Olen uhke Eesti, mitte Ansipi ja Ilvese valitsemise üle !

Ajaleht Võrumaa teataja küsis:

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Ma vastasin toimetusele:

1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas. Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele.

Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale! Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

Eriliselt toreda näituse uhkuse kohta kinkis meile preidesnt Ilves. Twitteris on ta Venemaad kirunud nii, et vähe pole. Ulakate tütarlaste rock-ansambli esinemist Vene Õigeusu kirikus kiitis ta taevani ja hurjutas vene kohtusüsteemi, et miks viimane tütarlastele armu ei andnud ja nad vangi pani. Vene demokraatiaga pole Ilves kohe üldse rahul. Kõike seda loeme internetis.

Kuid nüüd, kus meie uhke president võimuks asjad vene riigi kõrge esindaja Moskva ja Kogu Venemaa patriarhi Kirillliga Tallinnas selgeks rääkida, lahkus riigipea uhkus tema väiksest südamest.

Riigipea lihtsalt kadus Eestist minema, vaatamata sellele, et mitmed nõuaandjad seda ei soovitanud vaid otse keelitasid teda jääma. Paistab, et Lääne maailma taustaga Ilves ikka tõeliselt venelasi kardab. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Patriarh oleks oraatorikunstis meie lihtsat riigipead ju mäekõrguselt ületanud. Mäletame, kuidas presidendi valimiste debati ajal ETV otseeetris Ilves lihtsalt kahvatus Arnold Rüütli rahuliku ja sõnaosava veenmiskunsti ees. Nüüd oleks sama juhtunud kirikupea Kirilliga vesteldes. Ilves ei saanud seda endale lubada.

Eesti uhked poliitikud on reeglina kõvad vene poliitika siunajad koduses meedias ja sotsiaalvõrgustikus. Siirast kahekõne otseeetris või silmast-silma vestlust venelastega kardavad nad paaniliselt.  Paneb tõsiselt mõtlema, kuidas käituks preident Ilves  võimaliku Vene-Eesti sõjalise konflikti ajal? Kas vene sõdureid nähes ta ka Eestist lihtsalt jalga laseb, nagu kunagine kaitseminister Hain Rebas, kes oma lahkumise avalduse sadamast autojuhiga riigikantseleisse saatis.