Kuidas jätkaksite lauset,

Mina arvan, et.... ?

Nii küsis minu käest Põlvamaa ajaleht Koit. Mõtlesin pisut ja saatsin lehele järgmise lühikese nupukese:

Mina arvan, et eesti inimesed on hakanud vähem mõtlema! Nad on oma igapäeva muredega nõnda hõivatud, et elu mõtte üle arutamiseks aega ja energiat enam ei jätku. Kui veel nõukogude aja lõpul genereeris ühtne vabadustahe rahva kollektiivses ajus kohutaval hulgal uusi ideid, siis ränk kapitalism pani eestlase lihtsalt tööle kui masina, mis filosofeerimist ei kannata.

Kohalikel valimistel Valga linnas oli mul kampania käigus üle 2000 kontakti konkreetsete valijatega. Valdavaks probleemiks, mille üle eestlased kurtsid, oli raha- ja tööpuudus. Venelastele seevastu läks rohkem korda Eesti, Venemaa, Euroopa tulevik ja vene kultuuri säilimine uues olukorras.

Üha rohkem saab mulle viimasel ajal selgeks, et kodueestlaste (need, kes veel siin elavad) mõttemaailm on üsna ahtakeseks jäänud, mis omakorda tingib kohaliku eliidi kokku kuivamist. Äsja sain selle kohta šokeeriva näite. Möödunud nädalal, uutmoodi Sirbi ilmumise päeval olin parajasti ringsõidul oma valimispiirkonnas Kagu-Eestis. Kultuurilehte ei õnnestunud mul saada ei Valgast, ei Võrust ega Põlvast. Lõpuks sain teada, et ühessegi neist maakondadest Sirpi müügiks ei saadetagi, sest ostjaid lihtsalt pole!

Mina arvan ja ma kardan, et eestlased sulanduvad kohutava kiirusega Lääne tarbimisühiskonda, kus mõtlemine pole ammu enam moes. Sellel aga on aga meie, kui väikese ühiskonna jaoks, üks suur oht. Rahvast, kes ei mõtle, on lihtne valitseda nende poolt, kes mõtlevad!

Ilmus ajalehes Koit novembrikuu lõpus

Valgas tulid võimule endised !

1Kuna jagasin valimiskampaania käigus laiali suure hulga nimekaarte, ei jõua nüüd enam telefonis kõnedele vastata. Küsimus ikka seesama: andsime hääled Keskerakonnale, aga linna juhivad hoopis teised. Miks? Vastaksin lehe kaudu korraga kõigile. Mis siis ikka Valgas juhtus?

Tuletan meelde, et valdav enamik Valga valijaid eelistas Keskerakonda ja nende häälte tulemusel sai linnavolikokku üheksa selle erakonna nimekirjas kandideerinut. Reformierakond sai kuus ja sotsiaaldemokraadid viis kohta. Ühe koha sai veel IRL, valimisliit Meie Valga mitte ühtegi.

Muidugi lootis valija, et keskmehed teevad linnas ka valitsuse, kutsudes koalitsiooni kas siis Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide esinduse. Tegelikkuses juhtus aga see, mida poliittehnoloogia õpikutes nimetatakse poliitiliseks kambakaks. Keskerakonna seljataga sõlmisid liidu hoopis valimistel teisele ning komandale kohale jäänud Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid. Need, kellele valija vähem hääli andis ja keda ta linna valitsemisel näha ei tahaks.

Ajaloo ja täpsuse huvides ütlen, et keskmehed käitusid džentelmenidena ja tegid kohe valimisööl Reformierakonnale ettepaneku asuda liidu tegemiseks läbirääkimistesse. Ei öösel ega ka järgmistel päevadel Reformierakonna esindajatelt tagasisidet ei tulnud. Küll kutsus sotside juht Kalev Härk keskmehed järgmisel varahommikul raekotta ja tegi silmatorkavalt üleolevas toonis ettepaneku «koostööks», mida aga Keskerakonna delegatsioon kuidagi vastu võtta ei saanud.

Kuigi saanud valimistel kolmest erakonnast viletsaima tulemuse, nõudis Härk endale linnapea kohta, unustades Keskerakonnale linna täitevvõimu juures üleüldse midagi arvestatavat pakkuda. Keskerakond tuletas Härgile meelde, et kord ta juba sai Keskerakonna naiste armust linna juhiks, kuid seda viga enam ei korrata.

Edasine on lugejaile üldjoontes juba teada. Valimistel ülekaalukalt teisi võitnud Keskerakond mängiti opsitsiooni ja võimule tuli valgalastele hästi tuttav vana sõpruskond. Maakonda ja linna juhivad Margus Lepik, Enno Kase, Kalev Härk, Ivar Unt ja teised, kes aastaid omavahel juhtivaid ametikohti jaganud ning vahetanud.

Just selle seltskonna juhtimisel on Valga linn ja maakond mängitud Eesti edukuse edetabelites häbiväärseile viimastele kohtadele. Just tänu selle vennaskonna vastu võetud otsustele on Valga linna maine langenud erakordselt madalale tasemele ja vabariiklikus ajakirjanduses ilmuvad hirmuäratavad artiklid piirilinna tühjadest tondilossidest või pealkirjaga «Mida teha Valgaga?».

Kuulsin, et teleekraanil olevat Ivar Unt seletanud, et Reformierakond ei saanud Keskerakonnaga koalitsiooni teha, kuna Heimar Lenk ei hakanud linnapeaks. See on puhas vale, sest ühtegi ametlikku kohtumist või läbirääkimist, kus minu kandidatuur võinuks üles tõusta, pole keskmeestel Valga reformikatega olnud. Valimisöine põgus tervitamine ühes kohvikus ei saa arvesse tulla.

Teisest vassimisest lugesin Valgamaalasest, kus «peibutuspart» Margus Lepik põhjendab oma loobumist linnapea kohast: «Arvestades valimistulemusi ja läbirääkimiste käiku, sai mulle selgeks, et linnapea ametisse pürgides minu soovidele vastava linnavalitsuse moodustamine seekord ei õnnestu.» Loe, kuidas tahad, aga selgust ei saa.

Kui Reformierakonnal on kuus ja sotsidel viis kohta, on ju klaar, et enim hääli kogunu otsustab. Pealegi linnavalitsuse moodustamine ju õnnestus hiilgavalt. Ju siis Lepik lihtsalt ei tahtnud kunagisele toolile tagasi istuda. Toompeal omavahel rääkides nimetavad poliitikud maavanemat kohaliku valimisstaabi ülemaks, kelle abil mõnus nii linnavolikogude kui ka Riigikogu valimiskampaaniaid korraldada. Kes siis seda magusat kohta käest annaks.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui Edgar Savisaar.

Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis, kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Valgas aga juhtus see, mida üks valija mulle saadetud elektronkirjas rahvast üle karjumiseks nimetas: «Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimiste tulemus kinnitab seda, et mitte «rahva hääl» ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!» Teiste sõnadega sülitasid Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond Valga valijale lihtsalt näkku.

Lugu ilmus  14. novembri ajalehes Valgamaalane

 

Valimiste võitjast võib saada kaotaja!

See, mis juhtus kohalike valimiste tulemusena Valgas, pole Eesti poliitikultuuris mitte hälve vaid pigem laialt levinud erand, mis kinnitab kehtivaid reegleid.

Valgas andis valija selge eelistuse Keskerakonna poliitikale ja minule isiklikult 508 häält, mis tähendas kohalikku tipptulemust. Keskpartei sai volikokku üheksa kohta. Teise tulemusena sai Reformierakond kuus, sotsiaaldemokraadid viis ja IRL ühe koha.

Viisaka partnerina pöördus Keskerakonna esindus kohe teisele kohale jäänud Reformierakonna poole ettepanekuga moodustada linnas kahe erakonna võimuliit. Keskerakond oleks saanud linnapea ja Reformierakond volikogu esimehe koha. Kuid ärimeeste partei jäi ettepaneku suhtes kõhklevale seisukohale. Tuli välja, et enne meie öist kohtumist olid käed löödud juba sotsialdemokraatidega. Moe pärast kutsusid sotsid keskmehed järgmisel hommikul linna raekotta kohtumisele. Ülbusest lõhki mineval kombel tehti ettepanek võimuliiduks äärmiselt alandavatel tingimustel: valimiste võitja erakond taheti jätta ilma nii linnapea, kui kahe aselinnapea kohast, ehk siis kohalikust täitevvõimust üldse. Edaspidine areng sujus juba omasoodu keskmeeste selja taga ja päädis kolme kõige vähem hääli saanud partei liidu sõlmismisega.

Midagi uut ju selles loos pole. President Lennart Meri aegadest peale mäletame, kuidas suruti tagasi esimestel presidendi valimistel rahvalt suure toetuse saanud Arnold Rüütel ja hiljem korduvalt riigikogu valimistel rekordhääli saanud Keskerakond. Ikka ühe valemi järgi, et võimule ei too mitte valimisvõit, vaid hoopis hilisem omavaheline kokkumäng kaotajate vahel. „Tähtis pole mitte saadud häälte hulk vaid sõpruskonna otsus,“ kiitis mulle üks poliitik ühes teises linnas, kui võitjaid järjekordselt ignoreeriti.“ Me oleme Eestis poliitilise kambaka tegemisega nii ära harjunud, et ühiskond peab seda asjade normaalseks käiguks.

Vist küll ainult Edgar Savisaare vastu see libademokraatia ei toimi, sest tema on Tallinnas 40 000 häälega nii võimas ja rahva poolt sedavõrd hinnatud linnapea, et Keskerakond pealinna võimu jaoks koalitsiooni kaaslasi ei vajagi. Ülejäänud kohtades erakondade ainuvõimu nii naljalt saavutada ei suudeta ja seal otsustavad kohaliku võimu tulemuse kavalad läbirääkimised, mis reeglina algavad valimiste ööl kusagil salatikausi ja õllekannu taga. Nii jooksevad osapooled ööhämaruses ühelt valimispeolt teisele, kaasas üha paremad pakkumised järgmistele. Kandideerinud meeste ja naiste ilmavaade ununeb lähimate tundide jooksul pärast valimistulemuste välja kuulutamist ning hommikupäikest võetakse vastu poliitikaülestena, kellele tähtis vaid ametikoht ja palga suurus uues vallavalitsuses.

