Ansipi valitsus ei väsi kordamast, et varsti saame viie rikkama riigi hulka, aga seda udujuttu enam keegi tähele ei pane. Ega võta tõena ka rahandusminister Jürgen Ligi surmtõsise näoga öeldud sõnu, et kriis on möödas, tulime sellest edukalt välja, makromajandus kosub ja riigi välisvõlg on Euroopa väiksem. Aga mina küsin valijate nimel ministrilt vastu: mis siis, et riigi välisvõlg on väike, kui tema elanike võlg välismaiste pankade ees on kolossaalne. Oleme Rootsi pankade pärisorjad. Ma küsin veel: mis siis, et majandus kosub, kui oma 100 000 inimest, enamasti pereisad istuvad ilma tööta kodus.
Meile korratakse päevast päeva kui tubli väike Eesti on ja kui edukalt ta masust võitu sai. Ei vaidle vastu. Kuid ma küsin jälle valijate nimel: millise hinnaga see või tuli? Kas mitte rahva vaesumise arvelt? Peaminister on mulle Toompea lossis saalis infotunnis mitmel korral seletada püüdnud, et rahva arvelt peabki riik kosuma. Äkki ta ikka eksib?
Tuletaks meelde, mida kirjutas meie kohta kriisi langenud Kreeka veebiväljaanne Ethnos Online: „Kuidas siis Eesti saavutas nii lühikese ajaga sellise finantsilise ime? Vastus on lihtne kuid valus: hävitades eestlasi! 2009. aastal langes Eesti SKP kuristikku: majanduse vähenemine 15%! Ainult sõjaajal näeme sellist SKP langust. Sõda ei toimunud, kuid valitsus algatas kodusõja Eesti inimeste vastu: see kiirendas töötuse määra. Palgad langesid 20-30% võrra, vallandati kümneid tuhandeid, pensionid langesid hindade tõusu suhtes 20% või enam. Eestlased painutasid oma pead alla selle asemel, et mässama hakata. Samal ajal kui nad vajusid vaesusse ning kannatustesse, jõudsid riigi numbrid enneolematutesse kõrgustesse. Defitsiit kadus, pärast seda, kui valitsus tegi pogrommi riigiteenistujate ja pensionäride vastu, ei jätnud raha haiglatele, koolidele ning valitsusasutustele. Inflatsioon kadus, sest riik oli täis töötuid, kes ei teadnud, kuidas ellu jääda. Õnneks ei ole ega taha me kunagi saada eestlasteks! Meie ning paljud meie sarnased rahvad ei ohverda inimesi numbrite nimel.”
Kas pole mitte karmid sõnad? Kas poleks meil aeg suhtumist inimestesse muuta. See pole õiglane, kui üksikema saab 19 eurost lapseraha ja teine 2236 eurost vanemahüvitist. Pole õiglane, kui suurem osa töötuid peavad hakkama saama vähem kui 80-eurose toimetuleku toetusega, kui 270 eurose keskmise pensioniga kuuluvad enamik 370 000 pensionärist Euroopa mõistes vaeste hulka.Meie töötu abiraha on kümme korda väiksem kui Iirimaal, või Hollandis? Läinud aasta detsembris vastas Postimehe küsitlusele, kas teie jaoks on vaesus probleem, eitavalt vaid 6,4% küsitletuist. Muidugi tahaks meist igaüks end rikkaks pidada, kuid nüüd, mil oma eurodes pangakontot lihtne teiste euroala riikidega võrrelda, peame tunnistama, et me oleme selle ala vaesemaid riike.
Kallis rahvas! Valimised tulevad. Kasutagem alles jäänud aega, et natukenegi analüüsida, mis toimub meie ümber ja meie arvel. Meie riik ei ole jätkusuutlik, kui me jätkame sellesama äärmuslik röövkapitalismiga. Meil on kõik, peale metsa maha müüdud, veneaegne varandus laiaks löödud ja rahvas vaeseks tehtud. Suur osa noori peresid on pankade pärisorjad! Ma küsin: Kuhu lähed, Eestimaa?
Lugu tuleb avaldamisele ka valimislehes Kagu-Eesti Postipoiss Nr.3, mida ma toimetan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar