogu nõusolekut. Põhiseadus ei eelda, et rahvaesindajad oleksid rahvast paremad, kuid nad ei tohiks olla ka halvemad.

Diskussioon immuniteedi sisu ja selle praeguse kaitse piisavuse üle ei ole aga üksnes õiguslik. See on pigem poliitiline vaidlus, mistõttu nii riigikogus kui ka avalikkuse ees tekkinud arutelu saab vaid tervitada. On võimalik ja täiesti loomulik, et selle tulemusena võidakse jõuda järeldusele, et seadusi tuleb muuta. Ka õiguskaitseasutused mõistavad probleeme, mis tekivad, kui kriminaalmenetlus läheneb immuniteediga kaitstud valdkondadele. Aga nagu on öelnud riigikohus: kriminaalasjas on uurimisasutuse ametnik ja prokurör seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata.

Kehtiv kriminaalmenetlusõigus on ühemõtteline ja kuriteokahtluse ilmnemise korral on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud korraldama kriminaalmenetluse. Veelgi enam, riigikohtu üldkogu on just erakondade rahastamise kontrollisüsteemi põhiseaduspärasust hinnates rõhutanud, et erakondade ebaseadusliku rahastamise vältimise üks oluline osa on erapooletu kriminaalmenetluse läbiviimise kohustus vastavate kuriteokahtluste tekkimise puhul.

Otsuse langetamine selle üle, millal kuriteo tunnused on olemas, on suur vastutus. Otsustada selle üle, milliseid tõendeid ja milliste toimingutega on uuritava teo asjaolude tuvastamiseks vaja koguda, on veel suurem vastutus. Üks 20. sajandi kuulsamaid saksa õigusfilosoofe Gustav Radbruch on väitnud: „Hea jurist saab olla üksnes süümepiinadest vaevatud jurist.” Selle lause tähendust mõistab iga päev nii prokurör kui ka uurija, kes peab keerulistes olukordades oma otsused tegema lähtudes seadusest ja juhtumi elulistest asjaoludest, mis kokku määratlevad olukorrale kohase õiglase tegevusviisi. Seetõttu ei saa ta kuidagi alustada kriminaalmenetlust teos, mis leiab ühiskonnas küll eetiliste etteheidete tasandil enneolematut kõlapinda, kuid paraku ei ilmuta ühegi kuriteo tunnuseid. Seetõttu tuleb tal jätta tähelepanuta kommentaarid, et tal oleks mingi kuriteo tõendamiseks justkui vaja vaid kahte paberit, kui tegelikult on nii kohtupraktikast kui ka karistusõigusest tulenevalt asjakohane ja vajalik hoopis täielikum tõendite komplekt.

Eeltoodu aga ei tähenda, et õiguskaitseasutused oleksid kriitikavabad või tegutseksid väljaspool demokraatlikku kontrolli. Prokuratuuri ja uurimisasutuste otsuseid kriminaalmenetluses kontrollib eelkõige erapooletu kohtuvõim. Ühegi teise riigiasutuse tegevus ei ole Eestis suuremas mahus allutatud kohtulikule kontrollile kui prokuratuuri oma ja seda juba kohtueelses menetluses. Samas on viimane aeg pakkunud näiteid, kus pretensioonide lahendamine uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse suhtes on suunatud meediatandrile, unustades selleks seadusandja enda poolt loodud õigusriiklikud kontrollimehhanismid ja kaebemenetluse, milleks prokuratuur on kohandatud ja valmis.

Probleemid süvenevad veelgi, kui demokraatlikud institutsioonid ja riigi õiguskaitseasutused õnnestub tõmmata omavahelisse konflikti, vähemalt näilisse. Meie mineviku (või mõne riigi oleviku) hirmuvarjud totalitaarse riigi õigussüsteemist ei ole veel tänaseni seinalt täiesti kustunud. Seetõttu on küll teatud mõttes paratamatu, et Eesti õiguskaitsesüsteem peab ennast pidevalt tõestama, sh kaitsma ka süüdistuste eest poliitilises kallutatuses ja erapooletuses. Kahetsusväärne on aga see, kui selliseid minevikuhirme hakatakse teadlikult ära kasutama ja võimendama. Tuleb nõustuda vabariigi presidendiga, kes on öelnud, et nii nagu korruptsioon vähendab usku demokraatiasse, kannavad täpselt sama eesmärki – kahandada rahva usaldust õigusriigi vastu – ka katteta süüdistused õiguskaitse eest vastutavate asutuste poliitilise kallutatuse asjus.