Kui jälgida võimu moodustamist meist rohkem arenenud riikides, siis ööpimeduses valimiste võitjale noa selga löömist kohtame vähem. Näiteks praegune Saksamaa, kus Angela Merkel küll võitis, kuid mitte nii võimsalt kui  Edgar Savisaar. Nüüd peab sakslaste raudne leedi pikki ja väsitavaid läbirääkimisi kõigi osapooltega, kuid me pole veel kuulnud tema kõrvale tõrjumise katseist. Saksa poliitkultuuri jaoks pole see võimule tulemise viis, mis Eesti poliitikute tavakäitumiseks loetakse, lihtsalt vastuvõetav. Valimiste võitjale püütakse jätta vabadus viimast kui võimalust proovida ja alles siis kui tõepoolest valitsusliitu moodustada ei suudeta, algavad uued mängud valimised kaotanute vahel.

Tulles tagasi Valga juurde, näeme et rahva tahe linnavõimu kujundamisel suurt arvesse ei tulnud. Sotsiaaldemokraate eelistatas valija alles kolmanda valikuna, kuid jõumeetodil pandi just see erakond läbi linnapea ametikoha piirilinna tähtsamaid küsimusi otsustama. Rahvas  tahtis linna juhtima Keskerakonda, kellele andis võimsa valimiseelistuse, kuid sai hoopis  vastupidise maailmavaatega Reformierakonna, kes näiteks tasuta transporti saatanaks peab. IRL sai minimaalse tulemuse, ehk jäi valgalaste toetusest peaaegu ilma, kuid ka tema juhib nüüd linna ja surub valijale oma tahet peale. Juhtus see, mida üks nördinud valgalane mulle saadetud elektronkirjas  rahvast üle karjumiseks nimetas: "Eestis ei olene valimistulemus sageli enam valijast, vaid neist, kes valimisi oma suva järgi tõlgendavad. Valga valimuste tulemus kinnitab seda, et mitte "rahva hääl" ei võitnud, vaid võidu sai nende hääl, kes alati on püüdnud rahvast üle karjuda!" 

Lugu ilmus 4. novembri Õhtulehes

 

Kas ma olen uhke Eesti üle ?

Nii küsis ajaleht Võrumaa Teataja.

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Vastasin  toimetusele.
1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas.

Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele. Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale!

Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

PS! Nüüd valimiste eel, paneb Reformierakonna loosung "Olen uhke Eesti üle" sügavalt järele mõtlema. Valga linna valimiskampaania ajal andis üks oravate kohalik liider mulle rahvasummas kätte kollase Reformierakonna õhupalli, millele oli kirjutatud sinisega: Olen uhke!

Tänasin teada, pöördusin rahva poole ja hüüdsin kõva häälega: Ma olen uhke Tallinna üle! Ma olen uhke Valga üle!
Mõlemas linnas on võimul Eesti Keskerakond ja minu meelest on nad kahes linnas valitsenud väga hästi!

 

 

Eesti meedia jõuetus rääkida tõtt

Kõne Riigikogus 16. septembril 2013
 

Head kolleegid! Mul on teile viktoriini küsimus. Milla te viimati kuulsite Eesti Rahvusringhäälingust positiivset uudist Tallinna linnapea Edgar Savisaare kohta? Ma mõistan teie vaikimist. Raske on sellist näidet tuua. Meie pealinna elu ja linnapea kohta häid uudiseid meedias naljalt ei kohta. See, mis Tallinnas hästi on ja mida tõepoolest ka palju on, see ajakirjanduses kajastamist ei leia. Isegi tasuta transporti, mis tekitanud tohutu huvi maailmas ja mille teemal peeti Tallinnas suur kolmepäevane teaduslik konverents, leidis ajakirjanduses vaid laitvat vastukaja.

Sõitjate arv pole ajakirjanike arvates ikka kasvanud nii palju, kui nemad arvasid. Selle peale vastas üks interneti kommentaator lihtsa selgitusega: ega me siis ühe sõidu asemel kaks korda tööle sõitma ja kaks korda tagasi sõitma hakka.

 See, et linnakodanik päevas üle kolme euro sõidu pealt kokku hoiab, mis perekonnale kena kopika lisaraha teeb, ajakirjanikele korda ei lähe. Aga olgu, eks see tavaline reporter toimetuse korraldusel ikka kirjutama pea.

Meil on Savisaare mustamiseks mitmed leheneegrid välja koolitatud. Ei ole Tuuli Kohchi, Kärt Anvelti või Vahur Kooritsa arvutist küll veel ühtegi linnapead kiitvat rida ilma valgust näinud.      

 
Rahvusringhääling tegutseb hoopis räigemate reeglite järgi. Tema lihtsalt ei anna uudist edasi, kui see ülemustele meelejärgi pole. Seal on sise ja ajakirjanike enesetsensuur ikka õige tugev. Keskerakonna uudis lendab ikka otse prügikasti, kui vaja. Mul oleks näiteid palju. Võtan värskema.

Laupäeval 14. septembril peeti Põlvas Marahva  Kongressi. Juba  kuuendat. Suur sündmus, kohal president Arnold Rüütel, regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Europarlamendi külalised, hulk tuntud põllumehi. Vikeraadio, meie avalik õiguslik, hommikul ürituse kohta mitte sõnagi.

Oli see juhuslik? Kui oleks esimest korda siis võib-olla.  Olen ise süsteemis töötanud ja oskan jälgida uudiseid. Keskerakonna ja Tallinna omad kell 6 korraks läbi ja lõpp.

Kui nüüd vaadata kohalike valimiste kajastamist meedias, siis siin ole mees ja hoia naeru kinni. Plakatite võrdlemisest, kandidaatide elukoha uurimisest pole kaugemale jõutud. Ideedest ja maailmavaatest pole mina veel lugusid näinud. Ja ma pole üksi. Toon näite:  

 Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber?

Nii küsis eile üks Interneti portaal. Vastas Reformierkondlane, üks kiidetum poliittehnoloog meil, Rain Roosimannus.

No tema arvamus on ju valitsuskoalitsiooni oma ja see peaks olema püha.

Ja tema vastas siis küsimusele: Kaua kestab meie valimistel võitlus Edgar Savisaare, mitte ideede ümber, nii:  Vastus:

Naljakas küsimus. Ise te siin Tallinnas, ajalehetoimetustes endale seda sisendate tõe pähe ja siis usinalt taas toodate. Savisaar ees ja Savisaar taga... Vaevalt, et kedagi tegelikult Käru või Mäetaguse vallas Savisaare isik ja tema sekeldamised väga huvitavad. Seal on palju praktilisemad mured. Kohalikud valimised toimuvad muide üle Eesti....

Kui meedia viitsiks end mugavast lihtsustusest lahti raputada ja tööd teha, suudaks ta tuua valijateni tegelikkuse, et ka Tallinnas pole valiku küsimus üldse mitte Savisaares.

Kahjuks on meedia ise läinud kergema vastupanu teed ja nokerdanud seni peamiselt vaid plakatite ja telereklaamide esteetika kallal. Äkki keegi isegi loeb programme.

Selle peale ütlen mina, et küll on hea, et Tallinna Televisioon on. Sealt kuuled vähemalt arvamust, mis ei kiida peavoolumeedia udutamist. Ma vaatan Tallinna Televisooni, nagu omal ajal kuulasin Ameerika Häält, et tõde teada saada, kirjutas mulle üks valija. 

  

 

Erakoolid asendavad maal riigi omi !

 Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Seoses väiksemate koolide sulgemisega maapiirkondades on lapsevanemad asunud looma erakoole. Näiteks Võrumaal asutati möödunud aastal Pikakannu erakool, sel aastal alustab Sännas erakool ning Võrumaale kavandatakse waldorf-erakooli loomist. Kuidas suhtute erakoolide loomisse ning kas see on lahendus elu säilitamiseks maapiirkondades?
2. Koolivorm, mis seoses Eesti taasiseseisvumisega koolidest kadus, on hakanud viimasel ajal taas tagasi tulema. Tallinnas on mitmed koolid juba aastaid koolivormi kasutanud, Võrumaal võtab sel aastal koolivormi kasutusele Rõuge kool. Kas koolides peaks taas kasutusele võtma koolivormi ja miks?
 

Vastused ajalehe küsimustele:

1. Erakoolide loomine on igati tervitatav olukorras, tavakoolid lihtsalt kaovad. Pole enam kahtlust, et praegune valitsus ei suuda , kuid ma arvan ka, et eriti ei tahagi rahva harimisega tegelda. Poliitilisse- ja ärieliiti kuuluvate vanemate võsukesed pannakse pealinna parematesse koolidesse ja hiljem saadetakse välismaale kuulsatesse ülikoolidesse ennast hiilgavaks karjääriks ette valmistama. Ansipi, Ligi, Aaviksoo valitsus pole haritud eesti noort eelistuseks võtnud ja hästi haritud eesti rahvas nende eesmärgiks pole. Vähemlt seni pole seda märgata. Seepärast tuleb erakoolide algatamist igati toetada. Eks meie riik lähegi ju erameditsiini ja erahariduse suunas. Tuletõrje eksisteerib ka juba eraalgatuse korras. Sotsiaalhooldus samuti. Tekib küsimus, milleks väike rahvas peab kõrgeid makse maksma? Kuid sellele naljalt vastust ei saa. Kindlasti on erakoolid üheks lahenduseks maal koolihariduse säilitamisel.

