Valga!

Euroopa pärl, või hääbuv raudteelinn?
 

Olen Valgat ikka Euroopa Liidu pärliks pidanud. Seda koos lätlaste Valka linnaga. Ega neid kaksiklinnu nii palju polegi. Eriti selliseid, kus üle piiri astudes leiad eest absoluutselt teise keelekõla ja paljuski erineva kultuuri. Kuigi asuvad kõrvuti, pole nad päris kokku kasvanud. Just see teebki neist kahest unikaalse keskuse, mille paremad päevad kindlasti alles ees seisavad.

Valga turust vaimustun ma iga kord uuesti, kui tema väravast sisse astun. Tõeline rahvaste paabel. Sa võid hapukapsa hinda küsida nii eesti, vene, läti kui võru keeles. Müüja ei tee teist nägugi, kui keegi kahes keeles segamini oma ostusoovi seletab. Kui mõni uhke turismibuss veel peatuma juhtub, läheb äri ka soome ja rootsi keeles. Pole küll peale juhtunud, kuid eks leedu ja poola keeles saab ka Valgas ostud tehtud. Ajalugu on selle iidse linna kultuuri väga rikkaks teinud.

Seepärast kippuski meel kurvaks minema, kui eelmisel nädalal Eesti Päevalehest oma lemmiklinna kohta  üsna kibedaid sõnu lugesin. Meie üks tugevama sotsiaalse närviga ajakirjanik Külli-Riin Tigasson kahes artiklis „Maju tuleb hakata lammutama“ ja „Hiid-Valga“ avaldas kogu Eestile oma sünnilinna saladuse: Valga on tühjade majade linn, kust viimase kahekümne aastaga, ehk siis taasiseseisvunud vabariigi ajal, on lahkunud kolmandik elanikest. Näiteks omaaegse kuulsa Valga raudteesõlme 3000 töötajast on täna järele jäänud vaid sadakond. Isegi linna keskel seisavad paljud majad tühjade tondilossidena, milliste lammutamisest linnapea unistab.

 Linnajuhi seisukohad olid artiklis need, mis hämmastama panid. Kalev Härk on artiklis erakordselt avameelne ja tunnistab, et tema jõud jääb linna päästmiseks napiks. Üürivõlgnike probleem süveneb, eraomandis korteritega maju maha lõhkuda ei saa ja uusi kortereid ka raske ehitada, sest magusamas miljööväärtuslikus piirkonnas tuleb muinsuskaitse keelama.

„Omavalitsus pingutab, aga töökohti me luua ei saa, saame ainult bürokraatiat võimalikult lihtsustada,“ lisab linnapea intervjuu lõpus.
Heldene aeg! Mis siis tavakodanikul üle jääb, kui linnapea nii pessimistlikult oma kodukohast räägib? Kui oled linna juhtimise enda peale võtnud, ennast liidriks kuulutanud, ootab linnarahvas juhilt ka ettepanekuid, uusi ideid ja loomulikult vastutust tehtu eest. Kuidas siis aselinnapeade ja linnavalitsuse võitlusmorali üleval hoida, kui juht vaid kurvalt nendib, et suurlinnad inimesi Valgast ära imevad?

Nõustun, et ettevõtlust on ilma riigi abita raske piirilinna meelitada, et rahva väljaränne ületab ammu kõige hullemaidki prognoose, kuid käega lüüa ju ei tohi. Ajad muutuvad ja ega elu ka Valgas päris seisma jää. Kui ta oma sünnipäevast 1584. aasta 11. juunil tänaseni vastu pidanud, teeb ta seda ka edaspidi. Meie ülesanne on praegune raske olukord üle elada ja optimistlikult tulevikku vaadata.

Kuidas seda teha? Kui ei ole raha, siis tuleb appi võtta mõistus ja koostöö. Minu ettepanek oleks kutsuda kokku kohalike poliitiliste jõudude ümarlaud või koostöökoda. Seal tuleks igaüks välja oma linnaarengu programmiga, mis ühiselt läbi saaks arutatud. Unustagem hetkeks opositsiooni või koalitsiooni kuulumise ning püüdkem üksteist ära kuulata. Maa- ja linnavalitsuses on küllalt eksperte, kes oskaks ettepanekute elluviimise reaalsust hinnata. Pärast ideede esialgset kaalumist võib iga erakond või valimisliit nad oma valimisplatvormi kirjutada. Las siis valijad otsustavad, mis neile rohkem meeldib. 20. oktoobril selgub, millise kursi linnaelanikud valivad.

Aga tegutseda tuleb ja kohe! On ju päris selge, et pärast Eesti Päevalehe kahte artiklit, mis vabariigi üldsusele linnast küll objektiivse, kuid üsna õõvastava pildi maalisid, on noori õpetajaid, arste või ärimehi Valka veel raskem saada, kui varem. Sellele vaatamata, tuleb meil Euroopa pärl läikima lüüa.   

Lugu ilmus 28. mai ajalehes Valgamaalane