Õigussüsteemi roll demokraatlikus õigusriigis on küll toota kohtuotsusega kaasnevaid sotsiaalseid väärtusi ja õigusrahu, kuid ka ideaalseim õigussüsteem ei saa olla ainus õigluse allikas. Õiglast õigusemõistmist peavad toetama ka demokraatlikud institutsioonid ja meie rahvuslikku eliiti ümbritsev eetikamaastik ehk need väärtushinnangud, mida kannab meie poliitiline, majanduslik ja vaimueliit. Õigesti korraldatud eetikaväli (mis suunab ka üksikisikute moraalsed kompassid ühes suunas) vähendab ootusi, et ainult õigussüsteem saaks kõik küsimused õiglaselt lahendada, ja loob ühiskonnas parema õhustiku. Lootes ainult õigussüsteemile, takerduksime vaid JOKK-mentaliteeti.

Õigussüsteem ei saa olla üksildane õigluse majakas, mis toitub vaid iseenese energiast.

Demokraatliku õigusriigi areng on protsess, mis on meie õigus- ja poliitilise kultuuri arengu üks osa. Ühest küljest peavad uurimisasutused ja prokuratuur nii kohtule kui ka avalikkusele tõestama, et meie tegevus on põhjendatud, erapooletu ja rajaneb seadusel ja õiglusel. Teisalt usun, et Eestis on saabumas aeg, kus kriminaaljustiitssüsteemi tegevuse seaduslikkuse kahtluse alla seadmine põhineb üksnes faktidel, mitte abstraktsel retoorikal.

Mõned kommentaarid:

relo

03.02.2012 06:17

 Lp peaprokurör ei vasta paraku peaküsimustele:

 - miks ründas KAPO 500 euro pärast nii suurte jõududega opositsiooni kontorit? 20 mehega mindi üle võtma ühte tuba?

 - miks siis nii ruttu see 500 eurot ära unustati? oli siis mõjuvõimuga kauplemine või ei olnud? või see pole enam oluline, et seda isegi ei mainita tekstis?

- kuidas sattusid Kapo poolt äravõetud dokumendid koheselt Postimehe propagandaosakonna juhataja Samosti kätte? peaprokurör kirjeldab ülipikalt ja filosoofiliselt, kuidas pabereid võetakse ja kui oluline on iga detail selle juures. miks see nii oluline on, kui järgmisel hetkel oli kogu info juba valitsusmeelse meedia käes ilma mingisuguse õigusliku " vilosofita". kuidas on võimalik selline kiire uurimisdokumentide leke??? ja peaprokurör isegi ei maini seda...

lugeja

03.02.2012 06:36
Jajah, pole see Aasa elu lihtne.
 Korraldusi tuleb täita, aga pärast ei tule keegi appi avalikkusele selgitama, kuidas ometi on võimalik pidada mõjuvõimuga kauplemiseks situatsioone, kus väidetav mõjuvõimu ostja üldse mingit osalust ei omanud (Merepäevade ilutulestik) või kus raha laotas laiali hoopis vastaspartei (Aasa ülemuse koalitsioonipartneri) maavanem. Kuid inimesed ei ole lollid ja jäävadki sellele küsimusele ikka vastust ootama.
 Eriti veel setõttu, et kõrval on kaasused, kus sellesama Aasa ülemuse koalitsioonipartneri parteis toimuvad ministrite poolt kahtlased elamisloaärile kaasaaitamised. MIllegipärast pole selles asjas Aasal kohe mingit huvi.
Ei ole lihtne see parteiliselt juhitava prokuröri elu.

kaugelt
piinlik lugu. kas sellise jutuga tahetakse öigustada rünnet opositsiooni peakorteris?
no mindi ju nn 500 EURO SKANDAALI PÄRAST
aga tehti pöhjalik läbiotsimine
miks peaprokurör ei ütle, kas reformikommunistid olid teadlikud ründest
kes ründe algatas? kas poliitikud?
DEMAGOOGIAGA DEMOKRAATIA VASTU - vot see peaks olema antud jutu pealkiri

arvaja
Mul on piinlik, et riigi kõrgeim süüdistaja tegeleb terve lehekülje ulatuses udujutu ajamisega ega vasta üles kerkinud otsestele küsimustele, sealhulgas põhiseaduskomisjoni esimehelt Marustelt. Kaua võib oma rinnaesist kaitsta niivõrd segaste ja umbmääraste argumentidega!? Prokuratuur süüdistas mõjuvõimuga kauplemises kahte Riigikogu liiget mingi 500 euro eest, mis pole naeruväärne vaid summa suuruse, vaid kogu konstruktsiooni absurdsuse tõttu, samal ajal võis ministeeriumi nõunik Tsahkna kõrvaldada samal kombel enda ja erakonna arvele miljoneid maksumaksja raha ning seda süüasja marineeriti vähemalt kolm aastat., enne kui uurimist alustati. Millest siin veel kõnelda!? Kas oodati, kuni rahavool lõpeb, et alles siis süüdistus esitada???

huvitav

kas see aas ise ka usub, et ta pole tööriistaks riigi võimurite käes?

nipernaadi
Aas hakkas tundma hirmu vastutuse ees. parlamendi liige ON PUUTUMATu, olenemata kuidas prokuratuur EV Põhiseadust tõlgendab. õiguslikult on selline puutumatuse käsitlus vastuolus õiguse üldtunnustatud legaliteedi ja proportsionaalsuse printsiibiga. huvitav, kui isik on kohtu alla antud, milleks siis enam läbiotsida, naljatilk! mitte ühegi süüdistatava suhtes pole peale "toimiku" kohtusse saatmist toimunud läbiotsimisi. selline aasa loogika tähendab, et saadikul PUUDUB IGASUGUNE PUUTUMATUS. edu prokuratuurile, mida rohkem te seadusi rikute, seda rutem hakkab valdav osa rahvast hindama ja väärtustama põhiõigusi. peale seda hakatakse neid põhiõigusi taastama ja kaitsma!

suli
tore jah ja absoluutselt nõus eelkommijatega see mehike paneb täiega pada ja puhub mullikesi millest ta isegi vist aru ei saa ,kuidas siis on ,põhiseadus lubab parlamendiliikme kallale minna kui on kohtuniku ja õiguskantsleri vastav luba,löö letti siis luba ja mida see sisaldab? ja erinaljakas on selle taustal asjaolu, et seda venkudega seotud rahamasinat elamisload pluss kapo enda osalus,pole mingeid erimenetlusi ette võetud, siin peax ammu pead ja kupud lendama need aga ajavad mullikesi mingeist vanapaberikuritegudest ,no ei saa selliste asjadega kohtusse minna ! Ahjaa huvitav kuidas toimus rahvaloendus selles 160 inimesega korteris tallinnas ja 15 miljonäri elamises paldiskis jne jne! astu tagasi vabatahtlikult aas või põgene riigist, sest see päev ei ole kaugel millal ametikohast ilma jääd ja siin ei tule otsus ansipilt kelle käske ilmselgelt silaklapid peas ja tropid kõrvas täidad, vaid see nõue tuleb euroopa liidust ,seal mullitamisi ei andestata!

Tõnu Samuel

Lp. Norman Aas. Palun selgitage, miks jätsite vastamata küsimusele online intervjuus http://www.ap3.ee/interview/2011/12/7/kusi-riigi... ning sisuks oli: "Alustan dokumendist https://www.riigiteataja.ee/akt/713628... Sellega andis peaminister riigi lepingu oma elukaaslasele. Kas kriminaalasja mitte algatamine on julguse taga või on see lihtsalt JOKK, kuna elukaaslane pole naine ja nii on meil lubatud?" Kas meie õigusriigis on midagi, mis takistab kõrgete poliitikute tegudele hinnangut andmast?