2. Koolivormi tervitan kahe käega. Esiteks seob see ühe kooli õpilasi ja aitab kaasa ühtsustunde loomisel. Teiseks tasandab õpilaste vahelist ebavõrdsust, et üks saab käia väga kallites riietes, teine otsib kehakatet allahinnatud kaub poodidest. Olgu siis ühesugune vorm kõigile!. Lisaks aitab vormi ja vormimütsi kandmine kaasa kooli maine tõstmisele. Kui ikka Võru linna peal ilusas vormis lapsi minemas näed , küsid kohe- kust koolist siis nemad olla võivad? Ah jaa, see on see kuulus kool, kus ka vorm nii maitsekalt kujundatud. Eks selles koolis anta ka head haridust, kui juba vormi osaksid nii ilusa teha, arutleb tavaline Võrumaalane.

Arvan, et eks õpilaste enesetunne ole ka kõrgele tõstetud, kui ikka efektses vormis külavahele jalutama või linnaparki kohtingule lähed. Küsimus muidugi selles, et kas iga kool suudab silmapaistvat ja maitsekat vormi luua. Kui see õpilastele ei meeldi ja selga panema ei kutsu, siis on mäng ette kaotatud. Kindlasti peab koolivorm enne tellimist õpilaste ja õpetajate heakskiidu saama. Ma arvan, et enamik Eestimaa koole saab siiski koolivormiga edukalt hakkama.

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 5. septembri numbris

Minister Rõivas:

Võrulaste arstiabi parem kui mujal

Kui lugesin Võrumaa Teataja 20. juuli numbri juhtkirja ja Inno Tähismaa lugu „Haigla müük toob Võrru uue arstikeskuse,“ üllatas ka mind, et seoses Lõuna-Eesti haigla kavandatava müügiga on Võru linna kavas ehitada uus meditsiinikeskus. Otsustasin küsida otse ministrilt endalt, mis tema asjast arvab. Nii saatsingi sotsiaalminister Taavi Rõivasele küsimused võrulaste arstiabi tuleviku kohta.

Sain ministri käest oma küsimustele üsna pealiskaudsed vastused, et Lõuna-Eesti haigla müük parandab Võru rahva meditsiinilist teenindamist tulevikus veelgi. Toon ministri mõned vastused ära nende täispikkuses: „Ministeerium on teadlik ja toetab AS Lõuna-Eesti haigla ühinemist kõrgema järgu haigla Tartu Ülikooli Kliinikumiga selleks, et tagada Lõuna-Eesti haiglale vajalikud investeeringud ja et haigla saaks veelgi paremini teenindada kõiki Võru ja lähikonna inimesi. Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Lõuna-Eesti haigla vahelisel koostööl on pikaaegne traditsioon ja tulemusena on Võru maakonnas mitmed meditsiiniteenused juba praegu paremini esindatud kui mõnes teises Kagu-Eesti maakonnas. Näiteks toimib Meegomäel hästi hemodialüüsi keskus ja toimuvad mitmete erialaspetsialistide ambulatoorsed vastuvõtud, alates 01.09.2013 avatakse samas uus silmakabinet jne,“ vastas mulle minister oma kirjas.

Selgitasin ministrile, et kohalikke üllatas uudis uue arstikeskuse rajamisest Võrru, sest Eesti ühe suurema haigla kõrvale uue arstikeskuse rajamine tundub ebaotstarbekas olevat. Samas on juba Võru linnas  perearstikeskus endises polikliinikus olemas, lisaks veel kaks endist ravihoonet. Tema vastas mulle väga lakooniliselt: „Võru linna perearstidele kvaliteetsete tingimuste loomine on oluline nii arstide kui patsientide seisukohast.“

Vihjasin ministrile Võrumaa Teataja 20. juuli juhtkirja, kus küsitakse, et kas kohalikud linna- ja maakonna juhid on hulluks läinud, et ehitada juurde meditsiinikeskus linna, kus mitu haiglahoonet pooltühjana seisavad ja nimetab Võru linna tühjade haiglate keskuseks ja küsisin, kuidas ta hindab Eesti ühe suurema maakonnalehe seisukohti?

Toon minitri vastuse: “On kohatu nimetada haiglahooneid tühjaks. Lõuna Eesti Haigla omab hooneid vaid Meegomäel ja need hooned on hõivatud eriarstiabi, hooldusravi ja hooldekodu teenuse osutamisega. Kuna haiglakompleks asub Võru kesklinnast eemal, on mõistlik esmatasandi teenuste osutamine planeerida kesklinna.“

Teatavasti kasutatakse uue meditsiinikeskuse loomiseks Euroopa Liidu sihtotstarbelist raha, mis mõeldud arstiabi esmataseme arenguks kogu Eestis. Küsisin ministrilt, kas pole see ehk liigne raiskamine, kui valdades on suuri probleeme perearstide leidmisega ja kohapeal kinni hoidmisega, aga Võru kasutab raha uue hoone ehitamiseks linna, kus juba perearstikeskus olemas? Minister vastas: „Sotsiaalministeerium koos terviseametiga analüüsib põhjalikult ja selgitab välja, kuhu on vaja ehitada uued tervisekeskused ja kus saab renoveerida olemasolevad hooned.“

Tahtsin Taavi Rõivaselt kuulda ka tema arvamust Lõuna-Eesti haigla tuleviku ja selle profiili kohta pärast seda, kui ta on müüdud Tartu Ülikooli Kliinikumile? Millised teenused on kavas alles jätta, millised mitte? Seekord oli ministri vastus veel lakoonilisem kui varasemad: „Mulle teadaolevalt on haiglal plaan teenuste ringi laiendada ning kindlasti mitte kitsendada,“ vastas ta.

Uurisin noore ministri seisukohta, et kas Võru uue medistsiinikeskus ehitamise kava ei kinnita ammu õhus olnud kriitikat, et omaaegne polikliinikute sulgemine perearsti süsteemile üle minnes oli vale otsus? Praeguse ministri kaaslane Reformierakonnast Toomas Vilosius oli üks polikliinikute sulgemise programmi autoreist ja ellu viija. Nüüd näeme, et paljud perearstid töötavad arstipunktile mittekohastes ruumides ja arstikeskustele ollakse sunnitud esitama uusi karmimaid nõudeid? Sellele küsimusele jättis minister sisuliselt vastamata ja õigustas perearsti süsteemi, mitte ei käsitlenud polikliinikute sulgemist. Taavi Rõivas: „Perearsti süsteemile üleminek ei ole olnud kindlasti vale otsus, vastupidi see on ennast õigustanud nii patsientide usalduse kui ka ekspertide arvamuse alusel. Seda süsteemi tuleb jätkuvalt tugevdada ja leida uusi motivaatoreid hoidmaks häid arste perearstina tööl.“

 Lõpuks küsisin, et kui tuleb uus meditsiinikeskus Võrru, kas on siis kohalikele pere- ja hambaarstidele kavas kompenseerida kolimise- ja endiste kabinettide ülalpidamiseks tehtud kulud? Järgmised sõnad on näide eesti riigiametniku tüüpilisest vastusest kodaniku kirjale, millest mingit vastust sa kunagi ei leia: „Teatavasti sisaldub üldarstiabi ruumide rent Haigekassa poolt makstavas baasrahas. Vaadake sotsiaalministri 29.01.2007 määrust nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse  Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“.

Küsimustele üsna ükskõikseid vastuseid lugedes jääb mulje, et Taavi Rõivas võrulaste muret südamesse küll ei võta.

Artikkel ilmus Võrumaa Teatajas 23. augustil

 

 

 

 

 

Valimised võidab Valga!

Pealkiri pole huupi valitud. 20. oktoobri valimiste kindlad võitjad on nii Valga linnakodanik kui kogu Eesti elanikkond. Seda lihtsal põhjusel, et praegu kehtiv poliitiline kokkulepe, mis kindlustab Toompeal võimuloleva seltskonna kiire rikastumise, enam ei tööta! See pole suutnud tagada ülejäänud Eesti edu.

Avatud maailm on avanud ka eestlaste silmad ja nad pole enam nõus töötama Euroopa madalama palga eest, mis kindlustaks neile vaid Euroopa viletsama pensioni. Rahvas, kellest rohkem kui pool teenib palka, mis on alla riigi keskmise, pole enam nõus senist riigivõimu tagasi valima. Praeguse valitsuse erakordselt räige kokkuhoiu poliitika riigieelarve tasakaalu nimel on hakanud pärssima eestlaste arengut.

Elatustase, sotsiaalpoliitika, arstiabi- ja hariduse kvaliteet riigis käivad suure hooga alla ja seda tajub pea iga valija, kes ei kuulu elanikkonna selle 10 protsendi hulka, mis moodustab meie rahva rahalise eliidi.

Sa räägid ju suurtest, mitte kohalikest valimistest, küsib lugeja? Sugugi mitte. On möödas aeg, kus kohalike ja Riigikogu valimiste vahele sai selge piiri tõmmata, et kohalikel otsustatakse Kapa-Kohila tänavate ning suurtel valimistel kogu riigi tulevik. Tänaseks on kõik valimised, nii kohalike omavalitsuste, presidendi, Europarlamendi kui Riigikogu valimised üksteisega tihedasti läbi põimunud. Arvan, et kui homme oleks järgmised presidendi valimised, siis Toomas-Hendrik Ilves Kadriorgu enam ei pääseks. Uus olukord, nõuab teistmoodi mõtlevat meest.

Rahva väärtuste skaala on viimaste aastatega kõvasti muutunud. Riigipea kikilipsust on tähtsamaks saanud kodused mured oma perekonna heaolu ja isa-ema teenistuse pärast.

Et riigi poolt pakutav teenuste võrk kiiresti kokku kuivab, siis muutuvad ikka olulisemaks kohaliku hariduse ja arstiabi kättesaadavus ning vanemate sotsiaalhoolduse tase. Siit lähebki sild kohalike valimiste tasandilt otse Riigikokku välja. Valga linna koolide tulevik sõltub valitsuspartei Isamaaliidu-ja Respublika poliitikute tujudest, haigla ja hooldekodu saatus Reformierakonna sotsiaalministrite vanusest ja elukogemusest. Kõige krooniks saab aga alati rahandusminister Jürgen Ligi arvamus. Kui temale ikka Valga ei meeldi, siis ta eelarvest siia raha ka ei anna. Seepärast on vaja kohalikul tasemel võimule valida kindla  käega ja suure läbilöögi võimega poliitikud, kelle tööd juhib vaid üksainus püha eesmärk - teenida Valga linna elanike ja mitte kellegi teise huve!

