Kes kaitseks pensionäri?

Heimar Lenk

Valgamaa Pensionäride Ühenduse esimees

Videviku 11. aprilli esilehekülg võttis mind lausa keeletuks. Ebaõiglus jätkub! Sellise pealkirja all arutleb Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu (EPÜL) esimees Andres Ergma

1. aprillist jõustunud pensionitõusu suuruse üle, mis elualliduse kasvuga võrreledes äraütlemata väikseks kujunes. Artikli toon on kui leige vesi, ei ühtegi kriitikanoolt valitsuse suunas, ei ühtegi ettepanekut olukorra muutmiseks. “Kui kaua kestab pensionäride kannatus?“ küsib Ergma  kirjutise lõpus.

Ma vastan härra Ergmale.

Vanarahva kannatus jääb kestma, kuni pensionäride liitu juhivad samad tegelased, kes praegu. EPÜL on  minetanud oma rolli eakate esindamisel ja riigi sotsiaalpoliitika kujundamisel. Organisatsioon on stagneerunud ja muutunud teovõimetuks. Olen objektiivne hindaja, sest mäletan veel aegu, kus pensionäride esindusorganisatsioonid Sven Pärna ja Hilja Kuke eestvedamisel tõeliste arengumootoritena esinesid. Nad olid Mart Laari valitsusel valusaks knopkaks istumise all. Polnud ju Euroopa noorima peaministri kabinetil vanainimestele rahuldavat sotsiaalpoliitikat välja pakkuda. Seda ei tahetutki teha. Eakate meeleavaldusel kisti sotsiaalminister Marju Lauristinil nööbid mantli eest, kui ta rahva küsimuste peale udutama hakkas. Aga kui palju tehti pikette kohtadel! Videvik kutsus üles ja täpselt ühel kellajal seisid pensionärid tänaval nii Tallinnas, Pärnus, Tartus, Valgas kui Põltsamaal. Loosunguid käes ja kõnesid pidades.

Mäletan, kuidas pensionärid, kui üks mees oma õiguste kaitseks allkirju kogusid. Neid kampaaniaid korraldati korduvalt. Kogutud allkirjade rekordarv ulatus ükskord isegi kahekskümne tuhandeni, mis lihtsalt sundis riiki viletsat elatusraha suurendama. Või meenutagem valitsusliikmetele korraldatud kohtumisi pensionäridega. Saalid ei mahutanud  rahvast ära. Ministrid lahkusid reeglina neilt kohtumistelt silmad maas ja näod häbist punased. See kõik on olnud, kuid kahjuks ammu möödanikku vajunud. Tänane pensionäride liidu juhtkond pole suutnud seenioride muresid isegi ajakirjandusse tuua, rääkimata surve avaldamisest valitsuse sotsialpoliitika muutmiseks. 

 

Mõtleme meeleavaldusele?

Videviku esiküljelt loen veel, et hiljuti said Tallinna Pensionäride Majas kokku EPÜLiidu juhid, et pidada plaane, kuidas tulevikus eakate huvide eest seista. Ühe mõttena olevat arutatud ka meeleavalduse korraldamist. Tore mõte! Ainult, miks nii hilja?

Teadis ju liidu juhtkond juba ammu, aasta alguses, et pensionitõus  nadiks jääb. Miks ei tehtud meelevaldusi enne 1. aprilli? Enne, kui kui pensionimuutus seaduseks sai. Siis oleks veel ehk aidanud, nüüd on hilja. Ei mäleta mina viimastel aastatel ühtegi EPÜLiidu poolt korraldatud suurt miitingut või kõnekoosolekut. Kus rahvas oleks kokku kutsutud, igale soovijale sõna antud ja valitsusele ka vastav sotsiaalpoliitika kriitiline pöördumine üle antud. Ikka on neid meeleavaldusi korraldanud kas ajaleht Videvik, pensionäride Tallinna organisatsioonid või siis Eesti Keskerakond.    

Nüüd siis vähemalt mõeldakse asja peale, nagu leht teatab. Uudisnupu juures pildi peal seisavad eakate praegused ja endised juhid Andres Ergma, Enn Kallikorm, Valdek Mikkal, Rein Kriis ja Aare Kitsing. Soliidsed ja targa näoga mehed. Sellise seltskonnaga oleks võinud palju ära teha, kuid kahjuks pole seda juhtunud. Omaltpoolt võin kinnitada, et maakondades oodatakse väga Tallinna keskorganisatsiooni aktiivsemat tegutsemist. Et tuleks alla mõni ringkiri, või üleskutse või küsimus, kuidas teil läheb? Midagi sarnast pole juhtunud. Keskus annab endast märku vaid paar korda aastas, kui tarvis kohaliku ühenduse aastaplaan ning liikmete nimekiri esitada või kui kutsutakse uut volikogu valima. Olen Riigikogu töö kõrvalt aastaid Valgamaa Pensionäride Ühendust juhtinud, kuid ei mäleta, et mõnele meie üritusele oleks jõudnud ka keegi Tallinna juhatusest, kuigi kutsutud on ikka. Valga linn olevat liiga kaugel!

 

Seeniorid, ärgake ometi!

Ei ole mina ainuke hüüdja hääl kõrbes. 2. aprilli Eesti Ekspressis ütleb ajakirjanik Andrei Hvostov ariklis „Abipalve seenioridele“ otse: seenioride vaikimine ühiskonna vananemise ja väikese iibe küsimustes muutub juba kõrvulukustavaks. Vanad, tulge palun oma ideedega kapist välja!

Kuldsed sõnad. Kuid kuidas saavad vanad oma ideedega välja tulla, kui nende formaalne juhtorganisatsioon halvatust põeb. Haige ei saa juhtida. Ometi 300 000 vanadus ja 100 000 invaliidsupensionäri seda ootavad. Ma polegi täpselt aru saanud, kas EPÜLiidu tegevusetuse taga on lihtsalt juhtide võimetus tööd teha ja oskamatus eakaid juhtida, või on see sihilik tegevus, et pensionäre lõpmatus talveunes hoida. Senised juhid on olnud lähedased Reformierakonna ning Isamaa ja Respublica Liiduga ning eks Ansipi valitsusele meeldi ju uinuv seenior väga. Ei virise, ei nõua midagi, ei protesteeri ja teeb valimistel nii, nagu kollane reklaam televiisorist juhatab.

Ühe asja tegi EPÜLiit siiski ära. Paari aasta eest, kui oli päevakorras eestlaste pensioniea tõstmine, siis liit toetas seda tuliselt. Hiljem levis Toompeal kuuldus, et valitsuse tungival palvel. Pensionäride juhid ise selgitasid seda nii, et kui pensioniiga ei tõuse, siis hakataks ehk pensione vähem tõstma kui ette nähtud. Nagu 1. aprillil veendusime, vedas valitsus pensionäride juhte alt. Võimaliku 7% asemel kasvas pension vaid 5,5%. Alt mindi veel ka teist korda. Tänaseks on Euroopa Liidus saanud selgeks kaks asja. Kasinuspoliitika ehk siis suur kokkuhoid majanduses tuleb kiiresti lõpetada, sest muidu jääb elu seisma ja pensioniea tõstmisega pole vaja enam kiirustada. Nii väheneb noortel lootus tööd saada. Seeniorid võivad rahulikult tööl käia ka pensionil olles, kuhu näiteks Prantsusmaal siirdutakse juba 62 aastaselt.  

 

Ilmus  16. mai ajalehes Videvik