Niorman

Paistab et peaprokurööril (kes on kahtlematult õilishing) hakkas kuskilt sügelema, et sellise artikliki kirjutas !!!!
vene maffia respublica taga

Matsimure

(Kommentaaride järjekord: Indrek Põdra kuriteod ulatuvad mitme aasta taha-EP)
erinevalt ajakirjandusvabduselt maailma 3. riigi Eesti eestikeelsest meediast on siinses venekeelses meedias siiski ilmunud ka artikkel "Kes kontrollib Kontrollijat?", kus eesti autor analüüsib põdra grupeeringu haarmeid KaPo, Politsei ja Rahapesu Büroo üle kontrolli saavutamisel (Maksuamet täidab sel puhul juba käsku pimesi). Suur täna autorile selle teema jätkuval kajstamisel, sest oht langeda unustusehõlma on selle protsessi parim lämmataja, mida põdra grupeeringu liikmed, toetajad ja lihtsalt kaasajooksikud vajavad nagu õhku, et uurimine ummikusse jooksutada, prokuratuur ja uurimisorganid küündiatuks tembeldada ja kohus käsi laiutama sundida, sokutades meediasse värvikaid "variskandaale". Võimalikele oponentidele meenutan Diveci skandaalijada ja pakun välja, et ühisknd ei ole küsinud tulemusi vastutavatelt ametiisikutelt, kes tänasks on vastutasuks edutatud partei peasekretäri, riigikogu liikme, panga juhi ja IMFi nõuniku ametikohale. Janek Kalvi märgib õieti, et salaalkohol on ühiskonna hävitaja, aga salaalkohol on üks pisike osa süsteemist nimega VARIMAJANDUS, mida esindavad ja toetavad kõik eelloetletud. Vahest on meie VARIMAJANDUSE osakaal siiski suurem kui meile meeldib tunnistada? Ja kas me oleme soovitud Põhjala majandusruumi kui Trooja hobused Idast????

Ja veel…

 Kui eeltoodud pankurid ja advokaadid ei hooli või on unustanud, siis meenutame, et Riigikassa on ühiskonna rahakott, kuhu põhiliselt maksukohustusena laekuvad maksud ja muu tulu, mida ühiskond riigieelarve järgi kasutab õpetajate, päästjate, riigikaitse, pensioni ja muude ühiste vajaduste rahuldamiseks. Oletades, et mõni selle loo peategelane suudab ühiskonnas osaleda ilma ühiskondlikku teenust kasutamata, kas saab olla kindel, et Riigikassa rahastatud teenus ei ole hädavajalik tema vanemale, lapsele, lähedastele, kes kaaskodanikena kuuluvad samasse ühiskonda.
 Kas justiitsminister Kristen Michal, siseminister Ken-Martti Vaher, rahandusminister Jürgen Ligi ja majandusminister Juhan Parts on teadlikud nende haldusalal toimuvast ja kas nad legaliseerivad Eesti Vabariigi nimel toimuva tingimusteta?

Mis toimub!?

Kõik süüdistused on vigased!
Selline tunne ,et uurijad makstakse kinni,ja väikesed nn.vead mis tehakse,on advokaatidega kokku lepitud!

Jüri

Ikka liiga kegekäeliselt algatatakse menetlusi ilma pühjusteta. Münel juhul toimub asi nagu Stalini reziimia ajal. Keegi mees koputab ja kohe on prokuratuur jaol. Tegelikult peitub tavaliselt selle koputamise taga isiklik vimm.Tüüpiline näide on siin Pärnu endise linnapea Viisitamme juhtum. Asja ennast ei olnud ollagi, tehti suuri sõnu ja anti palju lubadusi suure meediakära saatel. Raisati mitusada tuhat krooni riigi raha ja rohkem midagi. Kui prokuratuur peaks alusetute menetluste puhul kulud ise kinni maksma, võib olla siis hakkaksid mehed mõtlema.

Mihkel

Et kohtud ei ole mõjutatavad, ajab lausa naerma. Ida-Virumaal on kohtunikud ära hirmutatud ja võtavad vastu otsuseid, mis ei ole ühegi eelneva kaasusega vabariiklikust kohtupraktikast sarnane. Ja kuidas me tõestame, et kohtunik tegi otsuse surve all? On ainult kaudsed tõendid.