Kirjutan neist asjust lootuses, et euroopalik valimisharjumus jõuaks ka Eestisse ja Valka. Et hääletama minnes ja poliitiku valimislubadusi lugedes, vaadataks ka laiemalt, et mis mees see lubaja on. Kelle huve ta teenib?  Oravapoisist Tallinna linnapea kandidaat Valdo Randpere avaldas mõni päev tagasi meedias oma isikliku valimisprgrammi. Kui esimesel kohal oli Tallinna Televisiooni müümine mõnele erafirmale, siis teisele kohale asetas Randpere väikelaevade sadama avamise Tallinnas! Ei sõnagi eakate sotsiaalhooldusest, ei haiglatest, ei peretoetustest. Oleks ju kohutav, kui 420 000 elanikuga linna hakkaks valitsema mees, kellele on esmatähtis luksusjahtide sadama loomine, mitte tavakodaniku eluolu. Kuid riigis on see juhtunud, et meid valitseb juba pikemat aega Reformierakond, kelle selgeks eelistuseks siiani on olnud Eestimaa jõukam osa, mitte töötud ega lastega pered.

Kuhu meie elatustase jõudnud, pole vist vaja Valga rahvale küll lähemalt selgitada.

Nädalapäevad tagasi (28.07.13) ilmus Saksa juhtivas ajalehes Die Zeit artikkel Eesti majanduslikust olukorrast. Defi portaal vahendas loo ka eesti lugejale. Selles artiklis imestatakse, kuidas eesti rahvas on suutnud vastu panna sellele suurele kokkuhoiu poliitikale, mis Ansipi-Ligi valitsus rakendas. „Keskmine brutosissetulek ulatub Eestis kõigest 800 euroni kuus, pensionärid saavad keskmiselt 320 eurot. Valitsus on viinud sotsiaalkulud miinimumini, et mitte riskida eelarve puudujäägiga,“ kirjutab Die Zeit ja väljendab ärevust, “Kui valitsus nii karmilt kokku hoiab, on ka investeeringud, mis võiksid töökohti juurde luua, kesised.“ Meie teemaga aga haakub aga ajalehe suur imestus, kuidas eestlased äärmuslikule kokkuhoiu režiimile reageerisid. “Eestlased premeerisid Ansipi liberaal-konservatiivset valitsust 2011. aastal tagasi valimisega!“   

Nähtavasti jäi see eestlaste viimaseks preemiaks, mille nad oma tühjast rahakotist praegusele valitsusele maksid ja 2015. aasta Riigikogu valimistel premeeritakse häältega teisi. Eesti vajab ammu muutusi ja 20. oktoobri kohalikel valimistel astutakse nende suunas pikk samm edasi. Kui kõik valijad hääletama tulevad ja ka need 46%, kes veel oma lemmikerakonda leidnud pole, õige otsuse teevad, saab Valga linn Eesti riigi arengusse kõva sõna kaasa öelda.

Ilmus 6. augusti Valgamaalases

 

Alkoholism! Eestlaste neetud haigus.

 

Põlvamaa ajalehe Koit küsimused:

Kuidas teile tundub, kas Eestis on alkoholisõltlastega tegelemine - ennetustöö, ravi piisavalt tulemuslik?
Kas poleks viimane aeg teha seadusemuudatusi selleks, et taas saaks kroonilisi alkosõltlasi sundviinaravile saata või siis määrata neile puue? Mida arvate? Liiga karm?

Vastused: 

Pole mõtet pead jaanalinnu kombel liiva sisse peita ja seepärast tuleb kahjuks tunnistada, et meil riigi tasandil alkoholismi ennetustöö peaaegu, et puudub. Nimetage mõni viimaste aastate suurem kampaania joomise vastu? Justkui ei meenugi. Vaid vahel mõned sotsiaalministeeriumile lähedal seisvate reklaamiagentuuride plakatid tänaval, mõni üksik raadio- või telereklaam, et ära mine purjus peaga ujuma! See on ka kõik, mis riik teeb. Viina- ja siidritootjate reklaame on lugematu arv kordi rohkem. Ma arvan, et suhtega umbes 1:100 vastu.

Lausa šokeeriv, milliste üleleheliste reklaamidega tulid nädalapäevad tagasi välja ka nn. kvaliteetajalehed. Hästi ilus pilt, kuidas šokolaadipruuniks päevitanud noormees ja neiu teineteist rannas embavad – suur õlleklaas käes ja selle vari mõlema noore inimese kõhule päikese eest valge koha jätnud. Tõesti ligitõmbav pilt! Kuid, kas on meil vaja noori lausa kutsuda alkoholi tarbima? Ja samas on rannas joomine keelatud!

Keskerakond on Riigikogus oma paarkümmend korda esitanud alkoholi reklaami piiramise seaduseelnõusid, kuid eranditult kõik on nad jäänud vastu võtmata. Reformierakonna ja IRLi põhjendus on olnud alati üks ja seesama: ei tohi piirata äri- ja ettevõtluse vabadust! Et viinafirmad on Toompea koridorides kuuldu järgi ka ühed agaramad valitsusparteide rahastajad valimistel, siis ei muutugi olukord enne seda, kui muutub kogu poliitiline kliima Eestis.

Praegu on riigi suhtumine selline, et alkoholism on inimese enda tekitatud haigus. Selle suhtumise tulemus on kurb ja haigekassa kulutab meeletult raha joomise tagajärgede ravimisele, sest alkoholism võib põhjustada üle 60 raske haiguse ja sageli ka invaliidistumist.

Kas kroonilisi alkohoolikuid viinaravile saata? Nii ja naa! Et inimese enda pöördumisel ravile, läheb tal haiglapäev maksma vähemalt 65 eurot, siis suurem osa loobub ravist. Sundravi puhul jälle, kui joodik ise terveks saada ei soovi, jääb tulemus nigelaks. Siiski kaldun ma viimase kasuks otsustama.

Kuid kõik algab joomise põhjustest. Kui meie ühiskonnas jääb veel kaua kestma olukord, kus tööd ei jätku, töö eest vaid sandikopikaid makstakse, riik inimest ei austa ja rikastuda lastakse vaid ühel kitsal sulide seltskonnal, siis jääb alkoholism veel üsna pikaks ajaks eestlaste neetud haiguseks.

Ilmus ajalehe Koit 27. juuli numbris    

 

 

Issand, mis me koolist saanud!

Mitte kui midagi! On jäänud vaid õudus ja ahastus.

Need sõnad pääsesid valla keskealise naisterahva huulilt, kui pärast aastaid kestnud eemalolekut, kerkis tema silme ette kunagine koolimaja Vana-Antsla mõisapargis.

Neid oli mitusada, kes seisid kui soolasambad, rabatuna pildist, mis pargiväravaist sisse astudes vaateväljas avanes. Paljud saabunuist olid ahastuses, keegi lõi ristimärki ette, vanemad mehed seisid surmtõsistena pilgud maas. „Mulle meenutab see Chicago tapamajade tagahoove, mis ka nõndamoodi umbrohtu kasvasid,“ ühmas minu lähedal seisnud põllumees oma kaaslasele. Kuulsa maakutsekooli mõisamajast peahoone aknad on laudadega kinni löödud, teise korruse aknad purustatud, tubade parket läbi ligunenud, peatrepp lagunenud. „Te ei usu, aga siin majas mängisid neli orkestrit, igal laupäeval oli pidu ja poisse lasti sisse vaid lipsuga,“ kõnetas mind kooli 1975. aastal lõetanud keskealine härra. „Ja missugused esmaklassilised laborid meil olid, sõjalise klassidest rääkimata,“ lisas kursusekaaslane juurde. „Kui kool kaheksa aastat tagasi vanast mõisahoonest välja kolis, oli maja seest kenasti korras ja park hooldatud,“ meenutas 31 aastat koolis töötanud õpetaja Einar Potter Maalehes. 

Nädalavahetusel peeti Vana-Antsla Kutsekeskooli 85. aastapäeva ja ühtlasi ka matuseid. Viimasesse tundi helises koolikell enne jaanipäeva. Riigi Kinnisvara AS hoolduses ja G4S valve all oleva mõisahoone paraadukse ette pandi elavaist lilledest pärg ja süüdati mälestusküünlad. Kooli uuemasse, nõukogude ajal ehitaud majja on jäänud veel niipalju mööblit, et vilistlaste kokkutuleku sai ära pidada. Sügiseks jääb vist ka see maja tühjaks ja tuultele puistata. Kuigi ametlikes kõnedes püüti saatusest üle olla ja kokkutuleku vilistlasest korraldaja Tõnis Asson mõnusa huumoriga asja juhtis, oli kõigile selge, et Vana-Antsla majadekompleksi tabab naabermaakonna endise uhkuse Valgamaa Helme Maakutsekooli saatus. Paar aastat tagasi suletud omaaegse musterkooli hoonetekompleksi lõhutakse buldooseritega. Kohalolijaile oli see kõigile teada. Naised pühkisid pisaraid, mõnel mehel olid käed rusikasse tõmbunud.

Need käredad ütlemised Eesti haridus- ja regionaalpoliitika kohta, milliseid Vana-Antsla põlispuude all tol õhtul lendu lasti, ei kannata trükimusta. Mõni nooremapoolne ajakirjanik tembeldanuks mitmed ütlejad punasteks, sest kolhooside ajastu kohta endiste kooolikaslaste kokkutulekul halbu sõnu ei kuulnud. Põllud olid hooldatud, võsa raiutud ja lugematud lehmakarjad väetasid maad. „Meie põldude huumus on otsakorral, loomasõnnikut ei jätku, maast võetakse viimast,“ käis äge arutelu elupõliste agronoomide vahel. Neist vilistlaste kokkutulekul puudust polnud, sest 1928. aastal asutatud kodumajanduskool muudeti 1944. võimsaks põllumajanduskooliks, mille kõige tuntuimaks esindajaks saidki agronoomid. 85 aasta jooksul on Lõuna-Eesti noorte seas populaarse kooli lõpetanud üle 3000 põllumajanduse asjatundja, koka ja ehitusmehe. Keegi teadis öelda, et kui pärast suurt sõda oli Eestis sadakond kutsekooli, siis nüüd jäänud neist kolmandik ja maa haridust andvaid vaid paar-kolm.

