Jumalakartmatud, tulge mõistusele!

Kui te ei usu enam Jumalat, siis austage vähemalt Elu ja Surma! Aeg on loobuda vaid raha ja rikkuse kummardamisest.  Kakskümmend kaks aastat oleme seda oma iseseisvas riigis päevast päeva teinud ja nüüd peaks aitama. Õnnelikuks me pole saanud! Küll aga ükskõikseks ja julmaks ligemese vastu!

Kas teame veel Euroopas riiki, kus avalikult soovitatakse luua kommuun (rahvakogu), kes vanainimesele mürgikarika ulataks või tapva süsti lõtva lihasesse vajutaks. „Eestis on aeg legaliseerida eutanaasia ning seda moel, kus arstide eetikakomisjoni ja järeltulijate asemel hakkavad halastussurmaakti läbi viima elukaaslased ja sõbrad (näiteks vanurite kommuun,“ kirjutas 29. aprillil ajakirjanik Andrei Hvostov Postimehe arvamusportaalis. Tervelt 90% vastas sama väljaande veebiküsitluses, et nad on eutanaasia seadustamise poolt.

Et hästi elada, tellime surma!

Nii see asi välja kukub. Et noored saaks elu nautida, kutsume emale surmatohtri. Jube, kuid oleme sellise eluhoiakuga jõudnud harjuda. Et kass rahulikult diivanil istuks, gastreerime kiisu ära. Invaliidistatud ja õnnetu loomaga kaunistame oma turvalist kodu. Kui Rooma paavst kutsub üles piirama aborte, siis kihistame televiisori ees naerda, avame uue õllepurgi  ja peame püha isa elukaugeks erakuks. Õnneks on erak targem kui enamik meist siinpool ekraani istujaist.

Eutanaasia diskussiooni uljalt üles võttes oleme unustanud oma lapsepõlve, eesti rahva mineviku ja kultuuri. Iial ei istunud noored eestoas lõunalauda enne, kui vanad said tagakambris toidetud! Millal maksan memmmevaeva? Need lauluread on ammu käibelt kadunud. Internetis nad ei ripu, kuid see ei tähenda, et elus nad alles ei oleks. Kasvõi meie endi ema ja isa, kui nad tööl käimise kõrvalt lapsi kasvatasid. Ka siis, kui väga raskeks läks, ei teinud nad ju katset meid ära anda või metsa unustada! Aga meie tahame nüüd seda teha nendega...

Ma mõistaks, kui diskussioon oleks puhkenud meditsiinilisel pinnal ja puhtalt raskete haigete halastussurma silmas pidades. Aga ei! Meil sündis ta ämma hooldamisest tüdinud meesterahva ohkest. Selle asemel, et kogu asja teravik suunata riigi sotsiaalpoliitika muutmisele, leiame me lihtsama lahenduse, millega saaks hakkama siiani meie kõnepruugis vihatud kogu-kommuun. Sellest, et meil läheb sisemajanduse kogutoodangust toimetuleku toetustele kümme korda vähem raha kui mujal Euroopas, sellest diskussiooni ei kerki. Nagu üks netikommentaator kirjutas: vägisi jääb mulje, et eestlased on valmis pigem oma vanemad magama panema nagu koerad, kui et maksustama Rootsi pankasid ja rikkureid, et tagada normaalset ravi oma inimestele.  

 

Kuhu kadus usk ja armastus?

Sinna kuhu paistab kaduvat ka eesti rahvas. Igavikku! Edu ja rikkaks saamise tuhinas minetasime inimlikkuse, armastuse ja helluse. Muide ka omavahelise solidaarsuse ehk ühte hoidmise püha rituaali, mis venelastel hoopis paremini alal hoitud. See on ka põhjus, miks Eesti tuli ära anda õigeusklikele! Neid on 33 000 rohkem kui luterlasi. Nüüd rünnatakse eestlaste kirikut, et ta ei oskavat inimesi kõnetada. Võibolla, kuid keda kõnetada, kui eestlaste seas pole kuulajaid. Mida preester teha saab, kui eesti perekonnas on nõid tähtsam kui püha isa. Kui seitse protsenti vastanuist arvas, et ka lähedastele võiks anda seadusliku õiguse otsustamaks, kas  eutanaasiat vanainimese puhul kasutada või mitte!

Aga mida ka pereisa teha saab, kui teleekraanilt talle õhtuti ainult nõiad vastu vaatavadki aga kirikumehe saade tuleb vaid pühade ajal. Mida saabki see vaene eestlane teha, kui päevast päeva talle pähe taotakse, Milton Friedman on õigem kui Paul Krugman. Et vaid omand on maailmas püha ja parempoolsele ilmavaatele alternatiive pole. „Ehk lõpetaksime ebaõnnestunud eksperimendi üliliberaalse majanduse genotsiidi sugemetega eksperimendi eesti rahva kallal,“ kirjutas 4. mai Õhtulehes tööturuanalüütik Heinart Puhkim. Võibolla on tal õigus. Kuidagi peaksime kristliku moraali juurde tagasi jõudma.

Meile pole palju aega antud. Eelmine aasta tegi Eesti riigi jälle 8000 inimese võrra väiksemaks. Nii jääbki meist lõpuks järele käputäis kibestunud ja vihaseid eestlasi, kes valmis vanematelt elu võtma, kui vaid seadus seda lubaks. Õnneks seda seadust pole ja vaevalt, et ka lähiajal tuleb. See aeg on meile antud, et õppida uuesti uskuma, armastama ja kallistama!            

 Lugu ilmus 14.mai Õhtulehes