Ametlikus keeles Vana-Antsla kooli ei suleta vaid liidetakse Võrumaa Kutsehariduskeskusega. Vilistalaste arvates päris põllumehi sealt enam tulema ei hakka. „Ega meil keskastme põlluteadlikke mehi ja naisi enam ei koolitagi,“ arvas üks tuntud agronoom. Ja polegi vaja, sest taluperemehed ei raatsi asjatundjaid palgale võtta,“ lisas kaaslane.  Piilusin huvi pärast internetti ja leidsin, et Kagu-Eesti piirkonnas saavad näpud mullaseks vaid Räpina Aianduskooli lõpetajad Põlvamaal. Nii Valga- kui Võru Kutsehariduskeskuses õpetatakse  põhiliselt ärindust, müügistrateegiat, turismikorraldust, hotelliteenindust, arvuteid ja teisi valgekraede erialasid. Põllumajandus, kui omaette eriala oli siiani vaid Vana-Antsla Kutsekeskkoolis.

Lugu ilmus 20. juuli Õhtulehes

 

Mõtle kaasa !!

Kes kompenseeriks Kagu-Eesti pereisa saamata jäänud tulu ?

Küsimused ajalehe Võrumaa Teataja toimetuselt:

1. Valitsus kiitis kuus algul heaks seaduseelnõu, millega piiratakse autokütuse kütusepaagis aktsiisivaba sissetoomise võimalust piiril ühe korrani kuus. Kas selline piirang on põhjendatud ja miks?
2. Seoses autokütuse sissetoomisega piiramisega on piiril sõiduautode järjekorrad kadunud, ent autojuhid peavad maksma kohustuslikus korras piirijärjekorra tasu. Kas selline järjekorra tasu võtmine olematu järjekorra eest on põhjendatud ja miks?

Vastused:

1. See valitsuse otsus paneb mind kui parlamendi opositsiooni esindajat otse nördima. Nagu poleks tähtsamaid asju arutada, kui paagitäie bensiini normeerimist kontrollida. Piinlik kuulda ja lugeda. Kui varem Kagu-Eesti mehed said väikesegi lisaboonuse Venemaa odava autokütuse näol, siis nüüd on see võimalus kadunud. Eesti valitsuse tarkade otsuste tulemusena.

Kuid küsime, kas on seesama Reformierakonna ja IRLi valitsus ette võtnud midagi kohaliku elanikkonna elukvaliteedi tõstmiseks. Kas on kompenseeritud bensiini vedamise keelust tulenevalt vähenenud perede rahalist sissetulekut. Mina pole kuulnud. Kui valitsusparteidele ustavad ettevõtjad millesti ilma juhtuvad jääma, siis on kohe kisa lahti, et nende ssaamata jäänud kasum ja tulu peaks keegi kompenseerima.

Kes kompenseerib Kagu-Eesti töömeeste saamata jäänud kulu? Minu meelest on tegemist lihtsalt siinse rahva sissetuleku kärpimisega valitsuse poolt, ilma mingit asendusteenistust asemele pakkumata. Ma arvan, et kohalike valimiste ajal oskavad automehed oma pahameelt väljendada ja teavad, kelle poolt häält mitte anda.

2. Piirijärjekorra tasu võtmine kohaliklet autojuhtidelt on sama juhm lahendus kui see Venemaa bensiini sisse toomise keeld. Nii võiks ju kogu Eestis sisse seada olematu poejärjekorra tasu või hakata kasserima sigarettide hinda sisse neilt, kes üldse ei suitseta ega sigarette ei osta. Või panna liikluskindlustust maksma ka jalakäijad, kel autot polegi. Uskumatu, milliseid absurdseid asju juhtub Eesti Vabariigis meie ilmeksimatu valitsuse juhtimisel.

On ju mitmed majandusteadlased ajakirjanduses teada andnud, et sellist väikestes kogustes piiriülest kütuseäri pole maailmas pahaks pandud ja ei tohiks seda teha ka meie valitsus. Ometi läks teisiti. Suured sulid toimetavad, kuidas tahavad, jätavad makse miljonite viisi maksmata, unustavad osa kaupa tollis deklareerimata ja nii edasi. Loe Äripäevast neid luhgusid nädalast nädalasse. Nende suurte turja kontrollid millegipärast ei hakka. Kas ei suuda või hoopis ei taha? Lõuna-Eesti pereisa aga, kes Venemaalt bensiini toomisega natuke perekonnna eelarvesse raha juurde püüdis saada, kontrollitakse viis korda enne läbi, kui koju lastakse. Küsin veelkord, kes siis selle saamata jäänud tulu Võru ja Põlva automeestele kompenseeriks?

Ilmus ajalehe Võrumaa Teataja 4. juuli numbris.

Mis sa jaanipäeval teed ?

Sellised küsimused saatis ajaleht Võrumaa Teataja:

1. Kus kavatsete veeta jaanipühad ja kuidas? Kuhu lähete jaanitulele?
2. Kas tarvitate jaanipühade ajal ka alkoholi? Kui palju ning millist?

Vastused:

1. Jaanilaupäeva tähistan ja jaanitulel käin ma traditsiooni kohaselt Hundisilmal Edgar Savisaare juures. See on hästi mõnus koosviibimine ürgse metsa rüppes, kus tõeliselt tajud Eestimaa süvesüdame müstikat. Tundub, et kohe-kohe astuvad sajaaastaste põlispuude varjust välja imekaunid haldjaneiud oma linastes kleitides, tulevad otse sinu poole ja põimivad oma hõbedased käed ümber su kaela. Pöörad pead ja ennäe, Murueide tütred löövad hoogsat tantsu Hundisilma aasa peal. Hetke pärast on pöörasest tantsust haaratud kogu seltskond.

Suvi on Eestimaa peale tulnud!! Keegi juba astub pragiseva lõkke poole, keegi laob taldrikule suurema portsu salatit ja krõbedat liha. Orkester mängib Marinat. Õllelaua juurde koguneb kamp otsustavate nägudega tuntud poliitikuid. Algab diskussioon, kes võidab järgmised vailmised. Nooremad külalised keerutavad tantsu, Ühe puu taga on poiss tüdrukule käe ümber piha pannud ja proovib musi varastada. Kui ilus oled Sa Eestimaa, kui lühike, kuid kui lummav on Su suvi!

Muinasjutulise jaani keskööks olen püüdnud Põhja-Eesti mererannalt ikka Kagu-Eestisse oma valimispiirkonda jõuda ja sealsete blondiinidest kaunitaride käevangus sõnajalgade vahel särava jaaniussi üles leida. Siiani pole teda näinud, kuid kohalikud räägivad, et kuigi väga raske olevat leida, siiski vahel on ikka helkivat jaaniussi nähtud ka. Sõnajala õiega pidi veelgi keerulisem lugu olevat. Kui sel aastal ei leia, ehk siis järgmisel...     

2. Eriti palju jaani aegu viina ei võta. Minule on jaanipäev veel kahekorsdelt tähtis. Palju aastaid tagasi 23. juunil pandi Otepää kirikus paari minu ema Endla ja isa Aleksander. Sama päeva õhtul peeti Pedajamäe õunapuude all suur pulmapidu. Ema meenutas alati, et küll olid Tallinna saksad Otepääst vaimustatud. Tol ajal reisti ju vähem ja sõit Lõuna-Eestisse oli pealinlastele suureks sündmuseks.

Nüüd jääb meil õde Marikaga neid ammuseid aegu vaid heldimusega vanemate jutu järgi meenutada ja jaanilaupäeva saabudes  Rahumäe surnuaeda kimbu punasid pojenge viia ja kaks küünalt põlema panna.

Teie perele ka kõigile lugejaile head Jaani soovides, Heimar !

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 20. juuni numbris  

 

 

Olen uhke Eesti, mitte Ansipi ja Ilvese valitsemise üle !

Ajaleht Võrumaa teataja küsis:

1. Kas olete uhke Eesti üle ja miks?
2. Mida arvate vanarahva tarkusest, et uhkus ajab upakile. Kas see maksab ka tänapäeval?

Ma vastasin toimetusele:

1. Muidugi olen ma uhke Eesti üle, nii nagu iga inimene püüab uhkust tunda oma kodu, oma kodumaa ja oma riigi üle. Kuid ma ei saa mitte kuidagi olla uhke selle riigi valitsuse üle ja selle üle, milliseks on Andrus Ansipi seltskond meie Eesti teinud.

Oleme ühest kõige rikkamast NLiidu liiduvabariigist jõudnud ühe kõige vaesema Euroopa Liidu riigini. Meil on madalamad palgad ja viletsamad pensionid kogu Euroopas. Meie sotsiaalpoliitika ei suuda kutsehaigetele ega puudega inimestele elamisväärset hoolitsust pakkuda. Meie lastetoetused on naeruväärselt madalad. Meil on kuuskümmend tuhat absoluutses vaesuses elavat last. Meie toimetuleku toetusega ei elaks ükski inimene ära, kui keegi teine teda ei aitaks või toetaks. Meil ei jätku raha haridusele, medistsiinile, hooldekodudele.

Ainus, kus raha kokku ei hoita on kaitsekulud. 2 % läheb Euroopa ühe vaesema riigi rahvuslikust rikkusest relvade peale! Kas me peame selle üle uhked olema? Arvan, et mitte. Küll võime olle uhked Eesti kauni looduse ja tema inimeste üle. Kuid Reformierakond on sellest Eestist teinud endale valimisratsu, et näete kui puhtad metsad meil on, kui palju rohelust ümberringi, kui palju kauneid liivaluiteid alles, mida Euroopas pole. Tuletaks oravatele meelde, et selle puhta looduse saime eelmise riigikorra käest. Õnneks oli meil pool sajandit hingetõmbe aega, millal röövellik turumajandus ei pääsenud Eesti kauni looduse kallale. Kui oravad veel kauaks Toompeale jäävad on varsti kogu Eesti koledaid klaasmaju täis ehitud.

2. Muidugi ajab uhkus upakile! Ega eesti vanasõnad ju valeta. Uhkus tuleb ikka enne lõplikku langemist ja hävingut. Proua Ojuland juba seda tõestas: Uhkus ees, nuhtlus järel! Eks 20. oktoobril, kohalike valimiste hilisõhtuks ole selge, kuidas rahvas uhkeid oravapoisse nuhtleb. Minu meelest käib Reformierakonna kohta hästi vanasõna, et: Uhkus ja rumalus on vennad! Oravate viimaste aastate afäärid ja sissekukkumised on seda meile kinnitanud.

 

Eriliselt toreda näituse uhkuse kohta kinkis meile preidesnt Ilves. Twitteris on ta Venemaad kirunud nii, et vähe pole. Ulakate tütarlaste rock-ansambli esinemist Vene Õigeusu kirikus kiitis ta taevani ja hurjutas vene kohtusüsteemi, et miks viimane tütarlastele armu ei andnud ja nad vangi pani. Vene demokraatiaga pole Ilves kohe üldse rahul. Kõike seda loeme internetis.

Kuid nüüd, kus meie uhke president võimuks asjad vene riigi kõrge esindaja Moskva ja Kogu Venemaa patriarhi Kirillliga Tallinnas selgeks rääkida, lahkus riigipea uhkus tema väiksest südamest.

Riigipea lihtsalt kadus Eestist minema, vaatamata sellele, et mitmed nõuaandjad seda ei soovitanud vaid otse keelitasid teda jääma. Paistab, et Lääne maailma taustaga Ilves ikka tõeliselt venelasi kardab. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Patriarh oleks oraatorikunstis meie lihtsat riigipead ju mäekõrguselt ületanud. Mäletame, kuidas presidendi valimiste debati ajal ETV otseeetris Ilves lihtsalt kahvatus Arnold Rüütli rahuliku ja sõnaosava veenmiskunsti ees. Nüüd oleks sama juhtunud kirikupea Kirilliga vesteldes. Ilves ei saanud seda endale lubada.

Eesti uhked poliitikud on reeglina kõvad vene poliitika siunajad koduses meedias ja sotsiaalvõrgustikus. Siirast kahekõne otseeetris või silmast-silma vestlust venelastega kardavad nad paaniliselt.  Paneb tõsiselt mõtlema, kuidas käituks preident Ilves  võimaliku Vene-Eesti sõjalise konflikti ajal? Kas vene sõdureid nähes ta ka Eestist lihtsalt jalga laseb, nagu kunagine kaitseminister Hain Rebas, kes oma lahkumise avalduse sadamast autojuhiga riigikantseleisse saatis.         

 

Kes kaitseks pensionäri?

Heimar Lenk

Valgamaa Pensionäride Ühenduse esimees

Videviku 11. aprilli esilehekülg võttis mind lausa keeletuks. Ebaõiglus jätkub! Sellise pealkirja all arutleb Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu (EPÜL) esimees Andres Ergma

1. aprillist jõustunud pensionitõusu suuruse üle, mis elualliduse kasvuga võrreledes äraütlemata väikseks kujunes. Artikli toon on kui leige vesi, ei ühtegi kriitikanoolt valitsuse suunas, ei ühtegi ettepanekut olukorra muutmiseks. “Kui kaua kestab pensionäride kannatus?“ küsib Ergma  kirjutise lõpus.

Ma vastan härra Ergmale.

Vanarahva kannatus jääb kestma, kuni pensionäride liitu juhivad samad tegelased, kes praegu. EPÜL on  minetanud oma rolli eakate esindamisel ja riigi sotsiaalpoliitika kujundamisel. Organisatsioon on stagneerunud ja muutunud teovõimetuks. Olen objektiivne hindaja, sest mäletan veel aegu, kus pensionäride esindusorganisatsioonid Sven Pärna ja Hilja Kuke eestvedamisel tõeliste arengumootoritena esinesid. Nad olid Mart Laari valitsusel valusaks knopkaks istumise all. Polnud ju Euroopa noorima peaministri kabinetil vanainimestele rahuldavat sotsiaalpoliitikat välja pakkuda. Seda ei tahetutki teha. Eakate meeleavaldusel kisti sotsiaalminister Marju Lauristinil nööbid mantli eest, kui ta rahva küsimuste peale udutama hakkas. Aga kui palju tehti pikette kohtadel! Videvik kutsus üles ja täpselt ühel kellajal seisid pensionärid tänaval nii Tallinnas, Pärnus, Tartus, Valgas kui Põltsamaal. Loosunguid käes ja kõnesid pidades.

Mäletan, kuidas pensionärid, kui üks mees oma õiguste kaitseks allkirju kogusid. Neid kampaaniaid korraldati korduvalt. Kogutud allkirjade rekordarv ulatus ükskord isegi kahekskümne tuhandeni, mis lihtsalt sundis riiki viletsat elatusraha suurendama. Või meenutagem valitsusliikmetele korraldatud kohtumisi pensionäridega. Saalid ei mahutanud  rahvast ära. Ministrid lahkusid reeglina neilt kohtumistelt silmad maas ja näod häbist punased. See kõik on olnud, kuid kahjuks ammu möödanikku vajunud. Tänane pensionäride liidu juhtkond pole suutnud seenioride muresid isegi ajakirjandusse tuua, rääkimata surve avaldamisest valitsuse sotsialpoliitika muutmiseks. 

 

Mõtleme meeleavaldusele?

Videviku esiküljelt loen veel, et hiljuti said Tallinna Pensionäride Majas kokku EPÜLiidu juhid, et pidada plaane, kuidas tulevikus eakate huvide eest seista. Ühe mõttena olevat arutatud ka meeleavalduse korraldamist. Tore mõte! Ainult, miks nii hilja?

Teadis ju liidu juhtkond juba ammu, aasta alguses, et pensionitõus  nadiks jääb. Miks ei tehtud meelevaldusi enne 1. aprilli? Enne, kui kui pensionimuutus seaduseks sai. Siis oleks veel ehk aidanud, nüüd on hilja. Ei mäleta mina viimastel aastatel ühtegi EPÜLiidu poolt korraldatud suurt miitingut või kõnekoosolekut. Kus rahvas oleks kokku kutsutud, igale soovijale sõna antud ja valitsusele ka vastav sotsiaalpoliitika kriitiline pöördumine üle antud. Ikka on neid meeleavaldusi korraldanud kas ajaleht Videvik, pensionäride Tallinna organisatsioonid või siis Eesti Keskerakond.    

Nüüd siis vähemalt mõeldakse asja peale, nagu leht teatab. Uudisnupu juures pildi peal seisavad eakate praegused ja endised juhid Andres Ergma, Enn Kallikorm, Valdek Mikkal, Rein Kriis ja Aare Kitsing. Soliidsed ja targa näoga mehed. Sellise seltskonnaga oleks võinud palju ära teha, kuid kahjuks pole seda juhtunud. Omaltpoolt võin kinnitada, et maakondades oodatakse väga Tallinna keskorganisatsiooni aktiivsemat tegutsemist. Et tuleks alla mõni ringkiri, või üleskutse või küsimus, kuidas teil läheb? Midagi sarnast pole juhtunud. Keskus annab endast märku vaid paar korda aastas, kui tarvis kohaliku ühenduse aastaplaan ning liikmete nimekiri esitada või kui kutsutakse uut volikogu valima. Olen Riigikogu töö kõrvalt aastaid Valgamaa Pensionäride Ühendust juhtinud, kuid ei mäleta, et mõnele meie üritusele oleks jõudnud ka keegi Tallinna juhatusest, kuigi kutsutud on ikka. Valga linn olevat liiga kaugel!

 

Seeniorid, ärgake ometi!

Ei ole mina ainuke hüüdja hääl kõrbes. 2. aprilli Eesti Ekspressis ütleb ajakirjanik Andrei Hvostov ariklis „Abipalve seenioridele“ otse: seenioride vaikimine ühiskonna vananemise ja väikese iibe küsimustes muutub juba kõrvulukustavaks. Vanad, tulge palun oma ideedega kapist välja!

Kuldsed sõnad. Kuid kuidas saavad vanad oma ideedega välja tulla, kui nende formaalne juhtorganisatsioon halvatust põeb. Haige ei saa juhtida. Ometi 300 000 vanadus ja 100 000 invaliidsupensionäri seda ootavad. Ma polegi täpselt aru saanud, kas EPÜLiidu tegevusetuse taga on lihtsalt juhtide võimetus tööd teha ja oskamatus eakaid juhtida, või on see sihilik tegevus, et pensionäre lõpmatus talveunes hoida. Senised juhid on olnud lähedased Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liiduga ning eks Ansipi valitsusele meeldi ju uinuv seenior väga. Ei virise, ei nõua midagi, ei protesteeri ja teeb valimistel nii, nagu kollane reklaam televiisorist juhatab.

Ühe asja tegi EPÜLiit siiski ära. Paari aasta eest, kui oli päevakorras eestlaste pensioniea tõstmine, siis liit toetas seda tuliselt. Hiljem levis Toompeal kuuldus, et valitsuse tungival palvel. Pensionäride juhid ise selgitasid seda nii, et kui pensioniiga ei tõuse, siis hakataks ehk pensione vähem tõstma kui ette nähtud. Nagu 1. aprillil veendusime, vedas valitsus pensionäride juhte alt. Võimaliku 7% asemel kasvas pension vaid 5,5%. Alt mindi veel ka teist korda. Tänaseks on Euroopa Liidus saanud selgeks kaks asja. Kasinuspoliitika ehk siis suur kokkuhoid majanduses tuleb kiiresti lõpetada, sest muidu jääb elu seisma ja pensioniea tõstmisega pole vaja enam kiirustada. Nii väheneb noortel lootus tööd saada. Seeniorid võivad rahulikult tööl käia ka pensionil olles, kuhu näiteks Prantsusmaal siirdutakse juba 62 aastaselt.  

 

Ilmus  16. mai ajalehes Videvik

 

 

 

 

 

    

Valga!

Euroopa pärl, või hääbuv raudteelinn?
 

Olen Valgat ikka Euroopa Liidu pärliks pidanud. Seda koos lätlaste Valka linnaga. Ega neid kaksiklinnu nii palju polegi. Eriti selliseid, kus üle piiri astudes leiad eest absoluutselt teise keelekõla ja paljuski erineva kultuuri. Kuigi asuvad kõrvuti, pole nad päris kokku kasvanud. Just see teebki neist kahest unikaalse keskuse, mille paremad päevad kindlasti alles ees seisavad.

Valga turust vaimustun ma iga kord uuesti, kui tema väravast sisse astun. Tõeline rahvaste paabel. Sa võid hapukapsa hinda küsida nii eesti, vene, läti kui võru keeles. Müüja ei tee teist nägugi, kui keegi kahes keeles segamini oma ostusoovi seletab. Kui mõni uhke turismibuss veel peatuma juhtub, läheb äri ka soome ja rootsi keeles. Pole küll peale juhtunud, kuid eks leedu ja poola keeles saab ka Valgas ostud tehtud. Ajalugu on selle iidse linna kultuuri väga rikkaks teinud.

Seepärast kippuski meel kurvaks minema, kui eelmisel nädalal Eesti Päevalehest oma lemmiklinna kohta  üsna kibedaid sõnu lugesin. Meie üks tugevama sotsiaalse närviga ajakirjanik Külli-Riin Tigasson kahes artiklis „Maju tuleb hakata lammutama“ ja „Hiid-Valga“ avaldas kogu Eestile oma sünnilinna saladuse: Valga on tühjade majade linn, kust viimase kahekümne aastaga, ehk siis taasiseseisvunud vabariigi ajal, on lahkunud kolmandik elanikest. Näiteks omaaegse kuulsa Valga raudteesõlme 3000 töötajast on täna järele jäänud vaid sadakond. Isegi linna keskel seisavad paljud majad tühjade tondilossidena, milliste lammutamisest linnapea unistab.

 Linnajuhi seisukohad olid artiklis need, mis hämmastama panid. Kalev Härk on artiklis erakordselt avameelne ja tunnistab, et tema jõud jääb linna päästmiseks napiks. Üürivõlgnike probleem süveneb, eraomandis korteritega maju maha lõhkuda ei saa ja uusi kortereid ka raske ehitada, sest magusamas miljööväärtuslikus piirkonnas tuleb muinsuskaitse keelama.

„Omavalitsus pingutab, aga töökohti me luua ei saa, saame ainult bürokraatiat võimalikult lihtsustada,“ lisab linnapea intervjuu lõpus.
Heldene aeg! Mis siis tavakodanikul üle jääb, kui linnapea nii pessimistlikult oma kodukohast räägib? Kui oled linna juhtimise enda peale võtnud, ennast liidriks kuulutanud, ootab linnarahvas juhilt ka ettepanekuid, uusi ideid ja loomulikult vastutust tehtu eest. Kuidas siis aselinnapeade ja linnavalitsuse võitlusmorali üleval hoida, kui juht vaid kurvalt nendib, et suurlinnad inimesi Valgast ära imevad?

Nõustun, et ettevõtlust on ilma riigi abita raske piirilinna meelitada, et rahva väljaränne ületab ammu kõige hullemaidki prognoose, kuid käega lüüa ju ei tohi. Ajad muutuvad ja ega elu ka Valgas päris seisma jää. Kui ta oma sünnipäevast 1584. aasta 11. juunil tänaseni vastu pidanud, teeb ta seda ka edaspidi. Meie ülesanne on praegune raske olukord üle elada ja optimistlikult tulevikku vaadata.

Kuidas seda teha? Kui ei ole raha, siis tuleb appi võtta mõistus ja koostöö. Minu ettepanek oleks kutsuda kokku kohalike poliitiliste jõudude ümarlaud või koostöökoda. Seal tuleks igaüks välja oma linnaarengu programmiga, mis ühiselt läbi saaks arutatud. Unustagem hetkeks opositsiooni või koalitsiooni kuulumise ning püüdkem üksteist ära kuulata. Maa- ja linnavalitsuses on küllalt eksperte, kes oskaks ettepanekute elluviimise reaalsust hinnata. Pärast ideede esialgset kaalumist võib iga erakond või valimisliit nad oma valimisplatvormi kirjutada. Las siis valijad otsustavad, mis neile rohkem meeldib. 20. oktoobril selgub, millise kursi linnaelanikud valivad.

Aga tegutseda tuleb ja kohe! On ju päris selge, et pärast Eesti Päevalehe kahte artiklit, mis vabariigi üldsusele linnast küll objektiivse, kuid üsna õõvastava pildi maalisid, on noori õpetajaid, arste või ärimehi Valka veel raskem saada, kui varem. Sellele vaatamata, tuleb meil Euroopa pärl läikima lüüa.   

Lugu ilmus 28. mai ajalehes Valgamaalane    

 

 

Jumalakartmatud, tulge mõistusele!

Kui te ei usu enam Jumalat, siis austage vähemalt Elu ja Surma! Aeg on loobuda vaid raha ja rikkuse kummardamisest.  Kakskümmend kaks aastat oleme seda oma iseseisvas riigis päevast päeva teinud ja nüüd peaks aitama. Õnnelikuks me pole saanud! Küll aga ükskõikseks ja julmaks ligemese vastu!

Kas teame veel Euroopas riiki, kus avalikult soovitatakse luua kommuun (rahvakogu), kes vanainimesele mürgikarika ulataks või tapva süsti lõtva lihasesse vajutaks. „Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ja sõbrad (näiteks vanurite kommuun,“ kirjutas 29. aprillil ajakirjanik Andrei Hvostov Postimehe arvamusportaalis. Tervelt 90% vastas sama väljaande veebiküsitluses, et nad on eutanaasia seadustamise poolt.

Et hästi elada, tellime surma!

Nii see asi välja kukub. Et noored saaks elu nautida, kutsume emale surmatohtri. Jube, kuid oleme sellise eluhoiakuga jõudnud harjuda. Et kass rahulikult diivanil istuks, gastreerime kiisu ära. Invaliidistatud ja õnnetu loomaga kaunistame oma turvalist kodu. Kui Rooma paavst kutsub üles piirama aborte, siis kihistame televiisori ees naerda, avame uue õllepurgi  ja peame püha isa elukaugeks erakuks. Õnneks on erak targem kui enamik meist siinpool ekraani istujaist.

Eutanaasia diskussiooni uljalt üles võttes oleme unustanud oma lapsepõlve, eesti rahva mineviku ja kultuuri. Iial ei istunud noored eestoas lõunalauda enne, kui vanad said tagakambris toidetud! Millal maksan memmmevaeva? Need lauluread on ammu käibelt kadunud. Internetis nad ei ripu, kuid see ei tähenda, et elus nad alles ei oleks. Kasvõi meie endi ema ja isa, kui nad tööl käimise kõrvalt lapsi kasvatasid. Ka siis, kui väga raskeks läks, ei teinud nad ju katset meid ära anda või metsa unustada! Aga meie tahame nüüd seda teha nendega...

Ma mõistaks, kui diskussioon oleks puhkenud meditsiinilisel pinnal ja puhtalt raskete haigete halastussurma silmas pidades. Aga ei! Meil sündis ta ämma hooldamisest tüdinud meesterahva ohkest. Selle asemel, et kogu asja teravik suunata riigi sotsiaalpoliitika muutmisele, leiame me lihtsama lahenduse, millega saaks hakkama siiani meie kõnepruugis vihatud kogu-kommuun. Sellest, et meil läheb sisemajanduse kogutoodangust toimetuleku toetustele kümme korda vähem raha kui mujal Euroopas, sellest diskussiooni ei kerki. Nagu üks netikommentaator kirjutas: vägisi jääb mulje, et eestlased on valmis pigem oma vanemad magama panema nagu koerad, kui et maksustama Rootsi pankasid ja rikkureid, et tagada normaalset ravi oma inimestele.  

 

Kuhu kadus usk ja armastus?

Sinna kuhu paistab kaduvat ka eesti rahvas. Igavikku! Edu ja rikkaks saamise tuhinas minetasime inimlikkuse, armastuse ja helluse. Muide ka omavahelise solidaarsuse ehk ühte hoidmise püha rituaali, mis venelastel hoopis paremini alal hoitud. See on ka põhjus, miks Eesti tuli ära anda õigeusklikele! Neid on 33 000 rohkem kui luterlasi. Nüüd rünnatakse eestlaste kirikut, et ta ei oskavat inimesi kõnetada. Võibolla, kuid keda kõnetada, kui eestlaste seas pole kuulajaid. Mida preester teha saab, kui eesti perekonnas on nõid tähtsam kui püha isa. Kui seitse protsenti vastanuist arvas, et ka lähedastele võiks anda seadusliku õiguse otsustamaks, kas  eutanaasiat vanainimese puhul kasutada või mitte!

Aga mida ka pereisa teha saab, kui teleekraanilt talle õhtuti ainult nõiad vastu vaatavadki aga kirikumehe saade tuleb vaid pühade ajal. Mida saabki see vaene eestlane teha, kui päevast päeva talle pähe taotakse, Milton Friedman on õigem kui Paul Krugman. Et vaid omand on maailmas püha ja parempoolsele ilmavaatele alternatiive pole. „Ehk lõpetaksime ebaõnnestunud eksperimendi üliliberaalse majanduse genotsiidi sugemetega eksperimendi eesti rahva kallal,“ kirjutas 4. mai Õhtulehes tööturuanalüütik Heinart Puhkim. Võibolla on tal õigus. Kuidagi peaksime kristliku moraali juurde tagasi jõudma.

Meile pole palju aega antud. Eelmine aasta tegi Eesti riigi jälle 8000 inimese võrra väiksemaks. Nii jääbki meist lõpuks järele käputäis kibestunud ja vihaseid eestlasi, kes valmis vanematelt elu võtma, kui vaid seadus seda lubaks. Õnneks seda seadust pole ja vaevalt, et ka lähiajal tuleb. See aeg on meile antud, et õppida uuesti uskuma, armastama ja kallistama!            

 Lugu ilmus 14.mai Õhtulehes 

 

 

Piirilepe Venemaaga.

Toetan, kuid miks unustati Setomaa?

Küsimused ajalehelt Võrumaa Teataja:

1. Kas toetate piirleppe sõlmimist Venemaaga? Miks? Millist mõju see Teie arvates Eestile avaldab?
2. Kui sageli ise Venemaal käite? Millal ja kus viimati käisite, millega seoses? Millised on Teie lemmikkohad
Venemaal, kus ikka ja jälle käia armastate?
3. Kas toetate Eesti-Vene viisavabadust, miks?

1. Muidugi toetan ma piirilepet kahe riigi vahel. Kuid sellega, kuidas 20 aasta jooksul  piirileppe asja aetud on, ma küll rahul olla ei saa. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, kes läbirääkimisi praegu meie poolt vedanud, küll ilustab asjade käiku ajakirjanduses, kuid suurema osa tõest jätab ta välja ütlemata. Tundub, et ootamatult taasaalustatud läbirääkimiste taga on nii Venemaa tahe kui Euroopa Liidu korraldus Eesti ametnikele. Viisavabadus Venemaa ja Euroopa Liidu vahel peab kunagi sündima ja Eesti-Vene piirileping peab olema kiiresti sõlmitud. Kahjuks töötavad meie ametnikud ja poliitikud taas Brüsseli käske  täites.

Isiklikult mina olen üllatunud kahe asja üle:

Esiteks, kuidas saab Isamaa ja ResPublica liidu liige ja partei välispoliitika komisjoni esimees Mihkelson unustada ära piiri kulgemise küsimuse. Pean silmas Seto alade jätmist Venemaa koosseisu. Isamaa on ju alati nende alade tagasi küsimist nõudnud ja nüüd ühtäkki tuntud IRLi liige selle põhimõtte unustab. Praegu oleks olnud õige aeg asi üles tõsta, kuid ma pole kuulnud IRLi juhtkonnast küll ühtegi avalikku küsimust selle asja kohta.

Teiseks üllatas mind Reformierakondlasest peaminister Andrus Ansip, kes aprillis käis kohtumas Venemaa peaminister  Dmitri Medvedjeviga. Tsiteerin Ansipi intervjuud:“ Vene Föderatsioonil polnud ühtegi etteheidet Eesti Vabariigile ja Eesti Vabariigil polnud ühtegi etteheidet Vene Föderatsioonile.“

Seega peaks küsimus setodele selge olema. Ei IRLil ega Reformierakonnal pole Venemaa poliitikale midagi ette heita ja piirileping tuleb varsti.

See asi peaks Eesti elanikud küll mõtlema panema. Kes ikka neid Eesti huvisid Venemaal esindab ja kes neid maha müüb. Kas ikka tõesti Edgar Savisaar, nagu kooris korratakse või hoopis keegi teine?

2. Olen ikka käinud. Üle kõige armastan ma Moskvat, kus ma 14 aastat nii Ostankino TV ja Moskva Raadio kui Eesti TV kui Eesti Raadio korrespondendina töötasin. Väga põnev aeg oli. Moskva kesklinnas tunnen pea iga tänavat ja parki. Vanasti teadsin ka restorane, nüüd on palju asju muutunud.

3. See viisavabadus tuleb nagunii, olenemata sellest, mida eesti poliitikud arvavad. Tallinnas välispoliitikat ei tehta. Seda tehakse meie eest Moskvas ja Brüsselis.

Vastused ilmusid Võrumaa Teataja 9. mai numbris

 

Lenk kritiseeris teravalt pankasid

237 kommentaari

www.DELFI.ee

23. aprill 2013 10:20

Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige Heimar Lenk süüdistas eile riigikogu kõnetoolis Rootsi pankasid eestlaste teadlikus võlaorjadeks tegemises.
Lenk süüdistas ajakirjandust buumiaastatel teadlikus laenuvõtmise õhutamises. "See oli suur strateegia, see oli väga võimas taktika, et anda võimalus Eesti rahvas orjastada Swedbanki ja SEB panga klientidena," kritiseeris Lenk.

"Kui meil vanasti olid eestlased pärisorjad mõisnike juures, kus nendele, kui nad pahandusi tegid, vitsa anti kuuri all, siis nüüd on tehtud Eesti rahvas pangaorjaks. See täpselt niimoodi ongi, sa ei ole mitte ainult laenusõltlane, sa oledki panga ori, sest kui me vaatame praegu statistikat, mul ei ole seda praegu peas, aga tuhanded perekonnad on 30 aastaks nendesamade hüpoteeklaenudega tehtud panga orjaks," lisas Lenk.

"Nendes perekondades ei ole enam rõõmu, õnne ja ei saagi kunagi tulla, sest mõeldakse: ma olen siis 60-aastane, kui me saame oma korterivõla tasutud. See on lihtsalt oravate poliitika olnud ja see on meie valitsuskoalitsiooni, kes on enam-vähem ühed samad jõud võimul olnud 1999. aastast peale, see on nende poliitika, nende retoorika ja niimoodi on Eesti rahvas tehtud võlaorjarahvaks. Rootslaste võlaorjad oleme meie eestlased!" leidis Lenk.

 

 

 

Maale elama! Miks ka mitte?

 

Mina käisin „Maale elama“ messil, mis nädal tagasi Tallinna Tehnikaülikooli aulas peeti. Väga huvitav ja kaasakiskuv oli. Rahvast kõvasti koos. Lõuna-Eesti maakonnad olid täiega väljas ja kes külastajaist tahtis, sai ikka päris hea pildi Võru-, Põlva-, Valga-, Viljandi- ja Jõgeva maakonna eluolust. Rõuge vald ja Valga linna noortekogu olid koguni oma televisiooniga väljas. Andsin minagi Valga noortele reporteritele väikese intervjuu, milles avaldasin oma mõtteid elu üle maal.

 

Ega midagi väga helget öelda ei olegi, sest inimesi maale tagasi saada on üsna raske. Sellele küsimusele oli pühendatud messi infoseminar, kus esinesid nii põllumajandusminster Helir-Valdor Seeder kui regionaalminister Siim Kiisler. Ei ühel ega teisel polnud täpset retsepti, kuida rahvast maale saada. Põhiküsimus on ikka  töökohtade puudus külades. Kui aga näiteks Võrust Tartusse tööle käia, kulub suurem osa teenitud rahast transpordi peale. Tark mees Hardo Aasmäe pakkus ühe retseptina välja üleriigilist tasuta transpordi süsteemi, nagu see töötab praegu Tallinnas. Kui riik võtaks teranspordikulud enda kanda, oleks maainimesel kindlasti palju lihtsam ja mugavam tõmbekeskusse tööle käia. Ühes lepiti Tallinna Tehniülikooli suures auditooriumis kohe kokku-ilma lähedal asuva koolita perekond maale kodu looma ei hakka.

 

Tundub, et regionaalministri poolt välja pakutud haldusreformi kava, mis põhineks valdade ühinemisel tõmbekeskuste ümber, maarahva seas suurt poolehoidu ei leia. Võru, Põlvat või Valgat enamik inimesi enam tõmbekeskusteks ei peagi. Nendeks on pigem Tartu, Tallinn ja Helsinki. Ka mulle tundub, et haldusreformist meil niipea asja ei saa. Ümber tuleb teha kõik! Just nii arvas enamiks seminaril esinenuist. Nii haridus-, transpordi-, perearsti- kui regionaalsüsteem. Eesti peab paika panema oma sihid vähemal paarikümneks aastaks ja vastavalt sellele hakkama riiki reformima. Kuni aga suuri eesmärke kaardistatud pole, jääb ka maa- ja külaelu poliitika rohkem jutu- kui teoinimeste pärusmaaks.       

Eelmisel aastal käis suur kampaania Misso valda elama minemiseks. Misso ja muu väikese koha eelised pealinna ees on teada: värske õhk, ilus loodus, vaikus, puhas köögivili ja nii edasi. Kui saaks Tallinna töökohad Missosse ümber tõsta ja seal ka pealinna palka võtta, siis lendaks kõik kohe maale elama. Paraku tuleb värske õhu eest kallist hinda maksta, kaugel tööl käia ja suure osa palgast autosõidu peale kulutada.

Mina olen valmis küll maale elama minema. Tegelikult ma praegu endale kohta otsingi. Tahaks väga mõne veekogu lähedale. Eks töö ja sissetuleku eest peab ise hoolitsema, sest nagu ma aastaid Kagu-Eestit mööda ringi sõites olen kogenud, tasuvat palgatööd on väga raske leida. Ainus võimalus ise endale tööandjaks hakata ja ettevõtlust arendada. Kuid, nagu paljud lehelugejaid ise kogenud, pole see asi niisama lihtne. Kuidas Jüri Mõis ütleski, et ainult rikkad võivad elada maal!     

Ajakiri Elukiri esitas oma "poolt ja vastu" rubriigis küsimuse "Kas elada maal või linnas?". Linnaelu poolt esitas oma argumendid Jüri Mõis. "Inimlikust aspektist soovitan ma mõelda laste peale. Linnas on lastele ja noortele inimestele rohkem võimalusi, maalaste elu on rängalt ette määratud," leiab Mõis. "Maaelu on tegelikult kogu maailma mõistes võimalik ainult nende jaoks, kellele see on taskukohane. Kõik inimesed ei saa seda endale lubada. Isegi kodutud kogunevad ju linnadesse ega taha maale," ütles ta ajakirjale Elukiri.

Osa materjalist avaldadati ajalehe Võrumaa Teataja 18. aprilli numbris